Kõigepealt mainin ära, et I stand corrected, Eesti mehed ikkagi oskavad ilusaid asju öelda küll. :) Vanad semud üllatavad ja teevad tuju hirmus heaks. :)
Muudest asjadest - klaarin pead.
Ma olen võtnud endale vahepeal aega paranemiseks, ja tundub, et asi edeneb. Ehkki pisut ameerika mägede stiilis, üles-alla, kord heldin südamepõhjani ja kallistaks nagu viimnepäev käsil, ja siis tahaks f*ck off öelda ja samasugust külmust vastu paisata, nagu mulle tema poolt tulnud on. Usun, et novembri saabumisega paneme sellele ilmselgelt rumalale ühepoolsele armastusele punkti. Või noh, mingi siukse lookleva joone, mis tähistab ühest asjast teiseks moondumist. Ma ju hoolin kõigist neist tüüpidest endiselt, keda armastanud olen, tunne lihtsalt suubub mineviku vormi.
Sõpruseks seda siin küll kuskiltotsast nimetada ei saa, sõpruse jaoks oleks vaja soojust, ja tema poolt on ainult jää. Aga sitta kah, nagu viisakad inimesed ütlevad. Tema kaotus. Ma olen üritanud, nüüd liigun edasi. Aitäh kõigi ilusate tunnete eest, missiis, et need vaid mu peas eksisteerisid.
Süütundega ma veel maadlen. Tunnen end nimelt veidi oma südame ees süüdi, tema ju lootis, tema usaldas seda tunnet, et just see mees on tema Üks. Nüüd olen nagu quitter. Aga no... kaua võib. Ka jalutu mees oleks juba minuni jõudnud, ükskõik, kust maailmaotsast ta siis roomama oleks hakanud selle kõige alguses.
Kõike head ja häid kõiki.
Ma olen maruemane inimene, mul on vaja kedagi, kellest hoolida, kelle poole oma romantilised mõtted suunata, muidu olen nagu poolik. Aga ma keeldun uskumast, et nii jääbki, et polegi enam olemas kedagi, kellele ma tõeliselt meeldiks. Ja ehkki paljudes peredes kipub ajalugu end kordama kummalistel põhjustel, siis isegi mu emal oli ju vahepeal uus mees... kes küll nüüdseks on juba aastaid surnud. Ma tahan tegelikult uskuda, et ka mu ema leiab veel kellegi uue, ta on ju veel noor.
Mitte et nii ongi, saad lapse ja jääd pärast igavesti vallaliseks. Selline "trend" kipub vist liikvel olema küll... Ja vallalisuse all pean siis silmas üksiolemist (laps ei asenda meest,) mitte abiellumist, eks. Ei saa ju öelda, et ma olen üksi, kui mul on laps.. eriti veel nii khuul laps, nagu mu krants seda on. :)
Kirjutasin Joosepi isale ka üle miljoni aasta, panin paar joonistust ja rääkisin mõned poisi naljad edasi. Tundsin nagu natuke kohustust ka, ehkki ta tõenäoliselt ei loegi üldse neid kirju. Ja samas on paha tunne ka, tema pärast, sest kui ta loeb ja vaatab neid pilte ja asju, siis.. ma ei teagi. Kui ta Joosepi olemasolu lõpuks teadvustab endale, siis ma kardan, et ta elu läheb natuke sassi.
Aga samas.. miks peaksin mina tema peale mõtlema, ei pea, ma pean mõtlema eelkõige Joosepile, ja Joosep kavatseb kindlasti millalgi oma vanameest vaatama sõita. Pealegi, ma olen siis vähemalt omalt poolt teinud kõik, et sidet nende vahel natukesekenegi ülal hoida. Probleemid, mis tekiksid teisele selletõttu, et ta ise on need endale oma rumaluse ja põikpäisusega kaela kutsunud... ei ole ju minu süü.
Ma ei saa ega taha enam hoolida inimestest, kes ei taha, et neist hooliksin, see tekitab minus endas tunde, nagu kerjaksin vastuarmastust ja polekski päristundeid väärt. No more Little Miss Ego Feeder for vain indifferent men.
Aga jah, ma saan aru ta ideest Joosepist eemale hoida. Sest kui ta teeks korraks südame lahti, siis ei saaks ta enam minema minna ja egoistlik edasi olla. Ja egoistliku all pean silmas seda, kui inimesel on luksus mõelda kõigepealt iseenda peale ja siis alles teistele. :) Nothing bad. Ma ju tean teda küll. :) Ja Joosepit tean ka. Nad oleks nagu liimitud kokku.
