Sunday, July 29, 2012

Intro



Kui mulle Wallanderi-sari esimest korda meeldima hakkas, olin natuke sisse võetud Wallanderi tegelaskujust, ehk siis sellest väsinud vanast pollarist, keda mängis Kenneth Branagh. Nüüd teistkordsel ringil olles avastasin enda jaoks Hiddlesi, ehk siis Tom Hiddlestoni, kes äsja kinos The Avengersitest väga teravalt silma torkas. Võib vist isegi öelda, et torkas silma kohe peast päris välja. :D
Huvitav, kas see võib kuidagi olla seotud mu oma vananemisega, et mida vanem eit, seda roosam kleit st noorem kutt? Kolmandat korda samale rehale astudes meeldib mulle kindlasti see väike poiss, kes ühes osas oli.
(Ma ei tea tegelikult, kas seal oligi üldse kuskil mõni väike poiss, aga loodan, et te olete need inimesed, kes ka ei tea ja usute siiralt kõike, mis ma räägin. :D)
Osad küsivad iga asja kohta lisaküsimusi ja for the life of me, ma ei suuda enamasti vastata.. Hah, nagu üks mu sugulane, kes vaidlustes a la miks sa alati nii teed, vastab küsimusega, et "kuidas, too mõni näide." Justnagu ma suudaks rahulikunagi mõnda näidet meenutada, rääkimata siis vihasena... Ja siis vihastan veel rohkem, sest kui näidet ei too, siis poleks nagu midagi olnudki, eksole.
Enivei... Wallanderis on täitsa oma veealune maailm, kõik on kuidagi aegluubis ja summutatud ja lainetav ja see on nii friggin khuul. Võite ise järele proovida, pühapäeviti vist on etv-st.
Facebookis pani keegi tuttava tuttav kommentaariks ühe lingi amazoni, raamatule, mis peaks aitama inspireerida ja writers' blockist üle saama ja endasse uskuma. Kuna ma suudan üsna harva igasugu huvitavatest linkidest mööda minna, siis klikkisin sellel, muidugi, ja lugesin kommentaare ja arvamusi selle raamatu kohta ja.. nüüd tahaks kangesti omale koju tellida. :) Kujutad ette, kui sõnulkirjeldamatult khuul oleks jälle midagi päriselt kirjutada... Tõesõna, see võtab südame värisema.
Viimati kirjutasin 20ndate alguses, ehk üle kümne aasta tagasi. Siis sain küllalt vanaks, et veenda end, et ma ei oska ja mul pole midagi öelda. :D Noorus on nii veetlevalt enesekindel. Samas olen lapsest peale tahtnud kirjanikuks saada... mu elu läbiv mõte niiöelda. So what, kui ei oska, eks. :)

Hah, panen ühe luuletusejupi siia (võtsin oma vana ideedekaustiku välja ja ajas naerma see):

"Ma lahkun nüüd. Mul' aitab,"
teatan ja tõusen püsti.
"Miks?" küsid, pead mul paitad.
Igatsevalt vaatad mu büsti.

"Ma suundun lõunasse. Sinna, kus tähed,"
naeratan ja kurvalt vastan.
Sina: "Kuhu siis täpsemalt lähed?"
"Mis muud? Ikka põhja vasta."

Täiega selline tunne on, et ma olen varem juba millestki vaimustunud (ehk oli seesama raamat, hahaha) ja siin täpselt sedasama kirjutanud ja isegi sellesama luuletusesaba siia trükkinud... Ei imestaks üldse, ma olen kõige etteaimatavam inimene maailmas, mu tegemisi võib kaheminutilise täpsusega ette ennustada. (Olenevalt sellest, kas ma käin enne või pärast pissil.)
Aga noh... ma tahaks näha seda ajuhiiglast, kes mu blogi suudaks läbi lugeda ja midagigi meelde jätta. :D I dare you.

Muide, nii armas, tulin üle miljoni aasta bloggerisse ja nentisin fakti, et ikka veel on inimesi, kes vaatamas käivad siin... Kuigi need on tõenäoliselt mingid tüübid, kes guugeldasid "ohvrilammast" ja sattusid kogemata mu blogile. :D (Mitte et ma mäletaks, kas olen kunagi ohvrilammastest kirjutanud.. ei tulnud ühtki teist imelikku sõna meelde. :) No nüüd olen igatahes, google away.)
Eelistan siiski egoistlikult mõelda, et kedagi huvitab, mida mul öelda on.
Ja ütlen seda, et õues olid just (kell on 3:25 öösel) kaks jommis meest, kes näitasid teineteisele oma kõhtusid. Hmmm. Eksole. :)

No comments: