Raadios mängis just Danko Jonesi I Want You. Mul on just sama meeleolu. Trambiks jalgu ja loobiks asju ja... uff. Ma olen niigi jube füüsiline, aga see pagana kevad paneb sarved valguskiirusel vohama. Ja homme on täiskuu. Auuuuuuuuuuuuuu...
Tekib tahtmine midagi eriti lolli teha. Helistada kellelegi. Haah, see maksaks juba üsna kiirelt päris valusalt kätte. :D Eriti kuna see pole üldse selline... umbisikuline... huvi. Kahju lausa, et ma nii valusalt teadlik olen oma tahtmistest.
Facebooki testid ütlevad mulle järjest, et armastus, armastad, usud, ootad, romantika, küünlad, midaiganes. Natuke vihaleajav. Ja nii vale. Ma just alles ütlesin ühele väga toredale tüübile vastuseks telefonis, kui ta mulle suure sooja kalli saatis, et "jajah."
Siis panin toru ära ja mõtlesin, et deeeeem, naine, miks nii jäine. Põhjamaine.
Aga... ohjah. Ma ei teagi, kardan, et isegi selle ühe mehega, keda tahaks, ei oskaks ma kuidagi käituda. Ma ei oska enam. Roostes. Või.. kas ma olengi üldse kunagi osanud? Minust paistab vist niisama välja... kui vaadata oskad. Mulle on sõbrad öelnud, just meessoost sõbrad... et mul näeb silmadest kohe ära, kui ma hoolin kellestki rohkem kui teistest inimestest.
Naljakas, kuidas mu tunded on kõik...
oh... csi miamis oli just väike poiss surnukuuris laual. :( Sellised asjad kisuvad südame puruks. Sellepärast peaksingi mina kõige enne surema. Ma ei suudaks enam kedagi kaotada. Kui tänaval neid segaseid näen, kes sihitult ringi hulguvad ja omaette pobisevad või sõimavad, siis alati mõtlen, et kas nemad on ka kellestki ilma jäänud... Elu on nii.. kuri. Ja ometi usun ma hingede olemasolu, järgmisi elusid...
Ärme räägigi nii kurbasid asju enam, see ei ole hea. Kõik on ju hästi. Enamvähem. :)
Käisime Blongi ja M-iga Hollywoodis. Ma ei ole seal käinud sellest ajast peale, kui kogu see suur maja veel kino oli. Ehk siis... ma ei olegi kunagi Hollywoodis käinud. Või olen? Ei ole vähimatki aimu. :)
Igatahes... Kogu asi lõhnas kahtlaselt vangla järele. :D Ma ei ole ammu käinud üheski kohas, mis oleks nii pime ja kahtlustav ja kuri. :D Nagu... oli ju potensiaali küll, saal oli lahe (ehkki, mis pärgli päralt nad joomiskohtade põrandad nii krdi keeruliseks teevad, et kaine peagagi raske seal liikuda on?) ja need joogitshikid ka enamp-vähemp. :D Aga... jumal kyll. Kas turvamehi ei võiks natukenegi sõbralikumat nägu tegema õpetada? Nad oskasid küll, kaks tükki said me nina all kokku ja naeratasid teineteisele sõbralikult ja tahtsid teineteisevõidu sõpra enne trepist üles lubada. :D Ja kõiki ülejäänud inimesi vaadati kui paadunud terroriste ja muidu kaabakaid. :D Ukse peal kontrolliti mu käekotti, ja üldse mitte sõbralikult, vaid kuidagi... kuiv ja ametlik oli kõik, ma ütlen noh... vanglaatmosfäär. Nalja ei osanud seal ka keegi teha... masendav. :D Tere ja head aega ütlesin ka mina, siis alles vastati.
Ehk neil oli lihtsalt kahtlane hetk seal või midagi... noh, ikka juhtub, eks. Aga mulje jäi küll selline, et ei taha sinna enam kunagi tagasi minna. Kindlasti oli oma osa ka sellel, et jäin üksi natuke kauemaks sinna, Blong ja M läksid sööma ja mul oli veel natuke aega ja null raha. Mõtlesin, et vaatan veel ühe bändi ära, kui juba seal olin. Tegelikult mulle meeldivad uued asjad. Nägin näiteks ka selle Junk Rioti ära, mida tahtsingi näha. St kuulda. Muusika oli lahe, haarav, aga laulja hääl minu kõrvadega küll ei sobi. :) Ma saan aru, et väga iseloomulik just nende bändile ja midaiganes, aga... no way. :D
Igatahes, sel järgmisel bändil oli mingi tehniline rike ja siis me lihtsalt ootasime. Musa oli hea, nii et no worries, eks, aga... kuigi ma seisin seal tagapool ja üldse mitte kuskil inimestel ees, siis möödakõndivad naised vahtisid NIIII kurjade nägudega otsa, et ma ei osanud lõpuks enam kuskile taganeda. Mis see on mingi spets-hollywoodi-nägu või...
Mind ei koti tavaliselt mingid võõrad inimesed eriti, naeratan neile lolli järjekindlusega vastu, aga see vihkamisehunnik hakkas lõpuks natuke rõhuma. Niigi tundsin end seal natuke... out of place. Seal oli niipalju "kinniseid" klubisid ja seltskondi, et see oli napakas. Aga ehk nüüd ongi nii, ma ei tea ju. Keegi ei suhtle kellegagi, kes juba "klubis" pole. Eks ennemuistegi oli sellist käitumist, "kõik" tahavad ju "kõrgemat" staatust :) , aga nii karmilt lukus inimesi oli ikka hulga vähem. Vanasti nn. ronijad pugesid vähemalt "kõrgema klubi" esindajatele, nüüd ollakse nende vastu ka ükskõiksed, tundub. :D Ilusad, aga kuidagi... hingetud.
Ehk on neil kõigil lihtsalt betoonist maskid.
Või ehk räägib minus lihtlabane armukadedus. :D
Mitte, et ma oleksin kellegagi tutvuda tahtnud või midagi, aga ma jälgisin küll pisut rahvast. Ma olen ka natuke "The Eye." Mulle on nägemine tähtsam kui muud meeled. :) Jommis inimesed on armsad, ja need, kes lahtisemad on... Ülejäänud nagu loeks oma naeratusi ja sõbralikkust. Limiit peal. Ja ma ei mõtle ainult minu suhtes, vaid üldse. Kogu see värk hämmastas mind pisut, mulle meeldib, kui kõik sõbrad on ja omavahel hästi läbi saavad.
Aga noh... mind pole veel jumalaks ülendatud. :)
Muidu oleks teleportatsioon juba olemas. :)
Mul oli ka ajaprobleeme sel õhtul, pidime linnas 21:30 kokku saama, aga ema jõudis koju alles 21:45. Mõtlesin, et jätan plaanid ära, aga Joosep ütles, et ta võib üksi ka kodus olla, et ta ei karda. :) Mina kartsin küll. Aga. Mõtlesin süsteemid välja ja nii oligi Joosep oma esimesed kümme minutit üksi kodus. :) Nii tubli. Läksin ise viimasel minutil taksistiga ja sealt helistasin kohe Mar-ile, kellega oli enne kokku lepitud. Tema siis helistas Joosepile ja nii rääkisidki juttu, kuni mu ema koju jõudis. Sellepärast teangi, et 10 minutit. :) Ma helistasin juba mopsiga Mar-ile samal ajal. :D Haha. Süda valutas veidi, ehkki ma tean, et Joosep on päris nupukas, saab aru küll asjadest ja oskab ettevaatlik olla.
Nii uhke ta üle. :) Lubasin talle, et jõuan koju, kui kell näitab 00:00 ja täpselt nii jõudsingi. (Jah, ta on sel kellaajal veel üleval. :D Mu poeg on öökull nagu minagi.) Ostsin talle tee pealt kioskist veel ühe rallika ka. :) Rahvas tungles seal sabas, et kahe kotletiga või ühe kotletiga ja juustuga või ilma ja siis mina läksin ja küsisin ühe auto. :D
Ja ehkki ma eelistaks Hollywoodi enam mitte sattuda, siis on mul ikkagi hea meel, et seekord läksin, sest õhtu oli üldkokkuvõttes väga väärt seda. :)
Muide, veel random facte, mulle meeldis see seinale joonistatud naine, muudkui vahtisin teda. :D Nii kena. Samas need sülje, nätsu ja juhtmejuppide abil lae alla tõmmatud hiigelplaadid oli õige pisut hirmutavad. :D Tundsin pidevat vajadust valmis olla juhuks, kui pean terve saalitäie rahvast lömastumisest päästma. :D
--
Tahate teada, miks suvi vastik on. Bussis olen harjunud oma kuninglikult kahvatuid helelillasid käsi vaatama, ja nüüd järsku märkan, et neid katab tihe karvkate. :D Krdi päike. Seega on päike korraga nii paha kui hea.
Nagu kõik ülejäänud asjadki.
Aga jah... ma olen nagu Gorillus fuukin Kreek. Vaene mees, kes talle küll nime pani. :) (Ja jah, ma tean, mis ta nimi TEGELIKULT oli. :D)
Kuigi... look who's talking. Lissabon London, nice to meet ya.
Isa nägi Kroonika kaanel Murutari pilti ja ütles et "hähähää, mees lasi juba jalga jah." Natuke masendav oli. Mulle ka Murutar ei meeldi, aga ma läksin kohe kärinal ta eest võitlusse. :D Teate küll.. mul on KÕIK isiklik. :D Aina vehi mõõgaga.
Parastamine ei meeldi kohe üldse. Ja väiklus.
Isa ütles, et "aga ta kiitles nii kangesti." Aga miks ei tohi tundeid välja näidata. Miks ei tohi öelda, et deeeeeeem, see või teine paneb mu mööda seinu üles ronima, kui sa seda just tunned? :) See ei ole ju midagi pahatahtlikku... Noh, okei, Murutar on jah veidi liiga... ee... detailne :D aga point jääb samaks. Kõigil on ükskõikne nägu peas, no comments, ja nii ongi. Isegi neile ei öelda, kellele PEAKS ütlema. Mina ka ei ütle. :D Aga tahaks, kangesti tahaks.
Eestlased ongi vist selline rahvas, küsi midagi, kõik vahivad ringi ootavalt, et keegi teine esimesena midagi ütleks. Keegi ei taha OMA arvamust avaldada, äkki jääb veel naerualuseks. Sellistes situatsioonides olen ma tavaliselt alati esimene, kes mölisema hakkab. Ma ei karda inimesi. Ja ma olen nõus end kasvõi lolliks tegema, kui see tähendab, et ülejäänud siis end paremini tunnevad. See ei ole nii oluline. :D Koolis olin ka nagu liim klassikaaslaste vahel. Enne seda, kui ma Mustamäele kolisin, oli terve klass killustatud seal, sportlased ja beibed ja oivikud ja heidikud... Ja koolilõpus ütlesid päris mitmed mulle, et kui sind poleks tulnud, siis nad polekski kunagi osade oma klassikaaslastega tuttavaks saanud. Tegin neile lolli nalja ja nad naersid kõik koos mu üle. Või noh... minuga kaasa. :)
Foorumis üks tüdruk kirjutas, et nii nõme, et Ewani naine temaga osa Long Way Downist kaasa tegi. Et nad pidid ju teadma, et see fännidele ei meeldi.
:D Ehk olen ma egoistlik, aga.... inimene elab ju nii lühikest aega. Mõtle nüüd, et su mees läheb once in a lifetime reisile, ja kutsub sind endaga kaasa. :D Kas jätta kogu asi katki, sest kes teab, mida mingi suvaline inimene kuskil mõelda võib?
Mitte ühtegi normaalset inimest see ei häiri, et teisel on abikaasa. Isegi kui see abikaasa talle kohe üldse ei sümpatiseeri... :D Igaüks valib endale ikka ise mehe või naise. Ja kes ta sõbrad on, need aktsepteerivad ta valikut. Mina näiteks küll armastan oma sõpru, aga kui nad mu mehevalikut kuidagi ebaviisakalt kommenteerima tuleks, siis saaks kohe piki pead ka. :D
Ja mees peaks mu sõpru samamoodi respektiga kohtlema. Minu arust on see elementaarne. Ja vastastikune.
Huvitav, miks ma sellest nüüd rääkima hakkasin ja kuhu ma jõuda tahtsin? Aaah, who cares. :)
Facebookis surfasin ringi, ma käin mööda täitsa suvalisi inimesi ringi ja leidsin ühed jube ilusad reisipildid. Udused. St mitte pildid polnud udused, vaid piltide peal oli udu. Imeilus. Öö ja meri ja kaljud ja suuuuured helerohelised aasad mõõtmatu helesinise taeva all. :) Maailm on nii ilus. Tahaks ka reisida kuskile.
Muide, kas teate, mis on paranoiku lemmiktoit? Tarretis. Ta paistab läbi. :D
Ükspäev teed juues mõtlesin selle peale. :D Mina armastan tarretist, lapsest saadik. Kunagi Kännu Kukes müüdi selliseid suuuri plärakaid tarretisi, piima ja kakao ja mahla ja... ma alati ostsin terve posu ja hingasin need sekunditega sisse. :D Ideaalne laisa inimese toit, isegi neelama ei pea. :D
Üldiselt peaks hoopis hakkama trenni tegema... Suvi tuleb. Aga... ma ei näe sel nagu erilist mõtet. Ehk peaks leppima, et ma ei ole enam kunagi nagu need tshikid, kes kümnesendiste kontsadega ringi jooksevad. Noh... ma ei paneks neid muidugi siis ka jalga, kui ma 18 oleks. Tasakaalu pole. :D Ma kakerdan ka kaine peaga mööda seinu tasakaalu otsides.
