Kõndiv katastroof vol 2

Täna alustaksin hoopis sellest, et võta puhas paber ja joonista sinna peale maja. Lihtsalt maja, aga kui tahad, võid lisada midatahes. Ükskõik,kui detailselt. Joonista-joonista, ja siis loe alles edasi. :)
Ilusaid pilte kah siia vahele inspiratsiooniks.



Nii. Maja pidavat kirjeldama inimese minapilti, ma ähmaselt mäletan kuskilt. Et uksed ja aknad ja kas suur või väike, mis värvi, kui detailne, kui reeglipärane ja nii edasi. Meenus siis, kui vaatasin, kuidas Joosep maja joonistab. Pisikese, pika ja jubevärvilise tornilaadse osmiku paljudepaljude akendega. Katus on kolmnurkne, ehkki lopergune, ja sirgjooni rohkem seal nagu polnudki. Ja ust kah nagu ei paistagi... ent maja seinale toetub pikk redel. :D
Huvitav, kuidas see lahtianalüüsitult kõlaks. :)

Ahahaha, ma just kuulsin raadiost ühte reklaami, teate küll seda sorti, et "meie oleme need-ja-need ja teie kuulate seda-ja-seda." Ja kuulsin täitsa selgelt, kuidas ütles: "This is Anthony Kiedis from We're not Actually Chili Peppers." :D

--

Nonii. Joosepi esimene ametlik sünnipäevapidu on seljataga. Ja mina emana jälle targemaks saanud. Enne minekut räägiti mitmeltpoolt, et see peopaik on selline koht, kuhu viiakse lapsed ja siis ise minnakse ära, et sinna vanemaid ei taheta. Ja ma niigi hoian oma last rohkem, kui... noh... pidevalt siin mõned mainivad, et poputan ja hellitan ära. :D
(Mis ajab mind omakorda vihaseks, krt küll, mu ainus laps, keda mul siin veel siis poputada ja hellitada. :D Ja kuidas on võimalik liiga palju armastada? Ei ole ju. :) )
Enivei... ei tahtnud kah oma lapsele tekitada sellist imidzhit, et ema on külge kleebitud, ja ta saab ju hakkama küll omaette tavaliselt, seega otsustasin südame kõvaks teha ja ta sinna koos teiste lastega üksi jätta. Noh, täiskasvanuid ju pidi niikuinii seal olema mitmeid, kes neid jälgivad. Ahaha, isegi mu selle päeva horoskoop ütles, et suru paranoia alla ja usalda inimesi. Võtsin seda kui vihjet.
Aga, ahahaha, mismoodi ma seda tegin! Tüüpiline pehme peaga L.
Kodust lahkudes meenus mulle, et mul pole aimugi, mis selle koha aadress oli, kuhu me läheme. :D Aga noh, ma olin üsna kindel, et leiame selle niisamagi üles. Leidsimegi, seal olid suured sildid väljas. Ja uksel saime sünnipäevalastega juba kokku, andsime kohe kingitused üle ja läksime trepist üles. Küsisin, et mis saab, et kas saan kuidagi appi minna või mismoodi see värk seal mõeldud on. Nemad ka ei teadnud. :) Ja siis aitasingi Joosepil jope ära ja kügelesin seal veel sutsuke ja lasin ruttu jalga. :D
Ja jalutasin siis bussipeatuse poole (läksin olin vahepeal tund aega kodus, poes käisin ka, ostsin Joosepile kingituse, ahaha) ja tundsin end tiba lollakalt. :D Nagu oleks kiire olnud kuskile, et suskasin lapse teiste kaela ja põgenesin.

