Unenäod

Kuulge, mul on viimasel ajal täiesti ogar värk, ma näen und, ehkki veel ei maga. Kas kellegil teisel veel sellist asja esineb?
Laman voodis, silmad kinni ja pildid hakkavad jooksma, ise kuulen, kuidas kallim kõrval hingab. Ta naerabki juba, sest ma öösiti järsku ütlen kõva häälega asju nagu: "Nii ei saa ju päriselt olla!!!" ja muud taolist ja kommenteerin talle jooksvalt oma und...
Tema suudab unes aru saada, et und näeb, aga mul on isegi niimoodi poolärkvel olles võimatu une käiku juhtida. :D Ja mul on tegelt selle üle hea meel, kui ise kontrollid, siis pole ju üldse huvitav. Praegu aga tuleb sealt peast öösiti sellist käojaani, et anna aga olla. :D
Kummaline lihtsalt, et lint kohe jooksma pannakse, niipea kui silmad sulgen. (Muide, eesti keeles on siin lauses "sulgen" või "sulen?" Nii palju kirjutatakse igal pool, et "sulen," aga... mis kuradi suled. :D
Igatahes... ma lähen magama, kell saab kohe kaks.
Ahjaa, poes sain ühe tillukese asja pärast mida alatasa teen, nii hirmsasti kiita ja tänatud ja tunnustatud, et täitsa tobe tunne tuli peale. :D Ei julgegi enam midagi head teha. :D Hihii.
Head ööd ja ilusaid nägusid... ärgake siis ikka enda näoga. :P

Varajased jõulud

Heeei, tere ööd. :) Lubasin kell 1 magama minna, seega on mul 15 mintsa aega kähku miskit teile kirja panna. Mitu asja on viimasel ajal naerma ajanud, kirjutan siis kõigepealt need. Esiteks käisime Näljamängude viimast osa vaatamas ja seal lõpus kirjeldas mängu ja lisas, et noh... ma olen hullematestki mängudest kuulnud, või midagi sellist. Noh, film lõppes, ja Joosep ütles kõva häälega: "Ma tean, mida ta silmas pidas, kui "hullemaidki mänge" ütles."
Ma olin juba kergelt häiritud, et tere, kapten obvious, ja siis ta lisas: "Sudoku."
:D

Poiss ikka üllatab mind aegajalt.
Teine naljakas asi tuli mu väikselt õelt. Nooh, ütleme, et neil koolis õpiti midagi ja siis uuriti, et kuidas teil on vanemad mopsi pandud, et kas eesnimega või "isa" või "emme" või "proua Kukk" või "papa" või mis, eks. Mu väiksel õel on isa nimeks "Valdomort."
:D Nii naerma ajas. Isa nimi on siis Valdo, obviously. Kapten ründas taas.

Täna tegin oma selle talve esimese lumememme. Hästi kiiruga ja tormates, ja siis sõitsime kohe minema, sest ma olin botastega lumes ja jalad jäätusid iga hetkega. :D Ehitasin ta keset metsa, sest seal me olime. Kõik metsaalune oli igasuguseid loomajälgi täis, nii põnev. Ja pimedaks läks juba, seisin üksi keset lumiseid puid ja mingi paganama lind vist läks lendu kuskilt selja tagant, sest lumi pudenes ja ma ehmatasin. :D
Õudsalt ilus, on see sõnapaar.
Noh, ja siis me läksime mr.X-i vanaema juurde. Vanaema on 94 ja hästi kõbus ja armas, toob ise puud kuurist tuppa ja vee kaevult.. Ma vehkisin luuaga talle teerajad kuni kempsuni ja kuni kaevuni, siuksed laiad kohe, et kui tal järsku peaks pähe tulema ümber keerata, siis ta mahub seda koos soome kelguga tegema. :) (Ei tea ju, kui libedaks maa vahepeal läheb.)
Mõtle vaid, milline luksus, kui sul on nii suur hoov, et sõidad soome kelguga teise otsa. :) Igatahes.... nii nunnu vanaema, natuke minu vantsi moodi, hea huumoriga ja käbe. Valged juuksed ja vesisevõitu silmad ja kuivad käed, teate küll. :) Ei saa kirjutada sel teemal, silm kisub kohe uduseks. :) Ma natuke muretsen ta pärast, kuidas ta seal üksi... Tal on küll naabritega igasugu diile, aga... ikkagi. Kahju, et ei saa teha selliseid tehinguid, et kui su lähedastel on korraks siukest... jõusööstu või midagi vaja, siis nad saaks sinult laenata, kui oled lubanud. Ma annaks talle küll, noh... juhuks, kui tekib vajadus.

Igatahes, siis käisime veel tiiruga kohalikult surnuaialt läbi, ah, kui ilus seal oli. Tilluke kirik ja puuaed, pikad varjud. Pime ju, lumi maas, ja küünlad lume sees nagu lilled . :) Muinasjutt. Eriti vinge oli suur puu keset surnuaeda, laiad oksad igalepoole, mistõttu puu alt oli lumeta paljas maa, selline suur must ring. Ja väljaspool ringi kõik valge ja küünlasära täis. :) Selline... grinchi salapaik. :) Või tormi silm.

Oih, kell on üks. :)
Head ööd. :)

Kristuse püstol

või kuidas see Vaarik seal näosaates ütleski, ma olen viimati kirjutanud augustis! Augustis.
Mäherdune häbi. Seega üritan siis sel nädalal end parandada.
Praegu ma peaks tegelt magama, ütlesin kallimale facebooki kaudu "head ööd, jah, ma lähen ka magama," ja siis jäin hoopis pead murdma selle üle, et kuidas üldse teda kutsuda, kui jubedam hellusehoog peal on, ent on kas näiteks avalik koht, või teised inimesed kuskil lähedal ja igasugused ninnunännud-musirullid-pisikesedmummelimömmelid, misiganes sülg suhu toob, ei saa mitte valla pääseda, sest kõlavad ehk kuidagi eriti ebamacholikult ja tekitavad lollitunnet. :D Ma vahest niisama, kahekesigi olles, ütlen mingi sõna huuli torutades ära, teate küll, nagu vanatädid plutipluti tehes, ja siis mõtlen ise, et jumala eest, ma küll vist vihastaks siukse plära peale. :D
Aga mida siis öelda? Mis suudaks katta nii mehe ego- ja ühtlasi ka naise pehmekeelsusevajaduse?
No üks idee kargas just pähe, aga sel on siuke kergekujuline roppusemaik man. Ja ma tegelikult ei ropenda, no peale kuradite ja persikute. Sitta on ka palju. :D
Ohjah... igatahes.. andke teada, kuidas te oma kallimaid nimetate. Ma proovin ise ka mõelda midagi.
Tee sai otsa ja panin Joosepi koolikoti ka kokku, nii et nüüd võib vist magama minna. Üldse und küll pole... Nagu kuskil kunagi keegi ütles, et lähen koguaeg magama siis, kui üldse und pole, ja ärkan siis, kui tahaks ilgelt magada. Täiskasvanute elu.