Igatahes... ma loodan, et ta teeb siis oma eluga vähemalt midagi friggin Suurepärast, sest muidu on ta lihtsalt imelise võimaluse oma poega tundma õppida mööda lasknud.
Mõtlen üsna palju viimasel ajal sellele, kas asjad on ikka seda väärt. Tahan kõik keerulise enda jaoks selgeks ja lihtsaks mõelda. Ei taha rapsida ja muretseda selle pärast, mis minust üldse ei sõltu. Raske on ümber harjuda, ma olen muretseja-tüüpi. Alles oli ühel ööl, ma lamasin voodis ja ei suutnud magama jääda, sest mõtlesin sellele, et pildiraamid võivad voodi kohalt alla kukkuda ja me pead lömastada. Ise üritasin end veenda, et kamoon, olen'd normaalne, need pildid on seal rippunud juba ligi 6 aastat, mis pärgli päralt peaks nad NÜÜD alla kukkuma... ma ei tahtnud alluda, sest siis jäängi oma uitmõtete ohvriks, eks. Ent kui kell oli juba pool neli öösel saanud, siis mõistsin, et ei jää muud üle, tõusin üles ja võtsin pildid seinalt. Ja siis jäin kohe mauhti magama ka. :D
Samas, ma peaksin rohkem end usaldama, isegi nendes ogarana tunduvates asjades. Seega on pildid seinalt maha võetud.
Muidu olen aega veetnud tööl, boss sõitis jälle soojale maale ja ma siis asendan, teen inventuuri. Pidin seda küll ainult alustama, aga... parem on teha, kui kedagi teist vahepeal asjades siblimas ei käi, nii et saan vist tänasega terve inventuuriga ühele poole. Kerge kretinism hakkab küll ilmnema, näiteks avastasin telekat vaadates järsku, et loendan oma hingetõmbeid. Olin siis 71 juures parajasti, kui märkasin. :D
Ja õhtul-öösel koon. Väga silmalembene tshikk. Not.
Vaatasin mingipäev seda ee... ma ei teagi, mis selle saate nimi on, aga see on pilgeni täis Vene sensitiive, kelle seast üritatakse siis parimat välja valida, andes neile igast ülesandeid. Igatahes hakkasin mõtlema, et kuidas saab "sensitiiv" sind aidata, kui ta ei tunnegi sind. Inimesed on nii erinevad, isegi selline lihtne väike asi nagu õnn on erinevate inimeste jaoks totaalselt erinev. Kui tema on materiaalne inimene ja ütleb sulle, et ooo, sul läheb väga hästi elus, ent sina oled hoopis paduromantik, siis ei pruugigi ju nii hästi minna, eksole. :)
Või kui see "sensitiiv" (eeldame, et ta tõepoolest tunnetab asju ja teab üht-teist) on ise kibestunud inimene, ja arvab inimestest ennekõike halba, siis on ju kõik tema öeldu ja tunnetatu ka läbi selle kibestumise prisma. St näeb ainult halvas valguses kõike ja ei üritagi põhjusi leida. A la ütleb sulle, et "su abikaasa tõukab sind otsustaval hetkel enda juurest eemale" ja jätab sind meest lõputult kahtlustama ja ette juba vihkama ja hülgamist ootama, ja unustab mainida, et ahjaa, te olete sel otsustaval hetkel kohekohe auto alla jäämas ja abikaas päästab su elu.
Muide, mõtle, kui õudne oleks, kui lükkad teise auto eest ära ennastohverdavalt ja samal hetkel autojuht keerab rooli ka sinnapoole... Elu võib vahel nii nõme olla.
Kuulsin just üht niru uudist oma tutvusringkonnast, hirmus mure on nüüd. Aga ma leian, et seda uudist saab kahtepidi võtta, ja võtame positiivsest küljest. Kõik saab korda, küll näete.
