Frequent Flyer

"Ei ole võimatu, üldse midagi ei ole võimatu."
:) Ütles mulle raamat "Londiste, õige nimega Vant."
R küsis eile msnis, et kas sul on, mul oleks vaja kähku laenata. Mõtlesin oma raamaturiiulite ja -kappide ja -hunnikute ja -kastide peale ja nentisin, et sellega võib üsna kaua aega minna, kuniks ma ta üles leian. Aga läksin siiski teise tuppa, jalutasin ühe kaugema riiuli juurde ja võtsin teiste raamatute vahelt välja ühe suvalise. Mõtlesin ise, et umbes nii paks see Londiste raamat oli...
See oligi Londiste.
:D Jumala sõrm, I tell ya. Või noh.. minu. Mis teeb sama välja. :D

Täna võtsin siis raamatu kaasa tööle, et üle anda kohtudes ja meenus see vana õnne"valamine," mida kunagi harrastasin. St. kuidas ise endale tulevikku ennustada või saada "kõrgemalt poolt" vihjeid edasisise asjade käigu üle. :D (Kõike öeldut võtta palun väikse irvega.) Ehk siis otsustad kõigepealt, missuguse riiuli juurde sa lähed, siis otsustad, milliselt riiulilt sa võtad ja mitmenda raamatu kummaltpoolt. Ja mitmes rida. Ja siis avad raamatu suvalisest kohast (no võid ka leheküljenumbri ju tegelt välja mõelda, ma eelistan lihtsalt avada, sest ma ei tunne niipalju numbreid) ja vaatad, mis sel real kirjas on. Ja see lause ongi siis vastus küsimusele.

Täna siis tegingi seda, küsides, kuidas nädalalõpp läheb, ja kaheksas rida ülevaltpoolt oligi just see "Ei ole võimatu, üldse midagi ei ole võimatu."
:)
Noh... Iseenesest peaks see ju tuju heaks tegema, aga...
R tahab mind kontserdile viia, ja mina ei taha jällegi eriti minna. Arvan, et ehk ma pole veel valmis. Tunnen end liiga üksi siis. Mul pole kedagi, kes võtaks kõvasti ümbert kinni, juhul kui ma kildudeks kipun lendama. Ah mis lendama. Murenen tasapisi. :) :(
Jään tee peal üha väiksemaks ja väiksemaks ja koju ei jõuagi.
Oh, oleks juba ometi ükskõik. Ei pea ju olema kedagi teist kõrval, et rõõmus olla.
Tahaks, et kõik oleks õnnelikud ja saaksid end vabalt tunda. Eriti need, kes seda väärivad. Minu pärast ei pea ju põdema.
Elan üle.
Ju nõu mii. Wonderful, wonderful me.

Tahaks hoopis mujale prallele minna, aga krdi raha raisk. :D Pileti- ja siidriraha leiaks, aga taksisti ja tema kuute last ei jaksa küll lõpmatuseni ülal pidada.
Aga mulle õudsalt meeldiks kuskil öisel tänaval jalutada... sestap oleks lähemad rokiklubid paremad... ja ohutumad. Vaatasin hommikul ilmateadet ka, järgnevad ööd on üsna tuulevaiksed. :) Mingi romantikapuhang ilmselt tabas mind, tahaks mingit... Ma ei teagi. Kallistada. Oh häda.

A male kangaroo is called a boomer, and a female is called a flyer.
Ütles seesama random facts asjandus siin kõrval. Ja kängurulapsi kutsutakse ju joey'deks. Joey on Joosep. Seega mina olen flyer. Loogika 101. :D
Kus boomer on, no idea. Olen otsinud küll, aga leian ainult bummereid. :D

Ehh, tegelikult leian ma pidevalt toredaid mehi siitsealt. Või siis näen/suhtlen ma nendega nii põgusalt, et nende tõeline (ehk siis horrible) pale ei jõua paljastuda. :D
Aga teate, mis kõige õudsam on viimasel ajal? Ma tunnen, et mu sõnavabadus on oluliselt piiratud. Ma ei tohi öelda kõiki neid asju, mida ma mõtlen. Ja kusjuures, vastupidiselt loogikale (ma vist ikka olengi tõesti loogikavastane olend, nii paljud on seda öelnud ja ma olen alati vaielnud, aga...) ei ole need asjad üldse kurjad või pahad või kritiseerivad. NENDEga tulen ma ilma probleemideta lagedale. :D Ahahaha.