Paar päeva tagasi tulin heale ideele, kuidas end trenniks sundida. Kujutasin ette, kuidas ma olen 75, ja suudan vaevu püsti seista. :D (Üsna tõenäoline asjade käik. :D) Ja siis tuterdan sebra juurde ja hakkan üle tee minema ja järsku tuleb kuskilt üks mudilane ja jookseb tänavale, auto ette.
No kurat. Kui ma veel vormis olen, siis ma saaks ta vähemalt eest ära lükata, eks.
:) Kas ma pole kaval.
Õhtuti söön porgandeid ja maasikaid. Mis mulle õnneks ka maitsevad. Ema tõi mingit jube head pasteeti ja siis mõtlesin, et aga natuke niimoodi... kaapaks selle porgandiga pasteeti. Keeraks porgandi peekonisaia sisse. :D
--
L says:
delfi uudis. räpinas vajus naine sügavalt savisse
minuga juhtub iga päev, keegi ei räägi
S says:
:D:D ahaha
--
Reedel bussis tundsin end nii koledana, üks imeilus pikajalgne miniseelikus tshikk tuli ja istus minu ette. Ja siis ta võttis kotist söögid välja ja hakkas sööma. :D
Hahaha. Tundsin end kohe paremini.
Olgu öeldud, et see on üks esimesi asju, mille ma Joosepile ühistranspordi kohta õpetasin. Bussis ei räägita liiga kõva häälega ja bussis EI sööda. Väga ebaviisakas.
Kusjuures... teinekord kui kuskil sööte, siis sööge seljaga seina poole. :D Ma vaatasin selle tshiki pead ja see liikus süües niimoodi kaela otsas nagu neil mängukoertel autoarmatuurlaudadel, teate küll. :D Hahahaa, friiki.
Ja siis ta lõpetas söömise ja toppis endale taskurätiku ninna.
Nagu... wtf. :D
Küllap talle polnud ema õpetanud, et tatt tuleb ninast VÄLJA saada, mitte taskurätik pea sisse. :D
--
Joosep ütles mulle õhtul, et "Emme, sa oled nii pikk. Sa oled nagu... tantsiv lamp."
:)
Ja jumal küll, MIKS ometi need inimesed seal laulud tähtedega saates inglise keeles laulavad, kui nad ilmselgelt ei oska? Nad võiks siis kasvõi kiiresti mingid suvalised eestikeelsed sõnad sinna peale ju teha, et ei oleks nii... nagu need vanad Ivo Linna laulud, kus justkui lauldaks inglise keeles, aga ühtki inglisekeelset sõna neis ei esine. :D
--
L says:
ja ma olen ikka supernõidlits, nagu mar ütles
vaata ma kirjutasin just krdi blogis, et miks ma pean facebookis fänn olema
ja nüüd ongi muutunud see asi, kõik on puha like'id
täitsa vihale ajas :D:D
S says:
misasja XD
L says:
on noh
enne oli Become a fan
nüüd on Like
absurd :D
S says:
ahso ma pole tähelegi pand :D
L says:
nad kuulavad mind, saad sa aru
:D:D
big brother
käpa all mul
järgmises blogis kirjutan et kõik mulle raha saadaks
--
L says:
ma arvan just vastupidi, et nüüd ta ei saa enam üldse midagi aru
mul käib enamus meie vestlusest kuskil pea sees
ma saaks ka täitsa üksi sellega hakkama :D
--
Mind ajavad eriti lollid naljad viimasel ajal naerma. Võin ka lihtsalt mõne sõna üle tundide viisi kihistada. :D Või kellegi tühise trükivea üle.
Kui ma selle üle mõtlesin, siis ütlesin endale peas, et I'm not the fastest tool in the shed. Ja siis juurdlesin tükk aega selle üle, et mis selle lause juures valesti on, sest midagi oleks nagu valesti. :D Lõpuks jõudis kohale. :D I'm not the brightest tool in the shed either. :D
Ja blogi on ka täiesti lapitekk, aga ma olen seda juttu siia jupphaaval kirjutanud juba mingi... pool nädalat vähemalt. :D Nii et eks kuse muaa.
Awww, kui armas puudel õues on.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment