Teie Klahv de la Fele on tagasi :)

Tere jumalime. :)
Ma olen nüüd kaks nädalat üksi tööl, nii et küllap on aega siiagi üht-teist kirja panna. Ammu juba aeg.
Vanasti olin koguaeg üksi tööl, aga viimased ajad isa passib pidevalt siin ja ei taha kuidagi koju minna. Ehh elukest, eksole.
Omad vitsad peksavad. :P
Igatahes, tassisin (st kallim sõidutas mind ilusti ukseni :D ) oma stepperi ka tööle täna hommikul, siis saan mitu kärbest ühe hoobiga. Kodus on meeletult tegemist, kunagi pole aega ja rasv moodustab kõikjale taskuid. :D Rasedana olen ainult raskem olnud. Aga noh... kevad tuleb ja nii. :) Küll saame hakkama.
Vaatasin just e-kooli ja jumal tänatud, et stepperi siia tõin, kodus ei ole täna õhtul hetkegi hingetõmbeaega, tundub. Vaene laps. Ta oli üleeelmine nädal haige, ja ühel õpetajal on ainult kolmapäeviti tund. Ütles siis suusõnaliselt õpilastele, et töö tuleb, aga Joosep ju ei kuulnud, kui kodus köhis, eksole... Sai kohe esimesel päeval kooliminnes litaki kahe kirja. (E-kooli osad õpetajad vist põhimõtteliselt asju ei kirjuta. Ma soovin neile palju isiklikke lapsi. Siis mõistavad oma eksimusi.)
No ja järele teha ka ei saanud järgmisel nädalal, sest kogu klassiga oli külaskäik muuseumi. (Mis on iseenesest väga lahe.)
Aga nüüd homme on siis järgmine ja ühtlasi viimane võimalus tööd järgi teha, samas on muudes ainetes kah kaks kontrolltööd, ja lisaks vaja vastata kohustuslikku kirjandust. Ja pluss veel kodused ülesanded, eksole.. :D Mille hulgas on : kirjuta näidend jutu põhjal.
:D No ma ei tea tõepoolest... Võib-olla õpetajal on turbokäsi ja vahe mõistus ka abiks, aga lapsed kirjutavad aeglaselt ja ainult siis, kui sa malakaga selja taga seisad raugematu tähelepanuga. (Mul on selle tähelepanuga pidevalt probleeme. :D )
Lisaks peab ju kõigepealt mustandi kirjutama... Oeh... Hea, et me eile suusatamas ära käisime. (Sest jah, suusaveerand on ja suusatamas peab käima. Ma kasutan siis juhust ja käin ka kaasas. Kulub igati marjaks ära, ehkki iga kord on enne surmahirm. :D )

Et siis jah... käisime suusatamas, kopin oma eilse facebooki staatuse ka (peakski järjest kõik vahepealsed staatused siia kopima, saaks kokkuvõtliku ülevaate) :

Käisime suusatamas, jube mõnna oli. Pärast läksime kohvikusse, olime ainsad seal, sest kõik normaalsed inimesed ei tuleks õue vaadates selle pealegi, et suusatamine üldse valikutes on.
Igatahes... rääkisime Joosepiga selgeks, kes mida ja läksin tellima. Vuristasin värgid ette ja kõige lõppu: "Ahjaa, üks vastlakukkel ka."
Tädi naeratas magusalt ja ütles Joosepi poole viidates: "Las ta ise tuleb ja valib endale."
"...ma võtaks ikka endale ise..."
:D Väga tobe oli olla.

--

Naljakas jah, et mujal on hiiglaslikud poriaasad ja seal on imeilus talv. Tehislumi on väga lahe asi.
Muidu oleme ikka päeval käinud, aga nüüd käisime õhtul, oli juba pime, rajad on muidugi valgustatud, aga ikkagi on selline mõnus.. udune. :) Ja õhtul on sama palju suusatajaid kui päeval, eeliseks aga see, et õhtul on seal oskajad. Nii et kui meie kahekesi rajal ukerdame, siis teised ei lase end üldse segada, panevad aga siuh ja viuh mööda nagu kärbsed Miniscule'i multikas. :)
Päeval peab igaks juhuks kogu aeg valvel olema, muidu mõni algklasside pamp tuleb suure hooga külje pealt sisse. :)

(Joon parajasti Nescafe'd nagu ikka, poes soodukas olid mingid shoko-pähklikohvitorud, ostsin, et proovida, ja neil on meeletu pähklilõhn, täitsa lahe. :) )

Hommikul saime uue vihavaenlase vist, tormasin korteriuksest koeraga välja ja üks onkel tuli just alt trepikojauksest sisse. Rosin ehmatas ja tegi parima lõukoera jäljenduse, onkel hüppas oma poolteist meetrit õhku. Ikka täiega nagu.
:D Ma muidugi riidlesin koeraga ja puha, aga... no mida sa teed, eksole. Ikka juhtub. Nad ei puutunud ligilähedaseltki kokku, lihtsalt haukumine oli väga ootamatu ja vali. Rosinal on väga ebanaiselik hauk ka, möriseb bassihäälselt nagu bernhardiin tõrrepõhjas. :)
Samas inimesed tavaliselt ei salli seda, kui neist loll mulje jääb. Siis hiljem on kurjad, et neid sellisel hetkel nägid, väldivad ja ussitavad. :D No ehk see onkel ikka mitte... ma loodan.

