1

Jupike, nagu lubatud. St ühe jutu algus.
(Ühtlasi, kuna ma murran selgroogu oma põhiprobleemil, st ei pea olema kõik kohe täiuslik, peaasi, et jutt välja tuleks aju seest ja paberile valguks, enne kui ma kõik unustan, siis on tekst üsna selline... koba. Veel. :D Kavatsen samas vormis jätkata ja teised jutud ka kilbist kratsida.)

Pelmer ärkas võpatades. Kurat, jälle jäin laua taha magama... Ta
ringutas mõnuga, selg andis end valusalt tunda. Nägu oli seevastu
kummaliselt tundetu, hetkeks tabas teda hirm insuldi ees. Ent
sõrmedega põske katsudes tundis ta mustrit. Ehh.. nüüd ei saa kohe
kusele minna, naine naerab end surnuks ja lapsed hakkavad narrima.
Kampsunivarruka pitsääremuster oli nahal tegelikult päris kena, nentis
ta peeglist möödudes. Öösel hämaras-jahedas oli üsna ükskõik, kelle
kampsun selga panna. Pagana peenutsejad.
Nüüd saan riielda ka, et täis higistasin.. pistan selle parem peldikus
mustapesukorvi ja ei ütlegi midagi.
Kaoks juba ära... ta hõõrus põske.