Kodutud eskimolehmad

Vau. :) Nii armas on üle pika aja nii blogida, et polegi juba saja eelneva päeva jooksul kõiksugu juppe üleskirjutatud. :) Või msni-kilde.

Täna oli kummaline päev. Kirev. Ja ma ei mõtle siis seda kukehäält, eks. :D
Ja ma mõtlesin mitu huvitavat asja välja. Ehkki huvitavad on nad ilmselt ainult minu jaoks. Esiteks- abivahendiks naistele, kes tahavad tanu alla saada: osta pulmakleit. Ilus, kallis. Hoia seda nati aega (mõned kuud) kapis ja siis viska minema.
Garanteeritud, et siis läheb sul seda järgmise kuue kuu jooksul vaja.

Teiseks- miks kodutud tegelikult plastpudeleid korjavad. Nad korjavad saarematerjali, lõpuks seovad need kõik kokku, panevad mättaid ka peale ja porgandid maha ja seilavad oma parvsaarega soojale maale.

Kolmandaks- miks eskimod ninapidi tervitavad. Krt, neil on seal külm! Näolihaste mudimine annab neile füüsilist tegevust ega lase näol ära külmuda, ei pea kindaid käest ära võtma, et viisakas olla, ja tilgast nina otsas saab ka lahti, enne kui purikas moodustub.

Rohkem mõtteid mul ei ole, tänan kuulamast. (kummardab ja lahkub tahavasakule)

Nii.. nüüd ma olen siin vasakul. :) Ma olen siin üsna tihti. :D Õdus.
Aga räägin enne ikka ära, miks ma üldse kodututest hakkasin mõtlema. Me M-iga läksime poodi ja kõndisime sealt Viru tunnelist läbi ja mingi vana vene onku tinistas seal entusiastlikult balalaikat mängida. :D Ega ta eriti osav ei olnud ega midagi, aga ma läksin ja panin talle sinna kotikese sisse ikkagi natuke pappi. Nii normull, et ta tegi midagi. :D Oleks ju võind lihtsalt istuda, käsi pikal. Aga siuke lõbus tinistamine tegi kohe rõõmsamaks. :)

Ja siis ühel teisel päeval pidin Joosepile lasteaeda järele minema, aga enne läksin taksoga fotodele järgi, lasin ilmutada. Ja mõtlesin, et kui sinnani taksoga sõidan, siis jõuan poisile ikkagi enamvähem õigel ajal järele. (Öelge mulle, kuidas see üldse võimalik on, et kella viieks on peaaegu kõik lapsed juba läind aiast? Mis kellani nende vanemad siis töötavad? Krdi... bossid kõik rsk, autodega! Järgmine kord lähen ja torkan kõik kummid katki.) (vibutab rusikat ja vannub koledasti.)

Enihau, sõitsin sinna, endal hea meel, et ummikusse ei jäänud. Ja siis seisan mingi iidse vanapaari selja taga ja ooooooootan ja ooooooootan oma korda, või et vähemalt need kaks ülejäänd tüüpi sealt leti tagant mind märkaks. Lõpuks viskusin vahele ja ütlesin, et kle, ma ju pean ainult raha ulatama ja sa ulatad pakikese vastu.
Õnneks ta oli nõus. Ja andis mulle 20 krooni vähem raha tagasi.
:D Protesteerisin. Siis andis ülejäänd ka. :D Krdi... ehh.
Ja siis jooksin nagu oleks kurjad vaimud kannul. Ise tundsin end nagu ikka, ebaõnnestujana. Hommikul ärkan vara, panen kõik valmis ja siis alles äratan poisi, et ta võimalikult kaua magada saaks, siis jooksen,laps süles lasteaia poole. Sinnajõudes nendin, et fakk, ma olen ikkagi juba bussist maha jäänd. Või näen läbi metsatuka kiirustades, kuidas buss minema sõidab. Tunnen end nagu... noh, väga halvasti. Ma iga kord üritan õigeks ajaks jõuda, ja liiga paljudel kordadel ebaõnnestun. Õhtul torman samamoodi töölt minema. Ma ei taha, et Joosep oleks viimane laps lasteaias, ometi on ta seda nii paljudel juhtudel. :( Ja ma jõuan tavaliselt kell pool kuus sinna. :S Noh, pikk jutt lühemaks, õhtu jooksul ebaõnnestun ma veel kõigis asjades, mida üritan või plaanin teha ja siis lähen magama, liiga hilja, et siis hommikul võimalikult vara tõusta ja ebaõnnestumist alustada. :)