Igatahes, läksin talle natuke varem järele, et viimase bussi peale jõuda. Küsisin siis sünnipäevalaste emalt, et kuidas hakkama saadi, ta ütles, et hästi, et Joosep oli ikka küsinud ilusti, kui miskit vaja oli. :) (See on see põhiasi, mille pärast ma muretsen tavaliselt, et ta ikka ütleks, kui miskit on. Nii paljud lapsed nohisevad üksi kuskil nurgas ja lasevad mingil pisikesel asjal endale muret valmistada, selleasemel, et minna ja abi küsida.) Nägin Sepet eemal seal võrktornis jooksmas ja läksin ka sinnapoole, et ehk saan mõne pildi krantsist teha põnevas ümbruses.. ja siis kuulsin, kuidas keegi kukkus. Joosep muidugi, ja tal saab enamasti nutust kohe aru, et kui tõsine asi on. Seekord oli väga tõsine.
Sealt päris lae alt prantsatas sinna mattidele, aga ta ütles, et seal matis oli mingi toru olnud just ta külje all. Eks need konstruktsioonid jäid täpselt sinna alla... :( Alguses ta ei saanud kätt üldse liigutada, kui proovis, siis käsi värises hirmsasti. Ja valus muidugi ka ju. :( Püsti ta ka ise ei suutnud tõusta.
Ohjah. Seega jõudsin just õigeks ajaks kohale, et lohutada ja kallistada. Vedas. :)
Alguses mõtlesin, et noh... iga-aastane katse käeluud murda, aga kodus selgus ikkagi, et roided on tõenäolisem ohver.. Ta ei saa hästi liigutada ka, püsti ja istuli on valus tõusta. Magas terve öö ühes asendis, mis ütleb VÄGA palju. :D Ta on kõige rahutum magaja, keda mul on au olnud tunda. Seega läheme täna õhtupoole traumapunkti. Või dramamamapunkti, nagu Joosep ütleb. :D Teeme röntgeni, igaks juhuks. Ehkki ma loodan, et on siiski ainult põrutus. Eelmise aasta jõulude paiku ju käisime kah traumapunktis, nii et Joosep juba teab, kuidas see värk seal käib.

L says:
tal oli üldse põnev seal, ta oli jalgupidi mingite asjade vahele kinni jäänud, teiste emad käisid teda päästmas :D , ja käe peal olid plaastrid, s6rmenukkidelt nahk maas ja..
ja jalaga oli ka pähe saanud liumäel :D
aga talle muidugi meeldis seal.
ta luges mulle üles, mis temaga kõik juhtus seal, õudne list :D ja siis ütles ulgudes, et aga tulemeee hommeeee jälleeeee...
Inxu says:
:D vapper kuju ikka
L says:
noooh... ei ütleks :D ta on hellik tegelt, ja ta on harjunud, et saab tähelepanu, kui temaga miskit juhtub. ainus laps ju. :) ja ma teadlikult ka... esiteks see annab turvatunde, kui last üksi ulguma ei jäeta kuskile, ja teiseks tal selle psoriaasigeeni pärast. tal ei tohi olla üleelamisi ja vapustusi, siis võib välja lüüa kohe.

Pidalitõbe meil ka ei ole, tundub. :D Haa, ja see ei olegi üldse nii nali, kui arvata võiks. Pidalitõvel olevat kuni 30aastane peiteaeg, ma sain Joosepi vanuselt ka süste selle vastu. Mu vanavanaema suri sellesse ja me olime sel ajal kõik ninapidi koos. (Nina ära ei kukkunud. :) ) Nüüdseks on 30 aastat täis vist saanud, ja mul ka kõik tükid endiselt küljes... Ehkki, nagu öeldud, võiks küll pisut lahkelt linnukestele talveks riivida. Mul käivad siin muide, aknalaual, tihased. Vaatavad mind läbi akna tähelepanelikult. :D Kujutasin ette, kuidas ma tihase silmale paistan. Siuke... karvane Käsna-Kallelik pekikäntsakas. :D

Igatahes... tõe huvides ütlen, et Joosep rääkis kodus ka kõik need head ja toredad asjad ära, mis ta seal sünnipäeval tegi, erilise äramainimise vääriliseks osutus keegi tädi, keda ta õpetajaks kutsus. (Ma arvan, et ehk keegi kohalikust personalist siiski.) See tädi oli temaga koos kempsu läinud ja ukse taga valvanud, et keegi sisse ei läheks sel ajal, kui tema pissib. :D Mul on väga privaatsust armastav poeg.

