Kaheksajalgsed kahtlemised

Each cell in the human body has an estimated 8 feet of DNA.
Random fact. :)

Täna oli hellalt shitt päev. Mitte vihma ja tormi pärast, need mind ei seganud. Üritasin töö juures inventuuri teha ja kogu aeg helistati ja telliti kaupa, mis tähendas siis ühtlasi seda, et pidin need äsjaostetud asjad nimekirjadest üles leidma ja maha tõmbama ja arvutama ja see ajas hulluks. Ma ei suuda kogu seda värki ju ometi meeles pidada. Ma suudan vaevu kahte asja korraga mäletada. :D
Nii et ei jõudnudki kõike ära teha, ehkki olin kella poole seitsmeni tööl. Siis helistasin takso, et Joosepile lasteaeda järele jõuda. Tavaliselt lähen kohe peale tööd jooksuga, et ta ei peaks sinna ühisrühma minema. (Nad aetakse kell pool kuus kõik lasteaia pealt kokku ühte rühma.)
Õudsalt masendav oli olla. Esiteks tunned end lapse ees süüdi, siis õpetaja ees, ehkki, krt võtaks, see on ta töö seal olla, kuni ta tööpäev lõppeb, ja kolmandaks enda ees, sest kui sa oled mingitest pisikestest jubinatest 800 juba kokku lugenud, siis on jube niru pooleli jätta, et järgmine kord otsast peale alustada.

Seisin siis seal ukse peal ja ootasin taksisti. See ei tulnud muidugi. Maja nurga peal võimles mingi narkar, ja kui ma ütlen võimles, siis ikka täiega. Tal nagu polekski konte sees olnud, väänles vabalt igas vormis ja kujus. Inimesed läksid teisele poole teed, et temast mööda saada. Päris hirmus. :(
Mõtlesin hetkeks, et kutsun politsei talle, viigu kuskile peitu, aga siis tuli taksist lõpuks ometi ja ma istusin autosse. Taksistil oli aega maa ja ilm ja absoluutselt IGA foor tee peal kesklinnast Mustakale oli punane. IGA foor. Ei liialda.
Ja taksist kinnitas endapoolse akna nurka siukse pisikese kandilise asja ja pani selle tööle. Saad aru, see oli telekas! :D Tüüp vaatas sõidu ajal telekat.
Ma ei osanudki midagi öelda. Tavaolukorras oleksin kindlasti palunud tal selle kinni panna, noh... lihtsalt, et talle märku anda, et see ei ole nüüd küll normaalne käitumine, eksoleju. Mõtle, kui mingi lastega pere tuleb peale või... ma pean ju midagi ütlema, ehk nemad oleks liiga viisakad ja pärast sõidavad kuskile hunnikusse.
Ma tunnen üldse pidevalt sellist... lolli kohusetunnet mingite idiootsete asjade pärast ja ma saan ise ka aru, et see on pisut ogar, aga... No mis sa teed, eks. :D Inimesel on suurusehullustus.
Igatahes ei öelnud ma täna midagi. Kartsin, et siis hakkab veel ERITI aeglaselt sõitma, ta ju teadis, et mul on kiire ja venis ometi nagu tatt südatalvel.
Üleüldse on taksodega liiklemine viimasel ajal nii õudne, ma olen igasuguste hirmsate tüüpidega ühes autos sõitnud. Või ehk ma pole lihtsalt harjunud enam, tööle-koju bussitrajektoor on liiga sisseharjunud ja kindel.

Proovisin õpetajale helistada, et juba tulen, kartsin hirmsasti, et ta läheb minema ja võtab Joosepi kaasa, kunagi lugesin kuskilt ühest sellisest loost. Aga selle krdi ühisrühma tõttu ei võta nad ju õige rühma telefoni. :(
Igatahes, jõudsin lasteaeda umbes viieminutilise hilinemisega, Joosep jooksis juba ukse peal vastu, täies riides ja puha. Ja õpetaja oli ilgelt nördind näoga, nagu ma iga õhtu sellisel kellaajal tuleks. Nagu... ma muidugi vabandasin ette ja taha, aga krt. Vihale ajab selline... Ega tal endal ei olegi ju kindlasti kunagi ühtegi sellist päeva, kus kõik persikusse kisub vägisi.

