Ema astus ämbrisse :D

Noniih... krdi palav oli väljas, aga näe, jõudsin eluga koju. Mul oleks vaja ühte inimest, kes minuga igalepoole kaasa tuleb, kui ma uued riided esimest korda selga panen, siis ma ei tunne end tobedalt ja ei põe sadat miljonit asja. Paraku selliseid inimesi pole olemas. Pean mingi nähtamatu sõbra välja mõtlema.

Värvisin täna küüned ära... aga niru värv oli, võtan maha. :D Ostsin uue laki, proovin homme seda, ehk on normaalsem. Praegu on selline läbipaistev roosa, aga mulle meeldiks rohkem selline matt ja hästi hele roosa, nagu plastmass. :D

Uhh, kui õudne uudis ... ja veel üks... praegu telekast tuli. Masendavad lood. Ma ei räägi neid teile edasi, elu niigi raske. Head tuju tuleb säilitada, siis annad teistele ka edasi ja muudad maailma niimoodi paremaks. :)

Räägin teile oma kangelasest. Või õigemini, oma kahest kangelasest. Esimene on Blonde-Mafia, kelle reisikaaslane päev enne sõitu alt ära hüppas. Blong aga ei kaotanud pead ja pioneeri-attitude'i ja ütles äärmiselt Cartman'likult: "F... you guys, I'm going anyway!" Ja läkski. Täitsa üksi, võõrale maale. :) Helistas mulle hommikul ja lubas itaallastele tutvustada eesti ilusamaid lauseid nagu "ema astus ämbrisse." :DDD Ma pidin naeru kätte ära surema ja parandasin teda, et need olid kaks lauset ikka, "ema tuli koju" ja "ämber läks ümber."

Loodan, et ta reis saab väga kuul olema. Natuke muretsen ta pärast küll, ausalt öeldes, ta siuke uimasevõitu blond beib ja italjaanod ju... na temperamentsed ja kiired. :D Ta ei saaks arugi, kui juba abielus ja suur kõht ees kuskil pliidi ees seisab. Lapsed on kaheaastased, siis võpatab, vaatab ringi ja ütleb: "Möh?! Kutsud kinno või?" :P

...Hmm.. mis te arvate, kas see on mingi lind, kes mu tee sees ujub, või on see teepaks?... Noh, ütleme, et see on teepuru ikka... Paks on ebaviisakas öelda ja.. linde ju ei ole... praegusel kellaajal...Onju?! ;)

Mind kutsuti ka täna jälle reisile. Koos lapsega, välismaale. Et tehakse välja ja puha. =) Aga mina ei saa nii... Kui mul endal pappi pole, siis ma ei taha minna ka. Tahan iseseisvust, võimalust öelda, et "ah mine pekki", kui miski pinda hakkab käima. :D Samal põhjusel ei lähe ma kunagi kuskile maakohta pralletama, kui inimesed mulle veel päris hästi tuttavad pole. :) Sealt ei saaks enam minema. Ja mul peab alati tagavaraväljapääs olema. :D

Praegu näiteks mõtlen, et homme läheks hea meelega kingadega tööle... Täna oli botastega nii palav tagasi koju tulla, üleni mustas ju ka. Aga.. kuna ma olen tuntud printsess herneteral, mul hõõruvad sokid ka, siis ma mõtlesin sellise kavala plaani välja, et lähen tööle botastega, ja tagasi tulen kingadega. :D
Pagan küll seda rahalist seisu, muidu ostaks veel mõned kingad, mis eri kohtadest hõõruks, siis saaks kordamööda käia. Vaatasin just oma jalagarderoobi üle, mul on natuke kingi küll, kõik valged millegipärast. :D Peaks endale valgeid riideid ostma. Alles sain ühe hästi ilusa valge kampsuni, siuke...heegeldatud, auklik. Et siis mittekoitanud. :D Pean tshekkima, kas mul valgeid kopsukaid üldse on... Mul kõik puha värvilised. :D

Tahaks Lempsu kuskil näha, temale kunagi meeldisid mu jalad. :D Vaatasin peeglist just, pole nagu väga vigagi... ja siis lähen õues mingist peegeldavast pinnast mööda ja näen välja nagu õlletünder või väike aurik. Pidevalt on selline värk. Blong ütleb, et tal on sama asi, kodus vaatab peeglist, et täitsa enamp-vähemp, ja siis bussiaknast peegeldub mingi hirmus monstrum.

Kolmapäeval käisime siis poisiga vanalinna päevadel, raekoja platsis neid vanu soome veoautosid vaatamas. :) Tegime pilti ka paar tükki, nii palju kui saime. Seal oli nii palju rahvast ja kuna mul küünarnukikommet pole, siis ei astunud ükski inimene poolt meetritki eemale, kui ma poissi pildistada üritasin. :D Joosep on umbes... eee.. noh, umbes 90 senti pikk, nii et iga pildi peal on hell jalgademeri ümberringi. :D Ja kuna mul on selline kartmatu poeg, kes suva suunas minema tormab tagasivaatamata, siis suurel osal piltidest on näiteks ainult ta juuksed või vasak käsi või jalg. :D Vajutan nupule ja kuni fotokas reageerib, on poiss juba minema läinud. Aga paar ilusat pilti sai ka ikka. :)

Blongiga kohtusime ka, käisime vahetult enne ta Itaaliasselendu mingis välikohvikus söömas. Mina muudkui kommenteerisin möödaminevaid mehi, üks kenam kui teine, ja tema nentis, et "ei pannud jälle tähele." :D Meil on jube erinev maitse meeste osas. :)