Ugh ja aww

Ma ei tea, kas inimestele on kuumus pähe löönud või mis, aga tänane idiootide kontsentratsioon käib mul totaalselt üle jõu. Lihtsalt hämmastav, kuidas inimesed käituvad ja räägivad ja on ülepeakaela, eksole. :D Peaks nüüd suhtluspuhkust, või isegi mitte suhtlus, aga... Inimesed ajavad hulluks. Poja nonstop vadinat pean ju enivei kuulama, ja ema tänitamist. Ärge siis väga pahaks pange. Või noh, ega te märkakski, olgem ausad. :D

P.S. Joosep päästis täna rähni. Kirjutan kunagi pikemalt. Pagana ilus lind, ma nägin pilti ka. :)

Säherdune: http://www.estonianwildlifetours.com/wp-content/uploads/2012/04/r%C3%A4hn1.jpg

Siga rukkis

Heips. Ma olen endiselt elus ja kõrvuni armund, kirjutan tasapisi oma ogaraid lookesi ja siblin ringi. Juhuks kui keegi muretses. :)
Käisin esimest korda Haapsalus American Beauty Car show'l, oli väga khuul. Nii palju ilusaid autosid, mulle õudsalt meeldivad need vanaaegsed, eriti sellised ümmargused ja selle... ee... teate küll, kus esiratta kohal on see kumer värk ja siis see läheb üle astmelauaks auto küljel.
Kui ma laps olin, siis meil oli vist millalgi selline auto õue peal ja me ronisime seal ringi ja vajutasime kõiki nuppe, keerasime rooli ja ketrasime aknaklaase üles ja alla... Kust selline auto sinna sai, pole aimugi, peaks isalt küsima. (Isa käis täna siin tööl, lonkas ja ütles, et oli kirvega jalga löönud. Arsti juurde muidugi ei läinud, kui verekaotusest külm juba hakkas, siis istus lihtsalt teki all. :D Meil on see kõvapealisus perekondlik trend.)

Igatahes... väga lahe oli autos ööbida, Mr.X-il on suur usa auto, niigi diivanilaadsed istmed käivad alla igatepidi, magad nagu kodus voodis. Kui teised pralletasid, siis hiilisin vahepeal sinna piiskopilinnuse maaalusesse muuseumi, nii põnev. Käisin kirikus ka, nuusutasin krohvilõhna ja istusin libedale külmale pingile... noh, et ehk kirjutan mõnda juttu kunagi kiriku sisse. :D (Kirjanikud ei tunne kunagi midagi erapooletult, ütles kunagi keegi. Kõik kasutatakse millekski ära. Ka kõige masendavamal hetkel oma elust mõtlevad nad, oh, see on hea, selle jätan meelde ja kirjutan kuskile sisse. :D Miski poleks nagu lõpuni siiras ja vahetu. Tegelikult on ikka, aga... taksomeeter tiksub. :D Seepärast tunnengi, et küllap ma siis ikka olen kirjanik... ehkki viimasel ajal kipub ajusisene prügiauto jälle tuututama, et miks sa üldse vaevud midagi kirjutama, see on kõik hale pask. Olen üritanud paar korda Mr.X-ile seletada, kuidas see masekavärk töötab, aga ta on liiga päikseline loomus, ta ei taba üldse ära. Kodus panen ühe lingi siia vahele, seal oli ideaalselt ära seletatud, kuidas asi käib. Prügiautot on ilgelt raske vaigistada. Ehkki mul on õnneks selline päikseline tüüp abiks, kes kallistab nii kõvasti, et kõrvakuulmine kaob. :D No ja kuna ma tegelikult ronisin august juba jupp aega tagasi omade jõududega välja, nüüd kukun ikka aegajalt mõnda kanalisatsiooniauku sisse, aga tean, et saan varsti jälle välja. See teadmine on nii suur samm edasi.. :) )

http://bpdfamily.com/bpdresources/nk_a112.htm

Kirikutes on see värk, et almusekastid on. Ja ma ei saa sealt kuidagi niisama mööduda, kristlased on süümekatetekitajad ja needusepanijad teadupärast (no on jäänud selline hirmus mulje, sorri, Jeesus, kes sa olid kindlasti täitsa lahe säga, su jüngrid lihtsalt keerasid asja pekki,) nii et ma iga kord kirikutesse sattudes ikka suskan neile poolvastutahtmist väikse nutsu. Noh, kasvõi niisama siis, selle atmosfääri säilitamiseks. Majapidamisrahaks. :D
Mulle meeldiks mõelda, et kirikusse võib sisse astuda ja siis istuda omaette kuskil taga ja mõelda omi mõtteid, ilma et keegi ärgitama tuleks või lääge marmelaadina pähe määrima jeesuslapsukesi. Et on selline... universaalse ajubasseini ja kosmosetoru koht. :D Mitte rahapumpamis- ja võimukehtestamisjaam. Aga kes teab. Mulle lihtsalt meeldib nii mõelda. :)

Mul on üks uus tuttav, kes kohtudes hakkab alati mind "kasvatama," st kõikvõimalikke sügavmõttelisi õpetussõnu jagama ja targutama. (FB-s on mul ka paar sellist tuttavat, puhas horror, ma ütlen, teate küll neid pilte, mida nad jagavad. :D Ja just seetõttu, et nad ise kohe üldse seda joont ei jälgi, ainult räägivad, et nii peab.)
Peale selle, et selline käitumine niisama kaki keema ajab, paneb see ka mõtlema, kui erinevad me oleme. Neil, kes oma sõnade kohaselt on mingil salapärasel "teel," on ilmselgelt hoopis teine elumõte kui mul. Ja noh, küllap ongi inimestel erinevad eluülesanded, karma kohaselt või niisama... leninlikel õppepõhjustel, ma arvan. :) See ei tee ju ühtesid tähtsateks ja teisi niisama jalus tolgendajateks. Küll aga võivad tekkida väiksemad või suuremad hõõrumised arusaamistes. :) Meil ei tekkinud, ma ei näinud põhjust. Küll ta jõuab ise endale vajalike arusaamisteni, varem või hiljem. Leplikkus tuleb tavaliselt koos kogemustega.
Igatahes... kui rääkisin oma viimasest südantpitsitavast kogemusest Mustamäe ennenägematult pikaks kasvanud muru, lõpuks saabunud niidukimeeste ja siilipoegadega, siis öeldi, et ma peaksin õppima ütlema "ei."
Ma ei teagi, miks ma peaksin seda õppima... Ehk ta mõtles, et ma kahetsen. Aga selliseid asju ju ei kahetseta, kahetsetakse seda, kui midagi ei tee. "Ei" oskan ma vabalt öelda, iga kell. :)

Täna hommikul helistati mulle ja öeldi, et kahjuks see ainus ellujäänud siilike siiski ei vedanud välja. Aga ta sai vähemalt võimaluse... Ja minu arust on väga oluline, et ta ei surnud mahajäetuna ja kartes.
Ehkki samas on natukene... vaata, kunagi ei tea, eks. Tee põrgusse olevat sillutatud heade kavatsustega, äkki oleksin ma ise suutnud ta siiski kuidagi... isiklikuma lähenemisega elule poputada.
Ta oli nii armas, Rosina moodi natuke, naerusuuga.

