Monday, February 22, 2010

I want to shimmer, I want to shine

Tänast meeleolu iseloomustab viha. Tõesti, ma juba viskasin üht-teist vastu seina ja puha. :) Ärge laske end smailidest eksitada.
Vihkan seda neetud poolakat, kelle tegemata töö pärast ma juba teist tööpäeva idiootsusele raiskan. Tüüp vist viskas peoga lihtsalt suurde kasti selle staffi, mis eri värvi ja suuruste järgi peaks 28 kaupa alustel kinni olema. Nüüd sorteeri ja sobita end ogaraks.
Aga asi ei ole tegelikult üldse poolakas, ehkki ta võiks kahtlemata kuskil kangialuses natuke kohendamist saada. Tööletulles möödusin plakatist "Naistele, keda imetletakse" ja tekkis vastupandamatu tahtmine see plakat ribadeks peksta.
Kahjuks oli see kinnitatud bussiooteputka külge ja selle segipeksmine oleks võtnud tunduvalt rohkem aega, seega ma loobusin. Esialgu.
Tagajalgu tshekime ööpimeduses.

(6)

Eile kuulsin Rimis tapeetmuusikana Chris de Burghi "Missing You"-d üle miljoni aja ja pisar pressis silma. Igatsus on üks igavene... põrgu. Ma olen ju sellest juba rääkinud, eks, et Saatan sisustas põrgu igatsusega. Ehh, millest ma ei oleks rääkinud. Rinse and repeat.
Ma ei kannata neid kokkusattumisi, need oleks nagu minu narrimiseks kõik. Me elame paralleelselt, kullake. Kahju, et need rööpad kokku kuidagi ei jookse.
Ehkki saatusenäru ei väsi sellele võimalusele vihjamast. Keerame nuga ja raputame soola. Sool on muide jube kasulik. :D Ütlen vahepalana.

Õues sajab lund ja see lumi on nii ilus. Ja kurb. Ma oleks nagu selle lumekardina taga kinni. Fuukin lumekuninganna vang. Mäletate seda muinasjuttu? :)

Tahaks tätoveeringut, kes sponsoriks hakkab? :D Ausalt. Ma juba tean isegi, mida ma tahan. Igasugu Pegasused ja ükssarvikud ja hobused ja hirvekesed ja liblikad ja roosid hoidke omale. Ma tahaks ühte tokras hunti.
Sponsoreid niikuinii ei ilmugi kuskilt. Seega peab kartulitempliga leppima. Hakkan õhtul meisterdama.

Tahaks ka hea olla. Headuse kütus on õnn. Õnne põhjus on armastus. Siis jaksaks teile ka headust kiirata halamise asemel. :)
Kõik kardavad. Mina ka.

Mingi tüüp laulab raadios, et "ma lähen mööda." Mida mööda? Millest-kellest mööda? Elust mööda.
Sa ole targem, võta käest kinni, kui ma mööda hakkan minema.
Siis saavad tulevased põlved ka hüsteerilis-iroonilise meeltheitva koduperenaise soigumisi lugeda. Häbi, häbi, küpsis, käbi. Nagu Joosep tabavalt ütleb.


5 comments:

Unknown said...

Seekord siis sedasi...Lühidalt ja võrdlemisi konkreetselt- kõik on kuidagi kurb ja hall. Olgugi, et lumi oli täna nii ilus. Kurvaks tegi see ikkagi.
Mul oli ka täna kuidagi vihane päev. Või ok, hommik. Selline tunne oli, et tahaks kedagi lüüa...Aga kuna ei suutnud tuvastada, kes minus selle tunde tekitas, siis viisakas-tore-ja-hea nagu ma olen eks, siis ei hakanud kõiki kah peksma ja mu viha sai endale üks õnnetu ja kole mustalaiguline tomat, mille hooga prügikasti lennutasin... Terve ülejäänud päeva oli mul selline tunne, et mina olen ise täpselt samasugune. Ainsaks erinevuseks see, et mind lihtsalt pole veel minema visatud. Keegi ei hooli isegi niipalju, et minema visata...Blaah...Lihtsalt ilgelt kräpp on olla. Kahju, et Sinul ka samamoodi. Sul on tegelikult mõnes mõttes isegi hullem ju- see teatud teekond, millest smsisime, on alles alguses...

Unknown said...

Nüüd on see koht, kus keegi peaks tulema ja hõiskama, et läheb paremaks, musirullid, mul juba läks. Vabatahtlikke hõiskajaid on?

wonderwoman said...

Mina võin see vabatahtlik olla! :D
Ma olin lihtsalt kuri ja kurb veits, ei midagi traagilist. Me saame vabalt hakkama, lõdva randmega. :)

Unknown said...

Heh, ega ma ju selles ei kahelnudki, et kas saame hakkama või mitte. Lihtsalt on erinev ju- kas elad ning tiksud niisama või tiksud õnnelikult... Ah, never mind. Mul on lihtsalt mingi hell-hall masekas vms. Küll varsti üle läheb:D Või muutub hullemaks... :P

BM said...

amen mul on täpselt sama meeleolu