Tegelikult ei olnud, hommikupoole oli täitsa hea tuju. Õhtuks väsisin ära ja masendus tekkis ka. Käisime Maritaga siis Humanas, uus kaup oli just tulnud ja kõik oli kallis. Ja nagu alati, kui läheme midagi Maritale ostma, ostsin mina mitu asja ja tema eimiskit. Ma ei salli poode, need on nii väsitavad. Seal on õnneks vähemalt ruumi ja mingit neegrijoigumist lasti, mis mul põlved jõnksuma pani. (See on see kunagine Joosepi tantsulembus, mis mind hämmastas... kuni hetkeni, mil õe juures Suurte Seinapeeglite maal käisin ja end kõrvalt nägin, kui muusika mängima pandi.)
Proovikabiinid masendavad mind, seal on alati nii kitsas ja valgus paistab lagipähe ja tekitab mulje, et ma koosnengi ainult peast, tissidest ja tagumikust, ilma mingite vahepealsete osadeta. Siis tuligi masendus peale. Olgugi et ma ostsin ühe punase kärbseseentega särgiku, ühe sinisehallitäpilise t-särgi ja ühe rohelise t-särgi, kuhu peale on Free Your Mind kirjutatud, missiis, et sellest ühtki sõna välja ei loe, ma olen liiga kurviline. Idee on ju põhiline. :D
Kassas taheti mind 40 krooniga tõmmata... kahjuks taipasin ma seda paari sekundiga. Kahjuks selles mõttes, et siis ma pidin päriselt peast arvutada üritama, et oma kõhutunnet endale tõestada. Õigus oli, maksti tagasi ka. Ilma ühegi vabanduseta, nagu neil kombeks. :D Tahtsin tädile öelda, et ära põe, ikka juhtub, aga ta keeras mulle kähku selja. :D Eks ta ole jah...
Ootasin viis minutit bussi ja vahtisin end bussiooteputka peegeldavalt klaasilt terve aja. Ma peaks neile ümberkaudsetele nõrgameelsetele ütlema, et selle asemel, et mu majaesist reklaamtahvli klaasi puruks taguda järjekindlalt, mingu ja löögu see putka maatasa. Teeks ühiskonnale teene. Ehk siis mulle.
Seal tekkiski idee, et abielus või püsisuhtes olevad inimesed on sellepärast palju õnnelikumad, et neil pole enam aega enda peale mõelda, nad mõtlevad nüüd teise inimese vigade peale. :D
Ja vaatasin siin seda totrat filmikest armastusest ja muust taolisest ja mõtlesin, et ma ei teagi enam, kas ma oskakski üldse. Kui tulekski keegi ja ütleks, et kuule, sa meeldid mulle... ma ei tea, kas ma siis usuks üldse ühtki sõna. "Kuule"-t ehk usuks. :D Ja asi poleks üldse selles, milles nii paljudel naistel, ehk halvad kogemused ja kartus haiget saada. Ma ei karda haiget saada. Ma olen juba saanud, kõige jubedamal võimalikul moel, ja jäin ellu.. ehkki vaevu.
See on just see mõte, mida ma filme vaadates alati mõtlen... Kui sulle öeldakse, et keegi on surma saanud, siis ei hakka sa ju kohe ulguma ja märatsema. Alguses läheb päris pikk aeg, enne kui sulle see mõte üldse ajudeni jõuab, st kuni aju selle omaks võtab. Eitus on põhiline.
Samas, ma ei tea ju... ehk järgmise sellise sõnumi võtaksin just nii vastu, nagu filmides. Karjudes saatusele, et ei, sa ei tohi nii teha. Rohkem mitte.
Aga ma loodan, et ma ei saa seda kunagi teada.
Kui ma õe blogi loen, siis hämmastab mind pidevalt see sügavus ja kirglikkus, millega ta asjadesse suhtub. Mina jään üha nürimaks ja pealiskaudsemaks. Varsti kasvavad mulle juured alla ja hakkan mühisema. Päriselt... äkki ma ei oskagi enam tunda. Ehk ongi minu osa otsas. Et igale inimesele on antud mingi ports armastust ja kui see otsa saab, siis ongi kõik. Sest armastanud olen ma oma elus küll.
Ja tundnud. Näita mulle inimest, kes hoiab oma valu enda sees, ja ma nutan selle tema eest välja. Teie silmad on nii kurvad ja minul on pisaraid veel.
Minu inimvihkajalikkus seisneb selles, et mulle ei meeldi kehad, ma ei suuda minna ja kallistada võõraid (isegi tuttavatega on raske) inimesi, kui nad mulle vastumeelsed on, ehkki ma ju tean, et nende hing on samamoodi hell, üritades hakkama saada. Kui ma saaks seda kuidagi seesmiselt teha, ma muudkui käiks ja kallistaks rahvast, ütleks neile, et nad on ilusad ja et kõik läheb lõppude lõpuks hästi... Nagu kiirabi möödasõites, kus ma proovin tükikese head energiat mõttes nendega kaasa saata. Või keskendun hetkeks sellele võõrale, kes lamab ja ootab ja kardab... Hetkeks küll, aga ma usun siiski, et see aitab ehk... kuidagi. Ma loodan.
Ma olen nii väga väsinud ja tühi. Aga see on tänane. Homseks tõusen ma jälle püsti. Homme ma jälle jaksan. Täna las ma nutan.
No comments:
Post a Comment