Ema ka just helistas, ta käis hommikul töövestlusel (esimest korda kogu selle aja jooksul kutsuti üldse kuskile, enamus tööpakkujaid ei vaevu isegi kirja saatma) ja homme pidi teatatama, et kes mitmest kohaletulnud kandidaadist koha sai. Talle oli juba helistatud ja öeldud, et you're in, tule esmaspäevast tööle. :)))
Kaua ta nüüd juba töötu on olnud, aasta? Või rohkemgi, ajaarvamine on mul nagu ikka. :)
Eile õhtul istus voodil ja torises, et jama koha peal see asutus, et ta peab siis hommikuti veel 10 minutit jala minema peale trollist mahaminemist! :D Noomisin teda, et krt, teised inimesed kolivad teise linna, et tööd saada, teise riiki, for god's sake! Ole õnnelik, et kutsuti üldse. :)
Väike värskendav jalutuskäik ongi mõnna! :D Füüsilisele vormile ka hea.
Eelmisel nädalal sõitsin õhtul töölt bussiga koju ja istusin kahe mehe vahele litsutult tagapingis ja mõlgutasin mõtteid. Kurb oli, ja ma oleks niiiii tahtnud kellegi peale mõelda, minu tavaline väike põgenemishetk, eks. Aga kuna Üht pagendatakse parajasti, siis keelan endal tema peale mõelda, ja kedagi teist ei ole, kes küllaldaselt huvitaks. Ja nii ma seal istusin ja hetkeks tekkis paanika lausa, et KELLE peale ma nüüd mõtlen OMA vabadel hetkedel, kelle juurde ma peitu poen, kellele ilusaid asju ütlen.
Ja siis meenus järsku mingi iseenda armastamise pula, mida olin päeval facebookist lugenud.
Kössitasin siis seal kahe onu vahel ja mõtlesin endamisi prooviks, et ma olen nii tore ja hea ja armas ja ilus ka. :)
Alguses on nii harjumatu ja naljakas, aga mingil hetkel annad alla ja oledki endaga täitsa nõus. :)))
Wednesday, October 26, 2011
Sunday, October 16, 2011
Padumelanhool
Constant failing has always been - minu puhul. Ma ei ole vist kunagi midagi "õigesti" teinud. Sakin kõigis elu antud rollides.
Aga laulu esimene salm on siiski mu puhul vägagi paikapidav. Õnneks. :)
Loodetavasti on niru tuju millestki muust põhjustatud ja ma olen tegelikult super. :D
ChatL:
pasunakoori proov peaks varsti hakkama
ChatMargit:
mis väljend see veel on?
ChatL:
:D ah, ma kirjutan kalendrisse alati suure P-tähe, et meelde jääks kuupäev
ja siis lisan midagi otsa
viimati oli vist Piljardivõistlus
no et huvitavam oleks :D
ja et võõrad ei taipaks
mitte et mu juures kunagi mõni võõras käiks :D
ChatMargit:
:D
ChatL:
vanas eas vaatan vanu kalendreid ja mõtlen et vau, mul oli nii põnev elu
siis ma ju ei mäleta enam midagi
:D
millal ma seda pasunat veel mängisin...
väike alzheimeris moor
ChatMargit:
:D
päris hea :)
Monday, October 10, 2011
Põhjuseid, miks elada
Vahelduseks üks rõõmsameelne blogipost kah, muidu kisub viimasel ajal na morbiidseks. :)
Tahtsin kangesti reedel üht uut (ja väga khuuli) bändi tshekkima minna (vot seda:
)
ja kuna kedagi polnud hetkel kaasa kutsuda, siis otsustasin üksi minna. Millegipärast oli selline tunne, et ma pean välja minema, las siis olla kurb üksindus. :D Tegelikult oli K kuskil linnapeal samal ajal, ja Blong uitas ka sõbrantsidega ringi. Ja ehkki plaanisime kõik kokku saada, siis teadsin juba ette, et niikuinii ei saa. :D
Enihau, bänd pidi alles pool 2 alustama (wtf nende ilgelt hiliste aegadega on, aru ma ei mõista, mida aeg edasi, seda hiljem üritused hakkavad. Kui ma 65 olen, siis algavad kontserdid raudselt kell 8 hommikul.) ja seega polnud nagu pointi sinna varem kohale minna üksi töllerdama. Panin siis kodus lapse magama ja siis jäi veel veits munemisaega, ja kella ühe ajal hakkasin taksot tellima. Arvestasin, et no mingi veerand tunniga peaks ju ikka takso saama, siis jõuab veel ilusti kohale ka. Taksot tellisin kuni kella kaheni, mingist miljonist eri firmast, siis lõpuks näkkas. Vahepeal oli küll juba selline tunne, et ah, pekki, ma võtan siis uuesti riided seljast ja lähen parem magama. :D Täitsa masendav. Aga *have no fear* attitude võttis võimust, istusin autosse ja kimasin kohale.