Ja veel ütles ta, et kui ta järgmine kord R-e ja O-i ema näeb lasteaias, siis ta tahaks talle kangesti põse peale musi teha, aga ta vist ei julge ikka. =)
Seega võib sünnipäeva sorteerida toredate ürituste hulka, kõikvõimalikest ja võimatutest kehavigastustest hoolimata. :D
Ehkki nüüd tean, et järgmine kord sinnaminnes pean ma sinna jääma ja talle iga natukese aja tagant meenutama, et kasuta aju ka. Teate küll, lapsed lähevad nii elevile, et unustavad ettevaatuse. Õnnetusi juhtub ka mammade valvsa pilgu all, aga noh... natuke ikka tunnen end ju süüdi ka. :( Ja teiste ees on kah suts häbi... et nemad enne pidid teda seal igaltpoolt päästma ja välja tirima. :D
Ma kujutasin seda saali hoopis teisiti ette, eks see oli ka üks põhjustest. Mõtlesin, et väiksemad ruumid on ja kergem jõnglasi karauulitada. Noh, järgmine kord olen targem. Pressin ikka kaasa end. :D

Ahjaa, ja me oleksime kogu selle jama pärast ju viimasest bussist maha jäänud, tormasime 5 minutit enne bussiaega trepist alla, ehkki tundus juba, et nüüd läheme jala koju. Mitte et me sealt nüüd NII kaugel elaks, aga... äsja haigetsaanud lapsega ei tahaks nõnda pikalt kuskil rallida. Taksoraha mul kah polnud.
Ja siis ilmus nagu siil Kalevipoja juttudes ühe Joosepi lasteaiakaaslase isa me selja tagant välja ja pakkus end sohvriks. :) Woohoo. Seega saime sootuks kiiresti koju. Ahahaha, ja neil oli autos lapsetool, eks, või isegi kaks tükki tegelikult, ja Joosepi panin siis sellesse väiksemasse, ja siis S-i isa ütles, et "sa pead vist ette istuma, sest seal taga oleks väga ebamugav, usu mind."
See oli nii kena temast, et ta ei öelnud tõtt. :D Mis oleks "sest sa lihtsalt ei mahu sinna." :D Ahahaha.

Ja siis mu poeg Joosep, kes oli varahommikul uisutamas käinud esimest korda, ja pealelõunal esimest korda suurel sünnipäeval, ja ühtlasi murdnud kõik kondid oma väikses keres, istus ja värvis pilte kella 12-ni öösel. :D Ei mingit väsimust.

Täna on küll tööl üsna raske olla, mõtlen koguaeg, et kuidas ta seal kodus hakkama saab... Vahepeal helistas mulle ja (vanaema vandus taustal meeleheitlikult) ütles, et "Emme... ma ei oska oma käega ümber käia."
:D Oli kukkunud. Oh teda küll.
Lähen täna natuke varem töölt ära ja siis põrutame traumapunkti, vaatame, mis sealne arst arvab. Eelmine kord sai Joosep selle röntgenitegijaga jube hästi jutule, ta oli ka samaealise krantsikese vanaema. :) Aga homme võtan Joosepi vist ikka tööle kaasa... ei taha küll lasteaeda veel lasta, isegi kui pole miskit hirmsat luudega juhtunud. Liiga õrnake veel, seal nad klobivad üksteist üsna armutult. :D

Õnneks ei pea ma koristamise pärast paaniliselt muretsema, sest esmaspäeval olen jälle mina tööl. Ja üldse terve järgmise nädala. Kuulsin sellest, et boss ära sõidab, kaks päeva enne sõitu. :D Aga noh... Mis plaane mul saakski olla, ma ju igav inimene. Kuigi Murphy seaduste kohaselt jääb Joosep ALATI just siis haigeks, kui bossid soojale maale sõidavad. Loodame, et seekord mitte.

Varsti tuleb Biffy Clyro kontsert, ja FB-s loositi pileteid, vastates pidi ütlema oma hetkelemmiklugu. (Sa ei kujuta ettegi, kui raske on midagi nii tähtsat kirja panna :D ) Lõpuks suutsin siiski valida loo, mis nii kõrgel pjedestaalil hakkama saab vabalt. Patrick Watsoni "Big Bird in a Small Cage." Olen selle vist siia blogisse ka pannud... aga kui ei ole, siis siin see on.




