Hormonaalkotkas

Heips. :)

Istun tööl, joon kohvi ja loen raamatut. "Skvotterid." Olen 62-l leheküljel ja pole veel skvotteriteni jõudnud. Aga muidu pole väga viga. Viimane suurem elamus oli "Harjunpää ja armastuse nälg." :) Ma ei teagi, miks. No peale ilmselge, et tõesti suurepäraselt kirjutatud. Kuidagi läks korda. Samamoodi oli elamus (juba ette ootasin) vana hea Clindiga "Hea, paha ja inetu." See lõpp on ikka nii super.... kahju, et öösel näidati, Joosep ei saanud vaadata, pidi kooli minema järgmine päev. Muidu see kolmikduell ja pidev põrnitsemine on ka täiesti võrratu... :D Nüüd nädalavahetusel oleks aega järele vaadata, aga teadupärast pean siis mujale litutama minema. :D (No ehk kuskilt ikka jääb aega kodus passimiseks ka.)
Tahaks suusatama ka jälle minna, pidime eile minema, aga töölt välja purskudes oli kohe uksel selge, et suuski küll alla ei pane sellise burgaaga. Mul on küll oivaline ankurpee, aga Joosep oleks lihtsalt minema lennanud.

Eilse postituse lisaks mainin ära, et täna olen juba kahe inimesega väga konkreetne olnud. :D Ise olin nii uhke. Pärast muidugi, rääkides tundsin ainult, et mind üritatakse nurka ajada, seega viisakas vastulöök ja käbens! :D
Eile õhtul aga lamasin voodil ja kuulsin, et Joosep kuulas teises toas Foo Fightersi Pretenderit, ja õudsalt ajas nutma. :D Ma ei oska seda kuidagi selgitada ka, hirmus emotsioonilaine.
Pärast lugesin talle "Kadrit" ette ja iga natukese aja tagant pidin vait jääma, sest pisarad kerkisid kurku ja hääl hakkas värisema. :D Selgitasin siis talle, et sorri, mul on varsti Põlva pullikasvatajate kongress, emotsioonide üleküllus. Ta mõistab küll. Mu laps kasvab väga vabas õhkkonnas. Mina kasvasin ka, mulle räägiti samamoodi ausalt igasugu hirmsatest asjadest, juba siis, kui teised lapsed veel küsidagi ei osanud. :D Aga leian, et see annab teatud eelise. Kel info, sel võim. :P




Jube lahedad. :) Trummar on eriti asjalik lõpus. :D

Haha, mulle öeldi "Nutikas poiss."
Õnneks mitte päriselus, vaid netis ikka.. Joosepi mängus. :D Ma võtan iga nati aja tagant rooli üle ja korjan punkte ja kaupu. Joosepil pole eriti püsivust (no ja ma ju keelan pidevalt arvuti üldse), ma siis kasvatan talle siin tööl passides laoseisu ja muid hüvesid. :D
Üleüldse, võiksin täna juba kell 2 siit ära minna, aga kuhu mul kiiret. Arvan, et passin mõnuga õhtuni ikka. Siin nii hea vaikne, keegi ei käi pinda. :) Loen raamatu ehk ikka läbi.

--

Nonii, kell on nüüd... 3:41 ja sain just raamatu läbi. Kokkuvõtlikult päris mõnus raamat. Ühtlasi hakkas tunduma, et äkki olen salapunkar. :D Kogu see atmosfäär ja olek oli väga... noh... just mõnus. Kohti oli kerge ette kujutada, ilma liigse sõnamulata. Tegelased olid ka äratuntavad, ma olen päris paljusid nende seast isegi kohanud. :) Keelekasutus meeldis iseäranis, kõigil oli täiesti äratuntav eripära. Eelmisena lugesin ühte filmiraamatut, "Lahkulööja" filmi kolmandat osa, "Murdmatu" oli nimi. Seal rääkisid kaks eri inimest kordamööda peatükkides. Ja mõlemal oli täpselt üks ja seesama "hääl." Üldse... selline niru ja kiirustatud traageldis. :) (Ehk film on etem, ma olen ainult esimest osa näinudki.)

Nüüd aknast välja vaadates oli jube imelik, et lund sajab. Seega ilmselt oli praegune raamat veel parem kui arvasin, seal oli ju suvi parajasti. :)
Ainult üks asi oli, mis naaatukene silma jäi. Autoril (või minategelasel, kes teab) on komme ette ära öelda, mis juhtuma hakkab. :D Võib-olla teised ei paneks tähelegi, aga mulle torkas iga kord, et ahah. Laused nagu "arvasime siis, et sellest piisab." Või "tollal ei kartnud me veel koeri." ja nii edasi. Saad pihta küll. :D (Tegelikult polnudki koeri, niisama näide.)
Igatahes, toredad tegelased ja mõnna lugu. Sinna tahaks külla minna. :)
Hugo Vaher, Skvotterid.

Arvan, et pean nüüd "publish" vajutama ja koju minema oma tänastest tunnetest üllatuma. Näeme varsti! :)
Mõnusaid paraade! Ja see va kiluleivatort... mmm... ja magustoiduks vahukoort, siis ma olen õnnelik. :) Äärmused nagu ikka.