Piletimüüjalt küsisin, et kas bänd vist juba lõpetab, jah? Ta ütles ebaleva naeratusega, et "oi, nad siin mängivad koguaeg niimoodi on ja off..." Mis ajas naerma, mistõttu vastasin raha ulatades, et järelikult lõpetavad juba. :D
Oma lemmiklaulu kuulsin ikka ära ja üsna mitmeid veel, nii et no wirries.
Pleiss on mu jaoks tiba võõras ja harjumatu, pisike ka, nii et tundsin end seal üsna.. nagu kellegi ema noh. :D Ühtlasi teadsin, et mul on ainult natuke aega veel jäänud, nii et rabasin kiirelt sidriku ja kulistasin nagu üks Kalle nimeline kollane kandiline mees. Suitsu tegin ka, mu esimesed suitsud avalikkuse ees seega. :D Siinkohal mental note - osta välgumihkel. Ma ei oska tikkudega tuule käes suurt essugi teha. :D Oli väga koomiline. Pool pakki tikke per suits ei ole vist päris see proportsioon, mis mõeldud on.
Seltskonna mõttes oli üsna kesine õhtu, meesisikutelt laekus naeratusi üsna mitmeid, ent ainult üks lause, seegi viisakus lihtsalt. Või noh, tegelikult tundus tähendus rohkem tere-sina-ka-siin olevat, mis oli väga tore. Siis ei tundnud end enam nii out of place ja kutsumata külalisena. :)
Igatahes, lõpuks panin ikka pillid kotti ja hakkasin kodu poole astuma, ahhh, meenus, tegelikult ütles veel üks meesisik ikka kesklinna piires ikka ühe sõna, mingid kodutud tulid suurte kottidega ja ma vist naeratasin neile viisakalt möödudes, sest nad naeratasid vastu ja ütlesid tere. :D
Taksot oli muidugi võimatu saada, mistõttu lihtsalt jalutasin aina edasi. Mõtlesin, et so what, lähengi jala koju. Külm ju oli, aga ma ei registreerinud seda eriti, sidrik ja hea tuju hoidsid sooja veel. :D
Ja nüüd jõuangi lõpuks peale pikki eksirännakuid selleni, miks ma seda blogi üldse kirjutama hakkasin (boy, ma olen pika jutuga tshikk.) :D
Poolel teel leidsin bussipeatusest mingi tüübi. Istus pingil, pea rinnal, tundus, et magab. Läksin juba mööda tast, ja siis keerasin ringiga tagasi. :D Mammasüda ei andnud asu. Magaski. Ise värises meeletult. Kummardusin ta kohale ja müksasin sõbralikult, et kuule, ärka üles, sa külmud siin surnuks või varastatakse paljaks sind. (Tal oli seljakott seljas.)
Ta ei vastanud. Istusin siis kõrvale ja arutasin endamisi, mida teha. Tundus täitsa korralik poiss olevat muidu. Katsusin ta käsi, et kui külm tal on. Käed olid tulikuumad. Üritasin siis uuesti äratada, võtsin ümber õlgade kinni, et seda värisemist peatada. Ta mühises midagi, küsisin siis siva, et kuule, ma viin su koju, kuskandis sa elad. Ta ütles peatuse nime. Fain, see on mu majast ühe peatuse kaugusel, mõeldud-tehtud. Tellisin takso, õnneks saingi ühe kohe liinile, lubas 10 minutiga tulla. Samal ajal läks mingi eriti noor poiss, no... 15 aastane maksimaalselt, mööda ja üritas hääletada. Ma ütlesin talle, et kui ka Mustakale lähed, siis meil tuleb kohe takso. Ta vastas väga kategooriliselt, et ei, mul pole raha üldse. Ma vastu et jah, mis siis. :D Ta ei tabanudki kohe ära mu mõtet, nii et kordasime sama vestlust veel paar korda, lõpuks sai aru, et ma ei küsi talt raha vaid võtan niisama peale. Ja siis tuligi takso ja kupatasin kutid sisse.
Jõudsime siis üsna pea (naljakas, kui pikk see maa jalutades on, ja kui lühike autoga sõites) kohale ja nad ronisid välja, ma maksin arve ära ja tegime veel taksojuhiga nalja seal ja.. Mõtlesin, et kutid läksid juba igaüks eri suunda minema, aga nemad hoopis seisid kahekesi kõrvuti seal teeveeres ja vaatasid nagu käsklusi ootavalt mu poole. :D Uurisin siis nooremalt, et on tal veel kaugele minna, aga ütles, et ei, väga vähe veel, seega ütlesime tsauki ja soovisime head. Enne vaatas mind üksisilmi, nagu oleks üritanud mind igavesti meelde jätta. :D (Ma ei mäleta nende kummagi nägu, ofkoors. :D) Aga need ta ülimalt üllatunud silmad oli mu jaoks nagu... ma ei teagi. Kas tõesti pole keegi kunagi varem, lihtsalt niisama, aidanud teda või? Vaene väike tibu.
Suurem poiss, no.. ta oli ehk 20 või midagi sealringis, tuikus nagu puhuks megatuul. Ehk puhuski, ega ma pannud tähele. :D Igatahes otsustasin, et saadan ta kohe päris koduukseni, siis on süda rahulik ja ta ei jää kuskil auto alla või magama uuesti. Võtsin siis käe alt kinni ja hakkasime minema. Ta oli nõus ka kohe, ta üldse kuulas iga mu sõna, nagu ma oleks mingi õpetaja või keegi siuke... autoriteet. :D Eks sai ise ka aru, et tal on minuga koos kindlam. Rääkisime minnes natuke juttu ka, väga tore poiss tundus olevat. Nii naljakas oli temaga koos kakerdada, trip down memory lane, ütlesin talle ka, et vanad head ajad, kui sai eksiga koju mindud, meenuvad.
(Eks muide ütles peale uue naise leidmist, et see jätab teda alati igalepoole vedelema, ja ta peab täielikult ümber harjuma, sest mina lohistasin ju alati koju. :D See oli see teibiga rula külge ja kelgu huumor. Aga no.. kui armastad, siis ei jäta ju teist abituna kuskile.. Maailm ei ole nii sõbralik pleiss. Pealegi, tema poleks mind ka jätnud ümberpööratud olukorras, raudselt.)
Igatahes, aitasin poisi koduukseni, ta värises endiselt ja kurtis, et marukülm, otsis veel võtmeid, sest "ema magab." =) Ja siis kallistas mind ja küsis, et kuidas tänada saab. Ma ütlesin, et pay it forward. :) Sai kohe lennult aru ja lubas nii teha. Lubas kohe teki alla sooja ka minna ja kuuma teed meega juua. :D
Ja siis lasin jalga, mammasüda oli armastust triiki täis. :) Loodan, et ta nüüd ikkagi haigeks ei jäänud... ja et enam nii segi end ei kammi. :D
Ja et me enam kunagi ei kohtu. :) Tal oleks ehk häbi, kuigi ma üritasin seda igal sammul hajutada, kõigiga ju juhtub vahel. Ehk ta ei tunneks mind ka ära.. ma mäletan ainult ta juukseid, need olid pisut nagu... Ühel.
Ehh... ♥
Muudame kähku teemat. :) Igatahes, ma mõtlesin jupp aega, et kas üldse kirjutada sest juhtumist midagi, kõlab veits nagu rinnaletagumine. Aga krt, inimesed. Aidake ikka teisi, missiis, et hirm on, missiis, et võib hea tahe vastu silmi lüüa (ma shitturkodututele viisin ka lõpuks ikka kampsuneid, aga no.. ma vihastangi nagu ilutulestik, kõvasti ja värviliselt ja siis läheb kähku üle. :) ) sest see on megarush. Parem kui mistahes narkootikum. Ma olin nii õnnelik kojujõudes. :) Sain kellelegi kasulik olla.
Ohjah, väike egoistlik mina. :)
Aga no tõesti... friggin külm on õues öösiti juba, kui ma poleks aidanud, ma oleks elu lõpuni põdenud seda. Mõtle, kui lähed mööda ja järgmine päev loed lehest, et külmus surnuks. :(
Ahaha, Joosep ja vanaema põrkasid just pimedas koridoris kokku. Joosep: "Oh, sa ehmatasid mind!" Vanaema: "Mina sind ka!"
Täna käskisin Joosepil rasvaplekkidega joonistused-kirjutised minema visata, et niimoodi ei saa, endal mitu lauda, hoidku üks puhas ka. Ta lõikas seepeale kääridega plekid paberitest välja. Tarkpea.
Sattusin kogemata ühel heategevuslikul lehel kuulutuse peale, kus mitme lapse ema otsis lastele talveriideid. Mul on Joosepi vanad kõik kokku pakitud, et järgmisele lapsele... Aga.. nii kurb oli, ja mõtlesin oma tulevikuväljavaadetele ja läksin siis küsisin ema käest, et "ega ma ei saa ju rohkem lapsi?"
Ema vastas üliehmunult: "selleks on ju meest vaja!"
:D
D'oh, ema, kavatsesin küll seekord pungumist proovida.
Vaata, ehk on sul midagi ära anda, mida endal enam vaja pole, aga kellegil ehk väga. Või neid lasteriideid... sest ma veel loodan, et ehk saaks kuskilt mõne jõnglase ikka soetada... :)
www.spunk.ee
Muide, nägin öösel unes, kuidas üks mees magas mu peal. :D Me olime sõbrad niisama (päriselus ma lihtsalt tean teda, aga ei tunne, kena mees though ;)), ja tulime koos mingilt prallelt, ja ta lihtsalt magas mu peal, ei midagi muud. :D Ei mingit erootilist alatooni, aga ma mäletan siiamaani, kui soe ta nahk oli. Human touch. Minu jaoks ülim eksootika.
Ma näen üldse ogaraid unenägusid viimasel ajal. Näiteks olin Saksamaal, ja mul oli kaks kohvrit ja hiigelsuur pappkast raamatutega hotellitoas, ja ma ei suutnud kuidagi ilma raamatuteta lahkuda, ehkki ma ei jaksanud neid ju tassida. :D Masendav oli mõista, et pean need maha jätma, ja terve öö tegin hullumeelseid plaane, kuidas neid ikkagi kaasa võtta. :D
Ja siis olin rokkkontserdil, (kõik istusid toolidel nagu teatris oleks :D ) ja järsku tuli lavalt mingi kõrvaline mees, andis mulle limonaadipudeli ja ütles, et L, jou, ole nii hea, mine keldrisse ja lülita lõpupeo nupp sisse. :D
Ma ei läinud, sest maja oli nagu Ermitaazh ja kelder ilmselt samasuur. Ja no mis krdi lõpupeo nupp??? :D Vastasin, et ega ma seda limonaadi nii väga ka ei taha. :D
Ja ühes unes ma pidin peale prallet kuskil korteris ööbima, aga mulle ei meeldinud seal millegipärast ja hakkasin koju minema, mööda üsna harvalt valgustatud linnaäärset tänavat. Ja järsku kostis õudsat mürinat ja mootorratas kihutas pimedusest välja ja kimas mööda. Mul tekkis paaniline hirm millegipärast ja klammerdusin võrkaia külge, ja siis tulid sealt totaalsest pimedusest jalgratturid, viuh ja viuh, siukse vaikse sahinaga, ja neid oli mingi... miljon vähemalt. Praegu räägin, et näe, jalgratturid, aga unes oli see kõige skeerim asi ever. :D Nad olid nagu kummitused või midagi, see oli nii ebaloomulik kuidagi ja õudne. Ja ma mäletan, et rippusin seal aia küljes ja kartsin nii meeletult. :( Ja siis järgmine pilt oli minust telefoniputkas, üritasin kellelegi helistada, aga ei mäletanud numbreid ja littisin siis suvaliselt neid üksteise otsa. Ja järsku läks uks lahti ja ema küsib, et issand, mis juhtus. Ma olin talle helistanud ja appi kutsund. Üritasin meenutada, et mis juhtus, aga mitte midagi ei tulnud meelde. Üritasin siis veel rohkem mälu pingutada, ja suust hakkas verd jooksma. Nagu... meenutamine ei olnud vist hea. :D Aga eriti suvaline uni... Ma ei saagi aru siiani, et mida see siis nüüd tähendama pidi. Kui üldse midagi. Ja wtf mul nende jalgratturite vastu unes oli? :D
Meanwhile, reaalelus, K käis ühe meeletult khuuli projekti välja, nii et varsti ilmselt on käed tööd täis. Aga ma jumaldan asju, kus lõpp-produkt toob inimestele rõõmu ja kus ma saan oma pulbitsevat fantaasiat rakendada. (Mul on selles osas tõsised ülejäägid. :D)
Ja siin saate omale soovida, mida vaja hetkel. :) Ehk mõikab, eks. :D