P says:
ei tea kas jätaks halva mulje kui ma paneks mingi itaalia räpi? XD
L says:
:D
ma just vaatasin ise seda listi et mõni päris hea lugu on seal rahvale meelejärgi.
ideid, mida edaspidi kuulata :D
P says:
jap, täitsa kena valik muusikat
aga samas juba 50 vastust... kõva konkurents
L says:
jap, ma mõtlesin kah, et krt teab, kui kaua see kestab üldse, ehk õde ei tulegi tagasi msni, siis panin ise oma nime
mul on olemas pilet enivei
ma loodan et need põhimehed ei vaata et ise attending listis ja siin rabab pileteid. :D hell hangeldaja
P says:
peaks kiiresti veel paar võlts kontot tegema, ja mitu korda sinna kommima :D:D
L says:
:D ahaha
pärast teed võltsdokumendid ka samale nimele :D
P says:
ahaha kõik biffy nimel
L says:
nad kassas kontrollivad nimesid... ehkki ma ei tea, kas dokumendiga või usuvad niisama. :D
kui niisama usuvad, siis lähed ja ütled pärast selle võitja nime lihtsalt, ilgelt vara :D
ja peitud klubis laua alla
või vahetad parukat
plaan hakkab idanema, ma tunnen :D
P says:
:D tuleb lihtsalt võitja pilte hoolega uurida
näojooned, riietumisstiil
siis midagi sarnast kokku lappida
päikseprillid ette ja ongi valma
L says:
(Y) nii teemegi
kui nüüd võidab, siis on küll igav
P says:
siis proovime tagauksest sisse hiilida
uhh, we're with the band
äkki jõuame bändini välja :D:D
L says:
:D ja siis?
sööme nende snäkid ära
P says:
lähme istume nende juurde maha, ja küsime mis toimuuuub
ja joome ülled ära :D:D
L says:
:D vaene ülle
P says:
XDXD
natuke raske on kirjutada, üks rumeenlane mu kõrval käsib mul koguaeg mingeid koeravideosid vaadata XD
husky ütleb i wuw youuuu
L says:
jajaa, vaata seda et mishka are you stupid
ma tean peast kogu youtube'i :D
P says:
just näitas mulle seda XD

--

Joosep vaatab lastesaadet ja hüüab rõõmsalt: "Näe, Anni!" Siis meenub talle, et J-i õe nimi on ka Anni. Ma küsin, et kui temal oleks õde, siis mis ta tahaks, et ta õe nimi oleks. Joosep: "Auto."
Mina: "Mis? Auto tüdruku nimeks?!"
Joosep: "Sünnita siis poiss!"
--
Joosep joonistab, mina pean värve valmis panema, sest ükski värv ei tohi pildil korduda. Mina: Värvi selle naise pluus ka ära.
Joosep: See pole mingi pluus.
Mina: Mis see on siis?
Joosep: See on rind! See hoiab ta südant.
:)

--

Noniih, nüüd on siis juba neljapäeva õhtu. Väike kipskäsi on siin kõrvaltoas ja teeb kombainihääli. Traumapunktiskäik oli täitsa vastu ootusi lõbus. Esiteks, Joosep ei kartnud üldse. Eelmise aasta "pildistamisest" oli seega kasu küll. Ma võtsin alles ukse taga saapaid jalast, kui Joosep juba sisse marssis ja hakkas rääkima, mis ja kuidas temaga juhtus. Saadeti röntgenisse, ukselt kuulsin veel, kuidas üks arst teisele ütles, et "nii julge laps!" :D Eelmisel aastal ei öelnud Sepe seal ühtegi sõna, pressis mulle tissi alla end ja piilus sealt altkulmu.

