Scrat'i päevik (P.S.Igav, ausõna :) )

Eile arutasime sõber Õilsa Võrsega, et mis iseloomuga me oleme, ja jõudsime äratundmisele, et mina olen ilmselt koleerik (mistõttu tundsin täna Jääaega vaadates Scrati suhtes teatud heldimust) ja tema sangviinik, ehk siis... Diego? Matvere häälega võiks rääkida küll. ^^

Õilis Võrse kutsus kinno meid Sepega, mis on nii lahe. :) Kahju ainult, et praegu on jube niru ajastus, lapsel nii miljon uut kogemust ja muljet vaja peas läbi seedida (aju on ju teadupoolest põhiseedimisorgan) ja ma ei taha ta peakujule liiga teha.

Kuna eelmine kord rääkisin üsna pikalt lasteaiast, siis jätkan seda ka nüüd, eriti kuna see teema mul üpris tugevalt südames on. Joosep on lasteaias täitsa tubli olnud, eriti viimased kaks päeva. Noh... neljapäeval oli igatahes nii (ma kolmapäeva enam ei mäleta :( ) et läksin hommikul sinna, meeletu migreen oli, istusin sinna tooliveerele ja lasin Jopel eemal mängida. Kuna selle teise poisi ema oli ka seal, siis istusime kõrvuti ja rääkisime vaikselt juttu, üsna kõrvalises kohas olime.
Ootasime hetke, mil tema poiss natuke rohkem mängimisse süveneb, et siis koridori taanduda.

Tema tegi alguses selle vea, et lasi õpetajal endale öelda, mida teha. Õpetaja ütles, et seiske eemal. Minu arust on see nõme. Kuidas lapsel tekib siis julgus teiste laste keskele minna kohe, kui ta pole eeskuju näinud ega seda ise kunagi teinud. Loomulikult laps kardab alguses. Aga miks ta peab seda üksi tegema?
Mina igatahes marssisin (esimestel päevadel, kui Joosepiga seal olin) kohe koos poisiga teiste laste sekka, ütlesime tere ja suhtlesime, näitasin talle, kus mänguasjad on ja nii. Laps tundis end kindlana, nägi ära, kus midagi on, ja mida võtta tohib ja kuidas käituda. Järgnevatel päevadel ma läksin algul temaga kaasa, siis taandusin eemale.

Teine poiss on aga koguaeg oma ema juures, ja kuna tema ema on viisakam, ja ei taha õpetajat segada ega ärritada, siis seisiski ta seal eemal koguaeg, ja laps tema juures. Ehkki idee ongi ju lapsed omavahel tuttavaks teha, siis on emale aseaine niiöelda leitud ja kõik on okei. Siis nad ei tunne end seal enam üksi.
Jah.. ma võin nüüd öelda küll, et mul on nende kahe õpetaja seas oma kindel lemmik tekkinud. Üks on vanem ja kogenum, ta mobiliseerib nad kiiresti, keegi ei kahtle antud käsklustes ja lapsed kuulavad paremini sõna. Mis on mõnes mõttes väga väga hea, sest see on turvalisem, kui lapsed sõna kuulavad.

Ent... see vanem õpetaja ei räägi lastega. Ja nutt on tema mõistes ilmselt jonn, vähemalt nii olen mina aru saanud, ja ma ei pea end mingiks asjatundjaks siin, eks. :) Ma lihtsalt ütlen oma subjektiivse mulje. See poiss, kes ema ligi väga hoiab, nutab vanema kasvataja käes pool tundi, sest ta lihtsalt ei tegele probleemiga, ta ainult ühmab, et ära nuta ja tegeleb siis teiste lastega, lootes, et lapsel nutt ise üle läheb. Noorem sai minutiga hakkama, sest ta tegi teise õpetaja jaoks ilmselt tabulükke: võttis korraks sülle. Laps tundis end kohe kindlamalt, õpetaja kinnitas, et ära muretse, su ema tuleb kohe varsti tagasi, ja pani lapse maha ja suunas ta tähelepanu mujale. :) Ja oligi kõik. :) Ei mingit nuttu, ei mingit jorutamist... Pealegi märkas ta lapse nuttu kohe, ja ei lasknud sel suureks paisuda. Väga broo. :)

Seesama noorem kasvataja oli kolmapäeval, vohh, meenus. :) Ja siis käisin ma ka korraks poes vahepeal, kuni lapsed seal liivakastis olid. Ja siis ta rääkis mulle pärast, et vahepeal oli probleem olnud, et Joosep hakkas nutma ja pead vastu seina taguma ja... noh, nagu ta ikka teeb, kui endast välja läheb, tal tekivad sellised.. masohhismihood, kus ta endale haiget hakkab tegema. Seda on õudsalt jube kõrvalt vaadata ja tavaliselt võtab rahustamine jube kaua aega. Ma arvan, et see tuleneb sellest, et ta tahaks õigesti teha ja hea laps olla, aga samas tahaks ka nii teha, nagu ta ise tahab. Segadus ajab ta väikse pea segi ja siis ta on iseenda peale kuri. Ja loomulikult ajab teda vihale see, kui keegi tagant sunnib. :) Keda see ei ärritaks, eks. :D
Enihau, see teine ema oli ka seal sel ajal, ja ütles, et jama oli selles olnud, et Joosep tahtis liumäele minna sinna eemale, aga õpetaja ütles, et ära mine nii kaugele.
Reedel selgus muide, et ta ei tundnud seda õpetajat ära, nii et ehk ta lihtsalt kogemata reageeris nö. õigesti? :D Et võõrast ei kuulanud. :D
Vaene laps jah... aga õnneks oli see tal ikka üle üsna kiiresti läinud, sest ma olin ära umbes tund aega ja kui kohale jõudsin, siis ta juba mängis seal teistega. :)
Varem pole ta lasteaias nii käitunud veel ja see oli üks neist asjadest, mis mulle nati muret teevad.
Aga ma pean ütlema, mulle niiiiiii väga meeldis, et õpetaja mulle sellest rääkis.:) Ta oleks ju võinud mitte midagi mainida. Väga paljud ilmselt teeksidki nii, et näe, oli mingi jama, siis saime ju üle, mis sest mainida. Aga nüüd sain õpetajale öelda, miks ta nii teeb. :) Ja edaspidi ta oskab juba probleemi vältida.

Okei, neljapäevaga jäi enne jutt pooleli, et istusime selle teise emaga seal, ja see vanem õpetaja oli tööl sel päeval. Tal käis sel juttu puhumas keegi vanem naisterahvas ja vaatasid nad kuidagi imelikult meie poole. Siis tuli see vanem naisterahvas meie juurde seisma ja hakkas rääkima juttu a la: "Jah, eks see ole, et raske on ära minna, kui laps nutab, aga peab südame kõvaks tegema, küll nad harjuvad."
Ja läks minema. Mul on hea meel, et ta ära läks, sest mul kerkis nii mõnigi asi keelele, mida oleks hea meelega tallegi avaldanud. Jäime sinna seisma, mõlemad pisut hämmingus ja siis see õpetaja tuli eemalt, käed õieli: "Nii, emad lähevad nüüd koridori, sest muidu lapsed ei kuula mind."
Läksime koridori. Okei, see on loogiline, et õpetaja peab saama oma autoriteeti kehtestada, aga miks, pärgli päralt, sa seda siis ei tule ja ei ütle?! :D Mis ma olen mingi imbetsill või? Et peab mingi tädi saatma sõnumitoojaks ja mammatama minuga, nagu oleksin poolearuline? Fakk, kus ajas närvi. Ja noh... okei, see polndki veel nii hull, aga siis kaks minutit hiljem läks mingi tädi veel sealt koridorist mööda, ilmselt juhataja või keegi (need kipuvad ikka ülbed olema.) ja möödaminnes heitis meie poole sellise... ülitugeva irooniaga maitsestatud "Kas kõik on korras?"
Ma vastasin momentaalse "jah"-iga. Sest kõik ongi korras, ma ei lase oma lapsele enivei liiga teha. Aga arvamus lasteaia kohta kukkus nagu... väääääga palju.