Läksime siis Joosepiga kodu poole, vihma sadas ja vihmavari oli lasteaias kapi peal, ma jätan selle tavaliselt sinna, sest mind ei häiri, kui pisut vihma pähe sajab, aga Joosepit tahaks küll soojas/kuivas hoida. Aga nüüd ei saanud ju sellele õpetajale veel öelda, et kuule, oota korra, ma toon vihmavarju ära. :(
Ja siis läksime ja Joosep ulgus terve tee, et vihmavari jäi lasteaeda ja nutab seal üksi. Ja mina vaatasin ringi, et kus oleks mõni tugevam oks, kuhu end rippu tõmmata.
Minu süü ju. :( Õnneks ei tulnud tal vähemalt see meelde, et kaisukoer jäi ka sinna.

Uff, kuidas tahaks, et vahel oleks keegi, kellele öelda, et kuule... saad sa aidata.
Või keegi, kelle kaissu kurja maailma eest peitu pugeda.

Mis viibki sujuvalt järgmise teemani. See ennustaja või keskuramus ta oligi, kelle juures ema käis, see oli öelnud, et sel ajal kui ma Joosepi isaga sebima hakkasin, oli keegi veel, kes oli minust väga huvitatud olnud, ja imestas, et miks ma küll seda tüüpi ei valinud.
Noh... ma ei mäleta absoluutselt nii kaugele. Eks mul oli sel ajal ikka üksjagu tüüpe siinseal. Aga ma olen üsna veendunud, et mitte keegi ei tulnud mu juurde ja öelnud, et deem, ma tahaks sind ise.
Ja nüüd mõtlen, et kui tõepoolest peaks nüüd tulema keegi, siis kust mina tean, et ma jälle "vale" meest ei vali? :D Mõistus on ju üks asi ja kere sootuks teine. Südamest ärme üldse räägigi. Kaks viimast kiunuvad praegu hirmsasti Fantoomi järele, samas kui mõistus üritab kuskilt kinni hoida ja mind mitte lendu lasta. Tasakaalutu värk.
Ehk BM-i laupäevaöiste sõnadega: "anab ikks otsids nii purjusinim ents"
XD See Ents seal lõpus ajab ilgelt naerma. :D

Samas... kui mõelda seda, kes kolme kuu või aasta pärast tulema pidavat. Ehk on see hoopis keegi teine. Ja see teeb küll kurvaks. :( Siis valiks jälle pigem valesti. :)
Nägin teda just unes, ta oli klaasi taga baaris ja laaberdas ja mina olin fuajees ja joonistasin lillekesi seinale. :D Ja mingi suure helerohelise looma, see oli nii suur, et mu unenäosilmad ei suutnud seda kõike korraga nähagi. :D

Armukadeduse on ta kah suutnud mu sisemusest välja tirida, ma ei ole tavaliselt armukade, või kui olengi, siis vähemalt ei tunne ma seda. :D Teate küll mu meisterlikku allasurumise/maskeerimiseoskust, ei saa isegi aru, mis toimub. :D Eelmine kord tekkis küll hetkeks selline... kihvatus, kuskil sisemuses. Et kuidas ma ühte käeluud õige natukene, pisut.. miljoniks tükiks tahaks purustada. :D
Tegelikult oli kõik väga tore ja armas, muidugi. :D Aga... hetkeks, sekundi murdosaks oli orkaan, ju nõu. :D