Aga häid asju ei tohiks justkui öelda. Inimesed saavad valesti aru. Komplimente ei tohi teha, jumala eest, eriti meestele, sest kui ütled näiteks, et vau, sa oled nii superkhuul sellel pildil, siis oled ju ilmselgelt temast sisse võetud. :D Või kui päriselus ütled, et küll sa naerad toredasti, siis tahad sa ju ilmselgelt selle inimesega hoobilt intiimtasandile laskuda. Ja nii edasi. Häid asju ei tohi öelda ja see ahistab mind.
Just trükkisin ühele tuttavale kommentaari, mis oleks tal kindlasti tuju heaks teinud (see oligi nagu point, eks) ja siis kustutasin jälle ära, sest hakkasin mõtlema, et äkki tekiks tal sellest hoopis mingeid probleeme.
Isegi "aitäh, väga tore oli" võib vahel tunduda kui pugemine või sõbrakspressimine, nii et sedagi ei julgeta öelda, või vähemalt mõeldakse enne mitu korda, et kas ikka maksab. Isegi kui tunned tänu ja headmeelt kõige siiramalt ja puhtsüdamlikumalt. :)
Rist ja viletsus nende inimestega. :)
Kuigi ma ikkagi usun, et ON neid, kes saavad asjadest just nii aru, nagu nad mõeldud on. :) Ma usun inimestesse. Endiselt sinisilm, ütleks ÕV, kui ta minuga üldse räägiks. :D

Samas, nagu öeldud, et ole mul vastupidisega erilisi probleeme, ma tavaliselt ei näe põhjust inimesele pahasti öelda, aga on hetki, kus ei jää lihtsalt muud üle, kui tahan ise iseenda vastu respekti säilitada. Üks tuttav kirjutas vanainimestest negatiivses võtmes, ja selles antud situatsioonis oli tal tuline õigus nii teha, väljendasin nõusolekut. Ent siis lisas ta mõningase aja pärast veel ühe sarnase sisuga statemendi ja minu pähklisuuruses ajus läks kohe tulukene põlema. :D Mitmekordne halvustamine, ilma võimaluseta end kaitsta võrdus ebaõiglusega. :) Mul on ebaõiglusega probleeme, eks. Ma ei kannata seda, kui kedagi kuskil rünnatakse või hirmutatakse või naeruvääristatakse või midaiganes. Ma pean siis vahele minema. Pean. :)
Ja muidugi seda ma tegingi. Täiesti offtopic vahutasin neidsamu asju teisest vaatevinklist. See tundus, ja tundub siiani, õiglane. Mulle endale siis. :D Mõlemad pooled peaksid alati olema esindatud. Ja mu sõbrad peaksid ju teadma, et ma olengi enamasti offtopic. :D
See, et mu sõber mõistmise asemel mind hoopis tögas, siiski torkas natuke valusalt. Eriti kuna vaid pisut aega tagasi olin ma samasuguses situatsioonis just tema kaitseks välja astunud. :) Aga noh.. nevermind. :) Ta ei mõelnud seda üldse nii, nagu mu emosüda sellest aru sai. Mul on kõik ülitraagiline hetketi.
Ja ühe teise sõbraga oleksin ma alles hiljuti riidu läinud. Teadlikult. Tundsin, et kui ma nüüd ka midagi ei maini, siis läheb niikuinii täiesti rappa kõik. Mitte ainult minuga suhtluses. Ja KEEGI peab ju olema see paha tegelane, kes ütleb, et kuule, nii ei saa. Minu totaalseks hämminguks tuli aga välja, et inimene suudab kriitikaga hakkama saada. Mina küll ei saaks, ma sakin sajaga kriitika omaksvõtmises. :D Ja kriitikat saaks mu kohta vist päris palju... Mul on vigu nagu ratsahobusel shitta. (Mu ema kasutab sellist väljendit. Ehkki ma pean uurima, miks. Miks ratsahobusel rohkem on kui tavalisel hobusel? :D )
Igatahes... ei läinudki riidu. :)
Ma olen üsna temperamentne üldse, vihastan kiiresti, ja täiesti random asjade peale. Minuga on raske. Samas... suuremate probleemide korral ei liiguta ma kulmugi. Okei, kulmu ehk liigutan, aga närvi ei lähe, muretsema ei hakka. Mind ei häiriks see, kui mu sõbranna ütleks, et on armunud sellesse, kes mulle meeldib, aga mind häiriks, kui ta mu kõrval matsutaks. :D
Ma olen väga raske iseloomuga, päriselt ka. Ma ju tean. :( Tunnen oma sõpradele ja kodakondsetele igapäevaselt kaasa. Mitte, et ma seda välja näitaks, muidugi. Aga ma tean, uskuge mind, ma tean. :(