Krt, mul on jälle meeletu kiluleivatordi (Selveri kraam) isu. Ükspäev meil oli kodus seda, teadsin, ja sõitsin kodu poole ja kartsin, et äkki keegi on selle juba ära söönud. Mõlgutasin mõtteid, et ma oleks nõus tapma, et kilutorti saada. Muidugi endale kohaselt kohe korrigeerisin, et no, mitte päris tapma, lööma. Ehk. No nõgest teeks küll käele.
:D
Mage värk.
Hädasti kilutorti vaja. :D

--

Varasemast ajast:

Ühest vanast postitusest, mida keegi siin lugemas oli käinud:
Nagu me Inksuga rääkisime salagigolost ja ma lugesin saiagigolo. xD See oleks mu unelmate mees. :D

:D Tõepoolest... Praeguseks oleks saiagigolo poisike mu päriskallima kõrval. :) Päriselt. Võitlesin siin just, et mitte facebooki kirjutada, et "mul on kõige parem mees." :D Kiidelda pole ju viisakas. Noh... tulin siis siia kiitlema. :D

Õues on järsku nii külm-külm ja kullake kirjutas eile facebooki chatis, et viib mu täna autoga tööle. Ütlesin küll, et saan ju ise ka, aga ta jäi endale kindlaks. Hommikul saatsin Joosepi kooli, kusjuures, kui tema sööb, siis ma samal ajal kordan talle neid põhilisi asju, mis oli õppida vaja, noh, siis kinnistab eelmisel õhtul õpitut ja tekitab õige meeleolu ka ehk. Tundub, et talle ka sobib selline stiil. Igatahes, siis, kui tal juba jope seljas oli ja ukse juures seisis kindaid kätte tõmmates, siis meenus mulle järsku, et raisk, tal oli ju Tom Sawyer vaja läbi lugeda ja meil oli lõpust natukene lugemata, paar peatükki õnneks ainult. Sidusin talle salli kaela (enda salli, Joosep kaotas oma uue vist jälle ära) ja vuristasin: "Ja siis Tom ütles kohtunikule, et oh häda, Indiaani Joe oli ju koopas! Tormasid sinna ja seal ta oli..." Ja nii edasi ja nii edasi, kähku, kokkuvõtlikult. :D Noh, et ta teaks, mis seal juhtus. Ma siia ei kirjuta, muidu on spoiler äkki mõnele, kes pole lugenud. (Loe siis siva. Või loe uuesti, mul oli ka väga lõbus taaskohtumine.)
Jõudsime ilusti kõik 15 sekundiga "läbilugeda" (eks ta pärast loeb korralikult üle) ja saatsin Joosepi kooli. Siis käisin Rosinaga õues, tema pealt nägi ka, et külm on. Iga natukese aja tagant heitis külili ja keeras käpad maast eemale, et neid veidi soojendada. Pean selle rõveda rasvakreemi jälle välja otsima, mis ta käppade jaoks oli..
Ja siis sõitis Mr. X maja ette. Ronisin oma kottidega autosse, mulle ulatati Statoili cappucino. Ja pepusoojendus oli ka juba sisse lülitatud. :) No niiiii armas. :) Ta on nii hooliv ja hea. No ja ühtlasi totaalne machopurikas. :D Ma ei tea, kuidas ta seda korraga oskab.

Uhh, peaksingi ju nüüd LÕPUKS OMETI varasügisesest romantikareisist ka rääkima... Lubasin ja lubasin suure suuga, ja käega ei vajutanud klahvilegi. :) (Sõna "klahv" meenutab millegipärast kolme musketäri. Ilmselt on see jäänuk mõnest eelmisest elust hiinlasena. :P Athos oli ju alati mu lemmik, ta tundus kuidagi väga kindel ja huvitav. Kah macho. :) Klahv de la Fele. :D)

(Ja uus sulg, mu pea on liiga hõljuv, haa, kas see pole luuleline. :) Tegelikult sulg sulu mõttes ikka, mitte sulg sule.
Et ... sõna "jäänuk" meenutab keskmist õde. Tema purskas kunagi naerma selle peale, kui kirjutasin kogemata mingi muu jutu seas jänku asemel jänuk ja siis jätkasin kohe segamatult ootamatu onu Remuse ainetel, et kirbud, kirbud, jäänukonu.)

(Ja veel üks sulg, enne rääkisin oma sallist, pehme fliissall, helesinine, sobib imeilusti mu saabastega kokku. Isa kutsub neid taevasseminemise-saabasteks. :D Ka helesinised, noh.)

--


Ma ei hakka üldse midagi muud ponnistama, panen kohe "publish" ja jätkan homme. :)
Mus ja kal.