Tore päev oli muidu, ja Joosepile meeldis ka. Ainult vahetult enne kojuminekut hakkas ta kaupsis kräunuma. :D Ma tegin selle vea, et lasin tal seal lasteosakonnas selle autoga sõita... ja siis ta ei tahtnud enam ära minna. :( Väike autohull nagu ta on. :))) Aga me pidime veel seal seisma ja vanaema ootama. Kui kohe oleks õue saanud edasi minna, siis oleks probleem lahenenud, aga niisama molutamine ajas ta närvi. :D Ja siis inimesed vaatasid eemalt nagu ma oleks mingi sadissimus-ema. :D Aga keegi ei kuulanud, mida Joosep karjus. :D "Mine sinna! Ei, ära mineee! Tule siia! Ei, ära tulee!" :D Üks tüdruk seisis ka sealsamas kõrval ja naeris. :D

Mul ütleb närv tavaliselt üsna kiiresti üles, ka seekord võtsin poisi kaenlasse ja läksime õue, lapsel kohe suu jälle kõrvuni. Õnneks sain ema ka mopsilt kätte peaaegu kohe ja sõitsime ikka koos koju. :) Joosep ei ole üldse mingi jonnija, seepärast on nii paha, kui inimesed kuskil teda jonnimas näevad, mõtlevad, et ta ongi selline. Tegelikult olime juba viis ja pool tundi linnas ringi traavinud ja ta oli hellalt väsinud ka. :) Igavene tubli poiss tegelikult. :)


Täna oli mul bussipeatuses üks noor kutt, hääääästi karvaste jalgadega. :D Nagu mesilane. =) Läks Lasnamäe bussile. :D
Ahjaa, ja hommikuti näen viimasel ajal ühte poissi, kellel õõõuuudsad püksid on. :D Siuksed... eriti sinised ja ei sobi ta ülejäänd riietega üldse kokku. Muidu ehk polekski nii õudsad. :D Tal on siuke sõjaväevärvides kapuutsiga asi seljas...eee.. kamuflaazh? Mõtlesin, kuidas seda paremini öelda ja tuli peast välja "dzhungli mimikri." Ja see küll lihtsamini ei kõla. :D Aga ta ise on lahe, mulle meeldib ta profiil. Ja jube tõsine ilme on alati. :D
Tema mind loomulikult ei näe. Ma olen ju nähtamatu naine. :(

Ja ometi tahaksin täna niinii väga kellegi kaissu end kerra tõmmata, et keegi kallistaks ja... oleks minuga koos. Elu on nii lühike. Kahjuks on mehed vist viimasel ajal kõik sellised, et sa pead ise juurde minema ja ise ütlema, et nii, nüüd sa "käid" minuga ja nii edasi ja nii edasi... Ja kui seksi tahad, siis asetad mehe voodile ja tema lamab, kuni sina kõik asjad ise ära ajad. :S Polegi mehi enam, ainult sellised... nipsasjakesed.
Või ehk on tõesti viga minus ja ma olen nii kuradi kole, et keegi ei taha.

Aaaah, täna olen kurb lihtsalt. Ignoreerige.

Hahaa, Joosep vaatab siin kõrval Leiutajateküla Lottet ja seal oli just üks onu, kes vasaraheidet tehes endale sellise hoo sisse keerutas, et koos vasaraga minema lendas. :D Hästi lahe film on, muide, soovitan. :) Ja Oja Petsi häälega jänes Adalbert muidugi, kes teiste keldris "uisutab." :DDD

Muide, mul on töö juures mingi tshehhi või poola kalender ja täna on nimepäev Bonifacego-l ja Walerii-l. Bonifacego... hmm... Poni-feiss-gõu? Ponifaatsegoo? Ja kaksikud Wallerii ja Walleraa. :D Homme on nimepäev Norbertal ja Bogumilal ja 12-ndal Onofregol. :D Ma ise astusin orkutis just harvaesinevate nimede community'sse muide. :D

Tegelikult on mul väga kurb meeleolu. Mõtlesin, et ei räägi teile... aga ma ikka räägin.
Mu sõbranna koer suri eile hommikul ära. PossuPengus, minu absoluutne lemmikkoer läbi aegade. PossuPenguse nimi kirjeldab teda nii ideaalselt... Possu oli ta siis, kui koonu ootavalt mu põlvele toetas või Joosepil järel käis püüdlikult ja Pengus oli ta siis, kui aknast koos kardinatega välja hüppas, et postiljoni hammustada. :) Ta oli juba vana ja haige ja pime (seepärast nad sobisidki Joosepiga nii hästi kokku, Joosep ei jää ju sekundikski vait ja pimedal koeral oli sellise lobamoka järel hea käia :) ), ja ma ei kurvastagi sellepärast, sest mulle tundub, et temaga on kõik hästi, ta kepsutab hingena ringi ja on rõõmus ja rõõsa. Aga mul on endast kahju, ja Joosepist, et ta Possut enam ei näe, ja sõbrannast ja tema perest ja nende teisest koerast, kes nüüd üksi on. :( Blongile ma ei öelnudki, sest olgugi et tema üldse ei teagi Possut, ta kurvastaks ikkagi.
Possu oli tõeliselt suure hingega koer. :) Mul on hea meel, et ma teda tundsin.

Nägin teisipäeva hommikul korstnapühkijat ja see peaks ju õnne tooma... Aga ma annaksin oma õnne Possule kaasa, järgmisesse ellu. Sest ta oli nii väga armas koer ja ma ei unusta teda kunagi.
Ingelkoer PossuPengus, head teed. :) Ehk kohtume veel.