"The one who sees your essence"

See oli filmis just. Ilus film oli, ulgusin nagu hunt. Armastuse võimalikkusest siin küünilises maailmas.
Ideaalne mees ongi see, kes mind näeb. Mind, päris mind, seda, kes ma tegelikult olen. Minu olemust, tuuma, südant ja hinge.
Vean kihla, et siukseid on kõik kohad täis.

Shiet. Täna oli väga niru päev jälle. Tulin töölt koju ja nutsin bussis, tagareas oma liikumatu näoga. Vahepeal äigasin pisarad jälle laiali ja... poes tuli ka vahepeal vesi silma. Keegi ei märganud muidugi. Ma olen ju nähtamatu naine. Võiks midaiganes teha.

Ostsin Joosepile punase-valgega bussi, hästi armas. Raha ei ole, aga mis siis. Ma tahtsin talle rõõmu valmistada. Ta on mu eluliin. Tahaks teda kaitsta ja hoida võimalikult kaua, et ta ei peaks nõmedate inimestega kohtuma, sellistega, kes imevad elujõu välja.

Eelmine kord ütlesin, et liitusin vallaliste community'ga, täna lasin sealt jalga. Seal oli kaks inimest, noh, üks küll põhiliselt, kes oli see... noh... kuidas nüüd öeldagi... popp kuju. Popp siis selles mõttes, et trendikalt enesekeskne ja oma arvamust igas suunas pritsiv. Ma ei vaadanud küll ta vanust, aga tundus, et kui ta tiinekas pole, siis on ta vähemalt sinna perioodi kinni jäänud. :) Selline inimene, kes tuleb su profiili vaatama ja siis ütleb iga pildi all, et mis pildil viga on. Loetleb. :D
Ja ma ei mõtle üldsegi, et ta oleks pahatahtlik olnud, ei, ma ei usu seda. Ta lihtsalt siiralt arvab, et tal on õigus ja mul on seda väga vaja teada, kui naeruväärseks ta kogu asja peab. Enamus noori on sellised, ma isegi olin selline kunagi. Ehkki ma ei öelnud välja, ma ei näe põhjust inimestele haiget teha, isegi kui nad minu arust rumalad on.

Üldse, need kaks inimest tekitasid minus täiega tunde, et ma pean iga sõna sajakordselt põhjendama ja defineerima, sest kui miskit kuskilt lahtiseks jäi, siis keerati kohe kogu asi võimalikult draamaks. Ma näiteks ütlesin seal, et tahan positiivset ja lõbusat meest ja noorte kuttide seas võib selliseid rohkem leida ja sellepeale öeldi kohe, et eks igaüks vaatab ikka oma "vaimsele tasemele" lähedast...
Ma oleksin võinud ju öelda, kui palju ma oma elus nutnud olen ja kuipalju olen õnnetu olnud, aga mis see tema asi oleks olnud. Ma tahan nüüd õnnelik olla...

Kui ma oleksin öelnud, et sinki armastan, siis oleksid nad kohe öelnud, et "jah, juustupõlgureid oleme me siin varemgi näinud..."

Noh... vähemalt need kaks päeva, mis ma seal viibisin, elu nende community's kees.
Ma ei tea tõesti... miks on eestlased nii pagana tigedad. Seal üks meesterahvas ütles mulle asju, mida võis lugeda nii naljana kui ka solvanguna. Smailit ta lõppu ei pannud. Pakun, et meelega. Aga millest tuleb selline viha minu vastu, ta pole mind kunagi näinudki. Lugesin läbi, mis ma kirjutasin... ei olnud ju midagi paha.

