Reede õhtul mõtlesin siin omaette, et nädalas oleks vist viisakas magada rohkem kui 15 tundi. Mul tuleb iga öö peale keskmiselt 3 tundi und. Neljapäevaks nokkisin töölolles juba hoolega teri, vahepeal jäin vist magamagi laua äärde. :)
Eelmine nädal oli pretty much samasugune, kusjuures, väsinud ma ei olegi eriti, ainult silmad kipuvad tagurpidi keerduma, muudkui pilgutan neid, et otseks tagasi saada.
Kinos oli küll maruraske olla, eriti kuna nii pagana kurb film oli. :) Frankenweeniet käisime vaatamas, isegi Joosepil tuli pisar silma, mis siis minust veel rääkida.
Enne käisin vahetasin väljaprinditud teatripiletid pärispiletite vastu (jääb ilusam mälestus ja osad tahan ära ka kinkida,) ja siis pärast kodus fb chatis sõbrants küsis, et miks sa nii tegid, see ju maksab. Ma hakkasin siis mõtlema, et oh shiet, maksab või... ma oma arust küll midagi ei maksnud.. :D Aga meil oli juba kiire sel hetkel, ehk siis läksimegi lihtsalt minema piletitega. Igaks juhuks helistasin järgmisel päeval Piletimaailma ja küsisin järgi. :D Õnneks on ikka tasuta. Aga hakkas piinama küll juba vahepeal. :D
Hah, nagu ma käisin Joosepi kooliprojekti jaoks vöösid ostmas, valisin kohe alguses ühe välja ja siis käisin veel terve poe läbi, vaatasin kõikvõimalikke teisi asju ka. Siis otsustasin, et ah, tulen pärast tagasi, käin vaatan üleval korrusel olevasse poodi ka. Läksin kiire sammuga poest välja ja sõitsin eskalaatoriga üles... järgmises poes oli teist kätt ka vaja ja avastasin, et oh shiet, mul on mingi vöö käes. :D Hea aju. Igatahes, läksin ruttu allakorrusele tagasi ja ütlesin, et haa, ma panin teilt praegu vöö pihta. :D
Õnneks see naine oli arusaaja, naersime ja maksin oma paarkümmend senti ära ikka ilusti. Aga samas, mõtle kui seal oleks olnud mingi turvamees, kes oleks järele jooksnud ja keegi polekski eales tuvastada suutnud sajaprotsendiliselt, et ma ju ei tahtnud seda varastada. Uhh.. tõde on nii tähtis mu jaoks.
Kas te seda üksikvanema kampaaniat olete juba märganud? Need suuuuuured plakatid väikse poisiga, et "issi, kus sa oled?"
Mul tekkis meeletu okserefleks seda esimest korda nähes... inimesed pole ikka üldse asja läbi mõelnud. Kellele see reklaam haiget teeb, eksole. Üksikemadele,kes tunnevad end niigi süüdi, ja nende lastele, kellelt hakatakse tögades küsima, et "kus issi on." Isadel, kes, sabad seljas, metsas on, on ju enivei savi. Jalgalasknud isadele võiks mingi häbimärgi külge panna, a la suurte tähtedega otsaette tätoveerida, et "olen kaabakas." :D Siis oleks sellel kampaanial jumet, ja naised oskaks vältida neid mehi.
Ehkki ma tegelikult ei tea, mismoodi terasid sõkaldest eristada ja mitte normaalseid mehi, kes mingil põhjusel oma laste juures ei ole, süütult peedistada. Igasuguseid olukordi on ju maailmas, ega's alati mees süüdi ole. Pealegi, üks teatav on ju kaabakas küll, aga ma ei laseks elu sees talle mingeid märke külge monteerida. :D
Ent ikkagi, point jääb, et oleks võinud selle kampaania kuidagi... teisiti lahendada. Väga masendav. :(
Ükshommik (ükssarvik) tormasin tööle, ja tee ääres põõsas.. või noh, mis põõsas see enam, kui lehti pole, lihtsalt selline tihe ligipääsmatu võsa, paljupalju peenikesi tüvesid üksteise kõrval, meenutas "Lendavate pistodade maja" bambusmetsa. :)
Ja siis nende pruunide vihmaveest sätendavate okste keskel oli üks must lind, paksu kollase nokaga, ja noka vahel oli suur punane mari. :D Täiega... niiiii kahju, et silmadega ei saa pilti teha. Oleks tahtnud sõpradele ka näidata, see oli lihtsalt nii võrratu.
Nagu see.. punane let's-destroy-everything nupp filmidest. :D Lind pani pihta. Dr. Evil laiutab kurvalt käsi.
Haha, nagu Joosep rääkis mulle, et ühes filmis oli tegelase nimi Miugel. :D (Tegelikult oli Miguel ikka.) Aga Miugel on nii fantast nimi, et kui ma kunagi veel peaks (sülitan kolm korda) mõne kodulooma saama, siis Miugel it is.
Ma olen fb-s ühe ehtetegija fänn, ja mingil päeval.. mida ma enam ei mäleta, pani ta üles küsimuse, et mitu sõpra oma tema 892-l laikijal kokku. Ma võtsin siis arvuti ja asusin tööle, eksole. Inimene küsis, ma vastan. Viisakas. :D Et umbes 400-l on 200 sõpra ja osadel on jällegi hell hunnik ja osadel ainult mõned... Ja pakkusin oma numbri.
Kuna fb ei anna mulle absoluutselt teavitusi viimasel ajal, siis ei mõelnud selle peale ka rohkem. Õhtul tuli meelde ja läksin tshekkima, et mis see number siis oli ja paljuga ma mööda panin. Ja loen sealt, et mina olengi võitnud. :D
Vau, ma ei võida ju kunagi kusagilt midagi. :) Vaatasin vähemalt kolm korda üle, veerisin oma nime ja puha, et kas ma näen ikka õigesti. Igatahes, sain ühe kaelakee tasuta valida endale. Tegin siis tellimuse ka, et ta niisama ei peaks teisele maale saatma pakki. Ma olen selline.. vastutulelik võitja. :D
Ahh, kuidas mulle need ehted meeldivad... Valisin mitu päeva. :D Nii tore.
Muid plaane on ka terve hunnik, ja kavva võetakse enamus kohe, kui tööl jälle kergemaks läheb, ehk siis järgmise nädala keskel. Saab põnev olema. :)
Eks see sõltub muidugi esmaspäevast ennekõike.. Hoidke Joosepile pöialt. Esmaspäev, esmaspäev. Proovi olla ilus ja helesinine. :)
Monday, November 12, 2012
Thursday, November 8, 2012
Simply Falling / Kuradi Sidrun
Hau. Huvitav, kas ma peaks siin nüüd selle mitu päeva tagasi alustatud blogipostituse nime ära muutma ja laulugi kustutama... muidu arvatakse ehk jälle, et seostub kellegagi. Ütleme siis lihtsalt, et ei. Ei seostu. Ei hakka silmipööritavale/kihistavale näopolitseile ka raporteerima, las nad arvavad, mida tahavad. Mõned peatükid on juba üle aasta läbi, ja kui keegi neid veel lappab, siis.. not my problem.
Mul on hea meel, et teistel hästi läheb. Tõesti. Unustage siis minu ammused väiksed rumala lootusega uitmõtted kah juba ometi ära ja laske mul olla lihtsalt üks inimene paljude seas. Nagu ma olengi ju alati olnud.
Ja kui ma ausalt ütlen, et keegi meeldib, siis jääbki ju meeldima, kuni ma ühel hetkel maha koolen. Sellisena olen ma kord juba kokku pandud, ja ei saa sinna midagi parata. Mu südames on terve trobikond inimesi, kes sinna jäävadki. Soovin ju ikka head. Ja see ei tähendagi midagi enamat.
Nii kahju, et mõeldakse minust kui mingist... pahatahtlikust hullust ja kiibitsejast. :(
Vabandust, et julgesin unistada, eksole. Loodan, et kuuereväär ei määrdunud mu räpastest pilkudest.
Oh well...
Pidin viha kuskile ääre peale panema, sorri. :) Pulbitses siin vahepeal veidi üle, nüüd olen jälle kuul nagu kurk. (Ei arenda mõtet edasi, ehkki igast variante tekkis pähe. :D Ei saa keegi minusuguse kurgi arvamistele pihta, kahjuks.)
Igatahes, vot sellise ilusa laulu leidsin reede öösel, mil mul oli üle pika aja aega youtube'is ringi surfata. Nii kahju, et aeg ei või kuidagi mingit... mulli moodustada, kus sees tunnid illllgelt aeglaselt liiguks sel nüüd üsna harvaksjäänud ajal, kui ma musa kuulata saan.
Täna sõitsin koju ja ühest teatud majast möödudes "nägin" üht minevikumeest seal oma kollase t-särgiga seismas nagu vanasti, nii krdi valus oli järsku, nii tahaks, et ta tagasi tuleks ja ütleks, et kõik on okei. Jube igatsus. Aga sealt, kuhu tema läks, ei tulda tagasi. :(
Hädasti oleks sõpra vaja. Kedagi, kes lohutaks ja ütleks, et kõik läheb hästi. Või ehk oleks võõras isegi parem, sõpradega on paratamatu pagas kaasas, neid ei saa uskuda. :D
Tean, et muretseda ei tohi, aga... nii kardan Joosepi pärast. :( Pean usaldama inimesi, keda ma ei usalda, oma kõige kallima varaga. Tahaks hoopis kuskile peitu pugeda. Ma ei kujuta üldse ettegi, mida ma sel ajal teen, kui tema opil on. :( Lähen müün oma hinge, et kõik hästi läheks, aga kummale... Või nutan lihtsalt nonstop terve aja? Ehh. Ma mõtlen selle peale siis, kui see aeg käes on. Scarlett oli geenius.
Lugesin sellist uudist http://www.dailymail.co.uk/news/article-2227708/Jackie-Samuel-snuggle-Cuddling-makes-woman-260-day-New-York.html ja see on ju suurepärane idee. Ma küll kellegi võõraga ühes voodis olla ei tahaks, aga niisama kallistamine oleks super. Kui tuleks keegi näiteks igal hommikul ja kallistaks viis mintsa.. Terve päev oleks kohe palju õnnelikum ja turvalisem tunne. Lammutaks sisemised müürid maha. Samas, liiga kaua ka ei tohiks, siis laguneks kõik müürid maha ja kukuksin põrandale pikali kontideta. Ma olen nii emotsionaalne viimasel ajal, et müürid vist hoiavadki veel ainult koos. Ja vestlust ei tohiks ka arendada, see rikuks kõik ära. Aga just selline... random act of kindness. Human touch.
Ei tea, kas Eestis pole mingit kallistavate meeste laenutust? :)
Mul käivad viimasel ajal meeletud emohood peal, huvitav, kas see on mingi vananemisega kaasnev nähtus või? Süda tõmbab kokku ja tahaks kohe inimestele öelda igasugu... täitsa lollakalt ilusaid asju. Vahepeal ütlen ka, aga enamasti suudab mu eestlaslikult jahe loomus need puhangud alla suruda. Tundub ju kuidagi.... totter ja ebasiiras. Ehkki tegelikult pritsib ikka päris otse mu seest. Pritsumees L. :)
Käisime nädalavahetusel väljas, sõbrants tuli külla suure rummiga (nagu parimad sõbrad ikka, eks) ja teatas, et ta läheb üksinda pärast linna. Ütlesin kohe, et mina ei taha minna, aga 1 rumm hiljem vaatasin, et vist ikka ei saa teist üksi linnapeale lasta. :D Ta on jommis peaga alati nii armas, laulis kõva häälega ja väitis, et see savist sibulapott, mis mu emal kapi peal on, ongi kõige kurja juur ja halva õnne tekitaja, sest tal on nutunägu. Üritas mõttejõul ta suunurki ülespoole venitada. :D (Kusjuures, mida pikemalt ma selle peale mõtlen, seda rohkem hakkab tunduma, et peaks tõesti "kuradi sidruni kogemata" maha pillama. :D )
Haha, meenus täitsa lampi praegu, kuidas ta kunagi kui me 20 paiku olime miskit... ehk siis ülemöödund aastal, köhh, siis ma ei lasknud tal kunagi jommis peaga kuskilt prallelt tulles magama jääda, sest mind ajas ta unine jorujutt nii naerma. Nii saime näiteks surematud Mister Prippsi õlle (oli selline õlu kunagi või?) reeglid, mis kõlasid a la Kui sina valad õlle suure kausi sisse põrandale... siis vaata, et sa sinna sisse ei astu.
Seekordse "väljasoleku" tahaks tagantjärele ära kustutada lihtsalt, tundsin end nii valena terve öö, nii esimeses kui ka teises kohas. Kunagi, kui ma iseendaga natuke rohkem leppinud olen, siis võib ehk jälle kuskile minna.. Hell masekas oli, välimusejama ja emotsionaalne kräpp ja siis veel see tädi, kes arvas, et ta on letiäärne udupeen portselanist muuseumieksponaat, mille suunas keegi hingatagi ei tohi, saatis mürgiseid pilke koguaeg.. vahepeal tuli hellikul nutt kurku juba.
Ja no siis see pidev... äkki satun seisma kuskile valesse kohta või vaatan vales suunas ja keegi ARVAB midagi... oeh, minge pekki tõesõna. Parem on tõesti selliseid üritusi vältida ülepeakaela, lähen kuulan midagi muud. Milleks need CD-d siis ikka välja mõeldud on.
Pealegi... ma lähen purjes peaga hirmsotsiaalseks, rääkisin vist iga inimesega, kes vastu tuli. :D Ja siis tunnen ise, et dämmit, raudselt häirin, nad kindlasti ei taha minusuguse inetu vanamammiga üldse vestelda tegelikult ja on lihtsalt viisakad. Meh.
Kui ma endast kunagi hoolima hakkan, siis mõistan, et ma olen väga tore ja tark ja kõik kuulavad mu lõputut plära hea meelega. :D Aga sinna läheb lihtsalt veel pisut aega. Kui enne ära ei sure, muidugi.
Koos tantsida nagu vanadel headel aegadel (tänud vastutulelikule suitsuruumi/diskorpoisile ka vana hea musa saatel) oli samas jube khuul, vahepeal unustasin isegi ära, et selline karu olen nüüd. See oli tore. :) Loodame, et keegi ei filminud.
Millest meenub - mul on uus lemmikfilm. Või noh, peaaegu lemmik, mulle ei meeldi selle filmi lõpp. Ja mõnes mõttes meeldib ka, masendavalt reaalne. :D
Unrelated on nimi, link on siin:
Ma ei teagi, miks meeldib... või noh, tegelikult tean kah. Kogu selle filmi aja on peategelase fiiling selline, nagu mul pidevalt. Ma kah ei seostu nagu millegagi ega kellegagi, ei oskagi öelda, miks. Isegi kui sõprade või pere hulgas olla, isegi kui lõbus on ja tore, ikka olen nagu võõras ja kuidagi vales kohas ja vale inimene. Nagu oleks klaas vahel. Või jää. Ei jõua kunagi päris... kellegini.