Shiet. :D Oleks see õpetaja KORDKI huvi tundnud, MIKS ma seal olen, või miks see teine ema seal on. :D Sel teisel lapsel on tervisega probleeme olnud, nuttes hing kinni jäänud väga rämedalt, ja arstid ei lubanud tal pikalt nutta lasta, et võib astma tekkida. Ja Joosepil pole mingeid probleeme sellega, kui ma sealt vahepeal ära lähen. Mul on muud värgid, mida ma üritan korda saada.
Teine ema elab poole tunni kaugusel. Bussipiletid maksavad tänapäeval üsna palju, tööl ta ei käi. Lähed ja hängid kuradi poes kuskil või? See on ju nii lõõgastav, kui pappi pole. Või lähed nurgatagusesse baari ja teed mõned napsud. Või seisad lasteaia ees ja lõdised vihmas.

Kõige pullim on see, et neil on kodulehel kirjutatud, et nad tahavad lastevanematega head, tugevat suhtlussidet ja kasvatada lapsi, kel oleks tugev enesehinnang ja et vanemad peaksid lapsega nii kaua kaasas käima alguses, kuni laps end kindlalt tunneb. Ja mina olen omalt poolt küll tugevat suhtlussidet üritanud täita, rääkisin mõlema õpetajaga, küll ainult hetke, sest sel vanemal ei olnud aega kunagi. Teiste õpetajatega õues liivakasti äärel mõned sõnad vahetanuna öeldi, et lastel on õues mänguasju vähevõitu, et kui mul on kodus mõned väiksed plastpudelid või karbid, et võin sinna viia, et lastel hea liivakooke teha jms. Mõtlesin, et loomulikult, meil oli neid liivavormegi terve hunnik kodus, ja ise saame vaid mõnel korral suve jooksul randa, ja kunagi pole vorme kaasa võtnudki. Pluss oli mul üks igavene suur ratastega käula, millega Joosep enam eriti ei mängi, aga mis sealsetele väiksematele lastele sobiks väga hästi. Kolmapäeval, kui poes käisin vahepeal, siis viisin pärast lasteaeda need asjad. Elementaarne, mu arust, et aitad omalt poolt.

Ja siis nad käituvad minuga, nagu oleks ma mingi ajudeta lehm, kes inimkeelest aru ei saa. :D Nagu... kui meeldiv. Kui nad lapsevanemaga nii käituvad, kuidas siis lastega? :D
Ma oleksin tahtnud sellele õpetajale kohe samal päeval seda öelda, aga ... tead, kui selle teise emaga tagasi sinna läksime (kutsusin ta vahepeal oma juurde, istusime niisama, kuhu tal minna, eks), siis Joosep oli söögilauas ja küsis mitmendat korda süüa juurde. (Kolmapäeval oli ta ühe leivatüki ära söönud, kiitsin teda selle eest nagu hull kodus. :D Varem ei söönd ühelgi päeval midagi, ehkki oli kartulipuder ja viinerid ja muud head paremat, mul jooksis iga kord suu vett. :D ) Ja ehkki kõik koguaeg väidavad, et lapsed teevad alati nii, nagu teised lapsed ees, siis Joosep on vähemalt seda seal tõendanud, et ta on puhtavereline individualist. Ühepajatoit oli sel päeval. :D Üldtuntud laste "lemmik." :D Aga Joosepile maitseb, küsis juurdegi mitu korda. :D