(Ja siin paar päeva hiljem leidsin ma õue pealt surnud linnupoja. Miks mina olen alati see, kes leiab... Pärast süda valutab hirmus pikalt. Aga noh... ju siis oli mul see au. Väike armas linnupoeg, pehme kael kortsus ja nahaga kaetud tiivaköndid, polnud veel sulgesidki.. Lebas keset kõnniteed. Kügelesin seal juures tükk aega, mõtlesin, et mida ma nüüd tegema peaksin. Rosin on õnneks nii hea koer, ta ainult nuusutas korraks ja läks kohe edasi, omi asju ajama. Mitte nagu vana hea hundikoer Reku mu lapsepõlvest, kes nätsutas kõiki surnud loomi natuke, maitse mõttes.
Lõpuks võtsin eemalt kaks suurt kortslehe moodi asja ja tõstsin linnupoja teelt kõrvale, puu alla. Panin lehed talle peale, ehkki küllap keegi ta enivei ära sööb, loodus on nomnomnom. Aga ei tahtnud, et ta sinna keset teed jääb, mõni tuleb, nina püsti ja märkab alles pealeastudes ja siis piinleb elu lõpuni süümekates, et ehk lind oli enne elus.)

Sulud oli jälle... nojah. Kirjutaks raamatu, mille sees oleks sulgudes veel mõned raamatud. :D Igatahes...
Mr.X ütleb, et ma ei tohiks kõike enda kanda võtta, et ma saan ainult lükata asju paremuse poole, aga ma ei saa olla vastutav terve maailma eest. Ja ma saan temast täiesti aru. Aga ma armastan teda, sest ta helistas mulle, kui ma keset linna seisin järjekordsete suletud uste taga, surev siilipoeg peos ja olin juba täitsa südamemurdumise veerel, sest mitte keegi ei tahtnud aidata, isegi kui raha pakkuda. (Miks ometi ei ole Tallinnas mõnda metsloomade kiirabi??? Üks paljudest loomakliinikutest, kuhu helistasin, küsis mu lause: kas te vigastatud siilipoega saaksite aidata? peale vastu tuimalt: kass või koer? Nad ei vaevunud isegi kuulama, mida ma ütlesin. Sinna ei vii ma oma koera ka järelikult iialgi.)

Sulg läks jälle lendu, sorri. :) Igatahes, Mr.X helistas ja kuulis mu murest ja ehkki ma peaaegu nägin ta üleskerkinud kulmu ("leidsid misasja?!?") metsatuka kohal, lendas ta sellest ja oma parajasti käsilolevast sajast asjaajamisest hoolimata mulle appi. Ma tean, et ta vaatab mind ja näeb sellist... täitsa teisest ooperist inimest, aga talle meeldingi ma sellisena. Ja see teeb mulle rõõmu.

Tema on praktiline ja arutlev. Mina olen rohkem selline... hõljuk. :D
Tema küsib kerjuste käest, et aga sul on ju kodu olemas, tööd otsid ikka? (Neilt suht korralikult riides ja korralikult vines härraste käest, kes kaupluste ümbruses ostlejaid kimbutavad "paari sendi" otsinguil.)
Haa, üks selline tunnistas talle, et ta lihtsalt ei viitsi töötada, tead... Et raha nagu söögiks jätkub, aga õlleraha käib niimoodi teenimas, poeümbrustes.
Ja kui Mr.X talle sellepeale ütles, et ei, oma teenitud raha eest ma ostan ise endale õlle, siis onkel leppis siiski olukorraga, aga viskas mulle kõrvalistmele, et "ma nägin su meest eile siinsamas parkimisplatsil ühe blondiiiniga."
Pfft. Ma ütlesin vastu, et see olingi mina, ma just värvisin juukseid.
Aga hiljem sellele mõeldes ajas jubedalt vihale. Mul üks sõbranna kunagi helistas peikale teisele maale ühiselamusse ja seal võttis mingi samasugune naljalembene tshikk toru ja küsis, et aga kes sina oled. Vastuse peale, et tüdruksõber, hõiskas siis rõõmsalt, et ei, mina olen ju ta tüdruksõber ja viskas toru hargile.
Peika helistas alles peale pikka numbriteotsinguid ja jama (tollal oli kaugekõnedega veel raskusi) tagasi talle ja teatas, et see oli loll nali kõigest. Sõbrantsil oli arseen juba purgist välja võetud.
Nii et.. on nalju, mis on naljakad, ja on nalju, mis ajavad kopsu üle maksa. (Jällegi, kõik oleneb elukogemustest.)
Too peika... ilmselt enamus lugejaid tõmbas irooniliselt suu muigele, et küllap... aga olgu öeldud, et ma ei usu, et ta oleks sõbrantsi petnud. Ta ei tundunud üldse selline. Praeguseks on ta vist üksikisa, ehk siis täitsa selline... dependable. (Ei tule meelde sõna eesti keeles, ehkki mind häirivad ennastki viimasel ajal kõikjal kasutatavad inglisekeelsed asendused.)

Aga kujuta nüüd ette, kui oleks niru enesehinnangu või ebausaldusväärse mehega naine, kellele ta samasugust "infot" paiskaks.. Isegi kui ta ei usu, saab aru, et vihaga öeldud, siis mingi kahtluseseeme on igal juhul hinge külvatud. Ohjah. Miks tekitada paha.

Ma ise olen ka kerjusele konkreetselt "ei" öelnud. Oli üks mees, kes samuti poe ees ikka küsis. Esimene kord, kui talle andsin miskit, oli tal silt, et palun annetage süüa. Ma siis ostsin poes kahte toidukotti, ühe endale, ühe talle. Ta võttis koti vastu, vaatas sisse ja pani kohe kodu poole ajama.
Edaspidi kohates küsis raha, ma andsin, kui võimalust. Mitu korda. Ja siis nägin teda korduvalt seal poe ees täitsa umbjoobes. Järgmine kord, kui raha küsis, aga kaine oli, siis ütlesin vaikselt ja viisakalt, et vaata... ma olen üksikema, miks ma pean sulle andma oma lapse söögiraha, et sa saaks end täis juua.. Kui sul söögiks vaja on, vot siis räägime.
Ta tundis ikka häbi küll, näha oli. Ja rohkem pole ta minult kordagi midagi küsinud, üsna aupaklik on isegi.

