Saves the world once again

"Life begins at the end of your comfort zone." - Neale D. Walsh. (Kesiganes ta siis pole.)

How true. Mul juhtub seda viimasel ajal üha sagedamini, kui tunnen end nagu viimane (hääldada Tootsi moodi) narr. Inimesed, kes mind tunnevad, teavad, kui uhke ma olen. Mistõttu see kõik ärritab mind ülemõistuse palju. Kui mingid seesmised keemised panevad mind unustama iseenda. Ja siis vaatab väike Liimisilm mulle otsa ja maailm kaob ära. :) Täitsa totter, aga noh... eks sellepärast suudabki ta kolme sekundiga terve nädala ilusaks teha.
Kuidas küll mõnel on nii kleepuvad silmad, et ma ei saa sealt enam pilku lahti. Üritad küll, tõstad kulme ja üritad silmi suureks ajada, et natukenegi üleüldist vaadet saada ja siiasinna kiigata ja no... ei ole võimalik. :) Teaks siis, et mul on lubatud seal silmis pisut viibida... siis ei huvitakski see ümbrus. Paraku on tal tõenäoliselt minusuguste kleidiga lehmade tarbeks paigaldatud elektrikarjus või miskit.
Olen nagu see Lükka-Tõmba doktor Dolittle'i lugudest. Tahaks kangesti otse edasi minna, aga tagumised jalad põgenevad teises suunas. :( Nii sügavalt lõikavate asjade puhul ehk ongi targem mitte riskida. Ma ei taha enam kunagikunagikunagi sinna musta kuristikku kukkuda, kus vahepeal nii pikalt elasin. Sellepärast ei tohikski sõltuda kellestki teisest emotsionaalselt niipalju.
Aga kuidas teada, mis on loomulik ja mis mitte? Ma mäletan, et kunagi üks mees läks iga kord mind nähes seesmiselt põlema, seda oli näha, silmad hakkasid särama. Mina tegin ta õnnelikuks. Nagu nüüd Fantoom mind õnnelikuks teeb. Lihtsalt sellega, et ta on olemas.
On see siis nagu... vale või? Või õigem kui miski muu?
Kus on dr.Phil, kui teda vaja on, eksole. :)

Ja nüüd on nii rasked ajad ees, ei teagi, kuidas ma... Aaaaah. No wirries. Eks elan ja ulun kuu poole, nagu ikka.

Läksin jala koju ühel õhtul. Mõnus ilm oli, soe ja lumi oli põõsastes ja rohukõrred olid härmas ja asfalt sätendas nagu oleks teemantidega kaetud. Jube ilus. Vahepeal peatus mu kõrval mingi jommis vene kutt jalgrattaga, suur seljakott seljas ja küsis, et "kuhupoole see Selver nüüd jäigi." Idee oli hea, läksin siis ise ka Selverist läbi ja ostsin Joosepile allesjäänud raha eest kingitusi. :D Mõõga ja püssi ja käerauad. :D Pusle ja autosid ka.
Ja ema tõi eile talle Kollase allveelaeva. Selle raamatu. Ja ma hakkasin mõtlema, et mul polegi talle sinna kõrvale muusikat lasta. :( Jaanuaris peab musapoodi külastama. Kings of Leoni Because of the Times on ju ka ikka veel ostmata. Ja Joosepile peaks vist Green Day plaadi ostma. :)
T kinkis mulle Indigolaste plaadi. Kuulasin ja täitsa tore oli, justkui, ehkki see hirmus elutõdede ja õpetlikkuse loopimine hakkas lõpuks hellalt pinda käima. :D Ja see venekeelne lugu tekitas minus tohutu hunniku ebamugavust. Ei teagi, miks. Aga tekitas. Küllap ma olen rohkem eelarvamuste küüsis, kui ma ise teangi. :) Enivei, ülejäänd oli lahe, üheksas lugu meeldis eriti ja esimesel oli ka mõnus rütm.

Superstaari vaatasin ka, ja nüüd ei huvitagi enam, kes võidab. Oli isegi loogiline, et just Marten välja langeb, Otil ja Brigitil on parem hääl. Aga. Ott on nagu vana kuivik, ta laulab koguaeg ühte ja sama laulu, ja naisi ma põhimõtteliselt ei poolda. :D
Marten esines. Laulis kaasa oma laule, mitte ainult häälega.
Hahaa, kuigi, kuidas on võimalik laulda, kui sul on keel poolest saadik suust välja, ma pidevalt mõtlesin teda vaadates. :) Aga ikkagi oli tema huvitavam kui need ülejäänd. Ja delfis oli hea pealkiri, "Marten läinud, lumi maas." :D
Mitte, et ma seda artiklit lugenud oleks.

Mis siis veel. Ahjaa. Kuradi lumi. :) Reedel pidavat 25 kraadi külma tulema. Oh rõõmu ja õnne. Õnneks kodus on mett. Täna lohistasin Joosepi ülihelikiirusel kelguga lasteaeda, ahmisin õhku nagu jääd sisse, aga ikkagi jäin bussist maha. Nüüd tunnen, kuidas rinnas võideldakse. Haigeks ma niikuinii ei jää. :D

Joosep ronis hommikul köögiakna peale ja piilus kardina alt õue sel ajal, kui ma silmi värvisin. Ütles sosinal iseendale: "Ah selline siis ongi talv."
XD Nii naerma ajas. Ja samas nii armas.
Sel õhtul kui lumi esimest korda maha sadas, siis ta ju ei tahtnud magama minna. "Ma ei saa magama minna... Mu ilus, sädelev lumi.. ma pean teda valvama."
=)

Ja järgmisel õhtul, kui ma ütlesin talle, et kolme kuu pärast on tal sünnipäev, ütles ta mulle, et "Mina küll kuskil mingeid kingitusi ei näe, nahkpea."
:D

Mis näitab ilmekalt, et ei maksa enne järgmist õhtut "awww" öelda. :D

Tööletulles nägin tervet trobikonda vanureid, üks vana mees oli eriti meeldejääv. Ta liikus mööda seinaäärt kiirusega kakskümmend sentimeetrit viie minuti jooksul. Niisuguse külmaga. :( Ma vaatan vanu mehi eriti... eee... hoolivalt, sest ma mõtlen pidevalt sellepeale, kui Joosep ükskord vana on ja kui mind enam pole, et teda püsti tõsta ja lumest puhtaks kloppida. Või ehk peaks ikka tahtejõuga, kiuste ilgelt kaua elus püsima.
Korraks käis peast läbi, et lähen ja võtan onklil käe alt kinni ja ütlen, et kuhupoole minek, vanaonu. Aga siis taipasin, et ta võib vabalt ka kuskil Taga-Jakuutias elada ja siis ma ei jõuagi iialgi tööle.
Aga niiiiiiiii masendav. :( Tahaks kuidagi... ma ei teagi... ehitada mingi siukse... bussi. Mis sõidab ringi ja uurib, et kellel mida vaja on ja siis aitaks.

Muide! Kui keegi peaks ka Muumi-shokolaadimune ostma... ( :D Tunnistage heaga üles!) siis ma olen täitsa nõus ostma Snifi ja Urri. :D Need on meil veel puudu. Joosepit õnneks ei morjenda sellised väiksed asjad nagu igapäevased hatifnatid, aga minul on väike hasart tekkinud. :D Alles saime lõpuks ometi Muumimamma, seda Joosep küll ootas, lõi kohe särama kui triibulist põlle nägi. :D
Ma peaks erinevatest R-kioskitest ostma, aga ma ei satu neisse erinevatesse paikadesse eriti, ikka üks ja seesama rada, midamööda kõnnin.

Ei taha koju minna, ei tahaaaaaaaaaa. Seal ei eksita mind miski ja koon kisub ikka taevapoole. Igatsuuuuuuuuuus.