Muide, sain hiljuti teada, et mu täditütar tuleb septembri lõpus Eestisse. Ehk siis juba kohe. Woohoo. :) Tahaks teda juba nii näha. Voh, helistamegi talle homme Joosepiga. Pidevalt kibelen seda tegema, aga see maksab nii neetult palju, ja ta on üks neist inimestest, kellega juba tereütlemine pool tundi võtab. :D Nüüd saame natukenegi jahuda ilma ajalimiitideta. Ja ei jõua niikuinii kõike räägitud, tean juba ette. :)

Ma võtsin endale ühe hirmsa ajutise hobi, hakkan Maughami "Inimorjusest" lugema. Igavene paks raamat, aga õnneks olen kõrges eas õppinud end sundima aeg-ajalt seda käest panema. Ennemuiste lugesin ma lihtsalt niikaua kuni raamat läbi sai. (Ja teeks ikka veel nii, kui Joosepit poleks, kes hommikul rinna peale istub ja nõuab, et ma silmad ja kohukese lahti teeks.) Maugham on mulle alati meeldinud, ta on nii mõnusalt irooniline ja mitmeplaaniline. :) Ja ta ei edvista.



Nii ilus video ja nii ilus laul. Ja kui ma neid vanatädisid seal vaatan, siis mõtlen, et peakski ehk vanainimestest pikemalt rääkima mõnipäev. Sest tundus, et enamusel noortest käivad nad hirmsasti närvidele. Noh.. loogiline ka, nad on ju aeglased. Mind häirib ka aeglus. Ja kiirustamine ka. Ma olen ilmselgelt keskealine seega. :)
Aga ma ei tahaks seda teemat oma südamesse praegu lasta, mul süda on praegu niigi õrn. Seega... veel üks teema, mille nö riiulile panen. Aga proovige neid natukenegi mõista senikaua. Loogiline, et nad on tigedad, sa oleks ise ka, kui keegi sind ei tahaks ja sa kõigil vaid ees oleks. Kui kõik muudkui takka kiirustaks ja naeraks su üle, ehkki sa ise ei saa midagi parata, et selline oled.
Ah, tead... ma lihtsalt kopin siia need paar kommentaari, mis ma kirjutasin.
Kõigepealt sellele teemale, et vanurid igast võimalikust kohast teele tuiskavad.

" Uff, jubedalt käivad pinda need inimesed! Ma kutsun neid potensiaalseteks mõrvariteks oma ülidramaatilises peas :D, aga no tõesti, aju neil pole. Et mõista, et lapsed ju vaatavad ja teevad järele. :( Mitte ainult vanamoorid, kusjuures, nemad ei jõua lihtsalt üle tee ja ei märka foori värvimuutust tihtipeale õigeaegselt. No foor muutub ka ülikiirelt mõnes kohas, kui ma vanur oleks, ma ei jõuakski üle tee.
Aga igasugu noored inimesed, siuksed.. portfellidega mehed ja beibe-inimesed... Ainult egoistlik inimene jookseb laste nähes üle tee (hele)punasega.
Ma olen Joosepile õpetanud, et need inimesed on lihtsalt erakordselt rumalad. Ta ei taha nende moodi olla. :D "

Jah, kas olete kunagi jälginud, kes täpselt üle tee jooksevad? Miks vanurid hambusse jäävad tihedamini - nad lihtsalt ei jõua nii kiiresti joosta kui nooremad, seega sa märkad neid rohkem. Mäletan, kui rasedana üüratu kõhuga üle tee üritasin minna, autojuhid seisid ja tuututasid ja kippusid üle kandade sõitma juba nanosekund pärast tule punaseks muutumist. Härrasmehed sõitsid poes kärudega otsa mulle täie hooga, sest ma ei hüpanud küllalt kiiresti eest ära. Teismelised poisiklutid tegid mu möödudes lehmahääli. Kõike seda märkad, kui ei suuda küllalt kiiresti liikuda. Muul ajal tuiskad mööda ja ei tee väljagi. Sel ajal aga olin sunnitud aegluubis liikuma, kui ei tahtnud haiglasse sattuda.
Enivei, teine komm teemal, et bussides ei maksagi vanuritele istet pakkuda, muidu oled ise vanana samasugune ja ei jaksa püsti seista. Inimesed olid nördinud, et kuidas need longus ja lontis vanurid trolli saabudes järsku nii kõbusaks muutuvad, kõigile küünarnukiga äsavad, et toolini jõuda. (Mis on ka tõsi, nii nad tõesti teevad. :) Olen isegi antud teemal nalja visanud. Aga igal asjal on mitu külge ja kui kõik kooris ühte külge lehvitavad, siis tundsin, et.. Tasakaal, Sammalhabe, tasakaal.)

"Vanemate jaoks ongi olelusvõitlus, nad ju teavad, et istet ei pakuta, nad on kaitseseisundis enamus ajast. Ründa enne kui sind rünnatakse.
Mu vanaema näiteks omal ajal käis alati ümber maja jalutamas, et mitte manduda. Kuni hetkeni, kus ta enam ei tahtnud järsku välja minna... lihtsalt ei tahtnud ja kõik. Pärast selgus, et mingi noortekamp oli sisse piiranud ja mõnitanud. Nõrgem ju, siis võib.
Kui ma ilgelt rase olin, siis nägin seda värki, kuidas nõrgemana bussis sõita on. Ja ega ei tahagi vanaks saada, teate. :( Ma ei lähe siis lihtsalt enam kuskile. istun kodus ja ootan surma.
Ja fooriga kohtadest ei jõua nad enivei üle, ehk tekib mingi siuke trots siis? Ma ei tea ju. Et sõida otsa raisk, kui nii kiire on.
Mina kavatsen oma lapsele õpetada viisakust ja seda ka, et istet tuleb pakkuda. No matter what. Isegi kui ülbitsevad või midaignes. Kui teine on kasvatamatu, siis ei pea samale tasemele laskuma.
Ja koolikottide raskuse küsimuse peaks sootuks mujal üles võtma, päriselt, see on haige, kui rasked seljakotid lastel on. Mitte vanuritega võitlema.
Ja anekdoodina ongi täitsa tore. Lihtsalt selle eelmise posti varjus tekkis mul vastureaktsioon. Proovige ise üks päev pensionärina ringi käia. Hukka mõista on lihtne, mõista raskem."