Siis mõtlesin, et hea küll, ei hakka tuju rikkuma, pealegi, kuidas kurat ma saan talle midagi öelda, kui lapsed sealsamas koguaeg on. Ja .. igaks juhuks, neile, kes mind ei tea, ma ei mõtlegi minna käratsema ja kraaksuma. Ma tahan talle ainult seda öelda, mida ma koguaeg olen tahtnud öelda. Need kolm asja, mida Joosepist teadma peaks, et kõik sujuks nii nagu peab.
Tema ei ole huvi tundnud, ehkki võiks ju, eriti kui sa näed, et vanemad kaasas käivad ja neil mingi mure on. Lihtsalt inimeste uksest välja lükkamine või naeruvääristamine ei too just tugevat ja usaldusväärset suhtlemist või muidu häid tulemusi. Teeskle siis vähemalt, et sind huvitab. :D
Hahaa, ja eriti pull oli see, et liivakastil seal räägiti, et vanemad ei huvitu enam üldse lastest, kõigil nii kiire. Ja siis kui mõni huvitub, siis mõnitatakse. :D

Ehh. Kummaline suhtumine tõesti. Aga ju siis nemad näevad vanemaid kui vaenlasi.

Ma igatahes mõtlen üsna tugevalt sellele, et teha oma edasine töögraafik nii, (siis kui Joosep hakkab juba magama ka seal) et Joosep on aias ainult neil päevadel, mil see noorem õpetaja tööl on.
Kusjuures, teisedki vanemad on sama mõelnud ja märganud, ma kuulsin seal ka jutte. :)

Ja ehkki.. nagu öeldud, on ka sel nooremal vigu, aga mulle meeldib see inimlik suhtumine, et lapsed on ka inimesed ja kui keegi nutab, siis küsitakse, mis viga. Aga ehk tõesti see vanem õpetaja lihtsalt ei oska vanemate inimestega suhelda. Ehk lastega omavahel olles on kõik väga broo.
Aga noh, sel hommikul, kui mul migreen oli, siis ma helistasin sinna, et jõuame natuke hiljem. Ja ma polegi tükk aega kellegi nii ebaviisakaga ühenduses olnud.

Reedel oli jälle see noorem tshikk tööl, ja läksime selle teise emaga algul poistega kaasa, siis tema vaikselt läks minema, ja ma jälgisin, et kas ta poisiga saab kõik korda, jep, minut ja korras. :) Ja siis ütlesin omakorda Joosepile, et okei, ma käin nüüd natuke ära. :) Lehvitasime ja oligi korras.
Läksime P-ga poodi ja siis tulime meile teed jooma ja plärama. :) Olimegi peaaegu kolm tundi meil. :) Vahepeal helistas mulle õpetaja, ma juba mõtlesin, et oh jummel, kas kõik on ikka korras, aga ta ainult ütles, et Joosepile oleks kuivi pükse vaja, et ta tegi püksid natuke märjaks. :) Tutvustas end ja puha, oli väga normaalse telefonikäitumisega. :) Viisakus ütleb inimesest nii palju.

Mul olid poisil seal ka ühed kuivad vahetuspüksid, ehkki ma jätsin talle hommikuti mähkmed jalga. Kodus ta käib juba ilusti potil ja puha, ei ole probleeme, aga seal on miljon last ja uues kohas, kui pea laiali otsas, kipub ju unustama. Eriti kuna ta ei tunne veel neid õpetajaid nii hästi, et neilt abi paluda. Ja ma ei tahtnud korrata oma kunagisi lasteaiamälestusi, kus püksipissinud tõsteti teiste ette ja mõnitati. Ehkki see polnud mina, jäi see mulle ikkagi väga tugevalt hinge torkima. Sellisest asjast on inimese egol väga raske üle saada.
Ja kuna vanema õpetaja rühmas oli Joosep saanud riielda, et laua peale ronis, ehkki keegi polnud öelnud, et seda teha ei tohi, siis mõtlesin, et noh.. Parem karta kui kahetseda.

