Janu ja Sprite korraga

20.06.2008

Nii palju asju on vahepeal juhtunud, et ma ei teagi, kust alustada. Alustan kõige napakamast asjast: mu emal on kapis selline väike pudel ja peale on kirjutatud: "Nail polish remover" ja siis väiksemate tähtedega "with smell." :D
Justkui mõni neist ilma oleks.

Ja praegu just on eesti kolmest sama film, mis siis ka oli, kui mul veed ära tulid ja sünnitus algas. :D Nii naljakas on meenutada seda. :)))
Ja vaatan, et see peategelane on mu seksidiileri moodi. :) Ka siuke noor ja pikk ja ilus ja sale ja.. külm. Ülbelt õrn. Tüüp, kes hakkab jalgu trampima ja nutma, kui maailm ei tee nii, nagu tema tahab. :) Kelle peale ei saa tige olla, sest ta teeb oma rumalusi nii siiralt. :)

Enivei... siin ükspäev Joosep tuli mu kohvist lonksu võtma ja oleks kohvitassi äärepealt endale peale tõmmanud. Väga kuuma kohviga. Õnneks ma istusin siinsamas ja jõudsin tassist kinni võtta, nii et märjaks sain hoopis mina ja arvutiklaviatuur. Keerasin küll teise kohe tagurpidi, et kohv välja nõrguks ja üritasin kempsupaberiga niiskust välja meelitada... aga kasu ei midagi, enam ei funktsinud. Käed kõrbesid ka eriti valusalt ära. Määrisin nad kohe paksult Bepantheniga kokku (jube hea kreem muide, igaks otstarbeks, ausalt. Mine osta endale.) ja järgmiseks päevaks olid käed juba enamvähem. Aga ma olengi üsna kiire paraneja.


21.06.2008

Eile ei jaksanud enam üleval olla ja läksin poole jutu pealt magama. Jube lahe, et siin seivida saab juttu. :) Mõtlesin, et olen nagu krdi vanur, lähen reede õhtul juba pool kaks magama, aga ma ju tean, et poiss äratab mu juba varakult üles. Pealgi, mul on ka hommikuti hell uni, mis tähendab, et ma nii vana veel polegi. :D Vanuritel läheb ju varahommikul uni ära. :D

Igatahes... ma annan medali sellele, kes suudab ära arvata, mida Joosep praegu teeb. Aga ma ei saaks iialgi seda välja anda, sest keegi ei arvaks ta tegevusi ära, seega räägin parem välja. Joosep võttis kausist tatrapudru välja ja valas piimakannu. Enamus läks laua peale laiali, siis ta ronis seal põlvedega otsas ja määris seda endale näkku ja jalgadele. Ma ei vaevu pahandama. Niikuinii pean hakkama kohe varsti tolmuimejaga mässama ja niikuinii õiendan lapsega koguaeg. Kahju, et ta meelde ei jäta midagi. Endale mõjub ka jube frustreerivalt, kui pean koguaeg ühte ja sama kaagutama.
Aga ta teeb nii palju pahandusi, või noh.. rumalusi. Ta ei tee ju paha pärast. Mul lihtsalt võhm väljas, ei jaksa muretseda. Alles ta tahtis, et ma ta kõrvu puhastaks, vatipulgaga. Puhastasin siis. Ja järgmine asi, mida märkan- ta seisab peegli ees ja üritab endale hambaorki kõrva toppida. Nagu... &¤/*#!!!
Siis võtad käest kinni ja seletad ja näitad ja ... kolm korda. Neljandal korral tõstad juba väheke häält. Ja noh... seitsmekümneviiendal korral võtad pesapallikurika appi. :D Seepärast emad kõik nii närvilised ongi. :D
Õnneks Joosep on tegelikult päris hea laps.

Ükspäev läks vanaemale vastu, kui see õhtul koju tuli. Vanaema aga tuli, pani käekoti tuppa ja läks uuesti välja koridori, et postkasti vaadata. Ja Joosep läks kohe hirmsa hurraaga tegi ukse lahti.. Ja siis tuli minu juurde teise tuppa ja ronis sülle ja ütles et "üks onu tuli tuppa, sepe kardab." Ma mõtlesin, et mida krdit... Läksin vaatama, ei olnud kedagi, ja ema ei olnud ka kedagi märganud koridoris. Aga Joosep väitis järjekindlalt, et mingi "punane onu" oli seal koridoris olnud ja teda hirmutanud. Vaene väike tobujuss. :) Võtsin ta sülle ja käisime terve korteri läbi, näitasin talle, et onusid netu. :)
Ehk oli tõesti mingi naaber, meil on siin majas neid ärajoonud nägudega lopergusi vene onkusid küll ja küll. Imelik lihtsalt, et ema ei märganud, me elame ju esimesel korrusel, toauks on koguaeg silma all.
Ehk näeb ka neid ... nagu minagi. Sel juhul on mul ainult hea meel, siis on tal ka kaitseinglid. :) Muidu poiss kippus alati kohe koridori jooksma, nüüd on palju ettevaatlikum. :) Võõraid ta ju ka ei karda ega võõrasta. Ohtlik värk. Ja mõnes mõttes jube lahe ka. :)