Tänapäeval ongi vist selline suhtumine, et miks sa siis passid seal linnas, mine maale ära, seal võid tolmusel külavaheteel käia nii aeglaselt kui tahad. Ja ära sõida ühistranspordiga, sõida autoga.
Aga seda, et inimestel ei ole ju selliseid võimalusi... selle peale ei mõelda.
Mu vanaema läks lolliks, hakkas shitta seintele määrima ja seosetult soiguma. Mitu aastat kestis. Ma teadsin küll mõistusega, et see pole tema süü, aga... ma ei sallinud teda silmaotsaski. Kõik mu riided haisesid, käisin pea maas, häbenesin.
Kõige rohkem ajas mind närvi see, et ma sain temast ju aru. Miks ta käega lõi. Ma oleks ise samamoodi alla andnud. :(
Ja kõik algas mingite ignorantsete, kasvatamatute, empaatiavõimeta poisikeste pärast.
Nii et... saate ju aru, kui ma tunnen, et PEAN vanainimeste poolt olema. Keegi peab neid ju noorematele tõlkima. Netis nad end ju kaitsta või lahti seletada ei oska.

Enivei.
Eile vaatasin seda Maarja-Liis Ilusa koera-kodu-leidmis-saadet. Ja seal oli üks vanaonu, kes väga kurja ja teda hammustada tahtvat koera õigustas. Just nii ongi. Vanurid tahavad seltsi, ja nad on nõus millegaiganes, et vaid keegi oleks. Lubavad endale pähe istuda ja end ära kasutada. Seda teab see... mis ta'nd oligi... Liis Haavel? eriti hästi. Ja noored.
Noored mõtlevad tavaliselt, et vana ei saa aru asjadest. Saab ikka, miks ta ei saa, aga... beggars can't be choosers. Nad lihtsalt lepivad olukorraga. Annavad andeks.
Ohjah.

Täna sukeldusin täiesti eneselegi ootamatult mingisse rumalasse emotsiooni ja nüüd on nii kurb olla. Tahaks, et keegi ütleks midagi ilusat. Mulle. Isegi juba tahtsin küsida msnis, et kle, ehk ütled midagi ilusat, aga... Üsna loll tunne on. Tal oleks kah, ja siis ma masenduks veel rohkem ära. :D Et ei ütlegi midagi.
Ma olen kah nagu see kuri koer, lõrisen küll hirmsasti, aga ikka ju tahaks, et keegi pai teeks. Täna olen hellik. (Mitte lugeda inglise keele mõjutustega.)
Okei, panen selle varemkirjutatud staffi ka siia lõppu ikka.
Ja ilusat neljapäeva teile.

--
Räägin natuke väljaskäimistest ka, mul jäi see eelmisenädalane Bedwettersi remark natuke piinama. Tegelikult oli täitsa khuul, ja püksipeesid ma ei märganudki üldse. :) Ahahaha, kusjuures, püksipeesid oligi sel 6htul vähevõitu, selle Soome bändi laulja esines sootuks aluspükstes. Ilmselt Axl Rose'i fänn. Aga noh... vähemalt laulis hästi. :)
Sellereedene kontserdilkäik oli kah igati õnnestunud, Mägi ja Muusik Seif oli lihtsalt super, võib isegi öelda, et selle aasta parim kontserdielamus. Eelmisest aastast meenub üks khuul detsembrialguse kontsert, mil samasugune mõju oli.
Enivei, vahepeal tuli pisargi silma. :) Mõnus on nii, et oleks nagu... kingituse saanud, midagi jääb sisse kuskile, mingid uued mõtted ja tunded.
Ja tore oli niisama ka, isegi tantsima võeti. :) Väga kummaline oli füüsiline kontakt, ma ei ole sellega enam harjunud. :D Aga tantsida meeldib mulle endiselt, meeldib, kui mees juhib. Teise keha tunnetamine tuleb mul kah endiselt üsna hästi välja nagu avastasin, ehkki tantsupartner oli sutsu liiga jommis. :) Endal mul ei õnnestunudki seekord purjakile jääda, nii palav ja umbne oli, et jõin vahepeal ohtra jääga vett hoopis. :) Ja oligi tore, nii peakski ju tegelikult. Jooma küllalt, et natuke "rihm" lõdvem oleks, aga nii, et ennast ei segaks.
Naljakas on muidugi see, et kui ma peale live'i lõppu (või algust xD) tantsima kipun, siis inimesed alati vaatavad sellise näoga, et jajaa, juua täis, näe. :) Aga tegelikult kippusin ma juba bussipeatuses tantsima, kui mööduvast autost musa kostus. :D Ma lihtsalt olengi selline. Ja noh... kui mul on terve suur tantsuplats käepärast, ja hea musoon kostab kõrvu... no mida paganat ma siis pipardama peaks. :D Istun seal ääres ja ootan, et ehk mõni mees tuleb tantsima kutsuma? :D Jumala eest, ei. Ma lähen ise! :D Woohoo!