Minu tegelik esimene reaktsioon oli see, et vau, ta sai Joosepil püksid maha. :D See juba ütleb üsna palju, sest Sepe ei lase end üldse peldiku poolegi vedada, kui ta kardab, et teda millekski sunnitakse. Ja ta kardab neid lasteaia potte veel natuke. :) Pärast kuulsin, et nad olid ikka väikse poti sisse lasknud, aga ikkagi.. algus on tehtud. :) Väga vinge.
Ja siis lõunal, kui lastele järele läksime, istusid nad lauas ja sõid. :) Joosep ka. Ma olin nii uhke ta üle. :) Vohmis mingit kartuli-makaroni suppi nagu vana mees. :) Magustoitu ta põhimõtteliselt ei söö, tundub. :D

Joosepil ma pole veel märganud mingit õpetaja-eelistust, tal on savi. :) Aga reede õhtul rääkis ta mulle päris mitmest asjast, et kuidas lasteaias on ja mismoodi peab. :) Ja teadis teiste laste nimesid. Vot see oli ka asi, mis mulle õudsalt meeldis, see noorem kasvataja tegi neid omavahel tuttavaks, pani neid ninapidi kokku ja ütles neile teise poisi või tüdruku nime. :)

Haa, praegu Joosep kirjutab siin kõrval ja tal on selline kirjutamistehnika, et tõmbab pikad vertikaalsed jooned ja siis teeb sinna siuked pusad ümber. :) Ja räägib mulle, et ta kirjutab ....(ja siis lasteaiakaaslaste nimed.) :)) Nii aww. Ja küsib mu käest, et kes veel oli. Ma siis ütlesin veel nimesid, nii palju kui mäletasin, ja siis meenus, et üks teine Joosep on ka. Joosep küsib, et aga kus teine A on? Ma ütlen, et A-d on ainult üks. Joosep: "Ei, kõik lapsed on Joosepid."
:D Individualist mai ääss.

Ükspäev ma lugesin, voodis siruli, ja Joosep maandus oma mängulennukiga mu tagumikule. Küsisin, et "Mis see on mingi vihje, et mu tagumik on liiga suur või?"
Joosep: "Ei!!! See on LENNUK!"
XD

Eile seisis seljaga minu poole ja ütles: "Ma ei noki midagi."

Ja siis isaga oli mul ükspäev selline vestlus:
Mina: Särgi silt kraabib vastikult.
Isa: Lõika ära.
Mina: Siis jäävad ju need ääred kraapima.
Isa: Põleta tikuga ära.
Mina: Pluus?

--

Niih... Täna on tegelikult juba esmaspäev. :) Ma kirjutan mitme päeva jooksul, sest jään vahepeal magama siin-seal. :D Tänane lasteaiaraport: kui järele läksin Joosepile, siis ta istus laua taga ja sõi leiba. Teised sõid suppi ja magustoitu, Joosep istus ja sõi leiba. Teised lapsed, kui oma emasid näevad, jooksevad neile vastu, või vähemalt hõiskavad miskit, Joosep heitis mulle pilgu ja mälus leiba edasi. Siis võttis leivataldrikult veel ühe leiva. Ma käisin vahepeal koridoris ja kõndisin ringi, siis läksin uuesti vaatama. Joosepil oli leivataldrik tühjaks söödud ja ta mälus viimast tükki. Mõtlesin, et jee, saab minema, ja viipasin talle kutsuvalt. Tema keeras pilgu mujale ja rabas laualt ühe teise lapse mahajäetud ja poolnäritud leivaviilu. Ja mälus edasi. :D
Kõik ülejäänd lapsed olid juba söömise lõpetanud ja tegelesid muude asjadega, Joosep aina istus ja sõi oma leiba, eriti rahuliku näoga. :D

Õpetajale (see vanem oli täna) ütlesin oma kolm põhireeglit ära, ta noogutas ja tegi vähemalt näo, et ta kuulab. Ja miskit vängemat ma ei hakanudki ütlema, sest ta paistis täna kuidagi... viisakam mu vastu. Ehk ma mõtlesin ta peale nädalavahetusel liiga kõva ja kurja häälega... nii on varemgi juhtunud. :)
Aga... kui kunagi veel mind alavääristada üritab... siis hoidku oma piip ja prillid. Rrrr.