Keegi ütles seal kommentaarides, et kole naine on peaosas. Ma ei saa üldse aru sellest, minu arust on selline suurte silmadega ette ja taha vabandav hiireke, kes tegelikult oleks väga ilus naine, ja ongi ju, kui õnnelik on. Lihtsalt... elu juhtub järjekindlalt.
Täna tulin tööle ja seisin bussis, vihmast läbimärg ja tilkuv, ja ehkki ma seisin täitsa viisakas kauguses ühest naisest, ta muudkui heitis altkulmu pilke ja nohises ja niheles ja köhatas.. Ma ei tea... ei olnud kuskile mujale ka trügida enam ruumi. Seisin seal siis edasi ja kahju oli kohe, et ma haihtuda ei oska. Ja sellest oli ka kahju, et ega ta siis ka õnnelikum poleks olnud.
Ei või iial teada, mis teisele pinda käib... Alles hiljuti sattusin tuttava seinalt lugema vestlust, kus siunati "Lenori-inimesi." Ja siis, juba naljaga pooleks, lisati, et ja need, kes moosi alla võid panevad, on ka segased.
Nätaki, olin hoobilt kahte kasti litsutud. :) Ise ei teadnudki, et nii õudne inimene olen. :P Pagan teab, mis ma veel kõik valesti teen...
L says:
rändom inff. eile kinost tulles mingi noor kutt vahtis mind täiega üksisilmi. nemad joosepiga istusid näoga tahapoole, aga see.. bussiseisuvahe jäi nende vahele, ja mina istusin näoga sõidusuunas, sepe vastas. ja mitu korda tabasin tüübi pilgu ja siis lihtsalt konstanteerisin fakti silmanurgast et koguaeg vaatab, jumala tobe. :D
ja sepe tuli istus minu kõrvale järsku ja kukkus kallistama ja nii... ma mõtlesin et lapsel mingi hellusehoog, aga pärast kodus ta ütles, et "ma nägin, et see mees vaatas sind koguaeg, ja ma mõtlesin, et ta tahab sulle midagi halba, ma kaitsesin sind."
awwww.
jube kaval sepe ikka, ta ei vaadand ju kordagi selle tüübi poolegi, ma mõtlesin, et ta ei märka. aga ta oli akna pealt peegeldusest sel kutil silma peal hoidnud
--
L says:
ahaha, juliette lewis on nii naljakas, kirjutas just et hakkab ühes filmis mängima siukse mehega nagu ewen mcgregger
mar says:
:D
--
L says:
nägin n-i unes üleeile
mar says:
ohoh
L says:
ta tuli külla ja mul oli oma tuba nagu vanasti, (praegu on kapp ja voodi tagurpidi) ja siis lösutas mul voodi peal (mäletad, see oranzh kushett, millelt me otsa ära naersime :D ) ja pea oli sahtlis
mar says:
jaa :D
L says:
ja mind ajas närvi, et ta pea sahtlis oli, ütlesin et tule kohe ära, seal on kõik mu saladused :D
ja siis pidin kuskile jooksma ja ta ütles et tuleb kaasa. sõitsime siis trollis ja mul ei tulnud enam meelde, kuhu ma minema pidin :D
ja pingutasin ja pingutasin meelde tuletada, loll tunne oli tunnistada ka, et jooksis jube kiirelt ja ei tea ise ka, et kuhu... siis ärkasin üles :D
--
Kallis eks-klassivend A helistas: Tsau, kuidas läheb.
Mina: Kle, niruvõitu tuju on.
A: Jaah, väljas on selline hall, eks?
L: Ei, sees.
A: Aa, et kui teistel lendavad kõhus liblikad, siis sul on..
L: Mhmh, hülged.
Tervitustega teistele bluusihüljestele. Ühel päeval tuleb mõni Guy Fawkes, taskud tuld täis, ja päästab teid valla.
--
L says:
joosep ütles eile mingit filmi vaadates, et "see hea kiilakas seal filmis on minu moodi, ma ei salli ka kloune"
ta räägib üldse nii imelikult, eile rääkis siukseid asju nagu: "ära neid asju ära pane, mul homme üks protsess jätkub" ja "lähen käimlasse"
kust ta neid asju õpib, aru ma ei mõista
--
Eile Joosep kakles koolis. Mingi suurema klassi poiss oli ta klassikaaslast tulnud togima ja kiusama, ja Sepe läks vahele. Sai ise muidugi pisut klohmida, aga tundus, et see ei lugenudki talle eriti.
Mu väike vapper jõnglane. :)
Kusjuures, lasteaia lõpupeol ütles Mõmmi (ehk siis pidzhaamas Ivo Eensalu) talle aabitsat andes, et "kaitse siis alati endast nõrgemaid." Nagu oleks aru saanud, et laps just sellise loomuga ongi. Teistele ütles niisama, et "ole siis tubli koolis ja õpi ikka viitele."
Ja siis ükspäev tahtis Sepe oma poksikoti peale markeriga kirjutada, et "ma armastan oma ema." Ma naersin, et kleebi parem pilt. Aga ta väitis, et siis kui tal tuju kuri on ja läheb poksikotti tümitama, siis tuleb meelde, et ta oma ema armastab, ja paha tuju läheb üle. :)
Mul on ka paha tuju üle läinud, otsustasin siin vahepeal, et ei ole enam õnnetu, nüüd olen hoopis kuri. :D No tegelikult mitte just nii. Aga väike inimestest eemaldumine teeks ainult head. Pisike restart.
Eks näis, mis saab.
Ükspäev ütlesin koguni abiküsijale kindla "ei." :) Tavaliselt ma ei suuda keelduda, kui inimene otse mu poole pöördub, aga.. see konkreetne inimene oli alles paar nädalat tagasi minult samas asjas abi palunud ja nõustudes keerasin endal terve nädalavahetuse vussi, samas kui tema lihtsalt alt hüppas. Väga inetu ja... teist korda ei lase enam teha. :) Oleks siis vabandanudki või midagi.
Igatahes. Otsustasin, et so what, et ma pole ilus ega tark ega paljusid muidki asju... So what. See-eest pole kellegil nii ogarat pead ja niisugust tobujussisüdant. :)
Pean leppima sellega, et olen erinev. Et võin random hetkedel nutma hakata, sest poemüüjal oli õnnetu nägu, sest möödaminev mees lonkas või kuna ma kujutasin ette, et mu sees on vangis kurvad hülged ja mul hakkas neist hirmus kahju.
Või kui vahin aknast välja ja ei suuda keskenduda mõistlikele asjadele, sest külmunud puuoksad oleks nagu mingi ülemõistuse põnev veealune maailm.
Või et ma ei suuda oma imelikke kommentaare aegajalt vaka all hoida ja purtsatan välja... mu sõbrad armastavadki mind just nende asjade pärast, tõenäoliselt. Kuidas nad muidu nii kaua vastu on pidanud. :D
Ja kui mu minapilt ongi pisut kõverpeegel, siis egoga on mul kõik korras, tänan küsimast. :) Seega ütlen ühe väga hea filmi tegelase sõnadega: I work in mysterious ways. Deal with it.
Ja sidruni viskan ka välja.
Mul on hea meel, et teistel hästi läheb. Tõesti. Unustage siis minu ammused väiksed rumala lootusega uitmõtted kah juba ometi ära ja laske mul olla lihtsalt üks inimene paljude seas. Nagu ma olengi ju alati olnud.
Ja kui ma ausalt ütlen, et keegi meeldib, siis jääbki ju meeldima, kuni ma ühel hetkel maha koolen. Sellisena olen ma kord juba kokku pandud, ja ei saa sinna midagi parata. Mu südames on terve trobikond inimesi, kes sinna jäävadki. Soovin ju ikka head. Ja see ei tähendagi midagi enamat.
Nii kahju, et mõeldakse minust kui mingist... pahatahtlikust hullust ja kiibitsejast. :(
Vabandust, et julgesin unistada, eksole. Loodan, et kuuereväär ei määrdunud mu räpastest pilkudest.
Oh well...
Pidin viha kuskile ääre peale panema, sorri. :) Pulbitses siin vahepeal veidi üle, nüüd olen jälle kuul nagu kurk. (Ei arenda mõtet edasi, ehkki igast variante tekkis pähe. :D Ei saa keegi minusuguse kurgi arvamistele pihta, kahjuks.)
Igatahes, vot sellise ilusa laulu leidsin reede öösel, mil mul oli üle pika aja aega youtube'is ringi surfata. Nii kahju, et aeg ei või kuidagi mingit... mulli moodustada, kus sees tunnid illllgelt aeglaselt liiguks sel nüüd üsna harvaksjäänud ajal, kui ma musa kuulata saan.
Täna sõitsin koju ja ühest teatud majast möödudes "nägin" üht minevikumeest seal oma kollase t-särgiga seismas nagu vanasti, nii krdi valus oli järsku, nii tahaks, et ta tagasi tuleks ja ütleks, et kõik on okei. Jube igatsus. Aga sealt, kuhu tema läks, ei tulda tagasi. :(
Hädasti oleks sõpra vaja. Kedagi, kes lohutaks ja ütleks, et kõik läheb hästi. Või ehk oleks võõras isegi parem, sõpradega on paratamatu pagas kaasas, neid ei saa uskuda. :D
Tean, et muretseda ei tohi, aga... nii kardan Joosepi pärast. :( Pean usaldama inimesi, keda ma ei usalda, oma kõige kallima varaga. Tahaks hoopis kuskile peitu pugeda. Ma ei kujuta üldse ettegi, mida ma sel ajal teen, kui tema opil on. :( Lähen müün oma hinge, et kõik hästi läheks, aga kummale... Või nutan lihtsalt nonstop terve aja? Ehh. Ma mõtlen selle peale siis, kui see aeg käes on. Scarlett oli geenius.
Lugesin sellist uudist http://www.dailymail.co.uk/news/article-2227708/Jackie-Samuel-snuggle-Cuddling-makes-woman-260-day-New-York.html ja see on ju suurepärane idee. Ma küll kellegi võõraga ühes voodis olla ei tahaks, aga niisama kallistamine oleks super. Kui tuleks keegi näiteks igal hommikul ja kallistaks viis mintsa.. Terve päev oleks kohe palju õnnelikum ja turvalisem tunne. Lammutaks sisemised müürid maha. Samas, liiga kaua ka ei tohiks, siis laguneks kõik müürid maha ja kukuksin põrandale pikali kontideta. Ma olen nii emotsionaalne viimasel ajal, et müürid vist hoiavadki veel ainult koos. Ja vestlust ei tohiks ka arendada, see rikuks kõik ära. Aga just selline... random act of kindness. Human touch.
Ei tea, kas Eestis pole mingit kallistavate meeste laenutust? :)
Mul käivad viimasel ajal meeletud emohood peal, huvitav, kas see on mingi vananemisega kaasnev nähtus või? Süda tõmbab kokku ja tahaks kohe inimestele öelda igasugu... täitsa lollakalt ilusaid asju. Vahepeal ütlen ka, aga enamasti suudab mu eestlaslikult jahe loomus need puhangud alla suruda. Tundub ju kuidagi.... totter ja ebasiiras. Ehkki tegelikult pritsib ikka päris otse mu seest. Pritsumees L. :)
Käisime nädalavahetusel väljas, sõbrants tuli külla suure rummiga (nagu parimad sõbrad ikka, eks) ja teatas, et ta läheb üksinda pärast linna. Ütlesin kohe, et mina ei taha minna, aga 1 rumm hiljem vaatasin, et vist ikka ei saa teist üksi linnapeale lasta. :D Ta on jommis peaga alati nii armas, laulis kõva häälega ja väitis, et see savist sibulapott, mis mu emal kapi peal on, ongi kõige kurja juur ja halva õnne tekitaja, sest tal on nutunägu. Üritas mõttejõul ta suunurki ülespoole venitada. :D (Kusjuures, mida pikemalt ma selle peale mõtlen, seda rohkem hakkab tunduma, et peaks tõesti "kuradi sidruni kogemata" maha pillama. :D )
Haha, meenus täitsa lampi praegu, kuidas ta kunagi kui me 20 paiku olime miskit... ehk siis ülemöödund aastal, köhh, siis ma ei lasknud tal kunagi jommis peaga kuskilt prallelt tulles magama jääda, sest mind ajas ta unine jorujutt nii naerma. Nii saime näiteks surematud Mister Prippsi õlle (oli selline õlu kunagi või?) reeglid, mis kõlasid a la Kui sina valad õlle suure kausi sisse põrandale... siis vaata, et sa sinna sisse ei astu.
Seekordse "väljasoleku" tahaks tagantjärele ära kustutada lihtsalt, tundsin end nii valena terve öö, nii esimeses kui ka teises kohas. Kunagi, kui ma iseendaga natuke rohkem leppinud olen, siis võib ehk jälle kuskile minna.. Hell masekas oli, välimusejama ja emotsionaalne kräpp ja siis veel see tädi, kes arvas, et ta on letiäärne udupeen portselanist muuseumieksponaat, mille suunas keegi hingatagi ei tohi, saatis mürgiseid pilke koguaeg.. vahepeal tuli hellikul nutt kurku juba.
Ja no siis see pidev... äkki satun seisma kuskile valesse kohta või vaatan vales suunas ja keegi ARVAB midagi... oeh, minge pekki tõesõna. Parem on tõesti selliseid üritusi vältida ülepeakaela, lähen kuulan midagi muud. Milleks need CD-d siis ikka välja mõeldud on.
Pealegi... ma lähen purjes peaga hirmsotsiaalseks, rääkisin vist iga inimesega, kes vastu tuli. :D Ja siis tunnen ise, et dämmit, raudselt häirin, nad kindlasti ei taha minusuguse inetu vanamammiga üldse vestelda tegelikult ja on lihtsalt viisakad. Meh.
Kui ma endast kunagi hoolima hakkan, siis mõistan, et ma olen väga tore ja tark ja kõik kuulavad mu lõputut plära hea meelega. :D Aga sinna läheb lihtsalt veel pisut aega. Kui enne ära ei sure, muidugi.
Koos tantsida nagu vanadel headel aegadel (tänud vastutulelikule suitsuruumi/diskorpoisile ka vana hea musa saatel) oli samas jube khuul, vahepeal unustasin isegi ära, et selline karu olen nüüd. See oli tore. :) Loodame, et keegi ei filminud.
Millest meenub - mul on uus lemmikfilm. Või noh, peaaegu lemmik, mulle ei meeldi selle filmi lõpp. Ja mõnes mõttes meeldib ka, masendavalt reaalne. :D
Unrelated on nimi, link on siin:
Ma ei teagi, miks meeldib... või noh, tegelikult tean kah. Kogu selle filmi aja on peategelase fiiling selline, nagu mul pidevalt. Ma kah ei seostu nagu millegagi ega kellegagi, ei oskagi öelda, miks. Isegi kui sõprade või pere hulgas olla, isegi kui lõbus on ja tore, ikka olen nagu võõras ja kuidagi vales kohas ja vale inimene. Nagu oleks klaas vahel. Või jää. Ei jõua kunagi päris... kellegini.
Keegi ütles seal kommentaarides, et kole naine on peaosas. Ma ei saa üldse aru sellest, minu arust on selline suurte silmadega ette ja taha vabandav hiireke, kes tegelikult oleks väga ilus naine, ja ongi ju, kui õnnelik on. Lihtsalt... elu juhtub järjekindlalt.
Täna tulin tööle ja seisin bussis, vihmast läbimärg ja tilkuv, ja ehkki ma seisin täitsa viisakas kauguses ühest naisest, ta muudkui heitis altkulmu pilke ja nohises ja niheles ja köhatas.. Ma ei tea... ei olnud kuskile mujale ka trügida enam ruumi. Seisin seal siis edasi ja kahju oli kohe, et ma haihtuda ei oska. Ja sellest oli ka kahju, et ega ta siis ka õnnelikum poleks olnud.
Ei või iial teada, mis teisele pinda käib... Alles hiljuti sattusin tuttava seinalt lugema vestlust, kus siunati "Lenori-inimesi." Ja siis, juba naljaga pooleks, lisati, et ja need, kes moosi alla võid panevad, on ka segased.
Nätaki, olin hoobilt kahte kasti litsutud. :) Ise ei teadnudki, et nii õudne inimene olen. :P Pagan teab, mis ma veel kõik valesti teen...
L says:
rändom inff. eile kinost tulles mingi noor kutt vahtis mind täiega üksisilmi. nemad joosepiga istusid näoga tahapoole, aga see.. bussiseisuvahe jäi nende vahele, ja mina istusin näoga sõidusuunas, sepe vastas. ja mitu korda tabasin tüübi pilgu ja siis lihtsalt konstanteerisin fakti silmanurgast et koguaeg vaatab, jumala tobe. :D
ja sepe tuli istus minu kõrvale järsku ja kukkus kallistama ja nii... ma mõtlesin et lapsel mingi hellusehoog, aga pärast kodus ta ütles, et "ma nägin, et see mees vaatas sind koguaeg, ja ma mõtlesin, et ta tahab sulle midagi halba, ma kaitsesin sind."
awwww.
jube kaval sepe ikka, ta ei vaadand ju kordagi selle tüübi poolegi, ma mõtlesin, et ta ei märka. aga ta oli akna pealt peegeldusest sel kutil silma peal hoidnud
--
L says:
ahaha, juliette lewis on nii naljakas, kirjutas just et hakkab ühes filmis mängima siukse mehega nagu ewen mcgregger
mar says:
:D
--
L says:
nägin n-i unes üleeile
mar says:
ohoh
L says:
ta tuli külla ja mul oli oma tuba nagu vanasti, (praegu on kapp ja voodi tagurpidi) ja siis lösutas mul voodi peal (mäletad, see oranzh kushett, millelt me otsa ära naersime :D ) ja pea oli sahtlis
mar says:
jaa :D
L says:
ja mind ajas närvi, et ta pea sahtlis oli, ütlesin et tule kohe ära, seal on kõik mu saladused :D
ja siis pidin kuskile jooksma ja ta ütles et tuleb kaasa. sõitsime siis trollis ja mul ei tulnud enam meelde, kuhu ma minema pidin :D
ja pingutasin ja pingutasin meelde tuletada, loll tunne oli tunnistada ka, et jooksis jube kiirelt ja ei tea ise ka, et kuhu... siis ärkasin üles :D
--
Kallis eks-klassivend A helistas: Tsau, kuidas läheb.
Mina: Kle, niruvõitu tuju on.
A: Jaah, väljas on selline hall, eks?
L: Ei, sees.
A: Aa, et kui teistel lendavad kõhus liblikad, siis sul on..
L: Mhmh, hülged.
Tervitustega teistele bluusihüljestele. Ühel päeval tuleb mõni Guy Fawkes, taskud tuld täis, ja päästab teid valla.
--
L says:
joosep ütles eile mingit filmi vaadates, et "see hea kiilakas seal filmis on minu moodi, ma ei salli ka kloune"
ta räägib üldse nii imelikult, eile rääkis siukseid asju nagu: "ära neid asju ära pane, mul homme üks protsess jätkub" ja "lähen käimlasse"
kust ta neid asju õpib, aru ma ei mõista
--
Eile Joosep kakles koolis. Mingi suurema klassi poiss oli ta klassikaaslast tulnud togima ja kiusama, ja Sepe läks vahele. Sai ise muidugi pisut klohmida, aga tundus, et see ei lugenudki talle eriti.
Mu väike vapper jõnglane. :)
Kusjuures, lasteaia lõpupeol ütles Mõmmi (ehk siis pidzhaamas Ivo Eensalu) talle aabitsat andes, et "kaitse siis alati endast nõrgemaid." Nagu oleks aru saanud, et laps just sellise loomuga ongi. Teistele ütles niisama, et "ole siis tubli koolis ja õpi ikka viitele."
Ja siis ükspäev tahtis Sepe oma poksikoti peale markeriga kirjutada, et "ma armastan oma ema." Ma naersin, et kleebi parem pilt. Aga ta väitis, et siis kui tal tuju kuri on ja läheb poksikotti tümitama, siis tuleb meelde, et ta oma ema armastab, ja paha tuju läheb üle. :)
Mul on ka paha tuju üle läinud, otsustasin siin vahepeal, et ei ole enam õnnetu, nüüd olen hoopis kuri. :D No tegelikult mitte just nii. Aga väike inimestest eemaldumine teeks ainult head. Pisike restart.
Eks näis, mis saab.
Ükspäev ütlesin koguni abiküsijale kindla "ei." :) Tavaliselt ma ei suuda keelduda, kui inimene otse mu poole pöördub, aga.. see konkreetne inimene oli alles paar nädalat tagasi minult samas asjas abi palunud ja nõustudes keerasin endal terve nädalavahetuse vussi, samas kui tema lihtsalt alt hüppas. Väga inetu ja... teist korda ei lase enam teha. :) Oleks siis vabandanudki või midagi.
Igatahes. Otsustasin, et so what, et ma pole ilus ega tark ega paljusid muidki asju... So what. See-eest pole kellegil nii ogarat pead ja niisugust tobujussisüdant. :)
Pean leppima sellega, et olen erinev. Et võin random hetkedel nutma hakata, sest poemüüjal oli õnnetu nägu, sest möödaminev mees lonkas või kuna ma kujutasin ette, et mu sees on vangis kurvad hülged ja mul hakkas neist hirmus kahju.
Või kui vahin aknast välja ja ei suuda keskenduda mõistlikele asjadele, sest külmunud puuoksad oleks nagu mingi ülemõistuse põnev veealune maailm.
Või et ma ei suuda oma imelikke kommentaare aegajalt vaka all hoida ja purtsatan välja... mu sõbrad armastavadki mind just nende asjade pärast, tõenäoliselt. Kuidas nad muidu nii kaua vastu on pidanud. :D
Ja kui mu minapilt ongi pisut kõverpeegel, siis egoga on mul kõik korras, tänan küsimast. :) Seega ütlen ühe väga hea filmi tegelase sõnadega: I work in mysterious ways. Deal with it.
Ja sidruni viskan ka välja.
Tuesday, October 16, 2012
I'll be back
Otsustasime sel nädalavahetusel, et ostame kõik Terminaatori osad DVD-na ja vaatame jutti läbi. Tekkis millegipärast jube nostalgia, vaatasime youtube'ist klippe ja Joosepile hakkas ka hirmsasti meeldima. Hea koht on see, kui Arnold Terminaator 2-s seal Lasnamäe kanali moodi asjas poisile appi läheb, ja kui ta motikaga müürilt alla hüppab, siis on tal päris mitu sekundit mingi hoopis teise mehe nägu ees. :D Ja siis ilmub jälle Arnoldi nägu, alguses on viltu veel. :D Ohjah... aga see ei häiri küll üldse filmi vaatamisel. Pigem isegi nagu heldimapanev.
Viisin lapse paar tundi tagasi kooli ja kasutan nüüd vaba hetke kirjutamiseks. Joosepil on koolis täna algklasside leiutiste päev, tema mõtles (praktiliselt hoobilt) välja kandikkoera või koerkandiku, mina ostsin ehitusmaterjalid ja täna öösel meisterdasin siis leiutise valmis. Leiutis pidi olema miski, mis lihtsustab igapäevaelu. Ausalt öeldes olen ma oma lapse üle väga uhke, sest idee on kuldaväärt, mõtle vaid, kandikkoera saab kasutada näiteks haiglates ja vanadekodudes, kus alatasa personaliga kitsas käes. Kokatädi laob koerkandiku peale (kaantega) kausikesed toiduga ja hõikab koridori: "Proua Maasikas viiendast palatist, hüüdke Murit!"
Ja kõigil hea meel. :)
Panen teile pildi ka, ärge pange tähele, et kasutasin koera asemel sebrat, meil lihtsalt pole sellist koera, mis ise püsti seisaks, et leiutist kõige paremini demonstreerida.
Ühtlasi olin hommikul sunnitud õpetajale teatama, et Joosepi matemaatikavihik on ilmselgelt röövitud. (Catriona.) Otsisin terve eilse päeva ja öö takkajärgi, aga mata vihik on kadunud meie korterist nagu tina tuhka. Õpetaja naeris ja ütles, et ta korjas vihikud ära eelmisel nädalal, ju on tema laua peal.
Pfffft, eksole. :D Aga reedel käis mu ema hoopis Joosepil koolis vastas, nii et ma ei saanudki seda kuidagi teada, minu kojutuleku ajaks oli koolikott juba poolenisti lauale tühjendatud.
Ja ma niiiiiiii loodan, et õpetaja ikka mõistis mu kahtlasevõitu huumorit ega arvanud, et ehk mõtlesingi, et röövitud.. :)
Kunagine allkiri lapsevanemate listile meenub, ehk "Joosep L-i veikene mamma." Pärast "send"-i vajutamist hakkasin alles mõtlema, et ehk kõik pole nii suured Lindgreni fännid kui mina. :D
Nädalavahetusel nägin lollakat und, kõndisin talvisel tänaval, siinsamas Mustamäel, ja mingi tüdruk oli väga õnnetu olemisega. Küsisin talt, et mis juhtus ja kas saan kuidagi aidata... Selgus, et tal oli vaja mingeid pabereid kuskile jagada või midagi taolist. Lubasin aidata, enne läksime tema juurest läbi. Tüdruk läks kööki või kuskile ja ma ootasin koridoris. Siis läksin pissile, ja samal ajal tulid talle külalised. Kui ma kempsust väljusin, oli koridor jalanõusid täis, aga kedagi polnud enam näha. Ootasin siis täpselt niikaua, kuni kõrini sai, ja läksin siis toaukse peale ütlema, et kle, ma lasen nüüd jalga. Otse ukse vastas diivanil istus üks teatav mees ja vaatas mulle otsa näoga a la wtf-sina-siin-teed. Ülejäänd tuba oli rahvast paksult täis ja ma ei tea, kas nägingi seda tshikki seal enam... igatahes panin ukse kinni ja läksin koridori tagasi, et lähen koju ära. Panin jope selga ja taipasin järsku ilma mingi paanika või üllatuseta, peeglisse vaadates, et mu püksid on kadunud, ainult pikk t-särk oli seljas jope all. Venitasin seda igatepidi pikemaks, ise mõtlesin ülipraktiliselt, et oh no, väljas on hanged ja küüüüülm..
Siis ärkasin üles ja väga tobe oli olla. Ma pole sada aastat appi-paljas unenägusid näinud, ja see polnudki tegelikult selline, avastasin oma alastuse ju alles üksijäädes... Üritasin siis mõistusega unenägu paika panna ja mõelda, mis see tähendada võiks. Ja hakkas hirmsasti naerma ajama. Ja vihale ka. :D
Näita ainult hetkeks selle tüübi näolappi, ja kohe kaovad püksid jalast. :D Rist ja viletsus, ma ütlen.
:) Tegelikult ei ole hullu, mu pea on meestest täitsa tühi ja ajukurrud ei laineta kellegi peale mõeldes. Ehkki kõik mu eelnevad armastused on mulle endiselt kallid ja ma loodan, et neil läheb hästi.
Reedel käisin töölt tulles Kaupsist läbi, et raha "seina" panna. (Saatsin just minema kah, mu esimene välismaksekorraldus, küll ma olen tubli. :) Eks näis, kui palju see vastuvõtva panga ülekandetasu on, kui liiga palju, siis peab ilmselt edaspidigi kaartide-kingituste vahel raha saatma neile, kel nirum seis, kui mul. Röövelpangad, ma ütlen.)
Enivei, Kaupsis.. astusin sinna pangaautomaadiruumi sisse ja seal oli keegi jommis noormees, enne trepil nägin, kuidas ta mingile oma tuttavale sõimusõnu järele hüüdis. Ja vaatab tüüp siis korraks üles ja ütleb rõõmsalt: "Oh, mis kaunis naine." Ma muigasin ja hakkasin kotist pangakaarti otsima. Tüüp nägi, et päris nii kergelt ära ei räägi ja lisas: "Sind mõtlesin, jah." Veel natuke aega vaikust, mil ta oma numbreid toksis üsna suvaliselt ja siis võttis oma kaardi ja läks, ukse pealt veel kordas, ilmselt arusaanuna, et ülivõrdeid ma ei usu: "Ei, päris tõsiselt, kena naine oled."
:) Tänasin viisakalt, ise lootsin, et ta nüüd pikemasse vestlusesse laskumise loaks seda ei pea.. :D Õnneks ei pidanud. Väga armas temast, tegelikult. Olgugi, et ta tõenäoliselt rääkis sama juttu ka kõigile teistele naistele, kellega kuskil kohtus. :D
Täiesti uue teemana... meil on nüüd titad majas. Või noh, maja sees. Pagana Klarissa, ma ütlen. Lähen mina kööki ja laua peal on tibatilluke hiir, kõrvad veel lössis pealigi, ja eemal seina äärest lipsab ükshaaval minema veel terve trobikond. Väga... mittetore. Joosep keeldus täna õppimast ja istus vaikselt köögipõrandal niikaua, kuni ka üht hiirepoega välja koperdamas nägi. Kilkas, et "NII ilus!!!" :D
Ilus jah, reo. Helehall ja.. ohjah. Avastasin, et nad on seina sisse augu närinud. Also not very nice. Nüüd siis plaaningi teha mingi suurema... ma ei teagi, mille. Remondi? Ühtlasi harvendaks vägivaldselt ema asjadehunnikut, ema on mul ise nagu rott, muudkui koguks kõikvõimalikku pahna. Müürin lihtsalt kõik augud kinni ja loodan, et probleem kaob. Lõkse ma panna ei raatsi, ja mürki ka mitte, see on kuidagi nii.. masendav. Missiis, et Klarissa käis ja sõi saia ümbriskoti sisse augu ja seejärel ka saia sisse uru... Emad on ju ikka näljased. :D
Ise tunnen taas, et olen väga rumal. Ja et mu kodu ei kuulu mulle. Peaksin väheke karmimalt reageerima, ma tean. Aga...