Aga õudsalt tore oli, et keegi huvitus küllaldaselt, et oma kartusest üle saada ja proovida. Ta paistis küll sutsuke hämmeldunud, kui jaatavalt vastasin. :D
Ega ta just Brad Pitt olnud, eksole, aga kes meist oleks. :D Pealegi, ma tavaliselt otsustan pigem sisemiste asjade järgi. Ta oli viisakas ja sõbralik ja ei paistnud üldse rumal olevat. Samas seal käis näiteks ringi üks hull pervomees, kes suvaliselt kõigile naistele külge lõi, endal abielusõrmus sõrmes. Ja see tüüp võis ju väliselt kenam olla, aga minu jaoks oli ta ikkagi kõige inetum mees üle pika-pika aja.

I say:
et naised netis räägivad et uuuu, jumalik mees
ja siis endal on ümbrus täis siukseid
keda ei nähta ega kuulda
et kas andekus on nii oluline, või kuulsus või mis
vist ikka andekus, eks
mis kasu sellest tavaelus on
:D
ma leian et pigem miinuseks
kui keegi milleski nii sees on
siis ei näe oma meest üldse nii tihti, nohistab oma kidra kaisus kuskil keldris või etleb õue peal
Margit says:
jep :D
aga no kidra võlub enamus naisi ära :)
I say:
miks mul neid muid naisi vaja on? :D
seepärast ütlengi et ebaandekas mees on palju parem :D
Margit says:
jah :)
I say:
ebaandekas, väga kole, ja muidu ka ilge töll
seega suurepärane mees!
:D

--

I say:
tead mis ma unes nägin
ma pidin nagu kuskile sõitma, kaugele , bussiga ja ma olin hirmväsinud.
ja mingi tüüp tuli ja pakkus mingit tabletti
Margit says:
:|
I say:
siuke roheline, keskelt triibuga
ja ma ei mäleta kes see oli või mis ta ütles, aga ma sõin selle ära.
ja siis kui bussiga kohale jõudsime sinna prallekohta või kusiganes, siis inimesed, tuttavad, semud, tulid vastu kõik.
ja kõik ilgelt rõõmsad ja nii
ja mina istusin nagu loll
ma olin täiesti sügavalt veendunud, et ma olin kõrvits
Margit says:
siit moraal-ära söö igast jama sisse :D
I say:
:D tundub nii
aga nagu... mis krdi kõrvits?
ilus heleroheline olin
Margit says:
:D
noor kõrvits?
I say:
ja inimesed üritasid veenda mind, et sa ei ole ju kõrvits, kamoon, vaata oma käsi ja jalgu
aga ma ei uskunud neid, nad üritasid mind ainult segadusse ajada.
ma olin siuke eriti zen-kõrvits
hea rahulik oli olla
:D