Ülejäänud tegelased mulle seal meeldisid, paar tüdrukut olid hästi armsad ja abivalmid. :) Ja paar poissi päris kenad. Neil oli ehk naljasoon ka paremini arenenud. Ütlesin kohe välja ka, et nad mulle meeldivad. Käisid mu profiili vaatamas ja vaikus endiselt. Eesti mehed. (Y)

Selles community's on kõik esilehe teemad seoses tutvumisega. Kes tutvuda tahab ja kus ja miks sa vallaline oled jne. Ma siis ka arutlesin antud teemadel. Ja üks naisterahvas muudkui käis sabas ja ilkus, mitte ainult minu jutu peale, aga kõigi. Küll me oleme naeruväärsed jne. Ohh, oota, hea näide. Ta ei öelnud mitte "endale kaaslast otsida" vaid "endale paaniliselt kaaslast otsida." :D Isegi sellisesse väiksesse lausesse annab ju solvangu ära mahutada, kui hästi üritad, eks. :D
Ja kui ma lõpuks ütlesin, et no, krt küll, tee siis ise paremini, siis ütles, et see foorum on tegelikult hoopis inimestele, kes ei tahagi kedagi leida, et nad on varemgi arutanud, kui nõmedad need tutvujad on.

No..wtf sa seda siis kohe ei öelnud, oleks nagu tükk maad lihtsam olnud?! Ma ei suutnud ju kõike eelnevat läbi lugeda, antagu mulle andeks mu piiratud silmaulatus. Ja kui see on ainult väga vallalistele, kes üldse kellegagi ei tutvu... miks neid kümneid ja kümneid tutvumisteemasid siis ära ei kustutata?
Enihau, ma ei viitsinud sinna vaidlema jääda, tulin vaikselt tulema.

Nii nõme igatahes, see uus trend kõike maha teha ja mõnitada ja hukka mõista. Kriitikud oskavad kõik olla, aga ise midagi teha vähesed. Küll ma olen cool ja irooniline... näe, löön koera jalaga ja ei hooli millestki.
Kui ma noor olin, siis minu tutvusringkonnas mässati vähemalt mingi poindiga, millegi vastu. Tänapäeval mässatakse iseenese vastu, mind ei olegi olemas. Nihilistide ajastu, paistan välja ainult siis, kui teiste pead alla surun, mitte ise kõrgemale tõustes.

Mina vähemalt näen seda nii... Austus iseenda vastu ei luba mul käituda nagu töll.

Jeap. Ja kõik siinöeldu kehtib siis ainult nende kohta, kelle kohta see kehtib. See konstantne idikate protsent. Nii noorte kui vanemate seas on esindused olemas.

Ehkki ka "minu" ajal oli üks tüdruk populaarne, kes vannis kord kutsikaid uputas ja kui üks pinnale kerkis, teda shampoonipudeliga lõi. Mina ei tahagi sellist tüüpi, kes sellist tüdrukut tahaks. Ma ei suuda seda isegi mõelda. Ma ei tea, miks tundetus ja külm süda inimestele nii ligitõmbav ja lummav on.

Mõtlen, et ju ma siis tõesti otsin kedagi paaniliselt. Ehkki ma ei ole kunagi abielu või pulma vastu huvi tundnud, kooselu mind ka eriti ei köida... Mul on lihtsalt vaja, et keegi kallistaks. Et ma saaksin olla mina ise ja keegi hoiaks kinni ja ei laseks mul kukkuda sel hetkel, kui ma nõrk olen. Sest ma ei jaksa koguaeg tugev olla. Viimasel ajal on südames koguaeg valud. Igal õhtul. Eks lõpuks kukungi surnult maha. Kaua sa ikka jaksad. Eriti kui süda on niipalju haiget saanud.

Jah, olen vana ja hakkan teile oma haigustest pajatama.
Igatahes, pärast seda, kui olin järjekordselt üritanud kellegagi tutvuda... ja järjekordselt ei teinud keegi minust välja.. ehk on tõesti aeg lõpetada.
Kaua ma ikka end lollitan.
Lõikan juuksed ära ja ei värvi enam silmi. Muud ei värvinud ma niikuinii enne ka. Ja ma ei vaata enam inimestele otsa. Ma olen teis pettunud.

Nagu see kedagi kotiks.