Mr.X-ga koos on kergem käia ringi ses suhtes, temalt ei julge keegi midagi küsida. :D
Aga ikkagi... viimane kord oli MacDonaldsis, ma lippasin üleukse Joosepile burksi ostma ja Mr.X jäi ukse taha autoga. Sisseminnes jäi mulle ette mingi mees, kes pobises miskit, ma isegi ei kuulnud nagu, ei saanud arugi, et minuga räägib. Kui järjekorras seisin ja ootasin, siis hakkasid sõnad alles ajus sirgeks end ajama. Küsis, kas saaksin natuke pappi anda.
Mõtlesin, et ta oli täitsa kaine, ja seisab siin mäki ukse taga, eks.. Vihma veel sadas.
Väljaminnes suskasin talle kiiresti pappi pihku. Hüüdis mulle õnnistusi sappa, kui aru sai, mis ma tegin. Läksin ruttu autosse ja Mr.X, va röövik, küsis kohe, et mis sa selle kodutuga seal askeldasid. :D
Aga onkel korjas majanurgal oma mantlihõlmad kokku ja tormas õnneliku näoga mäkki. Tal oli kõht tühi noh.
:) Mida ma Mr.X-ile ütlesingi. Et näe... vahel annad ja pettud, aga vahel annad ja läheb vägagi asja ette ja õigesse kohta. Siis on kõigil hea meel ja kellukesed helisevad. Tuleb lihtsalt vahel riskida.

Awh, eile nägin asja, mis oli südamekujuline ja seda Mr.X-ile näidates ütles ta, et ma olevatki ise üleni üks suur südameke. :) Ah kui nunnu. :)
Ma olen leplikumaks jäänud küll, tuleb tunnistada. Viimase nädalavahetuse veetsin just inimestega, kes olid väga toredad, aga kellega ma tõsisemalt ealeski rääkida ei saaks, ja kelle suust tuleb alatasa väiteid, mis lähevad terve mu olemusega vastuollu. Aga ma naeratan niisama ja pean lihtsalt leppima selle mõttega, et kui nad kunagi kellegagi peaks kaklema minema, siis mina jään teisele poole. (Minu "kaklused" jätavad küll ainult emotsionaalseid haavu, sest vägivald on mu arust lollidele.) Ja nii lihtsalt on.
Kas ma olen siis alatu või reeturlik? Kuniks nad ei küsi mu käest minu arvamust, seniks hoian selle oma teada. Kui küsivad, siis ütlen, nii nagu on. Tagasi ei hoia, aga peale ei suru. Loodan neilt samasugust suhtumist ja usun, et nad ei paneks eriti pahaks.
Erinevad arvamused on ju kõigil. Ma näen, et nad on muidu väga kokkuhoidvad ja abivalmid inimesed ja puha.. Kas peaksin ilmtingimata hakkama oma tõde kuulutama ja vaidlema asju selgeks... see on ju võimatu. :) Nii olengi siis salaagent ja tasapisi õõnestan seestpoolt seltskonda armastusega. :D

Ahjaa, kuidas teile meeldib küsimus: "Kuidas sa näed ennast viie aasta pärast?"
:D Mhmh. Ma pakkusin, et pikksilmaga.
:D Tegelt ei pakkunud, aga ei vastanud soovitud kujul ka. Vot needsamad varemmainitud "teelolevad" äriinimesed, kes hetkega kunagi rahul pole ja loodavad saada vastust, et siis on mul oma maja ja olen üldse maailmatu rikas. Sest siis saavad nad mulle, näljasele, noolega inimesele, pakkuda kõikvõimalikke omakasupüüdlikke nippe ja kalleid vidinaid soovitu saavutamiseks. Mul on kõik hästi, ma ei pea kuskile ponnistama, ma olen juba praegu õnnelik.
Ta, vaeseke, muudkui üritas mulle oma loogilisi ja arukaid plaane selgitada, joonistas kavandeid ja tõmbas jooni ja arvutas protsente ja mina istusin rõõmsalt päikese käes naeratades nagu teflonist buddha, kogu tark jutt mööda külgi aeglaselt maha libisemas nagu tatilõõrikas. Ükski mu vastus ei sobinud, jutt jooksis järjekindlalt ummikusse. Lõpuks öeldi, et ma olevat liiga kastist väljas. :D
Ma olen free range neh. Mulle põhimõtteliselt ei meeldi, kui mind vägisi kuskilepoole karjatada üritatakse, kas siis vajalike vastuste või ideede suunda. Ma tahan ise sinna jõuda, juhul kui see üldse mu loomusega sobib. :)

Haa. Sellest meenub, nägin siin mingi nädal aega tagasi unes, et olin rase. Kõht oli suur ja kandiline, ümarate äärtega nagu kadunud katusekino täispuhutav ekraan. :D Mäletan, et kobasin unes neid nurki ja mõtlesin, et meh??? :D
Mitu päeva hiljem vaatasin dreammoods'ist tähendust, seal on alati sellised... ootamatult loogilised ja läbinägelikud põhjendused kõikvõimalikele ogaratele uneasjadele. Ja oli öeldud, et rasedus tähendab muuhulgas, et su sees on mingid ideed või emotsioonid, mis tahavad välja tulla, mida enam ei suuda tagasi hoida. Siis lõi küll nagu välk pähe, et ahaha, see oli ju raamat. :D
Oh, ma ei ole nii ammu enam bloginud, pole ilmselt ka Millasest midagi rääkinud... Seega... mainin kähku ära, et loe Juan Jose Millas'e "Asjad kutsuvad meid," see on niiiiii lahe raamat. <3 Just seda lugedes tekkis minu sees teadmine, et aga ma olengi juba kirjanik. Enne mõtlesin koguaeg, et ma pean kõigepealt midagi maailmatu suurt ja olulist kirjutama. Aga ma juba olengi kirjanik. Millas olevat leiutanud omaenese zhanri... ma leiutasin sellesama zhanri täitsa iseseisvalt. Võrratu oli tema kirjutatud lühilugusid lugeda, tundsin end nii paljudes kohtades ära. :) Tahaks temaga kohtuda, missiis, et see suht võimatu on. Lähen unes talle külla.

Panen siia vahele paar chatirida ka, neist lugudest.

L: selles raamatus oli üks jutuke mehikestest. et ta ema arvas, et nende kodus
olid sellised väiksed mehikesed
ja siis kirjeldas neid, et polnud nagu eraldavaid tundemärke või midagi
erilist, lihtsalt mehikesed
polnud advokaadid ega kirjanikud ega maalrid... et mehikestel ongi ülesanne
lihtsalt saada mehikeseks ja siis rohkem pole enam vaja
mrX: :D
L: see mõte ajas nii naerma. meil kah selliseid mehikesi siinseal
mrX: sama segane lugu nagu sina..
L: :D oh... sa ei kujuta ettegi. üks lugu on uksest, mille ta leidis
ja siis nad isaga vaatasid seda üle, ja mõtlesid et ust ei saa ju ära
visata, see on nagu viskaks terve toa ära
ja siis panid koridori lõppu selle. aga siis lapsed käisid koguaeg ust
avamas, ja üritasid sinna sisse minna, panid silmad kinni ja jooksid vastu
seina. siis isa mõtles et okei, lähevad lollakaks, ja keeras ukse lukku.
aga siis nad hakkasid lukuagust piiluma koguaeg, ja nägid seal igast asju
noh, enivei, lapsed kasvasid suureks juba
ja siis läksid vanemaid vaatama, ja lukuaugul oli paber ette kleebitud
küsisid et mis värk on
vanemad ütlesid et naabrid olid neid sealt piiluma hakand
eramaja :D
mrX: :D
L: uks on lihtsalt liiga suurte võimalustega asi, pole midagi teha
mrX: nagu millegi uue algus...kunagi ei tea, mis ukse taga on...
L: just
igatahes jah... selline... lahe lugemine
mrX: :D minu jaoks suht segane värk
L: mulle meeldib selline avatud meelega kirjutamine, et iga hetk võib
muinasjutuks minna
või ulmeks
või milleksiganes
mrX: sa tunned selles kirjanikus ära iseennast...
L: jah, ta on nii lahe :D
--

L: :)
jumal küll, see on nii lahe raamat ikka... tüüp vaidles oma nähtamatu
kaaslasega ja lõi ta maha
nüüd on laip vannitoas
verd kõik täis. mida teha
mrX: segane raamat :D
L: mhmh :D
"..naiste aluspükste osas olen ma alati kahe jalaga maa peal olnud."
"Kas te mäletate esimesi naiste aluspükse, mida te elus nägite?" küsis ta.
"Esimesi nägin ma unes."
"Aga te just ütlesite, et naiste aluspükste osas olete alati kahe jalaga
maa peal olnud."
"Naiste aluspükste maa ongi unenägudes," vaidlesin mina vastu.
Mu psühhoanalüütik oli solvunult vait.
mrX: :D
L: hahahaha
krt võtaks
see lugu, mis ma just lugesin, täiega üllatas
seal oli lennukikaaperdamine
mingi kutt tõusis lennukis üles ja väitis et tal on pomm kintsu külge
teibitud
ja kõik nägid et tegelt on telekapult
aga taheti uudistesse saada ja noh, põnev oli ka.
hakati siis küsima, et mis sa tahad. aga tal oli kõik olemas, ei tahtnudki
midagi
siis soovitasid, et kuhu sõita
kõik olid nii rõõmsad ja elevil
nõudis siis lõpuks nobeli rahupreemiat.
ja lepiti kokku et hea küll. maandusid rootsis ja politsei tuli vastu ja
relvadega karjusid et heida maha, anna alla... ja just enne seda kui
politsei temani jõudis
vahetas mees kanalit
mrX: :D päris hea
L: onju :D
üldse ei oodanud
see raamat on täis selliseid ogaraid lühijutte
mrX: sama hullu fantaasiaga nagu sina.. :D
..kuigi ...sul vist veel segasem
L: ei ole, mul on alati kõik väga loogiline :D
aga samas ma tunnen selle tüübi juttudes ka loogikat
kõik on nii nagu peab
haha, nüüd oli lugu, kus kutil on kõikvõimalikud sundmõtted, kardab et kui
hilineb, siis maailm hävib, ja läheb alati varem kohale ja vaatab, et mis
toimub ja kus ja kuidas, ja kui korterist väljub, siis teibib uksenurga
kinni et näha, kas keegi on vahepeal sees käinud. ja paneb uksepiida peale
hambaorgi samal põhjusel. ja nii edasi ja nii edasi.
läheb siis lõpuks psühhiaatri juurde ja kurdab mured kõik ära ja see ütleb
et jah, teil on tõesti probleemid
aga tüübile ei meeldi ta hääletoon ja siis ta kirjutab hiljem ankeeti oma
ametiks spioon
mrX: :D
L: ma tahaks seda vanameest näha juba :D meil jutt lippaks
mrX: kindel see..
loed jah? ...aga kes kirjutab
L: haa. järjekordne hea jutt
no ma loen siva läbi ja siis kirjutan, kui aega üle jääb
mrX: oh sind musit
L: haa... üks hing otsis uue keha, aga peab seda mitme teise hingega jagama,
rüselevad seal sees ja: "... mõnikord, kui kaubandusdirektor on hajameelne,
tõusen salaja silmadeni ja vaatan terve päev kehasid.
ma juba kardan natuke lugeda, äkki tal on mõni täpselt samasugune nagu mul
plaanis, see rikuks kõik ära :D
mrX: :D no aga see välistaks kordamise...vaevalt, et maailmas veel mõni nii segane
kirjanik oleks...peale teie kahe..
L: oh, kindlasti on :D
mrX: no ei tea midagi..ma juba arvasin, et sa oled ainus segane
--

Hullud inimesed on hoopis need, kes siia reklaamiks kommentaare panevad. Ses mõttes et... ma saaks aru, kui mul oleks megaaktiivne ja popp blogi, siis jah, kirjutad kommentaariks alla et ohohooo, kui tore lugu, ja lisad oma kodulehe aadressi, ehk siis mingi parimasiever.com, aga kamoon. : ) Siin ei käi ju enam kedagi eriti, raiskate oma moosi mu peale. :P Sutsuke häiriv kah, olgem ausad. Selline kiitus on võlts.

Käisin vahepeal enesearendamiseks ühel loengul. Täitsa tore oli seal. :) Ainult et kui inimene on õppinud psühholoogiat, siis ta võiks teada, et kui ta slaididel on
sada kirjaviga, siis on teda kohe tükk maad raskem tõsiselt võtta. :D "Raamat kui meelelehatus" või "inspireeria" näiteks ei innusta just tema juttu usaldama. :D
Aga muidu oli lõbus, seal oli näiteks üks tädike, kes jäi hiljaks kõigepealt mingi veerand tundi ja siis hakkas küsimusi esitama ja arvamusi pakkuma igalepoole jutule vahele ja siis tal telefon helises mitu korda ja.. Lõpuks otsis ja otsis midagi oma krõbisevast kilekotist ja siis hakkas midagi sööma. Ise istus esireas ja vahtis loengupidajale otsa. Hämmastav. :D Tema taga istus selline korrektne liimitud lokkidega daaminimene, kes, iga kord, kui eesistuja jälle mingi pirniga hakkama sai, kergitas end pingilt, nagu olekski päriselt ora pees ja mühises ja mühkis etteheitvalt. :D Mul oli lõbus igatahes, tundsin end vabalt ja ei häirinud mind keegi.
Ja loengu pidaja vaatas koguaeg mulle otsa ja uuris, et aga mida mina arvan. :D Hihii, no tegelt ta küsis kõigilt, aga minu arvamusi hakkas nagu peegeldama naljakalt, isegi kehakeelt mingil hetkel. Mu arvamused järelikult sobisid. Aga no... ma olengi nii super, mis teha. :D Pärast seda loengut mõtlesin isegi, et võiksin vabalt minna kuskile ka loenguid pidama.