Aga jah...arvutijutt jäi pooleli. Kujuta nüüd ette, kui su elu koosneb tööle-koju sõidust, tööl olen ju ka enamasti üksi. Ainus suhtlemiskoht on arvuti. Ja mõtle nüüd, mida ma tundsin, kui selgus, et see enam jalgu alla ei võta. Eriti kuna ma olen rahadega praegu üsna miinuses, nagu juba ennegi öelnud olen. :(
Nutsin terve päeva. Lõpuks leppisin juba olukorraga, mõtlesime õhtul kojujõudnud emaga, et lõpetame siis lepingu, muidu maksa niisama iga kuu neti eest, mida pole.
Eriti nõme oli see, et olin just teinud uue suvekonto rate.ee-sse. Kirjutan seal juba mitme tüübiga, ja tööl server mind tavaliselt reiti ei lase. Orkutisse laseb, aga kommida või midagi muuta saab ainult üksikutel päevadel. :D

Järgmisel hommikul läksin tööle nagu ikka. Võtsin veel ühed asjad kaasa, mis pidin ühele sõpsile andma kunagi, aga me polnud juba miljon aastat ühe bussiga sõitnud hommikuti, tal tööajad muutusid. Aga mõtlesin, et viin need lihtsalt töö juurde.
Ja bussiminnes oli eriti naljakas, see sõps seisis seal juba ees. :D
Rääkisime siis juttu ja ma mainin, et arvuti pees. Ja tal oli nagu lahendus kohe olemas. :)))) Niiiii normaalne. :) Nagu prints valgel hobusel, ausõna.:)))
Ta lubas tulla ja aidata mul uut arvutit ka valida ja... igatepidi nagu abiks olla. Ta on üks neist inimestest ka, keda usaldada saab, jube paljudel meestel on muidu selline... enesekindlus ületab oskusi. :D Igatahes, mul on hea meel. :) Kummaline tegelikult, mul omal vend on ITmees, aga tema käest abi küsida on üsna mõttetu. Ta sügab kukalt ja venitab mõtlikult: "Noooo..." Seisad siis kannatlikult ja ootad vastust ja lõpuks hakkad ringi vaatama igavledes. Ja enne kui arugi saad, on ta juba taustaga ühte sulanud või minema hajunud.
Noh, tõele au andes on tal kiire ka alati. :D Või siis ütleb mulle, et helistab tagasi (never gonna happen) või et ma läheks poodi ja valiks juba välja, mis mulle meeldib. Aga kogu point ongi selles, et kogu see tehnikamula kostab mu kõrva nagu linnulaul, ühestki sõnast aru ei saa. Kui nüüd selle juurde liita veel see, et mul mälu puudub, siis mõistate ehk probleemi. :)
Ints aga lubas minuga koos poodi tulla ja osutada näpuga sellele arvutile, mis hea on. Selle siis ostangi. :) Lihtne! :D (Harju loogiline Malevast meenus.)

Hihii. :D Mul on nüüd uus klaviatuur, ajutiselt. Must. Enne oli hall. Ja siin on valgete tähtedega kirjutatud, eks. :D Vaatan siis siin just neid nuppe ja... peaks töölt musta markeri tooma ja Shiftist f-i ära kustutama. :D

Akna taga jälle krõbistab mõni eriti suur rott plekk-aknalaual kuivikut. Või siis sajab vihma. Eile jäin ka töölt tulles vihma kätte. Või noh, tegelikult ei jäänud. :D Mul oli vihmavari ja kolm suurt kotti. Käsi jäi natuke puudu, aga muidu sain oivaliselt hakkama. Mulle vihm üldiselt meeldib.
Uuu, müristas. =) Mu õel on täna koolilõpupidu. :) Palju õnne! :) Lõpuks ometi saad õppida nii, et mõnus ka on. :D Mitte ei pea kiirustama ja tuupima.
Sõitis kuskile linnast välja. koolilõpupidu on lahe tavaliselt. Ja viimane võimalus nende inimestega veel midagi rääkida. Edaspidi kui neid kohtadki kuskil, siis vaadatakse teineteisele ebalevalt otsa või naeratatakse ja minnakse mööda. Enam ei ole sundust koos olla.

Ma kuulsin eile, et Joosepi isa hakkab vist varsti abielluma. See tekitas väikse tornaado mu peas. Aga noh... põhimõtteliselt on mul hea meel. Ta on selline kunstnikuhingega tüüp, kes unustab vahel süüa ja magada. Nii et mõnes mõttes on hea, et keegi tal silma peal hoiab. Ehk elab siis küllalt kaua, et Joosep saab minna ja ta üles otsida ja jalaga tagumikku talle anda.
See on asi, mis mulle jõudu annab. Et õiglus pääseb kunagi võidule. Et ta peab tunnistama, et minul oli õigus. Et ma ei valetanud.
Nii solvav, et ta seda üldse arvas. Aga noh... Ehh. Minevik. Mis sest enam.