Täna toodi sinna palju uusi lapsi ka, ja paar uut ema oli oma lastega seal kaasas. Ja võiks siis arvata, et inimene vähemalt teeskleb empaatiavõimet, et neile uutele paremat muljet jätta või midagi, aga ei. Üks poisike nuttis jälle, ja õpetaja ignoreeris. Abiõpetaja närv ei pidanud vastu ja ta ütles: "Kuule, üks nutab seal." Õpetaja: "No ma ei oska midagi teha."

... Miks ta siis seal õpetaja on... Ei tea tõesti.

Õnneks abiõpetaja ikka lohutas siis ise poissi, aga mul oli küll äraminnes selline tunne, et no.... mine või tagasi ja aita neil oma tööd teha.
Kui ta oleks koheselt reageerinud, siis poleks nutt üldse suureks kasvanudki.

Mnjah... paraku on see nii, et kui aidata tahad, siis saad vastu pead. Mis selgus alles äsja mu bossi käitumisest. :D Nädal enne Joosepiga lasteaeda esimest korda minekust ütlesin ma oma bossile (tegelikult teadis ta sellest juba varem.), et olgu siis kannatlik minuga, et ehk on vaja mõningaid päevi ümber tõsta, või et ehk pean mõned puhkusepäevad välja võtma. Tema ütles: jaa, ära muretse, ma tean küll neid lasteaia-alguse värke, küll me hakkama saame, käime kasvõi poole päeva kaupa.

Mul jäi suu lahti täitsa, et vau, kui normaalne. Mitu päeva oli tuju nii hea, kohe pool muret oli turjalt kadunud. Küsisin talt veel, et ega te kuskile reisida kavatse, ütles, et ei ole midagi plaanis. Nii... hiljem oli mul vaja siis kaks päeva vabaks võtta. Ta viskas mulle telefonis üht-teist mürgist ja mõnitavat, mida ma siinkohal ei kordaks ja ütles et nojah siis, kui KUIDAGI muudmoodi ei saa.
Ülejärgmisel päeval selgus, et ta oli hoopis Soome sõitnud ja tööl oli inimene, kes sellest tööst suurt miskit ei tea. Big trouble.

Nojah. Reedel helistasin isale ja arutasin asjad läbi, et võiks ju nii teha, et kuna ta niikuinii kahel päeval neist, mis mina tööl olen, linnas käib, siis võiks ta ju möödasõites ise Joosepi poole päeva pealt ära tuua lasteaiast, siis nad ka näeksid teineteist tihedamini kui kaks korda aastas. Siis saaksin mina samamoodi tööl olla nagu siiani, ja tema saab koos poisiga tööpakid laiali viia.
Ta lubas asja arutada bossiga ja siis mulle teatada. Boss on mu isa uus naine siis. (Aren't I the lucky one.)

Mnjah... eile siis helistasin hommikul isale, et mis värk on, sa lubasid tagasi helistada. Ta unustas. Noh.. nagu ikka. :)
Ja siis anti toru bossile edasi. Ma küsin, et kuidas siis jääb nende tööpäevadega, et ma saaksin esmaspäeval näiteks ise minna, et teisipäeval on poisil arst. Boss, eriti norival toonil: "Aga esmaspäev on ju minu tööpäev."
Mina, üritades mõelda ennekõike lahendust probleemile: "Noo... ma ei tea, või ehk siis tõesti hakata käima poole päeva kaupa?"
Boss, eriti mõnitavalt ja osatades: "Nooo..., nooo...! Ja kes sinu arust viitsiks siis seal pooleks päevaks kohale tulla! "
Ma siis pakkusin seda varianti välja, et isa toob poisi ära poolest päevast möödaminnes, lastes kõrvust mööda selle, et ta süüdistas mind idees, mille ise oli mulle välja pakkunud :D, ja siis läks veel hullem sõim ja näägutamine lahti. :D
Kõige tagatipuks julges ta öelda, et tema on väga professionaalne ja puhtalt tööalane peab meie suhe olema. (Kas te ei leia, et ta käitumine on nii professionaalne? :D)