http://www.horoscope.com/horoscope/genie/cast-a-spell.aspx
Tahtsin kangesti reedel üht uut (ja väga khuuli) bändi tshekkima minna (vot seda:
)
ja kuna kedagi polnud hetkel kaasa kutsuda, siis otsustasin üksi minna. Millegipärast oli selline tunne, et ma pean välja minema, las siis olla kurb üksindus. :D Tegelikult oli K kuskil linnapeal samal ajal, ja Blong uitas ka sõbrantsidega ringi. Ja ehkki plaanisime kõik kokku saada, siis teadsin juba ette, et niikuinii ei saa. :D
Enihau, bänd pidi alles pool 2 alustama (wtf nende ilgelt hiliste aegadega on, aru ma ei mõista, mida aeg edasi, seda hiljem üritused hakkavad. Kui ma 65 olen, siis algavad kontserdid raudselt kell 8 hommikul.) ja seega polnud nagu pointi sinna varem kohale minna üksi töllerdama. Panin siis kodus lapse magama ja siis jäi veel veits munemisaega, ja kella ühe ajal hakkasin taksot tellima. Arvestasin, et no mingi veerand tunniga peaks ju ikka takso saama, siis jõuab veel ilusti kohale ka. Taksot tellisin kuni kella kaheni, mingist miljonist eri firmast, siis lõpuks näkkas. Vahepeal oli küll juba selline tunne, et ah, pekki, ma võtan siis uuesti riided seljast ja lähen parem magama. :D Täitsa masendav. Aga *have no fear* attitude võttis võimust, istusin autosse ja kimasin kohale.
Piletimüüjalt küsisin, et kas bänd vist juba lõpetab, jah? Ta ütles ebaleva naeratusega, et "oi, nad siin mängivad koguaeg niimoodi on ja off..." Mis ajas naerma, mistõttu vastasin raha ulatades, et järelikult lõpetavad juba. :D
Oma lemmiklaulu kuulsin ikka ära ja üsna mitmeid veel, nii et no wirries.
Pleiss on mu jaoks tiba võõras ja harjumatu, pisike ka, nii et tundsin end seal üsna.. nagu kellegi ema noh. :D Ühtlasi teadsin, et mul on ainult natuke aega veel jäänud, nii et rabasin kiirelt sidriku ja kulistasin nagu üks Kalle nimeline kollane kandiline mees. Suitsu tegin ka, mu esimesed suitsud avalikkuse ees seega. :D Siinkohal mental note - osta välgumihkel. Ma ei oska tikkudega tuule käes suurt essugi teha. :D Oli väga koomiline. Pool pakki tikke per suits ei ole vist päris see proportsioon, mis mõeldud on.
Seltskonna mõttes oli üsna kesine õhtu, meesisikutelt laekus naeratusi üsna mitmeid, ent ainult üks lause, seegi viisakus lihtsalt. Või noh, tegelikult tundus tähendus rohkem tere-sina-ka-siin olevat, mis oli väga tore. Siis ei tundnud end enam nii out of place ja kutsumata külalisena. :)
Igatahes, lõpuks panin ikka pillid kotti ja hakkasin kodu poole astuma, ahhh, meenus, tegelikult ütles veel üks meesisik ikka kesklinna piires ikka ühe sõna, mingid kodutud tulid suurte kottidega ja ma vist naeratasin neile viisakalt möödudes, sest nad naeratasid vastu ja ütlesid tere. :D
Taksot oli muidugi võimatu saada, mistõttu lihtsalt jalutasin aina edasi. Mõtlesin, et so what, lähengi jala koju. Külm ju oli, aga ma ei registreerinud seda eriti, sidrik ja hea tuju hoidsid sooja veel. :D
Ja nüüd jõuangi lõpuks peale pikki eksirännakuid selleni, miks ma seda blogi üldse kirjutama hakkasin (boy, ma olen pika jutuga tshikk.) :D
Poolel teel leidsin bussipeatusest mingi tüübi. Istus pingil, pea rinnal, tundus, et magab. Läksin juba mööda tast, ja siis keerasin ringiga tagasi. :D Mammasüda ei andnud asu. Magaski. Ise värises meeletult. Kummardusin ta kohale ja müksasin sõbralikult, et kuule, ärka üles, sa külmud siin surnuks või varastatakse paljaks sind. (Tal oli seljakott seljas.)