Ja helistasin igaks juhuks sinna kirjanduskonkursile... lühijutud on täiesti aktsepteeritud. Jällegi jeee. :) Nüüd on täitsa tahtmine kohe osa võtta, enne niisama mõlgutasin niimoodi muuseas.
(P.S. Blogi postimise ajaks olen jälle kahtleval seisukohal, eks näis, mis septembriks tundub.)
--

“Tead, mis meil Mr.X-iga oli täna... ta tõi mu koju ja siis läksime Rosinaga jalutama. Kõndisime majade vahel ringi ja siis üks koer tuli oma peremehega vastu, koerad panid ninad kokku ja Rosin tegi oma tavapärast tsirkusetrikki, ehk siis tiirutas nagu hullumeelne ülihelikiirusel ringiratast ja ringiratast. :D Ja lõpuks siis tirisin koera eemale, ja läksime maja poole. See onkel tuli oma koeraga järele, mõtlesime et noh, elab ilmselt samas majas või midagi, tõmbasin koera koomale ja seisame maja ees, räägime Mr.X-iga veel juttu ja nii...Ja onkel tuli, seisis sinna kõrvale ja ei lähegi ära. :D Hahahaha. Krt, isegi musitada ei saanud korralikult hüvastijätuks. :D Ajas nii naerma.
Mr.X muidugi pärast fb-s ütles, et onkel oleks ise taht musitada, mina ju kohalik aktivist ja iludus :D Ahaha. As if. Ta näeb mind nagu Putin Venemaad. Luuludega.
Aga krdi kahtlased onklid on küll, üks teine on meil ka siuke, kelle koer on hästi tore, aga eemaldudes omanik tuleb lihtsalt järele nagu lollakas, lõpuks lipsan ukse vahelt kiiruga sisse, et järele ei tuleks tuppa. :D “

Ahaha ja tuli just meelde, et kui Rosin veel väike oli, siis mul oli ta ju tööl kaasas reedeti ja isa käis temaga õues jalutamas. Meil on akna all väike murulapp ja lasteaed on kõrval, selline võrega ümbritsetud, nad on nagu ahvid seal puuris.
Ja lapsed olid jooksnud kõik aia juurde koera vaatama ja üks oli hüüdnud, et: “Mis loom see on?”
Isa vastas oma tüüpilisel õpetlikul toonil, et "see on siil."

Haa, mulle pakuti just mingit ajakirja, preemiaks pidi kaasa saama ühe kolmest variandist minu valikul. Valikud olid: ripsmetush (mina: seda ma ei kasuta paraku) või huuleläige (mida ma ka ei kasuta) või kokaraamat. :D Hihi. Ma ainult söön, ma ei tee. Raske minusugusega.

Mõtle kui kellegi nimi oleks päriselus Roojap, ega siis temaga vist eriti pistmist tehtaks. :D Igaks juhuks hoiad eemale. :D

Ma ostsin endale Roheliste Väravate Tänavalt (Nõmmel see suur üritus, jube lahe, teist korda juba käime seal ja lähen järgmine kord ka raudselt) nii ilusa ükssarvikuga sõrmuse. :) Helesinine ja valge ükssarv on peal. Siuke suur ümmargune. Ammu pole tahtmistki olnud sõrmust kanda, aga nii kui nägin seda, tekkis kohe kange tahtmine omale saada. :D Nüüd muudkui kõõritan. Nunnu. : )

Ahahaha, nii naerma ajas just.. delfisse on lugeja pildi saatnud, et müügil uued põnevad puuviljad. Ja siis pilt sildist toote juures: Kirss-ploomkobartomat. :D

Kusjuures, puuviljadest meenus –

eile tema juures vaatasime telekat ja näitas lauri liiva. Mr.X: näe, liiva-poiss.
mina: liiva-annus.
Mr.X: liiva-aanus.

ja siis me nii naersime. :D krdi loll nali, aga me pidevalt venitame ju ajaviiteks sõnu, poes küsisin talt kõva häälega et kas baananit ka ostame, ja tema vastas, et ah, kodus juba üks mellon...
:D
see mulle ta juures õudsalt meeldibki, ta tuleb igast naljadega kaasa alati, saab lennult aru.

--
21:30 Kuula mu laulu
22:30 Kolm naist paadis

Mina loen: Kuula mu naist.
--

Käisime Mr.X-i ja Rosinaga metsas talvel, lasin koera rihma otsast lahti esimest korda nii, väga kenasti jooksis meie vahet. Seal oli siuke mõnus tihe mets ka, lindude järel jookseks minema. Linnud pistaks ta kõik pintslisse, kui saaks.
Oi, kus tormas edasitagasi ja hüppas ilgelt kõrgele üle okste ja mätaste. Mr.X naeris, et kohe näha, et teie pere koer, nad mängisid seal ja Rosin jooksis ringiratast ümber tema ja siis järsku unustas ära, mis teoksil ja hakkas suvalt mingit põõsast närima. Mina olevat sama kergesti eksitatav. :D
Aga alguses oli koer ikka rihma otsas ja Mr.X läks puud autosse viima ja jättis sae minu kätte. Ma naersin ja ütlesin nalja mõttes, et päriselt annad terava asja mulle või.. Ma ju veristan end sellega!
Ise hoidsin Rosinat rihmapidi ühes käes ja saagi teises, ülestõstetud käes enda ees, et Rosin oma uudishimuliku ninaga sinna vastu ei läheks. Ja tema otsustas järsku Mr.X-ile järele joosta ja tormas, rihm tõmbas pingule, käsi lendas üles ja... :D
Muidugi veristasin käe ära. :D Mis siin ikka, eks, natukene ainult, ajasin vere laiali ja polnud hullu midagi. Mr.X tuli tagasi ja vaatas mind nagu mingit eriullikest. :D Ja nagu sellest veel vähe oleks... Saag läks pooleks, nii kui ta saagima hakkas. :D
Mul on söövitav veri, hihii. :D Alien.
Koduteel hakkas Mr.X igatahes Selgeltnägijate tuleproovist ja nõidadest rääkima. :D

"Ta polnud mulle ju avaldust kirjutanud, et kallis naine, palun luba mul ära surra. Kui igaüks hakkab tegema seda, mis pähe tuleb, mis siis saab!" suudab laulja Üllar Jörbergi naine Ester mõne kuu eest Üllarit tabanud tõsise terviserikke üle täna juba nalja heita. :D Tundub igavene lahe moor. :D Nagu mingis teises artiklis rääkis, kuidas Jörberg oli tal sabas käinud nagu siga rukkis. :D

Tahtsin jagada, mis isa rääkis. Ütles, et hommikul oli koer, Rosina ema siis, kummaliselt haukunud, õues selgus, et Kuti oli seal nende hoovis, Rosina isa. Kõurikud olid ninad vastamisi pannud ja sabad käisid aina kiiremini ja kiiremini edasitagasi, kuni lõpuks nad tõusid meetri kõrgusele õhku ja hõljusid aeglaselt nagu kaks väikest karvast helikopterit üle kastemärja aasa.
:)
Isa ütles, et parim hommikumõte, tuleb ka olla õnnelik.