Joosepil on tervisega suur jama. Arstiaja sain alles novembri keskpaigaks, öeldi, et niigi vedas. Ja et kui valutama hakkab, siis peame kohe kiirabisse jooksma ja.. operatsioon tuleb ilmselt päris kindlalt. :( Aga õnneks vähemalt praegu ei valuta...
Ohh... Ma ei ole päris kindel, kui kaua ma jaksan enam. Stress murrab täiega maha.
Ja võtaksin niiiii hea meelega selle haiguse enda peale, oleks ainult Joosepil kõik hästi.. :(
Mäletate, kui mu ema käis selle vana ennustaja juures, kes raha ei küsinud ja jube palju staffi täkkesse pani? Tema ütles, et ma olen nagu täiesti maadligi küürus elumurede all, aga et ma pean ootama veel kolm... kolm kuud või kolm aastat, ja siis, siis.. läheks nagu uks lahti ja valgus tuleb sisse ja kõik on võrratu. Ema rääkis tollal, et ja siis tuleb keegi mees... (Ja sel aastal lisas, et tegelt see naine ütles, et "inimene." :D Haa, haa. Olgem ausad, ma eelistaksingi viimasel ajal, et tuleks hoopis mõni superideega naine, meeste suhtes olen ilmselt liiga... ettevaatlik.)
Tollal oleksin aga väga üht meest oodanud, ja lootsin nagu loll, et kolm kuud. Mhmh, as if.
Noh, nüüd oktoobris ongi sellest ema käigust kolm aastat möödas.
Eks siis näis. Minu õnne arvestades oskan ma selle võimaluse (kui see üldse olemas on) pekki keerata. Tõenäoliselt see jommis kutt pangaautomaadi juurest olekski elu muinasjutuliselt ilusaks teinud. :D
Hah, käisin just köögis ja kraanikausi alt kostis maailmatu lärm. Tegin ukse lahti, tilluke hiir rippus toru küljes ja lasi siis lahti. Kukkus alla ja jäi sinna seisma ja mulle otsa vahtima. Ütlesin talle noomivalt, et no mida sa möllad siin, mine keldrisse. Ja panin ukse uuesti kinni. Siis kostis hirmus krabin ja hiir ilmus kraanikausi servale kapi tagant. Vaatas. Ma küsisin, et kas tulid vestlema või. Aga ta ei vastanud, lipsas hoopis ahju taha kuskile. Kribin-krabin liikus ringi... ja jõudis jälle kraanikausi alla. Vaatasin uuesti uksest sisse. Istus ja ähkis.
Ohjah. Mõtlesin hetkeks, et paneks need paksud ahjukindad kätte ja viskaks ta õue, kui kätte saaks... aga samas.. õues on ju külm ka juba ja...
:D Miks ta ei võiks lihtsalt ära minna. Arvan, et küllap see hiirepoiss jäi emal maha, kui nad suure kiiruga enne põgenesid. Tulgu juba ruttu järele, enne kui ma kodustama hakkan..
Siis oleks vastulöök olemas. Tulevad võõrad hiired, aga omad hiired ajavad nad minema. :D Ahahaha. Mul tuleks mõttetegevus keelustada.
Igatahes... panen siia lõppu veel mingeid ribasid eelnevatest aegadest, ja vajutan ilmselt "publish," muidu ei lõpetagi iialgi. Rääkimata jäi veel päris mitu asja, aga noh, eks jõuab. Someday.
Musa ma teile siia valida/panna ei saa, sest Joosep mängis mingeid arvutimänge ja häälenupp on kadunud. :D
--
L says:
isa küsis mult täna, et kas sul on 18 või 19 sünnipäev. ma ei osanud öelda. :D
hea suguvõsa
S says:
haha 19 :D
ja St on 20
L says:
jah, ma mäletan et St-il on 20, sest ta kunagi ütles mulle et tal on 22-l sünnipäev.
ma ei oska seda loogikat kuidagi seletada
S says:
xD
L says:
mul on üks uus asi, mida ma teha tahaks
mööblit
kui mul suur maja oleks, siis mul oleks iga toa jaoks mõni hobi
armastaksin oma majakest =) käiks ühest toast teise ja teeks igalpool midagi
Jutt läks kuidagi sugulaste peale ja rääkisin talle isapoolsest vanaisast, kes palju pulli tegi ja oskas ka süüa teha. Joosep: "Ma pean minema ta välja kaevama ja mõne luutüki ajamasinasse panema, et ta uuesti nooreks teha, siis oleks mul ometi keegi, kes mulle hommikul süüa teeks!"
Õppisime Joosepiga soome keelt. Seletasin "kirja" ja "raamattu" erinevust eesti keelega. "Joosep, kas sa tead, mis piibel on?"
Joosep: "Jaa, see on selline paks asi, ja siis on ümmargune asi küljes ja selline toru, mille kaudu suitsetatakse."
Hommikul ärgates rääkis mulle oma unenäost: "Meil olid suuured kommikotid, mis me tahtsime vanainimestele viia, aga siis meid rünnati ja me võitlesime ja lõpuks jäi ainult kaks kotti alles... Ja siis ma sõin need lihtsalt ise ära, sest mis mõtet sel enam oleks olnud."
Väikebussis oli silt: "Uksed sulguvad automaatselt." Joosep luges: "Uksed sulguvad automaitseliselt."
Seega.. ära lävele munema jää.
Viisin lapse paar tundi tagasi kooli ja kasutan nüüd vaba hetke kirjutamiseks. Joosepil on koolis täna algklasside leiutiste päev, tema mõtles (praktiliselt hoobilt) välja kandikkoera või koerkandiku, mina ostsin ehitusmaterjalid ja täna öösel meisterdasin siis leiutise valmis. Leiutis pidi olema miski, mis lihtsustab igapäevaelu. Ausalt öeldes olen ma oma lapse üle väga uhke, sest idee on kuldaväärt, mõtle vaid, kandikkoera saab kasutada näiteks haiglates ja vanadekodudes, kus alatasa personaliga kitsas käes. Kokatädi laob koerkandiku peale (kaantega) kausikesed toiduga ja hõikab koridori: "Proua Maasikas viiendast palatist, hüüdke Murit!"
Ja kõigil hea meel. :)
Panen teile pildi ka, ärge pange tähele, et kasutasin koera asemel sebrat, meil lihtsalt pole sellist koera, mis ise püsti seisaks, et leiutist kõige paremini demonstreerida.
Ühtlasi olin hommikul sunnitud õpetajale teatama, et Joosepi matemaatikavihik on ilmselgelt röövitud. (Catriona.) Otsisin terve eilse päeva ja öö takkajärgi, aga mata vihik on kadunud meie korterist nagu tina tuhka. Õpetaja naeris ja ütles, et ta korjas vihikud ära eelmisel nädalal, ju on tema laua peal.
Pfffft, eksole. :D Aga reedel käis mu ema hoopis Joosepil koolis vastas, nii et ma ei saanudki seda kuidagi teada, minu kojutuleku ajaks oli koolikott juba poolenisti lauale tühjendatud.
Ja ma niiiiiiii loodan, et õpetaja ikka mõistis mu kahtlasevõitu huumorit ega arvanud, et ehk mõtlesingi, et röövitud.. :)
Kunagine allkiri lapsevanemate listile meenub, ehk "Joosep L-i veikene mamma." Pärast "send"-i vajutamist hakkasin alles mõtlema, et ehk kõik pole nii suured Lindgreni fännid kui mina. :D
Nädalavahetusel nägin lollakat und, kõndisin talvisel tänaval, siinsamas Mustamäel, ja mingi tüdruk oli väga õnnetu olemisega. Küsisin talt, et mis juhtus ja kas saan kuidagi aidata... Selgus, et tal oli vaja mingeid pabereid kuskile jagada või midagi taolist. Lubasin aidata, enne läksime tema juurest läbi. Tüdruk läks kööki või kuskile ja ma ootasin koridoris. Siis läksin pissile, ja samal ajal tulid talle külalised. Kui ma kempsust väljusin, oli koridor jalanõusid täis, aga kedagi polnud enam näha. Ootasin siis täpselt niikaua, kuni kõrini sai, ja läksin siis toaukse peale ütlema, et kle, ma lasen nüüd jalga. Otse ukse vastas diivanil istus üks teatav mees ja vaatas mulle otsa näoga a la wtf-sina-siin-teed. Ülejäänd tuba oli rahvast paksult täis ja ma ei tea, kas nägingi seda tshikki seal enam... igatahes panin ukse kinni ja läksin koridori tagasi, et lähen koju ära. Panin jope selga ja taipasin järsku ilma mingi paanika või üllatuseta, peeglisse vaadates, et mu püksid on kadunud, ainult pikk t-särk oli seljas jope all. Venitasin seda igatepidi pikemaks, ise mõtlesin ülipraktiliselt, et oh no, väljas on hanged ja küüüüülm..
Siis ärkasin üles ja väga tobe oli olla. Ma pole sada aastat appi-paljas unenägusid näinud, ja see polnudki tegelikult selline, avastasin oma alastuse ju alles üksijäädes... Üritasin siis mõistusega unenägu paika panna ja mõelda, mis see tähendada võiks. Ja hakkas hirmsasti naerma ajama. Ja vihale ka. :D
Näita ainult hetkeks selle tüübi näolappi, ja kohe kaovad püksid jalast. :D Rist ja viletsus, ma ütlen.
:) Tegelikult ei ole hullu, mu pea on meestest täitsa tühi ja ajukurrud ei laineta kellegi peale mõeldes. Ehkki kõik mu eelnevad armastused on mulle endiselt kallid ja ma loodan, et neil läheb hästi.
Reedel käisin töölt tulles Kaupsist läbi, et raha "seina" panna. (Saatsin just minema kah, mu esimene välismaksekorraldus, küll ma olen tubli. :) Eks näis, kui palju see vastuvõtva panga ülekandetasu on, kui liiga palju, siis peab ilmselt edaspidigi kaartide-kingituste vahel raha saatma neile, kel nirum seis, kui mul. Röövelpangad, ma ütlen.)
Enivei, Kaupsis.. astusin sinna pangaautomaadiruumi sisse ja seal oli keegi jommis noormees, enne trepil nägin, kuidas ta mingile oma tuttavale sõimusõnu järele hüüdis. Ja vaatab tüüp siis korraks üles ja ütleb rõõmsalt: "Oh, mis kaunis naine." Ma muigasin ja hakkasin kotist pangakaarti otsima. Tüüp nägi, et päris nii kergelt ära ei räägi ja lisas: "Sind mõtlesin, jah." Veel natuke aega vaikust, mil ta oma numbreid toksis üsna suvaliselt ja siis võttis oma kaardi ja läks, ukse pealt veel kordas, ilmselt arusaanuna, et ülivõrdeid ma ei usu: "Ei, päris tõsiselt, kena naine oled."
:) Tänasin viisakalt, ise lootsin, et ta nüüd pikemasse vestlusesse laskumise loaks seda ei pea.. :D Õnneks ei pidanud. Väga armas temast, tegelikult. Olgugi, et ta tõenäoliselt rääkis sama juttu ka kõigile teistele naistele, kellega kuskil kohtus. :D
Täiesti uue teemana... meil on nüüd titad majas. Või noh, maja sees. Pagana Klarissa, ma ütlen. Lähen mina kööki ja laua peal on tibatilluke hiir, kõrvad veel lössis pealigi, ja eemal seina äärest lipsab ükshaaval minema veel terve trobikond. Väga... mittetore. Joosep keeldus täna õppimast ja istus vaikselt köögipõrandal niikaua, kuni ka üht hiirepoega välja koperdamas nägi. Kilkas, et "NII ilus!!!" :D
Ilus jah, reo. Helehall ja.. ohjah. Avastasin, et nad on seina sisse augu närinud. Also not very nice. Nüüd siis plaaningi teha mingi suurema... ma ei teagi, mille. Remondi? Ühtlasi harvendaks vägivaldselt ema asjadehunnikut, ema on mul ise nagu rott, muudkui koguks kõikvõimalikku pahna. Müürin lihtsalt kõik augud kinni ja loodan, et probleem kaob. Lõkse ma panna ei raatsi, ja mürki ka mitte, see on kuidagi nii.. masendav. Missiis, et Klarissa käis ja sõi saia ümbriskoti sisse augu ja seejärel ka saia sisse uru... Emad on ju ikka näljased. :D
Ise tunnen taas, et olen väga rumal. Ja et mu kodu ei kuulu mulle. Peaksin väheke karmimalt reageerima, ma tean. Aga...
Joosepil on tervisega suur jama. Arstiaja sain alles novembri keskpaigaks, öeldi, et niigi vedas. Ja et kui valutama hakkab, siis peame kohe kiirabisse jooksma ja.. operatsioon tuleb ilmselt päris kindlalt. :( Aga õnneks vähemalt praegu ei valuta...
Ohh... Ma ei ole päris kindel, kui kaua ma jaksan enam. Stress murrab täiega maha.
Ja võtaksin niiiii hea meelega selle haiguse enda peale, oleks ainult Joosepil kõik hästi.. :(
Mäletate, kui mu ema käis selle vana ennustaja juures, kes raha ei küsinud ja jube palju staffi täkkesse pani? Tema ütles, et ma olen nagu täiesti maadligi küürus elumurede all, aga et ma pean ootama veel kolm... kolm kuud või kolm aastat, ja siis, siis.. läheks nagu uks lahti ja valgus tuleb sisse ja kõik on võrratu. Ema rääkis tollal, et ja siis tuleb keegi mees... (Ja sel aastal lisas, et tegelt see naine ütles, et "inimene." :D Haa, haa. Olgem ausad, ma eelistaksingi viimasel ajal, et tuleks hoopis mõni superideega naine, meeste suhtes olen ilmselt liiga... ettevaatlik.)
Tollal oleksin aga väga üht meest oodanud, ja lootsin nagu loll, et kolm kuud. Mhmh, as if.
Noh, nüüd oktoobris ongi sellest ema käigust kolm aastat möödas.
Eks siis näis. Minu õnne arvestades oskan ma selle võimaluse (kui see üldse olemas on) pekki keerata. Tõenäoliselt see jommis kutt pangaautomaadi juurest olekski elu muinasjutuliselt ilusaks teinud. :D
Hah, käisin just köögis ja kraanikausi alt kostis maailmatu lärm. Tegin ukse lahti, tilluke hiir rippus toru küljes ja lasi siis lahti. Kukkus alla ja jäi sinna seisma ja mulle otsa vahtima. Ütlesin talle noomivalt, et no mida sa möllad siin, mine keldrisse. Ja panin ukse uuesti kinni. Siis kostis hirmus krabin ja hiir ilmus kraanikausi servale kapi tagant. Vaatas. Ma küsisin, et kas tulid vestlema või. Aga ta ei vastanud, lipsas hoopis ahju taha kuskile. Kribin-krabin liikus ringi... ja jõudis jälle kraanikausi alla. Vaatasin uuesti uksest sisse. Istus ja ähkis.
Ohjah. Mõtlesin hetkeks, et paneks need paksud ahjukindad kätte ja viskaks ta õue, kui kätte saaks... aga samas.. õues on ju külm ka juba ja...
:D Miks ta ei võiks lihtsalt ära minna. Arvan, et küllap see hiirepoiss jäi emal maha, kui nad suure kiiruga enne põgenesid. Tulgu juba ruttu järele, enne kui ma kodustama hakkan..
Siis oleks vastulöök olemas. Tulevad võõrad hiired, aga omad hiired ajavad nad minema. :D Ahahaha. Mul tuleks mõttetegevus keelustada.
Igatahes... panen siia lõppu veel mingeid ribasid eelnevatest aegadest, ja vajutan ilmselt "publish," muidu ei lõpetagi iialgi. Rääkimata jäi veel päris mitu asja, aga noh, eks jõuab. Someday.
Musa ma teile siia valida/panna ei saa, sest Joosep mängis mingeid arvutimänge ja häälenupp on kadunud. :D
--
L says:
isa küsis mult täna, et kas sul on 18 või 19 sünnipäev. ma ei osanud öelda. :D
hea suguvõsa
S says:
haha 19 :D
ja St on 20
L says:
jah, ma mäletan et St-il on 20, sest ta kunagi ütles mulle et tal on 22-l sünnipäev.
ma ei oska seda loogikat kuidagi seletada
S says:
xD
L says:
mul on üks uus asi, mida ma teha tahaks
mööblit
kui mul suur maja oleks, siis mul oleks iga toa jaoks mõni hobi
armastaksin oma majakest =) käiks ühest toast teise ja teeks igalpool midagi
Jutt läks kuidagi sugulaste peale ja rääkisin talle isapoolsest vanaisast, kes palju pulli tegi ja oskas ka süüa teha. Joosep: "Ma pean minema ta välja kaevama ja mõne luutüki ajamasinasse panema, et ta uuesti nooreks teha, siis oleks mul ometi keegi, kes mulle hommikul süüa teeks!"
Õppisime Joosepiga soome keelt. Seletasin "kirja" ja "raamattu" erinevust eesti keelega. "Joosep, kas sa tead, mis piibel on?"
Joosep: "Jaa, see on selline paks asi, ja siis on ümmargune asi küljes ja selline toru, mille kaudu suitsetatakse."
Hommikul ärgates rääkis mulle oma unenäost: "Meil olid suuured kommikotid, mis me tahtsime vanainimestele viia, aga siis meid rünnati ja me võitlesime ja lõpuks jäi ainult kaks kotti alles... Ja siis ma sõin need lihtsalt ise ära, sest mis mõtet sel enam oleks olnud."
Väikebussis oli silt: "Uksed sulguvad automaatselt." Joosep luges: "Uksed sulguvad automaitseliselt."
Seega.. ära lävele munema jää.
Wednesday, October 10, 2012
Karulaul
Esimesed laused on alati nii keerulised. Keegi teine võiks esimese lause anda ja ma siis kirjutaks sealt edasi. Sest edasi möliseda oskan ma vabalt. :D
Olen hetkel täitsa haige, ilge köha ja nohu ja värgid. Aga noh... mis siin ikka. Homme jääme Joosepiga mõlemad koju, tema ei lähe kooli ja mina tööle. Väike puhkepäev kulub alati ära.
Ostsin talle täna ühe noore hea bändi t-särgi tulevikuks. Limited edition särk ja tüüpidel on pikk ja põnev tulevik ees, andekad. Siis Joosep saab kunagi nende kontserdile minna, vana-uue särgi selga panna ja khuul olla. :) Ehmatasin vaese noore muusiku vist päris ära, pidime kokku saama tänaval ja ta vaatas eemalt mu poole ja mõtles vist, et no SEE tädi ei saa küll sama inimene olla, kellega telefonis rääkisin... :D Ja mina jällegi mõtlesin, et kas see on see tüüp... vist mitte, kui ta selja pööras sootuks, ehk ootab niisama bussi. :D Ei tunne neid va bändimehi nägupidi nii hästi.
Õnneks on mobiiltelefonid välja mõeldud ja saime ikka kaubale.
Ajasin vist küll jälle ülisegast juttu.., mis teha. Mu missioon elus on noori mehi hirmutada. :D Võõraste inimestega rääkimise puhul ongi kõige totram see, et kuna nad mind ei tunne, siis võivad mu jutust hoopis miskit muud välja lugeda. Aga noh, huu keers. :) Ma vähemalt ise tean, et olen hea, tark ja ülikaunis. :D
Ehkki mingi kümme kilo võiks vabalt tihastele riputada.
Eelmisel nädalal tulin töölt koju ja kesklinnas tuli vastu mingi tüdruk, kel kõnnak ikka väga kiiva kiskus, läks suure hooga aina rohkem sõidutee poole, õnneks sai lõpuks ikka tänavapostist kinni ja jäi sinna külge rippuma nagu nahkhiir. Vaatasin seda värki eemalt ja ohkasin sisemuses, et palun, palun, minge keegi teine ja aidake teda, ma ei jaksa enam igalepoole sekkuda, ausõna. Tshikk rippus jupp aega seal, siis helistas kellelegi ja üritas end kokku võtta. Kahmas käekoti kaenlasse ja hakkas edasi minema. Kahjuks kiskus teda endiselt just nimelt valele poole ja käis siis mauhti sinna sõiduteele rentslisse kägarasse. Vihma sadas, rentsel vahutas rõõmsalt.
Oeh. Vaatasin, et autod lähenevad, ja valmistusin juba südames, et pean jälle võitlusse astuma.. kohe üldse ei tahtnud sel päeval, aga..
Siis jäi mingi teine tüdruk ta kõrvale seisma ja tiris püsti ja nad läksid kaelakuti eemale. Ehk mõni tuttav, kuidas nad muidu kohe nii kindla suuna võtsid.
Jube kergendus oli, et mina ei pidanud minema. Ja samas jube niru tunne, et ma kohe appi ei läinud.
Seisin siis paduvihmas bussipeatuses, buss hilines rämedalt. Õnneks mind ei koti vihm eriti, silmi ju ei värvi. :) Järsku läks miski vastu mu seljakotti. Vaatan, võõras vanamees seisab mu selja taga, hästi lähedal. Oma suure vihmavarjuga. :)
Ise vaatasime mõlemad püüdlikult mujale. Aga naeratus kippus küll peale. Nii tore, et selliseid onkleid veel olemas on. :)
Buss tuli, ronisin peale ja sõitsin minema. Sõidu ajal lahistasin nutta nagu lollakas. Aga noh... see oli nii kummaline tunne, et keegi aitas mind ka vahelduseks.
Mürts kirjutas siin ükspäev facebookis, et elu on ilus ja hetki tuleb nautida ja muud sellist väga tarka. Ja siis selgus, et ta oli lapse ravumid maha unustanud ja pidi siblima hakkama hullupööra.. Ja mul tekkis selgushetk. Kui teed head ja üritad igati tore olla, siis Ülemise Korruse Mees, kesiganes või misiganes see siis ka pole (Murphy, ma kahtlustan,) hakkab kohe lisaks paska paiskama, et noh, vaatame, kas sa sellega ka hakkama saad, kas suudad naeratust edasi näol hoida.. Ja kui suudad, siis lisatakse roojavoolu. Selline sadistlik positiivsusetõkkejooks.
Samas.. kui kõrini saab ja ütled, et ah, minge kõik pekki, siis hakkab kohe paremini minema. :D See teooria seletaks imehästi ka seda fenomeni, et miks egoistlikel inimestel elus rohkem veab ja miks rahale raha tavaliselt juurde tuleb.
Meh, valuvaigisti ei mõika just eriti, iga kord kui köhatan, tõmbaks nagu keegi raspliga üle kurgu. :( Hahaa, sellest meenus, kuidas ükspäev oli vastik peavalu ja kirjutasin facebooki staatuses selle kohta. Ja Mar saatis veidi hiljem osavõtliku sõnumi: "Kuidas peavalu on, sitt?"
:D Soovitasin tal mind nii enam mitte kutsuda. :D
Nagu mu isa kirjutas kunagi sõber Kaljule kirja, alustas sõnadega "Tere Kalts," ja pärast imestas, et sõps tige oli. :D
(Et siis palk-palgi ja palk-palga fenomen.)
Ise käisin vahepeal nende kasvavate-kahanevate ja valutavate sünnimärkide pärast arstil, ta vaatas mind tikutopsiga (no nägi sedamoodi välja see masin) ja ütles, et neis pole midagi kurja, täitsa sõbralikud sünnimärgid on. Ja et kui ma tahan, siis võin ilukirurgi juures lasta need eemaldada. Ega ei taha küll. :) Samas kui mõni võlur tuleks ja sama pakuks, siis oleksin ilmselt nõus. :D Skalpellumid-laserjooniumid hoiaksin oma kerest igal juhul eemale.
Margiti ja Katiga enne kirbuturul (esmakordselt elus) käies rääkisime sel teemal, ja üldine arvamus oli, et sünnimärgiarstil skänneeritakse su nahk sisse üleni, pannakse info arvutisse ja siis prinditakse uus nahk välja, omasoovitud mustriga.
Avaldasin lootust, et ehk uus nahk on kitsam ka. :)
Kahju oli suisa arstilt kuulda, et mu oma nahk on kobe küll ja uut ei saagi. :)
Üleüldse oli see kirbuturg suht mõttetu käik, jäime kõik finantsiliselt küll nulli lõppkokkuvõttes, aga äriajamise külje pealt seal küll rikkaks ei saa. :D No müüjaid oli üle saja ja kliente ehk oma 50. Aga pagana lõbus oli tüdrukutega kohtuda, me muud ei teinudki seal, kui naersime. Väga khuul on olla koos inimestega, kes su huumorimeelele pihta saavad. Ja Margitit on väga lõbus naerma ajada alati, sest ta ei oska vaikselt naerda, lõkerdab alati täishäälel üle terve platsi. :D
Ise ostsin kirbukalt hulgi (nagu plikad itsitasid,) ehk siis selle rohelise selli, Hulk-i. Joosepile. (Ehkki ma ise olin rohkem elevil sellest. :D)
Muide, üks naljakas fakt veel, mida olen tähele pannud. Kuidas käsitöölased kokku hoiavad. Rimist ostsin lõnga, hästi ilus, meresinine ja sellised metalsed niidid on sees, tekib täiega tunne, nagu veepiisad oleksid kudumi peal pärast. Ja kassiir küsib mult järsku, et oo, mis te sellest lõngast teete? :) Nii lahe.
Ja ühes kaltsukas just alles hiljuti vaatasin üht kotti ja mõtlesin kõva häälega kaasa, et ei tea, kas mu kudumisvardad mahuksid siia sisse... Ja müüja tõi oma kudumisvardad kohe nurga tagant välja ja teatas, et "aga proovime." :D Kotti lõppkokkuvõttes ei ostnudki, aga sain see-eest "Saladusliku saare" kolme eurtsiga. Woohoo. :)
Joosepi koolis toimub 15ndal mingi leiutiste võistlus algklassidele. Teema - mõelda välja ja ehitada miski, mis lihtsustaks igapäevaelu. Joosep mõtles välja, nüüd peame ilmselt ehitama hakkama. :) Tahaks teile juba pilti näidata ja küsida, et mis see on. :D Idee sisaldab koeri ja toitu ja on väga tüüpiliselt joosepilik.
Sestap küsisingi igaks juhuks õpetajalt üle, et kas on ikka LASTE leiutiste võistlus, või nikerdame asja valmis ja läheme sinna, ja seal on sada papat ajamasinate ja amfiib-atv-dega. Õpetaja kinnitas, et jah, lapsed ise ikka mõtlevad ja teevad. :) See on tore.
Ma olen mitmes kohas sattunud sellisesse olukorda, kus kõik olevat juttude järgi väga lastepärane ja lihtne, ja siis selgub hiljem, et oh my god, hoopis emade-isade võistujooks Kes-On-Parem.
Joosepil on kooliga loogiliselt kaasnenud iseolemise tahe, mistõttu ta käib nüüd üksinda õues alatasa. St ma hiilin ikka koguaeg kuskilt, akna taga riisus mul ükspäev suure hooga ja ühel õhtul otsustas kella 9 ajal, et nüüd lähen jalkat mängima. Ütlesin küll, et ogar oled, kottpime on ju väljas... aga ta võttis taskulambi kaasa. :D
Väga koomiline oli eemalt vaadata seda visklevat valgusvihku.
Ahjaa, koolis läheb tal üsna hästi, viied aina kukuvad. Ma juba ootan, et mõni muu hinne ka tuleks, motiveeriks teda natuke pingutama rohkem. :)
Panen siia veel vahepealseid Joosepi arvamusavaldusi, et alles jääks kuskile. FB kipub neid ära kaotama viimasel ajal.
Joosep otsustas, et tahab Blongiga eelajaloolisesse muuseumi minna ja hüüdis: "Ma lähen siis guugeldan.. aga ma ei tea, mida, pean ilmselt secretit tegema."
:) Ehk siis searchi.
Üritasin Joosepit koolimineku puhul tüürida juukselõikuse poole ja küsisin, et missugust soengut sa tahaksid. Joosep mõtles ja ütles, et "sellist ülevalt ümmargust."
Poega tundes tahtsin igaks juhuks täpsemat selgitust. Tuli välja, et Joosep tahab afro mikrofonisoengut... (paremat kohta kolme punkti jaoks polegi tükk aega olnud.)
Otsustasin, et las olla siis parem juba pikad juuksed.
Sarjast Mustamäe loodusimed.
Joosep kodu poole jalutades: "Ma nägin vist tigu... või siis oli see kellegi sülg."
Joosep: Kes see oligi, kellel palju kaenlaaluseid oli..
Mina: ...?
Joosep: ...keldri... keldri..kakand!
"Igakord jõuad, kui sul on draakon," Joosepi vanasõna.
Palun öelge Joosepile, et mul on õigus, kui ma väidan, et eesti keele vihikusse ei tohiks N-tähe juures olevasse joonistuskastikesse nokut joonistada.
Delfist kah huumorit: Kui Eestimaa tänavatele ilmusid esimesed panga automaadid, siis tegi ka üks minu tuttav õpetaja endale pangakaardi. Läks siis automaadi juurde - suts ärevil ka - paneb kaardi sisse ja loeb ekraanilt, et sosista PIN-kood. Suts imelik tundus, aga sosistas. Ei midagi. Sosistas uuesti ja pisut kõvemini. Ikka ei midagi. Siis alles märkas, et mitte sosista, vaid sisesta oli see sõna.
Ja mingist random filmist: kaks meest seltskonnaga söögilauas, üks neist pime. keegi mainib midagi maalimise kohta. pime mees ütleb, jaa, maalimine, mulle väga meeldib maalida.
teine küsib: jah? olete hea maalija?
pime mees: ma ei tea tõesti
:D
Üks muusika ka teile siia, minu ja Joosepi ühine lemmik. Joosep ütles, et oli kunstitunni ajal joonistades järsku kogemata kõva häälega öelnud: "Full Steam Spacemachine!!" :D
Minul on alanud totaalne teatrihooaeg, oktoobri lõpus on meil Joosepiga kaks teatrikülastust plaanis. Loodan, et temalegi nakkab see... pisik, mis mul on. :)
Veel on meil, nagu ikka sügiseti, rotid majas. Kõigepealt kuulsime krõbistamist siinseal, ja ükspäev kööki minnes nägin, kuidas rott ronis üle sileda seina nagu kaskadöör. Aga nagu me teame, on kõik millekski hea, sain Joosepi järjekordse loomalunimise peale vastata, et "aga meil ON ju rott!"
:P Ema kutsub seda rotti Klarissaks. :D Ohjah. Meil on kõik ogarad.
Joosep näiteks teatas, et kui on nohu, siis pannakse ninna peeti.
Tegelikult ajas ta peedi ja küüslaugu lihtsalt segi. Ehkki kui ikka peet ninna toppida, siis tatt naljalt välja enam ei tilgu. :D
--
Ühel hilisõhtul nädal-paar tagasi tuli pähe täitsa ootamatult üks.. noh.. see pole isegi nagu mõte, vaid lihtsalt selline.. lõik kirjutamata raamatust. Selline positiivne, ja sisaldas mahajäetud talumaja ja karu. Kujutasin kogu olukorda piltlikult ette ja tuju läks hirmus heaks.
See tuli nüüd uuesti meelde, kui selline vestlus arenes:
- Emme, kas sa tahaks veel ühte last?
- No.. ma ei tea, võiks ju küll.
- Missugune sa tahaks, et see laps välja näeks?
- Täpselt selline nagu sina.
- Aga mina tahaks, et oleks nagu mõmmi.
..et siis... kui kellegil on mõni tuttav vallaline karu, võite tutvustada.
:)
Olen hetkel täitsa haige, ilge köha ja nohu ja värgid. Aga noh... mis siin ikka. Homme jääme Joosepiga mõlemad koju, tema ei lähe kooli ja mina tööle. Väike puhkepäev kulub alati ära.
Ostsin talle täna ühe noore hea bändi t-särgi tulevikuks. Limited edition särk ja tüüpidel on pikk ja põnev tulevik ees, andekad. Siis Joosep saab kunagi nende kontserdile minna, vana-uue särgi selga panna ja khuul olla. :) Ehmatasin vaese noore muusiku vist päris ära, pidime kokku saama tänaval ja ta vaatas eemalt mu poole ja mõtles vist, et no SEE tädi ei saa küll sama inimene olla, kellega telefonis rääkisin... :D Ja mina jällegi mõtlesin, et kas see on see tüüp... vist mitte, kui ta selja pööras sootuks, ehk ootab niisama bussi. :D Ei tunne neid va bändimehi nägupidi nii hästi.
Õnneks on mobiiltelefonid välja mõeldud ja saime ikka kaubale.
Ajasin vist küll jälle ülisegast juttu.., mis teha. Mu missioon elus on noori mehi hirmutada. :D Võõraste inimestega rääkimise puhul ongi kõige totram see, et kuna nad mind ei tunne, siis võivad mu jutust hoopis miskit muud välja lugeda. Aga noh, huu keers. :) Ma vähemalt ise tean, et olen hea, tark ja ülikaunis. :D
Ehkki mingi kümme kilo võiks vabalt tihastele riputada.
Eelmisel nädalal tulin töölt koju ja kesklinnas tuli vastu mingi tüdruk, kel kõnnak ikka väga kiiva kiskus, läks suure hooga aina rohkem sõidutee poole, õnneks sai lõpuks ikka tänavapostist kinni ja jäi sinna külge rippuma nagu nahkhiir. Vaatasin seda värki eemalt ja ohkasin sisemuses, et palun, palun, minge keegi teine ja aidake teda, ma ei jaksa enam igalepoole sekkuda, ausõna. Tshikk rippus jupp aega seal, siis helistas kellelegi ja üritas end kokku võtta. Kahmas käekoti kaenlasse ja hakkas edasi minema. Kahjuks kiskus teda endiselt just nimelt valele poole ja käis siis mauhti sinna sõiduteele rentslisse kägarasse. Vihma sadas, rentsel vahutas rõõmsalt.
Oeh. Vaatasin, et autod lähenevad, ja valmistusin juba südames, et pean jälle võitlusse astuma.. kohe üldse ei tahtnud sel päeval, aga..
Siis jäi mingi teine tüdruk ta kõrvale seisma ja tiris püsti ja nad läksid kaelakuti eemale. Ehk mõni tuttav, kuidas nad muidu kohe nii kindla suuna võtsid.
Jube kergendus oli, et mina ei pidanud minema. Ja samas jube niru tunne, et ma kohe appi ei läinud.
Seisin siis paduvihmas bussipeatuses, buss hilines rämedalt. Õnneks mind ei koti vihm eriti, silmi ju ei värvi. :) Järsku läks miski vastu mu seljakotti. Vaatan, võõras vanamees seisab mu selja taga, hästi lähedal. Oma suure vihmavarjuga. :)
Ise vaatasime mõlemad püüdlikult mujale. Aga naeratus kippus küll peale. Nii tore, et selliseid onkleid veel olemas on. :)
Buss tuli, ronisin peale ja sõitsin minema. Sõidu ajal lahistasin nutta nagu lollakas. Aga noh... see oli nii kummaline tunne, et keegi aitas mind ka vahelduseks.
Mürts kirjutas siin ükspäev facebookis, et elu on ilus ja hetki tuleb nautida ja muud sellist väga tarka. Ja siis selgus, et ta oli lapse ravumid maha unustanud ja pidi siblima hakkama hullupööra.. Ja mul tekkis selgushetk. Kui teed head ja üritad igati tore olla, siis Ülemise Korruse Mees, kesiganes või misiganes see siis ka pole (Murphy, ma kahtlustan,) hakkab kohe lisaks paska paiskama, et noh, vaatame, kas sa sellega ka hakkama saad, kas suudad naeratust edasi näol hoida.. Ja kui suudad, siis lisatakse roojavoolu. Selline sadistlik positiivsusetõkkejooks.
Samas.. kui kõrini saab ja ütled, et ah, minge kõik pekki, siis hakkab kohe paremini minema. :D See teooria seletaks imehästi ka seda fenomeni, et miks egoistlikel inimestel elus rohkem veab ja miks rahale raha tavaliselt juurde tuleb.
Meh, valuvaigisti ei mõika just eriti, iga kord kui köhatan, tõmbaks nagu keegi raspliga üle kurgu. :( Hahaa, sellest meenus, kuidas ükspäev oli vastik peavalu ja kirjutasin facebooki staatuses selle kohta. Ja Mar saatis veidi hiljem osavõtliku sõnumi: "Kuidas peavalu on, sitt?"
:D Soovitasin tal mind nii enam mitte kutsuda. :D
Nagu mu isa kirjutas kunagi sõber Kaljule kirja, alustas sõnadega "Tere Kalts," ja pärast imestas, et sõps tige oli. :D
(Et siis palk-palgi ja palk-palga fenomen.)
Ise käisin vahepeal nende kasvavate-kahanevate ja valutavate sünnimärkide pärast arstil, ta vaatas mind tikutopsiga (no nägi sedamoodi välja see masin) ja ütles, et neis pole midagi kurja, täitsa sõbralikud sünnimärgid on. Ja et kui ma tahan, siis võin ilukirurgi juures lasta need eemaldada. Ega ei taha küll. :) Samas kui mõni võlur tuleks ja sama pakuks, siis oleksin ilmselt nõus. :D Skalpellumid-laserjooniumid hoiaksin oma kerest igal juhul eemale.
Margiti ja Katiga enne kirbuturul (esmakordselt elus) käies rääkisime sel teemal, ja üldine arvamus oli, et sünnimärgiarstil skänneeritakse su nahk sisse üleni, pannakse info arvutisse ja siis prinditakse uus nahk välja, omasoovitud mustriga.
Avaldasin lootust, et ehk uus nahk on kitsam ka. :)
Kahju oli suisa arstilt kuulda, et mu oma nahk on kobe küll ja uut ei saagi. :)
Üleüldse oli see kirbuturg suht mõttetu käik, jäime kõik finantsiliselt küll nulli lõppkokkuvõttes, aga äriajamise külje pealt seal küll rikkaks ei saa. :D No müüjaid oli üle saja ja kliente ehk oma 50. Aga pagana lõbus oli tüdrukutega kohtuda, me muud ei teinudki seal, kui naersime. Väga khuul on olla koos inimestega, kes su huumorimeelele pihta saavad. Ja Margitit on väga lõbus naerma ajada alati, sest ta ei oska vaikselt naerda, lõkerdab alati täishäälel üle terve platsi. :D
Ise ostsin kirbukalt hulgi (nagu plikad itsitasid,) ehk siis selle rohelise selli, Hulk-i. Joosepile. (Ehkki ma ise olin rohkem elevil sellest. :D)
Muide, üks naljakas fakt veel, mida olen tähele pannud. Kuidas käsitöölased kokku hoiavad. Rimist ostsin lõnga, hästi ilus, meresinine ja sellised metalsed niidid on sees, tekib täiega tunne, nagu veepiisad oleksid kudumi peal pärast. Ja kassiir küsib mult järsku, et oo, mis te sellest lõngast teete? :) Nii lahe.
Ja ühes kaltsukas just alles hiljuti vaatasin üht kotti ja mõtlesin kõva häälega kaasa, et ei tea, kas mu kudumisvardad mahuksid siia sisse... Ja müüja tõi oma kudumisvardad kohe nurga tagant välja ja teatas, et "aga proovime." :D Kotti lõppkokkuvõttes ei ostnudki, aga sain see-eest "Saladusliku saare" kolme eurtsiga. Woohoo. :)
Joosepi koolis toimub 15ndal mingi leiutiste võistlus algklassidele. Teema - mõelda välja ja ehitada miski, mis lihtsustaks igapäevaelu. Joosep mõtles välja, nüüd peame ilmselt ehitama hakkama. :) Tahaks teile juba pilti näidata ja küsida, et mis see on. :D Idee sisaldab koeri ja toitu ja on väga tüüpiliselt joosepilik.
Sestap küsisingi igaks juhuks õpetajalt üle, et kas on ikka LASTE leiutiste võistlus, või nikerdame asja valmis ja läheme sinna, ja seal on sada papat ajamasinate ja amfiib-atv-dega. Õpetaja kinnitas, et jah, lapsed ise ikka mõtlevad ja teevad. :) See on tore.
Ma olen mitmes kohas sattunud sellisesse olukorda, kus kõik olevat juttude järgi väga lastepärane ja lihtne, ja siis selgub hiljem, et oh my god, hoopis emade-isade võistujooks Kes-On-Parem.
Joosepil on kooliga loogiliselt kaasnenud iseolemise tahe, mistõttu ta käib nüüd üksinda õues alatasa. St ma hiilin ikka koguaeg kuskilt, akna taga riisus mul ükspäev suure hooga ja ühel õhtul otsustas kella 9 ajal, et nüüd lähen jalkat mängima. Ütlesin küll, et ogar oled, kottpime on ju väljas... aga ta võttis taskulambi kaasa. :D
Väga koomiline oli eemalt vaadata seda visklevat valgusvihku.
Ahjaa, koolis läheb tal üsna hästi, viied aina kukuvad. Ma juba ootan, et mõni muu hinne ka tuleks, motiveeriks teda natuke pingutama rohkem. :)
Panen siia veel vahepealseid Joosepi arvamusavaldusi, et alles jääks kuskile. FB kipub neid ära kaotama viimasel ajal.
Joosep otsustas, et tahab Blongiga eelajaloolisesse muuseumi minna ja hüüdis: "Ma lähen siis guugeldan.. aga ma ei tea, mida, pean ilmselt secretit tegema."
:) Ehk siis searchi.
Üritasin Joosepit koolimineku puhul tüürida juukselõikuse poole ja küsisin, et missugust soengut sa tahaksid. Joosep mõtles ja ütles, et "sellist ülevalt ümmargust."
Poega tundes tahtsin igaks juhuks täpsemat selgitust. Tuli välja, et Joosep tahab afro mikrofonisoengut... (paremat kohta kolme punkti jaoks polegi tükk aega olnud.)
Otsustasin, et las olla siis parem juba pikad juuksed.
Sarjast Mustamäe loodusimed.
Joosep kodu poole jalutades: "Ma nägin vist tigu... või siis oli see kellegi sülg."
Joosep: Kes see oligi, kellel palju kaenlaaluseid oli..
Mina: ...?
Joosep: ...keldri... keldri..kakand!
"Igakord jõuad, kui sul on draakon," Joosepi vanasõna.
Palun öelge Joosepile, et mul on õigus, kui ma väidan, et eesti keele vihikusse ei tohiks N-tähe juures olevasse joonistuskastikesse nokut joonistada.
Delfist kah huumorit: Kui Eestimaa tänavatele ilmusid esimesed panga automaadid, siis tegi ka üks minu tuttav õpetaja endale pangakaardi. Läks siis automaadi juurde - suts ärevil ka - paneb kaardi sisse ja loeb ekraanilt, et sosista PIN-kood. Suts imelik tundus, aga sosistas. Ei midagi. Sosistas uuesti ja pisut kõvemini. Ikka ei midagi. Siis alles märkas, et mitte sosista, vaid sisesta oli see sõna.
Ja mingist random filmist: kaks meest seltskonnaga söögilauas, üks neist pime. keegi mainib midagi maalimise kohta. pime mees ütleb, jaa, maalimine, mulle väga meeldib maalida.
teine küsib: jah? olete hea maalija?
pime mees: ma ei tea tõesti
:D
Üks muusika ka teile siia, minu ja Joosepi ühine lemmik. Joosep ütles, et oli kunstitunni ajal joonistades järsku kogemata kõva häälega öelnud: "Full Steam Spacemachine!!" :D
Minul on alanud totaalne teatrihooaeg, oktoobri lõpus on meil Joosepiga kaks teatrikülastust plaanis. Loodan, et temalegi nakkab see... pisik, mis mul on. :)
Veel on meil, nagu ikka sügiseti, rotid majas. Kõigepealt kuulsime krõbistamist siinseal, ja ükspäev kööki minnes nägin, kuidas rott ronis üle sileda seina nagu kaskadöör. Aga nagu me teame, on kõik millekski hea, sain Joosepi järjekordse loomalunimise peale vastata, et "aga meil ON ju rott!"
