Just a little bit.

Hopeless and homeless.
I just HAVE TO.

Olengi hale kuju. Ma peaks nüüd selja sirgu lööma ja jalga laskma, ja seda ma teengi... Aga mitte veel. Mul on vaja veel kuidagi jõuludest mööda saada, siis hakkan jälle tugevaks. Siis ei poe enam lähedusse, ehkki seal on mingi.... rahu.
Mujal olen õnnetu. :(

Väga, väga rumal minust.
Aga mu kopsud, maod ja maksad on kõik ilgelt nutikad, ma vannun. Süda on see ainus... Ja mu nahk. Nahk on mul ka täitsa idikas, tahaks ainult liibuma minna. Ja käed tuleks maha raiuda. Jalad ka. Siis oleks siuke... tomp. Veri jookseks ka tema poole. :D
(Krdi sujuvalt läks Horny Bastardiks jälle kätte. Ja õige pisut sadistlikuks. *wide grin*)

Käisin täna hambaarstil, sain kiita ja puha. :) Nii harva, kui keegi mind kiidab, kiskus kohe näo naerule. Mitte et seda märgata oleks olnud, niigi oli nina kulmude taha rebitud. Äraminnes panin kohe uue aja ka kinni, siis ei saa enam taganeda. Arst naeris mu tehnika peale ja ütles, et oh mis, tulge kohe rahuliku südamega, ärge üldse kartke.
Ma ütlesin, et kardan niikuinii, see on puhas enese alalhoiuinstinkt. Mille peale õde ütles, et no kuulge L, meil on patsient ooteruumis, mis te hirmutate. :D
Ega see, et mu põsed verised olid, ei hirmutanudki ju. :D

Mul on ilgelt vedel veri, jookseb ojadena. Ja siis jääb hoobilt kinni. Arst iga kord imestab. :) Hüübimisfriik. Vampiiri ideaal-einelaud.
Nõndaks. Auke mul eriti ei pidavatki olema, see on alati hea uudis. :) Nii et... paar korda veel käia ja kõik on fain.
Ja tagasi tööle tulles käisin Humanast läbi ja sain Joosepile täitsa ilusad talvesaapad ja endale mütsi. :) Woohoo. Müts on küll pruun... aga see-eest nokaga ja mu hiigelkuppel mahub sinna ilusti sisse, muidu kõik pigistavad aju kokku ja häirivad mu niigi vähest ajutegevust veelgi.

Joosepil on täna see jõululaat, oleksin tahtnud minna küll, aga ei jõuagi sel aastal. :( Eks siis läheme kuskile mujale. Raekoja platsi tahaks ka jõuda Joosepiga.
Ei tea, millal ainult. Boss tõstis mu tööpäevad ka ümber, detsembris olen siis hoopis esmaspäeviti tööl. Ja tavapärased neljapäev-reede.
Krt, tahaks, et juba jaanuari keskpaik oleks. Ei, veebruari algus. Siis ei painaks enam miski ja saaks vabalt kevadele keskenduda. Sest... noh, tõele au andes on varsti juba kevad.
Mõelge ise, see vahepealne aeg on kökimöki. Ja Valentinipäeval läheme armunuid munadega loopima, ausõna. Va õnnelikud kaabakad. :)

Pea valutab. Ma nutan viimasel ajal liiga palju. Aga ei saa kuidagi takistada ka end, tuleb täitsa isetahtsi. Sellepärast ei saagi ravimit veel ära anda.
Nii et kannatage veel, natukene veel.
Ma luban, et siis surun kõik ta üliarmsad jäsemed koos kaasnevaga oma mõnda kaugemasse südamesoppi ja ei räägi temast enam niipea.
Kolme aasta pärast ehk jälle.
:)