Kallis kaheksajalg.

Bom dia.
Ehk pomm teie igasse päeva.
Ma leian, et see on päris hea soov... kui just kuskil terroristidemaal ei ela.
Mul on tihtipeale väikseid emotsionaalseid pommitusi vaja, raputab natuke kilbist välja.

Isa soovitas mul osa võtta ühest kirjandusvõistlusest... aga... ma ei
tea. Selle nimi on Bestseller 2015 ja bestseller peaks põhimõtteliselt
ju olema pikem kui mu tavapärased novellikesed. :) Samas, eile just ju leidsin
vanaisa raamatu üles, nii tore oli lugeda. Ja siis käis kah peast
läbi, et nüüd peaks teise samasuguse väikse raamatuterakese
avalikustama, siis kunagi hiljem järgmisel sama perekonnanimega kodanikul on kah põhjust
omakorda sama teha. :) Nagu käeulatusena üle aastate, ju nõu.

itsitasin, sest raadios rääkis kahekordsest siirdamisest, et
siirdati korraga kõhunääre ja neer. Ja mina mõtlen: seega näär.

Loen raamatut nimega Öine rong Lissaboni. Portugali nimed ajavad aju kärssama, aga muidu on väga broo. Õnneks pole neid nimesid seal palju, mäletan, kui üritasin ühe tuntud ladina-ameeriklase teost lugeda, siis kolmandaks leheküljeks olid kõik tegelased lootusetult segamini, isegi sellest ei saanud enam aru, kes mees ja kes naine. Kõigil on friggin kümme nime, kusjuures, 7 neist on kõigil samad, lihtsalt eri järjekorras.

Igatahes.. käesolevas Lissaboni raamatus on näiteks selline mõte arutamisel, et kui suured käärid on su välimuse ja sisemuse vahel. Et kas sa paistad ka selline nagu sa seesmiselt oled ja et kas teised näevad päriselt sind, või mingit moonutatud kulissi.
:) Mulle meeldivad siuksed mõtted.
Et kas sisemine ja välimine mina on tasakaalus või
näevad teised mingit võõrast? :) Või äkki vaatad ise peeglisse ja näed mingit vale inimest.

Tead, mis ma tegin just nati aega tagasi? Registreerisin Teeme Ärale end jälle.
:D Rist ja viletsus, ma vaatasin, et kas keegi meie majadest on nüüd
ise teinud talgud ja pärast nende kõigi läbikõplamist mõistsin, et ma
ei viitsi teist korda enam otsida. :D Pealegi tekkis see meeleolu ja
õhin kõiki neid talguid vaadates. :D
Mul on hoopis kurk haige, muide, polegi allergiat, mida vahepeal kahtlustasin. :) Silm nii lippas. Nüüd joon kuuma kohvi
ja krõbistan Renniet. :D
Ostsin rohtu kaasa... lähen täna veel sünnipäevaüritusele. :)

Koolides olevat jälle täid. Uff. :D Mul tekkis kohe kange sügelus ülekeha ja peaks vist Joosepi vanni panema täna... :D
Isa ütles küll, et kõige kindlam meetod, kuidas teada saada, kas täid on, on laulda kõva häälega mingit väga kaasahaaravat laulu ja siis järsku poole refrääni pealt vait jääda ja kuulatada.
Kui peenikese häälega edasi lauldakse, siis on täid. Ja kui püksist kostab, siis on soolenugilised. :D

Vaatasin just forumcinemas'st uusi filme, seda Märt Avandiga Vehklejat
muude seas, ja kujutasin ette, kuidas jalutad sinna saali, kus mõni
just mõõgaga trenni teeb ja siis jääd kohmetult seisma ja küsid et:
noh... mis sa siin... vehkled.
:D Nii naerma ajas.

Eile, kell oli mingi kolmveerand üks öösel, läksime mr.X-i juurde, soe öö
oli ja puha. Kõnniteeplaatidel ta maja ees jäi mu silm peale, siuke
hellalt rammus ja läikiv pikk putuk, sarved peas, vehkis kõigi oma
saja jalaga maja poole sibada. Ütlesin: ohohooo, tule vaata!
Mr.X astus paar sammu tagasi, viskas pilgu peale ja ütles
tunnustavalt: kaheksajalg.

:DDDD
Mul purskas suust naer välja nagu hullumeelsel, siiamaani ajab nii
jubedalt naerma. :D
Küsisin, et kas tal on matemaatikas probleeme või zooloogias. :D
oskabki ainult kaheksani lugeda. :D

Ma nii armastan neid sõnavääratusi. :D

Harilik ebakalmaar

Pealkirjas toodud asi oli just poereklaamis, pilti parem kirjeldama ei hakka. :D Aga tekkis küsimus, et kui ta kalmaar tegelt ei ole, mis pagan see siis on. :D Hihi.
Ahjaa, ja siis... mis te arvate, kas me jõulukuuse oleme juba välja visanud? :D
Praktiline oleks jaanipäevani hoida ja siis tuli otsa panna, hoiab piletiraha kokku.

Mul on hellpikk blogi gmailis, aga... ise olen bloggeris, näe. :D Peaks vist kuskile mässama minema, et kahes korraga olla ei saa.
Käisime Rosinaga natuke aega tagasi igavese pika teekonna maha, ja õhtul läheme vist mr.X-iga kõnnungile ka, Rosin kaasa, muidugi. :)
Kevadeilm soodustab trennimeeleolu.
No ja see muidugi, et eelmisel aastal M-i lapse sünnal vana klassiõega kohtudes lubasime pühalikult sel aastal samas trehvates palju kõhnemad olla. :D Karask, mul on ainult poole aprillini veel aega, enam ei söö. :D
Teile ka tuult saba alla. :)

(Mul kogu vaba aja kirjavõhm läheb lühijuttudele, nii et.. küll ma jälle tulen ja kirjutan siia ka, kohe kui need valmis saan. Ehk panen siiagi... kui huvi on.) :) Nägesh!

1

Jupike, nagu lubatud. St ühe jutu algus.
(Ühtlasi, kuna ma murran selgroogu oma põhiprobleemil, st ei pea olema kõik kohe täiuslik, peaasi, et jutt välja tuleks aju seest ja paberile valguks, enne kui ma kõik unustan, siis on tekst üsna selline... koba. Veel. :D Kavatsen samas vormis jätkata ja teised jutud ka kilbist kratsida.)

Pelmer ärkas võpatades. Kurat, jälle jäin laua taha magama... Ta
ringutas mõnuga, selg andis end valusalt tunda. Nägu oli seevastu
kummaliselt tundetu, hetkeks tabas teda hirm insuldi ees. Ent
sõrmedega põske katsudes tundis ta mustrit. Ehh.. nüüd ei saa kohe
kusele minna, naine naerab end surnuks ja lapsed hakkavad narrima.
Kampsunivarruka pitsääremuster oli nahal tegelikult päris kena, nentis
ta peeglist möödudes. Öösel hämaras-jahedas oli üsna ükskõik, kelle
kampsun selga panna. Pagana peenutsejad.
Nüüd saan riielda ka, et täis higistasin.. pistan selle parem peldikus
mustapesukorvi ja ei ütlegi midagi.
Kaoks juba ära... ta hõõrus põske.