:P Ema kutsub seda rotti Klarissaks. :D Ohjah. Meil on kõik ogarad.
Joosep näiteks teatas, et kui on nohu, siis pannakse ninna peeti.
Tegelikult ajas ta peedi ja küüslaugu lihtsalt segi. Ehkki kui ikka peet ninna toppida, siis tatt naljalt välja enam ei tilgu. :D
--
Ühel hilisõhtul nädal-paar tagasi tuli pähe täitsa ootamatult üks.. noh.. see pole isegi nagu mõte, vaid lihtsalt selline.. lõik kirjutamata raamatust. Selline positiivne, ja sisaldas mahajäetud talumaja ja karu. Kujutasin kogu olukorda piltlikult ette ja tuju läks hirmus heaks.
See tuli nüüd uuesti meelde, kui selline vestlus arenes:
- Emme, kas sa tahaks veel ühte last?
- No.. ma ei tea, võiks ju küll.
- Missugune sa tahaks, et see laps välja näeks?
- Täpselt selline nagu sina.
- Aga mina tahaks, et oleks nagu mõmmi.
..et siis... kui kellegil on mõni tuttav vallaline karu, võite tutvustada.
:)
Saturday, September 29, 2012
Aedik ja armsad mehed
Vau. Ma vist leidsingi mooduse, kuidas uut lõiku teha siin. =) Nüüd ehk ei tule tekst enam ühes jorus. Kui nummi minust. :D
Enivei. See nädal on olnud minevikuhõnguline. Jube pull, kui pole näinud vana semu sada aastat ja siis ta jookseb sulle kuskil kaubanduskeskuses külje pealt sisse nagu polekski vahepeal aega möödunud. Või no õigemini näeb sind riietes sobramas (üritasin Joosepile parajat numbrit leida) ja tuleb seisab vaikides kõrvale, liikudes aina lähemale ja näppides samu asju, mida sina, lõpuks kisub suisa käest juba püksid. Ja kui siis ärritatult pilgu tõstad, et wtf sel teisel ostjal viga on... :D Deem.
Tema oli seesama tüüp, kes teinekord mind pimedal tänaval märgates hakkas mu selja taga kõndima ja aina lähemale ja lähemale tuli (no nii et südar hakkab juba tekkima, et appi, pätt jälitab) ja siis valju-kurja häälega kraaksatas vene keeles midagi a la tütarlaps, kuhu te lähete.
Va koer. :)
Rääkis, et oli ühistel sõpsidel külas käinud, istusid aias ja... mainis seda aeda korduvalt, kuni ma nentisin, et maja ilmselt polnudki, oli lihtsalt aed. :D
Kaks kõva kivi, jumal küll, kui palju me igasugu asju arutanud ja vaielnud oleme. Täitsa vihani välja kohe. :D
Ja tantsu oleme vihtunud, niimoodi, et vahepeal pandi mind niisama põrandale pikali sekundiks. :D Rock'n'roll, ju nõu.
Ja kuidas ükskord, kui teed köögis tegemas käisin ja siis tuppa tagasitulles nägin, kuidas ta mu koerale sügavalt silma vaatab ja aeglaselt ja selgelt hääldades püüdlikult õpetab: "Re-ba-ne..., ree-baaa-neee..." :D Koer kahjuks inimkeelt selgeks ikkagi ei saanudki.
Pärast tööleminnes tulid üldse kõik vanad mälestused vihinal pähe, ja nii kummaline, et neid nii palju on, tegelikult me ei suhelnud üldse eriti palju. Vähemalt ma ei mäleta küll, kuigi nad (tema ja veel kaks sõpsi) väitsid, et ma olevat mileedi nende kolmele musketärile. Mis ajas naerma, sest mileedi saatust teame ilmselt kõik. Tegelikult olin ma see inimene, kes neile padja kiirelt pea alla suskas, kui nad poole jutu pealt tagurpidi vaibale maandusid vastava alkoholisisalduse saavutanuna. :D Ehh, metsik noorus. =) Hommikuti joodi alatasa mu ketshupid ja majoneesid tühjaks.
Aga hästi läbi oleme alati saanud, isegi kaklemise ja vihkamise ajal. :D
Ongi selline... vihkamise-armastuse suhe. Suhe on nii loll sõna, aga ei oska kohe puusalt midagi paremat visata. Nagu perekond noh, nagu vend. Ehkki oma pärisvenda ma ei tunnegi eriti, me ei ole kunagi kusagil nii pikalt koosviibinud, et rääkida ja arutada ja teineteisele pihta saada. Mis on kurb, aga... mul on siis iseadopteeritud vennad lisaks. :)
Teine mees minevikust helistas järgmisel päeval. Ta on ka armas mulle, ja samas ajab vihale ka. :D Ma vist olengi väga vastuolulise iseloomuga, kõik tunded korraga. Ta on selline.. avatud hing. Vaatab otsa ja on nii siiras ja lausa haigettegevalt aus kuidagi, et endal hakkab imelik kinnine ja kuri olla ja siis püüan ka temalikum olla ja pärast on tunne, nagu oleksin end avalikult lahti riietanud. :)
Õudsalt tore, et mu minevikus sellised toredad mehed on, ja et nad endiselt tahavad minuga sõbrad olla. Liiga paljud inimesed vajuvad aja sisse ja jäävadki sinna.
Ühe uue sõbra leidsin ka hiljuti, aga tema toreduses ma alles veendun. :) Tundub küll, et igati lahe inimene, päris mitme meheliku iseloomuomadusega, millest ma juba kartsin, et need väljasurnud ja igaveseks kadunud on.
Vot selline killuke mu elust teile täna. Nüüd tahaks maja taha parki minna ja endale aia ehitada, kus elada. :) Tühja sest majast. Kaevan uru.
Enivei. See nädal on olnud minevikuhõnguline. Jube pull, kui pole näinud vana semu sada aastat ja siis ta jookseb sulle kuskil kaubanduskeskuses külje pealt sisse nagu polekski vahepeal aega möödunud. Või no õigemini näeb sind riietes sobramas (üritasin Joosepile parajat numbrit leida) ja tuleb seisab vaikides kõrvale, liikudes aina lähemale ja näppides samu asju, mida sina, lõpuks kisub suisa käest juba püksid. Ja kui siis ärritatult pilgu tõstad, et wtf sel teisel ostjal viga on... :D Deem.
Tema oli seesama tüüp, kes teinekord mind pimedal tänaval märgates hakkas mu selja taga kõndima ja aina lähemale ja lähemale tuli (no nii et südar hakkab juba tekkima, et appi, pätt jälitab) ja siis valju-kurja häälega kraaksatas vene keeles midagi a la tütarlaps, kuhu te lähete.
Va koer. :)
Rääkis, et oli ühistel sõpsidel külas käinud, istusid aias ja... mainis seda aeda korduvalt, kuni ma nentisin, et maja ilmselt polnudki, oli lihtsalt aed. :D
Kaks kõva kivi, jumal küll, kui palju me igasugu asju arutanud ja vaielnud oleme. Täitsa vihani välja kohe. :D
Ja tantsu oleme vihtunud, niimoodi, et vahepeal pandi mind niisama põrandale pikali sekundiks. :D Rock'n'roll, ju nõu.
Ja kuidas ükskord, kui teed köögis tegemas käisin ja siis tuppa tagasitulles nägin, kuidas ta mu koerale sügavalt silma vaatab ja aeglaselt ja selgelt hääldades püüdlikult õpetab: "Re-ba-ne..., ree-baaa-neee..." :D Koer kahjuks inimkeelt selgeks ikkagi ei saanudki.
Pärast tööleminnes tulid üldse kõik vanad mälestused vihinal pähe, ja nii kummaline, et neid nii palju on, tegelikult me ei suhelnud üldse eriti palju. Vähemalt ma ei mäleta küll, kuigi nad (tema ja veel kaks sõpsi) väitsid, et ma olevat mileedi nende kolmele musketärile. Mis ajas naerma, sest mileedi saatust teame ilmselt kõik. Tegelikult olin ma see inimene, kes neile padja kiirelt pea alla suskas, kui nad poole jutu pealt tagurpidi vaibale maandusid vastava alkoholisisalduse saavutanuna. :D Ehh, metsik noorus. =) Hommikuti joodi alatasa mu ketshupid ja majoneesid tühjaks.
Aga hästi läbi oleme alati saanud, isegi kaklemise ja vihkamise ajal. :D
Ongi selline... vihkamise-armastuse suhe. Suhe on nii loll sõna, aga ei oska kohe puusalt midagi paremat visata. Nagu perekond noh, nagu vend. Ehkki oma pärisvenda ma ei tunnegi eriti, me ei ole kunagi kusagil nii pikalt koosviibinud, et rääkida ja arutada ja teineteisele pihta saada. Mis on kurb, aga... mul on siis iseadopteeritud vennad lisaks. :)
Teine mees minevikust helistas järgmisel päeval. Ta on ka armas mulle, ja samas ajab vihale ka. :D Ma vist olengi väga vastuolulise iseloomuga, kõik tunded korraga. Ta on selline.. avatud hing. Vaatab otsa ja on nii siiras ja lausa haigettegevalt aus kuidagi, et endal hakkab imelik kinnine ja kuri olla ja siis püüan ka temalikum olla ja pärast on tunne, nagu oleksin end avalikult lahti riietanud. :)
Õudsalt tore, et mu minevikus sellised toredad mehed on, ja et nad endiselt tahavad minuga sõbrad olla. Liiga paljud inimesed vajuvad aja sisse ja jäävadki sinna.
Ühe uue sõbra leidsin ka hiljuti, aga tema toreduses ma alles veendun. :) Tundub küll, et igati lahe inimene, päris mitme meheliku iseloomuomadusega, millest ma juba kartsin, et need väljasurnud ja igaveseks kadunud on.
Vot selline killuke mu elust teile täna. Nüüd tahaks maja taha parki minna ja endale aia ehitada, kus elada. :) Tühja sest majast. Kaevan uru.
Monday, September 24, 2012
Last Night On Earth
Pfft, jälle mingi uus blogger. Ei meeldi mulle uued asjad, ei meeldi.
Kuna taas läheneb oktoober, kuu, mil ma olen tavapärasest veelgi masendunum, siis.. hakkasin mõtlema, kas oleks üldse midagi teisiti olnud mu sõprade elus, kui Joosep poleks tulnud tookord ja mind elama veennud. Küllap mitte.
Kõik oleks täpselt samamoodi, lihtsalt ilma minuta. Või ehk oleks palju parem. :)
(Egomaniakk, nagu ikka, maailm keerleb ümber muaa.)
Mul on vahepeal umbes 25 korda olnud meeletu tahtmine blogida, aga kunagi pole aega. Pole praegugi, aga olgu öeldud, et mingil hetkel tulen homodest rääkima. Tundub, et seda oleks vaja. Armastust on maailmas nii väheks jäänud.
Sunday, July 29, 2012
Intro
Kui mulle Wallanderi-sari esimest korda meeldima hakkas, olin natuke sisse võetud Wallanderi tegelaskujust, ehk siis sellest väsinud vanast pollarist, keda mängis Kenneth Branagh. Nüüd teistkordsel ringil olles avastasin enda jaoks Hiddlesi, ehk siis Tom Hiddlestoni, kes äsja kinos The Avengersitest väga teravalt silma torkas. Võib vist isegi öelda, et torkas silma kohe peast päris välja. :D
Huvitav, kas see võib kuidagi olla seotud mu oma vananemisega, et mida vanem eit, seda roosam kleit st noorem kutt? Kolmandat korda samale rehale astudes meeldib mulle kindlasti see väike poiss, kes ühes osas oli.
(Ma ei tea tegelikult, kas seal oligi üldse kuskil mõni väike poiss, aga loodan, et te olete need inimesed, kes ka ei tea ja usute siiralt kõike, mis ma räägin. :D)
Osad küsivad iga asja kohta lisaküsimusi ja for the life of me, ma ei suuda enamasti vastata.. Hah, nagu üks mu sugulane, kes vaidlustes a la miks sa alati nii teed, vastab küsimusega, et "kuidas, too mõni näide." Justnagu ma suudaks rahulikunagi mõnda näidet meenutada, rääkimata siis vihasena... Ja siis vihastan veel rohkem, sest kui näidet ei too, siis poleks nagu midagi olnudki, eksole.
Enivei... Wallanderis on täitsa oma veealune maailm, kõik on kuidagi aegluubis ja summutatud ja lainetav ja see on nii friggin khuul. Võite ise järele proovida, pühapäeviti vist on etv-st.
Facebookis pani keegi tuttava tuttav kommentaariks ühe lingi amazoni, raamatule, mis peaks aitama inspireerida ja writers' blockist üle saama ja endasse uskuma. Kuna ma suudan üsna harva igasugu huvitavatest linkidest mööda minna, siis klikkisin sellel, muidugi, ja lugesin kommentaare ja arvamusi selle raamatu kohta ja.. nüüd tahaks kangesti omale koju tellida. :) Kujutad ette, kui sõnulkirjeldamatult khuul oleks jälle midagi päriselt kirjutada... Tõesõna, see võtab südame värisema.
Viimati kirjutasin 20ndate alguses, ehk üle kümne aasta tagasi. Siis sain küllalt vanaks, et veenda end, et ma ei oska ja mul pole midagi öelda. :D Noorus on nii veetlevalt enesekindel. Samas olen lapsest peale tahtnud kirjanikuks saada... mu elu läbiv mõte niiöelda. So what, kui ei oska, eks. :)
Hah, panen ühe luuletusejupi siia (võtsin oma vana ideedekaustiku välja ja ajas naerma see):
"Ma lahkun nüüd. Mul' aitab,"
teatan ja tõusen püsti.
"Miks?" küsid, pead mul paitad.
Igatsevalt vaatad mu büsti.
"Ma suundun lõunasse. Sinna, kus tähed,"
naeratan ja kurvalt vastan.
Sina: "Kuhu siis täpsemalt lähed?"
"Mis muud? Ikka põhja vasta."
Täiega selline tunne on, et ma olen varem juba millestki vaimustunud (ehk oli seesama raamat, hahaha) ja siin täpselt sedasama kirjutanud ja isegi sellesama luuletusesaba siia trükkinud... Ei imestaks üldse, ma olen kõige etteaimatavam inimene maailmas, mu tegemisi võib kaheminutilise täpsusega ette ennustada. (Olenevalt sellest, kas ma käin enne või pärast pissil.)