Aga sel päeval siis kiirustasin Joosepi lasteaia poole ja keegi vana onkel peatas mu: "Ega teil pole mulle natuke.. suitsude jaoks noh..." Vene keeles ja hästi vabandava ilmega. Siuke.. täitsa normull vanamees. Haigete jalgadega, kepiga. Ja ma ütlesin ka vabandava näoga, et sorri, aga mul on jube kiire, ja jooksin edasi. Ja juba mõni meeter eemal oli nii kahju. Aga ma ei saanud ju hakata tagasi minema. Siis läksin edasi ja tundsin end mõlematpidi süüdi, kahekordselt. :D Nii Joosepi kui võõra onkli ees.
Mulle meeldis see, et ta ei hakanud mingit.. et kle, leivaraha pole või et on vaja ravimit osta. Ütles, et suitsuraha on vaja. :) Aususe eest saab mu puhul alati lisapunkte. :)
Tarmo ütles, et ma olen liiga kergeusklik ja et see onu seisab seal kindlasti iga päev. :) Aga mis siis, las seisab. See ei puutugi ju enam minusse. Mul on ikkagi kahju, et ma sel korral ei andnud talle. Natukenegi. Pensiokatel pole ju üldse pappi. :( Maksavad üüri ära ja siis ostavad leiva, lõikavad kuubikuteks ja panevad sügavkülma. Iga päev söövad ühe kuubiku ja joovad sooja vett peale.
Nii vähemalt tundub. Sest ma ei kujuta küll ette, kuidas üksik vanainimene suudaks end tavalisest pensionist ära elatada. :(
Meenus kuidas mu isapoolne vanaisa käis ennemuistsetel aegadel kempsus suitsetamas, oma arust jube salaja. Vanaema ei lubanud suitsetada, sest tal oli tervis jube halb, rögises nagu ... noh.. ma ei teagi ühtegi nii rögisevat asja kui mu vanaisa oli. :)
Igatahes järgmisena kempsuminejal oli kopsumahuproov kohe omast käest võtta. :) Sest vanaisa tõmbas ikka.. mingit eriti rämedat suitsu. pakun, et koerapöörirohust, sulgedest, juustest ja koerajulkadest. Vanaisa nimi oli Berhard, ehk Pinnad, nagu mu väike sugulane ütles. :D Pinnad oli macho, ja pisut õudne, aga kuul ka. :D Me käisime talle omal ajal päris vähe pinda. :D Õnneks oli tal neid mitu. :D Hahaa.

Okei... järgmisel päeval sõitsin tööle, jõudsin isegi bussile :), ja möödasõites sellisest asutusest nagu Lemon, nüüd uue nimega Melon, nägin vitriinis lugematul arvul kenasid kondiseid mannekeenitädisid, üks ilusamasse poosi sätitud kui teine, kaunimates riietes kui reaalselt võimalik. Nende kõrval oli suur ekraan. Ekraani peal jooksid lehmad.

XD Ma turtsatasin nii valju häälega, et mu ees istuv mees võpatas täiega. :D

Mis veel põnevat... Aaa, reedel käis M siin, jõime. :D Väga lõbus oli, ainult et me nentisime fakti, et peame klaasi koguaeg peos hoidma ja pidevalt lonksama, muidu oleks magama jäänud. :D Pagana vanurid. Märkus iseendale: Ära väljaskäies eriti joo. Või seo padi pea külge.

Naljakas lugu oli Joosepiga. Me ostsime M-iga suure assortiikarbitäie küpsiseid ja Joosepile maitses ainult üks sort neist. Ja see karp oli klaveri peal ja siis ta kordamööda küsis me käest, et me talle küpsist annaks. Ja ühel hetkel ta jälle küsis, ja M hüppas sõbralikult püsti, et ma ulatan ja poiss hakkas jaurama, et eiei, emme annab ise. Ja ehkki ma enne seda üldse ajuga ei registreerinud, kui pealt nägin, sain ma siis kohe aru, milles probleem. M võttis selle ühe küpsise ja andis talle, mina ulatasin terve karbiga. :D Vohh kukekest. :) Ja kuigi ta võttis iga kord sedasama shokolaadiküpsist, talle meeldis see idee, et ta saab valida. Milline pisiasi, eks, aga nii oluline. :)

Reede juures oli eriti hea uudis ikkagi see, et lugesin delfist, et "Saame kokku Tomi juures" tuleb uus näitleja. :))) Nüüd on vähemalt igas tööpäevas kindlalt üks kena kutt.
Muide, mis krt juhtus Supernaturaliga? :( Ma loodan, et uued osad alles hakkavad.. ehk siis kui külmemaks läheb... siis ma vajan õhtupoole ka kedagi, kes vere ringi käima jälle ajaks. :D
ok, kell on juba kolm peaaegu ja ma arvan, et peaks vist magama ka vahepeal. :)
Tooge pitsat kui siinkandis olete. Francescana, paksu põhjaga, lisajuust, lisaananass, lisasuitsukana. :) Tegelt võib kõike ka noh.. näiteks kolmekordselt olla :D Söön lusikaga.
Ärge uinudes sülje sisse uppuge.

:P