Ligitulijad

Inimesed on kevadehõnguga nii tähelepanelikuks muutunud... või ehk üritavad nad paaniliselt vältida oma hinge müümist pastaka või shokolaadi eest.. Mina võtsin kah Vakralt shokolaadi vastu ja siis mainisin, et ma tegelikult valin kedagi teist. :D Väga inetu... aga no... tuleb varahommikul mingi pikk mantliga mees ja ulatab shokolaadi, ikka ju võtad vastu. :D
Shokolaadi pole veel ära söönud, kusjuures, ehk ta mürgitas mind juba ette sellega. Ei tea ju. :) Äkki neil on röntgenmasinad taskus, mis näitavad võimalike ohvrite ajukurde, siis teavad, kas annavad pärisshokolaadi või mürgiõuna.
Igatahes... ma mõtlesin hoopis seda, et vaatasin raamatukogu seina pealt laste joonistatud pilte, tädi seest märkas ja oli mu vastu hiljem hirmus nunnu. Ma vähemalt arvan, et selle pärast..
Sest enne vaatasin bussipeatuses taevast, pilved olid jube lahedalt, ja üks naine tuli vastu ja vaatas kah üles, et mida ma vahin. Ja siis tuli tal selline rõõmus naeratus näkku.. näe, taevas ripub seal! :) Kusjuures, mulle tundus praegu, et see on deja vu. Mul on varem ka nii juhtunud. Üsna loogiline, mu taevassepassimiskommetega. :)

Haa, sellest tuli meelde, ma nägin ühel hommikul bussiga mööda sõites foori taga ühte trullakat naist seismas, tal olid pikad sirged mustad juuksed, no kuskil vööni, ja ta põsed oli punased-punased. Sõitsin ja pilk jäi peale ja mõtlesin: "Leevike."

Mul oli täna huvitav juhus. Töölt tulles käisin Rosinaga jalutamas, ja tee peal tulid vastu kaks Jehoova tunnistajat, Vahitornid käes. Rosin kartis neid natuke, jäi eemalt vaatama algul ja siis lähenes aeglaselt nuhutades. Üks usklikest hakkas mulle, kes ma algselt heatahtlikult (kevad ju) seisma jäin, mingis imekeeles midagi rääkima, teine nõtkutas Rosina poole ähvardavalt põlvi... noh, et ehmatada.
:D Head usklikud.

Hmm, mu rummikoogis on shokolaadi. :) Kui armas.
Igatahes. Inimesed märkavad mind. :) Ehk... see on sellepärast, et ma olen liiga kergesti märgatav? :D Mul on päevadeeelne näljahäda, kogu aeg sööks. Mr.X-iga üksõhtu sõitsime tema poole ja ma istusin seal ja aina rääkisin, mida kõike süüa võiks... guljashi ja kartuliputru ja borshi ja kiluleibasid ja peediküüslaugusalatit ja heeringat ja hapukurki ja torti ja..
Ta vaatas mind kahtlustavalt ja küsis, et kas sul on kõht tühi või.
Kusjuures - ei olnud! :D Ma just sõin enne.
Hullumaja.

Naine on üldse väga keeruline olla. Kujuta vaid ette (ja ma räägin siinkohal meestega, eks,) et sa ei saa oma keha üldse kontrollida, ta teeb, mis ise tahab. Ja sama asi su peaga. Vahepeal heldid iga asja peale ja löristad nutta, siis karjud nagu põrguingel kõigi ja kõige peale, sest lusikas oli sahtlis valetpidi! Ja ise oled kuskil seal kere sees ja mõtled, et mis toimub, miks ma nii...
Ega kehaga kergem ole, äkilised peavalud, seljavalud, kõhuvalud, näljahädad, vahepeal oled horny as hell, siis ärkad hommikul ja terve nägu on vistrikke täis nagu seenemets peale vihma... Kõikvõimalikest muudest kammajaadest rääkimata. :D
Kujuta ette, mees, sellist elu. Nagu friggin deemoneid oleks ihu täis, kes kõik üritavad su elu pekki keerata.
Nii et... võtke oma naistel ümbert kinni ja öelge neile, et te mõistate, kui raske tal on. Silitage pead. Naisel läheb kohe paremaks. :) Naiste deemonid üldjuhul väga armastavad mehi, kuulavad neid. ;)

Hääletasin täna ära ka. Käisin isegi kahes valimisjaoskonnas.. sest üks oli ühtlasi raamatukogu. Ma mingil hetkel panen kõikide nende loetud raamatute nimed siia kirja, väga põnevaid asju on ette juhtunud. Viimasena lugesin näiteks Teisipäevad Morrie'ga. Väga soe ja nummi raamat.
Võtsin juba kaks uut, tööl on nii hea lugeda. (Mul bossid jälle reisul, passin päevad läbi tööl. Aga seal on hea rahulik.) TEGELIKULT peaksin hoopis kirjutama hakkama... tahtsingi homsest jälle oma juturibad ette võtta.. Pelmeri loo jupike ajas inimesed närvi. :D
Ehk panen selle siia ka, homme näiteks, täna ei viitsi enam välja logida ja siis gmaili sisse logida ja kopieerida jutukatket ja siis välja logida ja bloggerisse sisse logida ja... rist ja viletsus. :) Huvitav, mis bloggeril gmaili vastu on..? :) Mingi perekondlik rivaliteet.
Enihuu.
Tuleb, tuleb. :) Have no fear. Mul on pea täis kõikvõimalikke, ja mul on inimene, kes ütleb mulle, et ma olen awesome. :D Seega... ma olen kõige rikkam naine maailmas.

Haha, ma ju pidin end trükise jaoks kirjeldama... Mitu päeva murdsin pead, no mida ma oskan enda kohta ikka öelda... Lõpuks saatsin ära sellise teksti:

Sündis kassi aasta pühapäeval pikalt puigeldes ja lõpuks ümber
mõelnuna ülihelikiirusel, hiljem oli kuri ja äkksünnist paistes ja
sinine.
Siiamaani selline, ainult paistetus on asendunud ohtrate rasvavoldikestega.
Sisemus veel suurem kui väljastpoolt paistab, seega on sunnitud
aegajalt üht-teist paberile valama, et ajus elutegevuseks vajalikeks
funktsioonideks ruumi teha.

:D Ennast ajas itsitama. Vot, olekski pidanud lisama, et "on väga vaimukas ja maailma rikkaim naine." :D

Haha,

tulin niisama kilkama, mul on hetkel NELI uut lühijuttu korraga peas, rääkimata neist vanematest poolikutest värkidest.
:D Hell jee.
Nüüd oleks kuskilt aega vaja veits osta. :D Kui mõnda ajadiilerit teate, siis... winkwink.