Aga noh... ma tahaks näha seda ajuhiiglast, kes mu blogi suudaks läbi lugeda ja midagigi meelde jätta. :D I dare you.
Muide, nii armas, tulin üle miljoni aasta bloggerisse ja nentisin fakti, et ikka veel on inimesi, kes vaatamas käivad siin... Kuigi need on tõenäoliselt mingid tüübid, kes guugeldasid "ohvrilammast" ja sattusid kogemata mu blogile. :D (Mitte et ma mäletaks, kas olen kunagi ohvrilammastest kirjutanud.. ei tulnud ühtki teist imelikku sõna meelde. :) No nüüd olen igatahes, google away.)
Eelistan siiski egoistlikult mõelda, et kedagi huvitab, mida mul öelda on.
Ja ütlen seda, et õues olid just (kell on 3:25 öösel) kaks jommis meest, kes näitasid teineteisele oma kõhtusid. Hmmm. Eksole. :)
Tuesday, May 8, 2012
Iseseisvumine
Joosep kurtis mulle täna, et osad poisid lasteaias on tema peale kurjad, sest tema ei taha nendega mängida. Ma küsisin, et miks sa siis nendega mängida ei taha? Joosep: "Sest nad kiusavad väiksemaid."
Selgitasin talle, et elus tulebki tihti selliseid valikuid teha, ja et väga paljud lähevad kergema vastupanu teed, kuulavad seda, kes füüsiliselt (või muudelt eeldustelt) kõige tugevam on, ja siis jooksevad talle heakskiitvalt määgides järele. Iseseisvalt otsustamine on palju raskem, aga nii leiad jällegi tõelised sõbrad ja võid nendele alati kindel olla.
Joosep sai väga hästi aru, ta ongi mul selline arukas. :) Veel kurtis mulle, et ta kardab, et saaks koolis ainult ühtesid. Vastasin, et numbrid ei olegi mu jaoks nii tähtsad. :)
Ehkki ühtesid ta küll ei saaks, see on selge. Viimasel ajal kirjutab juba nii hästi, et täitsa uhke olen kohe. Ainus asi, mille üle ma muretsen, on see, et ta kõnnib rääkides ringi. Kujutan ette, kui raske on teda koolipingis hoida, kui ta arvamust peab avaldama. :D Telefoniga rääkides traavib korteris ringi nagu hullumeelne.
Ja enne läks majast üks vanem mees mööda, aeglaselt ja pea norus. Ta ei tahtnud vist eriti minna sinna, kuhu jõudma pidi. Mul, vanal empaatiahail, tuli muidugi pisar kurku. Meestel, olgugi nad igavesed kaabakad on :) , on siiski nii neetult raske tunnistada, et neil abi vaja on. Nii et hoidke neil silma peal. Jube isa-igatsus tuli kallale.
Haa, Joosep tuli praegu voodist välja ja lõi käed ümber kaela ja ütles, et "sa oled isegi liiga hea ema juba, miljon protsenti. Maailma parim, isegi parem kui tulnukad." :D Tase, ma ütlen. (Kuigi kell on hetkel... 1:33 ja mu laps istub ikka veel voodiäärel ja räägib mulle superhiirtest, kelle ta mind tinistama saadab, sest siis ta saaks iga kell voodist välja tulla ja vett juua. Justnagu mingid juustused hiired tulnukema vastu saaks. :D )
Head ööd. :)
Selgitasin talle, et elus tulebki tihti selliseid valikuid teha, ja et väga paljud lähevad kergema vastupanu teed, kuulavad seda, kes füüsiliselt (või muudelt eeldustelt) kõige tugevam on, ja siis jooksevad talle heakskiitvalt määgides järele. Iseseisvalt otsustamine on palju raskem, aga nii leiad jällegi tõelised sõbrad ja võid nendele alati kindel olla.
Joosep sai väga hästi aru, ta ongi mul selline arukas. :) Veel kurtis mulle, et ta kardab, et saaks koolis ainult ühtesid. Vastasin, et numbrid ei olegi mu jaoks nii tähtsad. :)
Ehkki ühtesid ta küll ei saaks, see on selge. Viimasel ajal kirjutab juba nii hästi, et täitsa uhke olen kohe. Ainus asi, mille üle ma muretsen, on see, et ta kõnnib rääkides ringi. Kujutan ette, kui raske on teda koolipingis hoida, kui ta arvamust peab avaldama. :D Telefoniga rääkides traavib korteris ringi nagu hullumeelne.
Ja enne läks majast üks vanem mees mööda, aeglaselt ja pea norus. Ta ei tahtnud vist eriti minna sinna, kuhu jõudma pidi. Mul, vanal empaatiahail, tuli muidugi pisar kurku. Meestel, olgugi nad igavesed kaabakad on :) , on siiski nii neetult raske tunnistada, et neil abi vaja on. Nii et hoidke neil silma peal. Jube isa-igatsus tuli kallale.
Haa, Joosep tuli praegu voodist välja ja lõi käed ümber kaela ja ütles, et "sa oled isegi liiga hea ema juba, miljon protsenti. Maailma parim, isegi parem kui tulnukad." :D Tase, ma ütlen. (Kuigi kell on hetkel... 1:33 ja mu laps istub ikka veel voodiäärel ja räägib mulle superhiirtest, kelle ta mind tinistama saadab, sest siis ta saaks iga kell voodist välja tulla ja vett juua. Justnagu mingid juustused hiired tulnukema vastu saaks. :D )
Head ööd. :)
Sunday, April 29, 2012
Irdumine
Vahel kirjutad pika kommentaari omaenese sõpradele-tuttavatele, ja siis kustutad uuesti ära, sest tekib tunne, et sel pole enivei mingit vahet. Ja mitte selles mõttes, et nad saaksid niikuinii aru, ilma kirjutamatagi, vaid seetõttu, et see ei muudaks midagi. Inimesed on oma arvamustes kindlad, ja minu tagasihoidlikul kobinal pole nende jaoks rõhku.
Ma vihkan frustratsiooni, olgu öeldud. :)Õnneks on mul juba päris mitmendat päeva käsil emotsionaalne irdumine. Nii et no wirries, ma lasen lahti ja las ujub allavoolu. Kõik, mis ise minu juurde ei tule, on vaba minema. Ka põhimõtted ja senised arvamused.
Ema läks maale mitmeks päevaks, oleme Joosepiga kahekesi kodus. Väga tore on, ma tunnen end kuidagi vabalt ja in charge. Tekib alati meeletu tahtmine koristada ja mööblit ümber nihutada ja... nagu olekski oma kodu. Samas on see nii totter, sest ema ei takista mind kunagi.
Ükspäev tekkis naljakas selgushetk, ma olen nüüd juba kaua end süüdistanud ühes vanas intsidendis, tundnud end justkui süüdi, ehkki mõistan, et mul oli tollal täielik õigus nii käituda, nagu käitusin. Ja alles nüüd taipasin, kui palju head sellest tulnud on. Me oleme emaga lõpuks ometi tuttavaks saanud. Enne oli nagu mürk me vahel. Kuigi see "mürk" ei olnud oma mürgi-staatuses ise ilmselt süüdigi... Kui teie tuttavad tulevad ja kurdavad, et keegi on täielik töll ja kaabakas, ja teeb seda ja teist valesti ja käitub nendega inetult... siis alati pidage meeles, et TEIE olete hetkel see, kellele kurdetakse, kellega jagatakse oma viha ja frustratsiooni. Räägitud jutud ei ole 100% tõde, see on kõigest üks killuke. Seega ei ole mõtet neid inimesi vihata, või moodustada arvamust neist ainult endast väljas sõbra juttude põhjal. :) Isegi kui sõbral on sel hetkel tuline õigus ja ehk tagakirutu ongi töll.. Samas võib ta järgmisel hetkel olla väga tore ja kena, ent kas su sõber tuleb ka siis sulle sellest rääkima? :) Mõistate isegi. Inimloomus lihtsalt vajab vahel sõpra, kellele oma hetkeemotsioon välja pursata, see on ju igati normaalne. Lihtsalt mitte nii usaldatav. :)
Mingi uus sari hakkas telekast, Jeff Goldblum on peaosas. Ta on alati olnud krdi kummaline mees. Ise nii vana, ja tal pole ikka veel aimugi, kuidas ta keha töötab. :D Ausõna, vaata, kuidas ta jookseb. Nagu oleks pisike tulnukas just samal hommikul ta keha üle võtnud ja üritab kangesti loomulik paista, et keegi ei aimaks.
Facebooki seiklusi:
pffff, mulle praegu pakkus sõbraks olevust nimega Maaema Mess
ja ma loen et Maaema Mees ja mõtlen et kas ta naiselt peksa ei karda saada või
-L says:ma nägin sel viimasel talveööl laterna küljes purikat
ja see oli tuule käes kaardu läind, nii et see post nägi välja nagu mingi õudne transformermadu, kihv suus
M says::) laahe
L says:ilgelt lahe, ja valguse käes see kihv nagu helendas
aga ma mõtlesin et teen oma arengukavadevärgi ära ja siis pildistan, ja kui kööki läksin, oli juba valgeks läind õues ja laternad olid kustutatud
shiet. :)peab järgmist aastat ootama
M says:juba ootad talve :D
-M says:kusjuures ta pole näost üldse juurde võtnud
L says:mõtle kui õudne kui võtakski aint näkku
ma ei näeks enam ammu
M says:sel pole söömisega mingit pistmist, see tuleb joonisest
:D joomisest
L says:jah, need pagana joonised.
--L says:ma vaatasin täna tööl aknast välja ja üks oks oli siuke...nagu põdrapea oli, sarvedega
ja vaatasin edasi ja jalad olid ka, niimoodi laiali
no oksad noh.
täpselt nagu lendav põder
ja nüüd mul on kinnisidee saada maal lendavate põtradega
see oli nii nummi noh:D
ja natuke ogar
M says: tee ise
L says:ma ei oska nii nagu tahaks
nagu peas näen
aga ma proovin leida mõnda kurva maastikuga pilti, lendavate lindudega
ja siis joonistan veitsa ümber? :)
P.S. Ja olgu öeldud, et ma ei salli seda uuenenud bloggerit ÜLDSE. Kus on uus rida? Trükid normaalselt sisse ja siis tuleb siuke pikkridakõikühesroduseimingituutrida. Futsk noh. :)
(Leidsin mooduse ta vanaks tagasi keerata, wooohooooo! :))) )
Ma vihkan frustratsiooni, olgu öeldud. :)Õnneks on mul juba päris mitmendat päeva käsil emotsionaalne irdumine. Nii et no wirries, ma lasen lahti ja las ujub allavoolu. Kõik, mis ise minu juurde ei tule, on vaba minema. Ka põhimõtted ja senised arvamused.
Ema läks maale mitmeks päevaks, oleme Joosepiga kahekesi kodus. Väga tore on, ma tunnen end kuidagi vabalt ja in charge. Tekib alati meeletu tahtmine koristada ja mööblit ümber nihutada ja... nagu olekski oma kodu. Samas on see nii totter, sest ema ei takista mind kunagi.
Ükspäev tekkis naljakas selgushetk, ma olen nüüd juba kaua end süüdistanud ühes vanas intsidendis, tundnud end justkui süüdi, ehkki mõistan, et mul oli tollal täielik õigus nii käituda, nagu käitusin. Ja alles nüüd taipasin, kui palju head sellest tulnud on. Me oleme emaga lõpuks ometi tuttavaks saanud. Enne oli nagu mürk me vahel. Kuigi see "mürk" ei olnud oma mürgi-staatuses ise ilmselt süüdigi... Kui teie tuttavad tulevad ja kurdavad, et keegi on täielik töll ja kaabakas, ja teeb seda ja teist valesti ja käitub nendega inetult... siis alati pidage meeles, et TEIE olete hetkel see, kellele kurdetakse, kellega jagatakse oma viha ja frustratsiooni. Räägitud jutud ei ole 100% tõde, see on kõigest üks killuke. Seega ei ole mõtet neid inimesi vihata, või moodustada arvamust neist ainult endast väljas sõbra juttude põhjal. :) Isegi kui sõbral on sel hetkel tuline õigus ja ehk tagakirutu ongi töll.. Samas võib ta järgmisel hetkel olla väga tore ja kena, ent kas su sõber tuleb ka siis sulle sellest rääkima? :) Mõistate isegi. Inimloomus lihtsalt vajab vahel sõpra, kellele oma hetkeemotsioon välja pursata, see on ju igati normaalne. Lihtsalt mitte nii usaldatav. :)
Mingi uus sari hakkas telekast, Jeff Goldblum on peaosas. Ta on alati olnud krdi kummaline mees. Ise nii vana, ja tal pole ikka veel aimugi, kuidas ta keha töötab. :D Ausõna, vaata, kuidas ta jookseb. Nagu oleks pisike tulnukas just samal hommikul ta keha üle võtnud ja üritab kangesti loomulik paista, et keegi ei aimaks.
Facebooki seiklusi:
pffff, mulle praegu pakkus sõbraks olevust nimega Maaema Mess
ja ma loen et Maaema Mees ja mõtlen et kas ta naiselt peksa ei karda saada või
-L says:ma nägin sel viimasel talveööl laterna küljes purikat
ja see oli tuule käes kaardu läind, nii et see post nägi välja nagu mingi õudne transformermadu, kihv suus
M says::) laahe
L says:ilgelt lahe, ja valguse käes see kihv nagu helendas
aga ma mõtlesin et teen oma arengukavadevärgi ära ja siis pildistan, ja kui kööki läksin, oli juba valgeks läind õues ja laternad olid kustutatud
shiet. :)peab järgmist aastat ootama
M says:juba ootad talve :D
-M says:kusjuures ta pole näost üldse juurde võtnud
L says:mõtle kui õudne kui võtakski aint näkku
ma ei näeks enam ammu
M says:sel pole söömisega mingit pistmist, see tuleb joonisest
:D joomisest
L says:jah, need pagana joonised.
--L says:ma vaatasin täna tööl aknast välja ja üks oks oli siuke...nagu põdrapea oli, sarvedega
ja vaatasin edasi ja jalad olid ka, niimoodi laiali
no oksad noh.
täpselt nagu lendav põder
ja nüüd mul on kinnisidee saada maal lendavate põtradega
see oli nii nummi noh:D
ja natuke ogar
M says: tee ise
L says:ma ei oska nii nagu tahaks
nagu peas näen
aga ma proovin leida mõnda kurva maastikuga pilti, lendavate lindudega
ja siis joonistan veitsa ümber? :)
P.S. Ja olgu öeldud, et ma ei salli seda uuenenud bloggerit ÜLDSE. Kus on uus rida? Trükid normaalselt sisse ja siis tuleb siuke pikkridakõikühesroduseimingituutrida. Futsk noh. :)
(Leidsin mooduse ta vanaks tagasi keerata, wooohooooo! :))) )
Subscribe to:
Posts (Atom)
