Mulle tundub, et.. mu elus etendatakse juba kuid sellist teost nagu "Vanamees ja meri."
Arvake ära, kes mina olen.
Pidevast koosolemisest on juba raskekujuline sõltuvus moodustunud. Õnneks ma ei rüsele seal üksi ja kurb ei ole kah üldse. :D Vean kihla, et too eelmainit vanamehe kala mõtles ka lõpupoole, et no heakene küll, austan su sisemist juuriklust, tiri paati pealegi ja löö aga hambad sisse.
Ma mõtlen siis... et lase hea maitsta ja mitte mingit hambaarsti sadismusunelmat, eks.
Ohjah... Ühtlasi peab ilmselt tagasi võtma selle eelmises postituses öeldud steitmendi, et mehed ei tunne enam midagi. Mõned ikka tunnevad. :)
Krdi riskialdis kavalpea, mängib mind nagu põlevat kitarri.
Näis, näis.. Mul pole mingeid plaane, lähenengi hetkel elule nagu põleva kitarriga kala - kiirevooluliselt. :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment