- Day Old Blues -

Jõulud. See on hullem kui sõbrapäev. On pime ja külm ja üksildane, ja üldse mitte heas mõttes. Lapsepõlves oli mul päris palju lahedaid jõule, aga pärast seda, kui vanemad lahku läksid, on kõik tähtpäevad mu jaoks üsna masendavad. Ja ma tunnen end nii süüdi, sest mina olen ju samamoodi masendunud, nagu minu ema oli. Järelikult rikun ma samamoodi Joosepi jõulud ära. :(
Nii et ära mölise, kui ma talle miljon kinki ostan. :( Üritan end süütundest vabaks osta. Olgugi et ei õnnestu.
Just avastasin, et ta oli mulle kotti kommi pannud. =) Armas laps.



Lasteaias oli jõulupidu 17ndal. Hästi tore oli, homme proovin need pildid ja videod ka netti tõmmata ja siis panen siia vahele. Ivo Eensalu tegi jõuluvana ja mulle meeldis. Rääkis lastega ka juttu ikka, mitte ainult et jorutanud peast mingit eeskava. Ja üks naine mu kõrval naeris koguaeg jube kõva häälega. :D

L says:
Christmas gift suggestions: To your enemy, forgiveness. To an opponent, tolerance. To a friend, your heart. To a customer, service. To all, charity. To every child, a good example. To yourself, respect. -Oren Arnold
rita says:
mis seal lõpus on - olen arnold?
L says:
:D
jah, endale jõulukingiks võid arnoldiks hakata
rita says:
:D hea mõte - kolmas arnold
L says:
neljas siiski vist juba

--

http://www.astrologyzone.com/forecasts/

Juhuks, kui horoskoopi tahad tshekkida. Ikka tore ju kuulda, kui miskit head ennustatakse. Isegi kui tead, et ei tule sealt shittagi.

--

rita says:
jube, meil keelati msn-orkut ja facebook tööl ära. karistatakse.
nüüd me ei kohtu enam üldse :(
L says:
:(

--

Jube, nagu minu jõulupuhkus. Ma ei pääse netti miljon aastat ja see on nii masendav.
Ma olen ju loll ja loodan, et ehk, ehk Keegi siiski kunagi ütleb midagi. :(
Nüüd vist tuleb leppida reaalsusega. Siis polegi enam arvutil mingit tähtsust.

Mar pääseb seega kah netti nüüd ainult kodust ja mina ainult töölt. Kus me oleme eri aegadel. Nii et netis ei kohtugi enam. Üritan ikka telefonitsi tutvust üleval hoida, alles just noomisin teda, et miks ta nii napisõnaline on ja miks ta ise ei helista kunagi. Ütles, et pole nagu midagi öelda. No mul ju ka pole! :D Aga ma helistan ikka ja jauran, muidu on enne kui me arugi saame, kakskümmend aastat möödas ja helistame ainult siis, kui keegi tuttavatest sureb. Maaaasendav.

Sv says:
kuidas on sul läinud
L says:
noh... läheb
mitte eriti toredalt
aga ka mitte väga halvasti
Sv says:
no vähemalt on midagi ikka head
L says:
noh... külm mul pole XD
praegu
see on hea
ja joosep on terve. aga ülejäänd on küll siuke... talutav lihtsalt
Sv says:
jah
L says:
pole elamine
on olemine
Sv says:
miks nii
kle
kas sa pole hetkel kellegisse armunud
L says:
olen ikka. kevadest saadik
Sv says:
no aga see ju särama peaks panema su silmad...soojaks muutma külmad ilmad...ära pöörab kurja tuule ...punaseks teeb sinu huuled
L says:
kui teaks, et ta vastu armastab, siis jah
paraku ei armasta mind keegi
Sv says:
praegu luuletasin sulle
:D
L says:
:)

Eile nägin ühte ilusat inimest. Kui kummaline on näha teist kontekstiväliselt, reaalses maailmas, ilma ühegi seoseta ja sõltumatuna. Maailmas, kus mind ei eksisteeri. Siis lõikaski ajju teadmine, et ei.
Aitab küll. Kui tal oleks vähimatki huvi, siis oleks ta seda juba näidanud. Ja kui ta kõhkleb, siis... Nii pika kõhklemise järel ei usukski ma teda enam, ükskõik, mis ta siis ütleks.
Mina olin kohe kindel, ammu juba, ei mingit kahtlemist. Aga ju siis mõtlesin ma selle nähtamatu sideme me vahel lihtsalt välja, kujutasin ette ja seda pole tegelikult kunagi olnudki. Ja kõik need krdi lugematud napakad kokkusattumused ongi ainult seda. Ei miskit muud. Pole tal sooja ega külma. :(
Reaalne elu lööb vastu silmi jälle. Nagu ikka. Võiks juba ära harjuda.
I'm never good enough.

Ja nüüd küsin siinkohal hoopis sellist asja, et kuidas olla, kui keegi arvab, et sa oled kõige suurepärasem inimene maailmas. Ise ju tead vägagi valusa selgusega, et ei ole. Siis ei tahakski nagu tutvuda lähemalt üldse sellise inimesega, sest tead, et rikud niikuinii kõik ära. :D Ja kurat, ma tahaks ju ka, et keegi vaataks ja mõtleks, et vau, milline naine.
Aga nüüd olen mõne poolt nii kõrgele tõstetud, et ma ei ulata ise ka enam endani.

Kahju, et need inimesed mu südameni kah kohe kuidagi ei ulata. :(
Veelkord, ma vihkan vaba tahet. Miks ei saaks ma sundida end tundma mingeid sobivaid tundeid mingite sobivate inimeste vastu.

--

Täna hommikul ma isegi tundsin seda külma, millest räägitakse. Eile panin Ma hoiatusel nii palju riideid selga, et palav oli. :) Pükse on ka mitu paari, olen nagu karu. Bussis vaadati väga viltu, kui hõlmasid lahti kiskusin. :)
Tõmban juba terve päeva pilte ja filmiklippe üles, deeeeeem, kui aeglaselt siin arvutis kõik liigub. Õnneks jõuan ikka kõik tehtud.

Hah, kohe, kui selle kirjutatud sain, kräshis kogu pann täiega. Ja ma ei saanud enam netti sisse. Ja mul oli meeletu vajadus see kõik täna välja öelda. Et ma enam ei looda, ei oota.
Õnneks lõpuks ikka tuli nett tagasi.
Lähen koju ja tõmban nina täis. Ei tahakski enam kaineks kunagi saada.

Eile õhtul vaatasin Grey anatoomiat. See sari noh, telekast. Seal oli mingi jube suurõnnetus, haavatuid kõik kohad täis. Nii kurb, ulgusin enamuse saateajast. Ja lõppes nii, et üks lükkas selle põhitshiki üle kaiääre vette ja keegi ei pannud tähelegi.
Ja ma tundsin, kuidas kadedus tõmbas südame kokku. Kui lööks pea ära ja vajuks aeglaselt keereldes külma sügavikku. Kui poleks ise süüdi.
Aaaah. Ma olen nii väsinud. :(

Ja kui kardad vett, siis oled eelmises elus uppunud? Aga mis sest siis enam karta, sedapidi oled ju juba surnud, vaevalt, et karma ette näeb, et muudkui upud. Kui just purjuspeaga vette ei kakerda või miskit.
Karta tuleb hoopis neid asju, mida sa ei karda. :)
Kuigi... ei või ju iial teada, et oled natuke selgeltnägija. Nagu ma neid busse muudkui unes nägin terve tiinekaaja ja lõpuks bussiõnnetusse sattusin ja oleks äärepealt kaela murdnud. Pärast seda ma enam neid painavaid bussiunesid pole näinud.
Nii et kurat teab.

Boss vahetas tööpäevad jälle ringi kõik, nii et lasteaiakäimise terve graafik on segi. Seal ju kästi öelda, mis päevadel laps lasteaeda läheb, et siis nad teavad, millal keegi ei tule. Paar last ainult käivadki detsembri lõpus, paaril päeval. Ja nüüd on kõik segi ja ma ei saa enam ümber ka teha. Õnneks andis emaga klapitada siiski.
Tööl olen nüüd 23ndal ja siis kuulõpus kaks päeva. Nädalad vaikuses. :(

--

Siin üks klipp lasteaiapeost, kuidas Joosep kingituse kätte saab. :) Ta tõusis seal üldse iga nati aja tagant püsti ja lehvitas mulle. =) Nii armas.



Ja üks klipp eriti kirglikust pianistist, vahepeal mängitakse rusikaga. :D
Aga noh... mis mõtet siis üldse miskit teha, kui kirge pole, eks. :)



P.S. Õudne, kuidas käib pinda, et postimise kuupäevaks pannakse see kuupäev, mil sa esimese lause kirja paned. Mul on ju pidevalt jupiti kirjutatud, ja alati pole meeles uude posti kõik kopida, vaid vajutan lihtsalt Publish. Ja siis paneb mingi mitme päeva taguse kuupäeva. Krdi loll blogger.
Loodetavasti läheb teil tunduvalt paremini kui mul. Seda on üsna kerge saavutada, nii et patsuta endale õlale ja ole rõõmus. :)