--

Selle kirjutasin siis eile õhtul, st... hmm... oota, ma küsin kellegi käest. Õilis Võrse pakkus, et ehk on teisipäev. :) Ju siis on. Eile just vaatasin "Kontorit," seal kaks üritasid kolmandale tekitada tunnet, et tegelikult on reede. See ei ilmunudki järgmisel päeval tööle. :D
Enivei,teisipäev. Miks mul seda üldse vaja oli... Aaaa, esmaspäeva õhtul kirjutasin selle eelneva kõik. :D Ja nüüd täna on teisipäev. Klaar.
Täna lähen siis arstile oma tulemusi kätte saama. Tõenäoliselt ei tule sealt mingit inffi, ehk siis nad ei leidnud midagi ja kõik on endiselt üks suur küsimärk. :)
AGA... te ärge laske end nii sujuvalt mu jutust eksitada, eks. Mu sõpsid tunduvad küll kõik siiralt uskuvat, et ma ei kardagi üldse. Ja deem, tüübid. Hirm on ikka nahas küll. :( Isegi kui praegune meditsiin on juba nii osav, et tõenäoliselt saaksin siiski terveks, siis... ma pole isegi seda mõtet endasse lasknud, mistõttu ei ole uurinud midagi, pole guugeldand midagi... Huvitav, kas lapsi siis veel saaks saada? Ma ikka nagu... ühte tahaks veel... Kunagi.

Uff. Ma ei teagi. Istun ja ootan, et ema koju jõuaks, siis hakkan minema.
Nagu alati, ühendan mitu eri käiku ja viin ühtlasi ühe pluusi tagasi postkontorisse, ja lähen sinna poodi, kus head sinki müüakse. Ostan ühe käntsaka. Ma tean, et peaksin närvis/mures/masekas olema, ja olengi, aga lihahimu on ikka. In more ways than one. :D

Okei, peaks hakkama otsi jälle kokku tõmbama, panen siis lõppu mussi.
Kõigepealt üks lugu, mille sõnades on hell frustratsioon ja fiiling. Mistõttu ma olen seda eelnevatel õhtutel üsna tihti kuulanud. Aga, ma ütlen seda, et kui naine nii teeb, siis ei ole ta järelikult veel ükskõikne. Ja kui ükskõikne ei olda, siis on veel kõik võimalik. :)



Ja siin on siis Dramamama video. :) Palju parem kui ma oodata oskasin. Ma leian muidugi, nagu alati, terve trobikonna igasugu asju, mida seal tegelikult ehk polegi. :D Näiteks "I wanna feel some beet!" Jah, beet. Mitte beat. :D Mõtle nüüd ise, see on ju loogiline, et siuke õunjas onu igatseb just mõne peedi kobamise järele. :D Huvitav, kas tegijad seda pidasidki silmas, kui ta õunaks tegid.
Ja Seljamaa on ülilahe, see, et aru ei saa, kumb neist tegelik puppetmaster on... Nukk või inimene. Näod ühesugused ja nurgelised liigutused... Väga hea ju oma tegelikku olemust varjata nuku taha.
Ja see sssssss meeldib mulle ka ilgelt. Ja ühe tshiki tissid. :D
Õunad ja ussid ja... Ikka kisub sinna pattulangemisse mu mõte, kas pole. :D Long live Horny Bastard Club. Hahaaa, long live kõlab kah kuidagi õigesti mu kõrvadele praegu. :D



Super. :) Ma juba ootan reedet, siis saab plaadi ka. Mulle meeldib sõnasid kuulata, aga kontserdil läheb enamus viuhti kõrvust mööda enivei. Joosep tahaks endale särki, aga vaevalt et neil seal lastesuurusi on. :D Samas... tänapäeva beibesid vaadates... ehk mõni särk oleks talle ikkagi paras. :D Eks näis.
Kes veel tuleb reedel? Rock Cafesse. Näeme seal. :)

K™ says:
omik
Jänenes says:
hai
Jänenes says:
head ööd :D
K™ says:
head ööd
Jänenes says:
täna oli ilgelt lühike päev :D
K™ says:
järgmised 13 võiks sama kiirelt minna
Jänenes says:
:D
ümardame
13 päeva on tegelikult üks nädal
sest nädalavahetused ei loe
ja esimene ja viimane päev ka ei loe
K™ says:
haa
siis nagu 7 päeva?
Jänenes says:
jah.
K™ says:
oot, 2 päeva 7st on nädalas nädalavahetus
siis 5 päeva..
Jänenes says:
nonäed siis
sul on ilgelt kiire juba
hakka pakkima