Mina lähen ju ka oma eluga edasi. Rates on päris mitu päris toredat tüüpi. Ehkki mulle tundub viimasel ajal, et ma olen nii õudne inimene, et ei tohikski üldse kellegagi koos elada. Vanasti arvasin alati, et ma olen hästi rahulik ja selline... uimane inimene. Aga nüüd hakkab üha rohkem tunduma, et ma olen hüpernärviline ja kannatamatu ja äkiline ja noh... mulle käivad kõik pinda. :D
Praegu näiteks kirjutab mulle üks mees, kes kirjutab ilma eriliste rämedate kirjavigadeta ja oskab vist käituda ka, ja tundub selline..enamvähem, aga ta räägib pidevalt sellest, kuidas ta mulle asju ostaks. See häirib meeletult. Miks, pärgli pärast, peaks ma tahtma, et ta mulle asju ostaks??? Nõme.
Ja noh, see ka, et ta teab ju küll, et mul väike laps on, ja ometi on ta nagu kaan mu küljes. Msnis siis. "Mis sa nüüd teed? Kuhu sa kadusid? Kas sa ei taha enam rääkida minuga? Miks sa nüüd nii vaikseks jäid?" Jne, jne. No... ärritav, hellalt ärritav. See, et mul arvuti lahti on, ei tähenda, et ma siin istun koguaeg, see oleks ju ilmvõimatu. Ja kuna ma ju näen, kui keegi midagi ütleb, siis tavaliselt vastan kohe, kui saan... aga ma ei viitsi tõesti jäädagi juttu puhuma.

Või ehk ta lihtsalt ei meeldi mulle küllaldaselt. :D

Hetkel igatsen seksidiileri järele liiga palju. Ta on juba mitu päeva lubanud arvutiga appi tulla. Ja igal õhtul teatab, et "kuule, täna ikka ei jõua."
Ja ma olen liiga palju mõelnud ta peale. Tundeid tuleb teadupärast vältida, mistõttu ma ei tahagi enam, et ta tuleb. Õnneks ei ole tal niikuinii täna ka aega. :D

Sel päeval kui mu arvutiga õnnetus juhtus, kuulsin telekast ühte Tina Turneri laulu, kus olid sellised sõnad:

Women of a certain age
They learn to rely and judge all his responses
Having played the mating game
She doesn't waste time cause all that she wants is
Really honest emotions
Ones he can't help but show

..

Women who have made mistakes
Are a little afraid, they don't like taking chances
She will play the waiting game
She's never impressed by those manly advances
...

Tell me you're real
You're not pretending
Let's make a deal
'Coz my heart's depending on you
--

Õudusega nentisin, et olen woman of a certain age. Ma ka ei viitsi tühja flirdi peale aega raisata. Ma otsin ka midagi tõelist, ja see ei peagi ju ilmtingimata armastus olema. Peaasi, et mingigi tõeline emotsioon.
Seisin seal peegli ees, kuulasin seda laulu ja mõtlesin, et fakk, ma olen nii vana ja üksi. Äranutetud näoga ja põlenud kätega ja luumõrane. (Joosep lööb mind peaga, kui tige on.) Ma vihkan neid hetki, kui tundub, et ei tulegi enam kunagi midagi head, et elu jääbki ühe koha peale tammuma. ja et ma polegi ehk väärt rohkemat.
Õnneks annab see tunne hiljem jälle järele. Ehk ükskord suudan ta ka päriselt lämmatada.
Kõige jubedam asi, mida olen enda hirmutamiseks välja suutnud mõelda, on see, et ehk see ongi mu eluülesanne. Õppida üksi olema, ja mitte teisi vajama.
See tähendaks muidugi automaatselt seda, et kõik läheb pekki, ürita kuidas tahad.
Ma olen autosugestsioonis super. :(
Aa, näe, loe seda blogi siin, noor tüüp blogib eriti kirglikult elust ja inimestest. :)
www.inimlikkus.blogspot.com

Hiljem saadeti mulle postcrossingust (ehk see koht, kus võhivõõrastele üle maailma postkaarte saata saab, ma just saatsin kolm kaarti ära) meil, üks usa tshikk oli mu kaardi kätte saanud ja kirjutas niimoodi: "thank you for all the postcards! I love them! I enjoyed reading yourcard. It's not every day I receive a postcard that is well written! I willdefinitely check out all that you recommended me! I loved Trainspotting, too. Ican't wait to watch more of Ewan McGregor's movies! And Nabokov's Lolita -- itis one of my favorites! Thanks again!"
Ta nimelt tahtis seal, et inimesed talle soovitaks erinevaid asju, ma siis soovitasin, musa ja filme ja raamatuid ja andsin mõned lingid ja... :) Aga nii armas, et ta vastas. See tegi tuju heaks. Kellelegi kuskil ma meeldisin. :D

Ja sellega siis lõpetangi täna. Pagan teab, millal jälle aega on. Loodan, et järgmisel korral on parem tuju ka. Adam Brody oli tänases OC-s cute as hell. =)
Lähen sööma. Head isu! :)))