Seega... ma pean oma isaga siis ilmselt kõik suhted lõpetama. Sest ma ju töötan seal. Järelikult ei saa mu isa enne Joosepil lasteaias järel käia, kui ma sealt töölt ära tulen. :D
Igatahes, kes jaksab seda möla siin vahutada, lõppkokkuvõtteks räuskas ta mulle, et "teeme nüüd nii (uhh kuidas ma vihkan seda mammatamist), et sina istud ilusti Joosepiga seal lasteaias ja harjutad temaga! Sa tahtsid puhkust välja võtta, oled siis kuu aega temaga seal ja siis räägime edasi!"

Köhh. :D Ta oli minu asemel tänase seisuga tööl olnud kolm! päeva, ühel neist polnud teda ennast kohalgi. Ja mina oleksin täna vabalt võinud tööle minna ta asemel, kui ta nii krdi põikpäine poleks. Aga noh... kahe nädala (ehk kuue päeva) vastastikuse aitamise asemel eelistas ta kuu aega üksi tööl käia. Ja mis saab mul selle vastu olla. Eks siis oktoobris näeme. :D

Ja hiljem, kui Joosep hakkab lasteaias haigeks jääma, siis on mul õigus ka sealt puhkust saada. Ehkki ma algselt planeerisin nii teha, et alles siis oma puhkusepäevad välja võtta... kui üldse vaja peaks minema.
Enivei, ta täna juba helistas mulle jälle... Ei teagi, mis sulakulda ja pärlikeesid seekord sealt tulnud oleks. Ma panin parajasti last magama, nii et ei saanud vastu võtta. Ja ega ei tahtnudki, ausalt öeldes. Kelleks ta ennast peab, et võib minuga niimoodi käituda. Mõelgu järele.

Ei teagi, kuidas teda vältida. Lülita või telefonid välja. :)

Vot sellised asjad siis toimuvad mu elus. :) Joosep on iseenesest lasteaiaga juba üsna harjunud, ja ma jätan teda juba mitmendat päeva 9.00-12:30ks üksi sinna.
Tema ei karda, ainult alguses paar minutit kuni harjub jälle teistega, ja siis võin jalga lasta juba. :) Magama ei taha ta sinna veel jääda, aga küll ta varsti vaatama hakkab, et teistel on lõbus ja ehk siis õnnestub ta kuidagi ära rääkida. :)
Kui saaks, siis jätaks ta pikkadeks päevadeks ainult neil päevil (vähemalt alguses), kus see noorem õpetaja lasteaias on.

Homme on meil silmaarst, väga jamal kellaajal. Nii et poiss on selleks ajaks maruväsinud. See arst oli hästi tore tädi, nii et ehk Joosep lubab end seekord vaadata. Eks näis, loodame parimat ja hoidke pöidlaid. :)

Ööd tänaseks. :*

--

- says:
haha :D mul ema vaatab sepega mingit disney raamatut ja ütles just: meil on tavalised hiired, aga see siin on mikihiir.
--

- says:
hah.. sepe on nii nupukas, et vahel jääb suu lahti :D
- says:
meil läks kuidagi jutt sigade peale ja tema ütles et väike notsu läks... eee.. ja mina küsin, et kas väiksed notsud käivad ka lasteaias?
- says:
ja tema ütles: ei! notsud käivad LOOMAaias.

XD

--

Ja veel üritas ta täna üle oma varju astuda. :D See oli ka ülikoomiline.:D
Ma leidsin muide lasteraamatust luuletuse, mida tahaks oma tuhaurnile. :D Ausalt. Ott Arderi "Küünal," viimane salm kõlab nii:

Elas kord üks küünal
Ja põledes lühenes.
Ära põles küünal,
kuid pimedus vähenes.


Kui keegi vaid arvakski minust nii. =)