--

Margit says:
sõin just sokolaadi
I say:
:D
ma sõin sinki ja juustu
Margit says:
et ma ka ei suuda vastu panna söögile
see on kindlasti mingi diagnoosiga värk
I say:
:D jah
ma arvan ka
meil on madal veresuhkur, me peamegi öösel sööma
Margit says:
söögi tolerantsiga :D
I say:
:D
mul on ka söögitolerants
hirmus haigus
:D
Margit says:
:D:D:D:D
jah
jube

--

Lasteaiast tulles reedel jooksis Joosep ühe ajutise ehitusmeeste osmiku juurde, ilus sinine teine, ja tahtis, et ma pilti teeks. Ja siis järsku hakkas hüüdma, et "emme, emme, tule ruttu siia, tule rutttttuu!" Ma küsisin, et mis värk on.
"Tule ruttu vaata, siin on punkt! PUNKT!!! ...Jalgadega!"
:D
Va ämmelgas.

--

L says:
joosep on kaasas tööl, jube närviliseks ajab :D
S says:
kui mul mingi joosep olex ma lihtsalt käratax et jää vait või ma lõikan sul käed otsast ära
L says:
XD see ei mõika talle
eile tahtsin talle köharohtu anda ja ta hakkas karjuma et ei tahaaa sirtsti-rohtu! seda aerosooli noh.
ja siis küsisin et aga nätaki jalaga tagumikku rohtu tahad?
ei mõjund XD

--

Mar says:
G-l on hammas suus ( 2 kuuselt tuli) ja kasvab nagu natuke viltu - perearst oli arvanud, et peaks välja tõmbama.
tark arst onju?
L says:
oh jummel küll
täielik idikas
Mar says:
hea, et arst klambreid ei soovitanud :D
ühe hamba klambrit või breketit vms
L says:
no see oleks liigagi inimlik ju
ta oleks võind soovitada lõualuu preventiivset eemaldamist

--

Mar says:
nukker Keanu istus jälle pingil
pealkiri - nii kurb!
Mis vaevab Keanut?
L says:
XD jap, ma lugesin ka seda mingipäev
vaene väike keanu, kohe tekkis hirmus hellus. läheks kallistama. :D
Mar says:
see on uus artikkel! :D
nukker Keanu istus JÄLLE pingil
L says:
aaa :D
huvitav, mis siis saaks, kui ta seisaks.
ja miks ta pingil ei või istuda... tal ju jalad väsind.
enne kindlasti seisis seal mitu nädalat nukrana XD
aga keegi ei märganud :'(

--

Margit says:
:) uskumatu
ma heegeldan kassi
I say:
XD
sepe räägib mulle: kui sina oled seal teises toas surnud, kereluu, haised, siis ma kardan sind. siis helistan surnuaia mehele ja tema võtab selle vastiku kereluu ja viib surnuaeda ja paneb kirstu kinni
Margit says:
:D
I say:
ehkki ta ei tea surnuaia mehe numbrit.
tundub et mind viiakse varsti 2ra :D ahaha
joonistas siukse pika sirge ruudulise asja, ütles et see on selgroog, näed, niimoodi käib, ja keeras end edevalt ja pani selle tagumiku peale nagu prooviks uut värvilist selgroogu
Margit says:
:D

--

L says:
t-l oli see artikkel kus einstein ütleb et gravitatsioon mõjutab vananemist.
et isegi see kell mis 30 senti teisest kõrgemal on, käib kiiremini
et mida kõrgemal elad, seda kiiremini vananed
ja ma siis kommisin,et tshiilis kaevurid ei vanane üldse!
xD midagi head igas olukorras

--

Kui reedel hakkasin Rock Cafesse minema, siis Joosep ütles ukse peal mind kallistades, et "tule siis varsti koju, ma ju igatsen su järele, mu seapojake."
:)
Vähemalt kellegi jaoks olen ma seapojake. :)