Siis ootasime röntgeniukse taga miljon aastat, hulkusime seal koridorides ringi, vaatasime laste joonistusi, Joosep naerutas järjekorras tädisid, tegime ühest Joosepile meeldinud kujust piltigi. See on kuju kolmest tüdrukust, ja ta käis neil pead silitamas. :)
Tagasi arsti juurde minnes olid nad seal palju tõsisemad, aga otsest vastust ma ei saanudki, et kas luu on katki või mis. Arst vaatas seda pilti iga nurga alt ja ütles, et kipsi paneme nüüd küll kindlasti. Ma nägin ka seda röntgenülesvõtet üle ta õla ja ma pole küll arst ega midagi, aga selliseid hirmsaid lahtisi murde igatahes ei paistnud, ärge muretsege. Aga kuidagi jube hõredalt olid need luud... vahepeal oli suur auk. Et ehk seepärast siis pandigi kips, et nagu... rohkem kokku tagasi need luud suruda. Või ei mina tea. :D Igatahes, kips. Ja ega nad seal eriti kergekäeliselt seda välja kirjuta, eelmisel aastal ei saanud Joosep ju kätt üldse liigutada ja siis ei pandud kipsi.
Joosep istus sinna voodiäärele ja lasi endale selle plötski ümber käe suruda ja kinni siduda, näost oli näha, et ta on natuke pettunud. :D Aga noh... ta kodus pärast ütles, et "pole hullu, emme, mul see teine käsi on VÄGA tugev, ei murdu ega midagi." :)
Siis kutsusime takso. Sest noh... talle ei saanud ju enam riideid selga. :D Seisis seal palja rinnaga, kipskäsi kaelas kõlkumas, jope õlgadel... Nagu sõdur mingist vanast filmist. Ja õues sadas esimest korda sel aastal (meie silme all vähemalt)lund. :D Õnneks sattus täiesti absoluutselt tore taksist. Verinoor vene kutt, siukse pisikese ümmarguse peaga. :) Sõitis maja ette ka hästi aeglaselt, ise vaatas, et kas kuskilt paistab keegi, kes on sellise näoga, et näe-takso-jõudis-kohale. Ja vaatas niiiiii kaastundlikult, kuidas me Joosepiga ettevaatlikult taksosse ronisime. Turvavööd ma poisil kinni panna ei saanud, siis oleks pidanud ta paljaks riietama, aga taksist ütles, et minge istuge ta kõrvale ja ma sõidan hästi ettevaatlikult. Ja sõitiski. :) Tükk aega pole sellises taksos olnud, ausõna. Nii armas. :)
Joosep porises taksos solvunult, et "vastikud arstid, panid mul käe kipsi..." :D Loodan, et olen nüüdseks suutnud talle selgitada, miks see kips vajalik on.
Kohale kui jõudsime, siis taksojuht võttis ainult miinimumtasu, ehkki ma ütlesin, et aga taksomeeter näitab ju sootuks muud... Ta oli väga kategooriline. :) Huvitav, kas ta oli ka lapsena mõne luumurru üle elanud või oli ta lihtsalt erakordselt empaatiline... Igatahes, tegi kohe meele rõõmsaks, et nii toredaid inimesi leidub. :)

Küllap tal valutab see endiselt, arstid ütlesid ka, et kui valud on, siis rohtu anda. Aga Joosepil on see lapselik komme, et olgu või kuuliauk, paned plaastri peale ja kärab küll. Valu kaob võluväel, peaasi et katkist kohta näha pole. :D

Lapsed on meil khuulid jah, Mar ka just rääkis, kuidas ta lapsel oli koolis küsitud, et kes tahab lauatennise võistlusele minna, kes on mänginud. Ja tema laps tõstis kohe käe. Unustades muidugi mainida, et ta on seda mänginud üks kord, vägaväga pisikesena. :D Ja õhtul oli siis netist mänge vaadanud ja reegleid uurinud, nagu vana rahu ise. Mar oli terve päeva närvitsenud ja pabistanud ja küüsi närinud... ja laps sai päris hea koha isegi. :) Jube lahe, ma tahaks ka nii enesekindel olla. Võtta ja katsetada julgelt, panna end proovile. :)

Mul on praegu täielik katsumus, leida endale helkur, mida ma lõhkuda ei suudaks. Ega te ei tea keegi, kas on mingeid siukseid asju, et nagu... paned omale niisama pükste külge ja siis helendab öisel ajal, aga muidu pole näha. Teeks naerunäod põlvedele. :D Ahaha. Tagumikule. XD
Ma saaks Xenja Fokini käest peksa, kui ta mind näeks. Olen nagu lumememm, mu riided ei sobi üldse mu kerega kokku. :) Lühike puhvis jope ja suur pee seal all ja siis püksisäär laienev. Täiesti absoluutne lumememm. :)
Aga noh, kes mind ikka niiväga vaatab. Muide, meenus, nägin ühte vanatädit, kel oli kübar. Tumeroheline, siuke suts karvane. Tõmmuriisikas. :D