Ta ei vastanud. Istusin siis kõrvale ja arutasin endamisi, mida teha. Tundus täitsa korralik poiss olevat muidu. Katsusin ta käsi, et kui külm tal on. Käed olid tulikuumad. Üritasin siis uuesti äratada, võtsin ümber õlgade kinni, et seda värisemist peatada. Ta mühises midagi, küsisin siis siva, et kuule, ma viin su koju, kuskandis sa elad. Ta ütles peatuse nime. Fain, see on mu majast ühe peatuse kaugusel, mõeldud-tehtud. Tellisin takso, õnneks saingi ühe kohe liinile, lubas 10 minutiga tulla. Samal ajal läks mingi eriti noor poiss, no... 15 aastane maksimaalselt, mööda ja üritas hääletada. Ma ütlesin talle, et kui ka Mustakale lähed, siis meil tuleb kohe takso. Ta vastas väga kategooriliselt, et ei, mul pole raha üldse. Ma vastu et jah, mis siis. :D Ta ei tabanudki kohe ära mu mõtet, nii et kordasime sama vestlust veel paar korda, lõpuks sai aru, et ma ei küsi talt raha vaid võtan niisama peale. Ja siis tuligi takso ja kupatasin kutid sisse.
Jõudsime siis üsna pea (naljakas, kui pikk see maa jalutades on, ja kui lühike autoga sõites) kohale ja nad ronisid välja, ma maksin arve ära ja tegime veel taksojuhiga nalja seal ja.. Mõtlesin, et kutid läksid juba igaüks eri suunda minema, aga nemad hoopis seisid kahekesi kõrvuti seal teeveeres ja vaatasid nagu käsklusi ootavalt mu poole. :D Uurisin siis nooremalt, et on tal veel kaugele minna, aga ütles, et ei, väga vähe veel, seega ütlesime tsauki ja soovisime head. Enne vaatas mind üksisilmi, nagu oleks üritanud mind igavesti meelde jätta. :D (Ma ei mäleta nende kummagi nägu, ofkoors. :D) Aga need ta ülimalt üllatunud silmad oli mu jaoks nagu... ma ei teagi. Kas tõesti pole keegi kunagi varem, lihtsalt niisama, aidanud teda või? Vaene väike tibu.
Suurem poiss, no.. ta oli ehk 20 või midagi sealringis, tuikus nagu puhuks megatuul. Ehk puhuski, ega ma pannud tähele. :D Igatahes otsustasin, et saadan ta kohe päris koduukseni, siis on süda rahulik ja ta ei jää kuskil auto alla või magama uuesti. Võtsin siis käe alt kinni ja hakkasime minema. Ta oli nõus ka kohe, ta üldse kuulas iga mu sõna, nagu ma oleks mingi õpetaja või keegi siuke... autoriteet. :D Eks sai ise ka aru, et tal on minuga koos kindlam. Rääkisime minnes natuke juttu ka, väga tore poiss tundus olevat. Nii naljakas oli temaga koos kakerdada, trip down memory lane, ütlesin talle ka, et vanad head ajad, kui sai eksiga koju mindud, meenuvad.
(Eks muide ütles peale uue naise leidmist, et see jätab teda alati igalepoole vedelema, ja ta peab täielikult ümber harjuma, sest mina lohistasin ju alati koju. :D See oli see teibiga rula külge ja kelgu huumor. Aga no.. kui armastad, siis ei jäta ju teist abituna kuskile.. Maailm ei ole nii sõbralik pleiss. Pealegi, tema poleks mind ka jätnud ümberpööratud olukorras, raudselt.)
Igatahes, aitasin poisi koduukseni, ta värises endiselt ja kurtis, et marukülm, otsis veel võtmeid, sest "ema magab." =) Ja siis kallistas mind ja küsis, et kuidas tänada saab. Ma ütlesin, et pay it forward. :) Sai kohe lennult aru ja lubas nii teha. Lubas kohe teki alla sooja ka minna ja kuuma teed meega juua. :D
Ja siis lasin jalga, mammasüda oli armastust triiki täis. :) Loodan, et ta nüüd ikkagi haigeks ei jäänud... ja et enam nii segi end ei kammi. :D
Ja et me enam kunagi ei kohtu. :) Tal oleks ehk häbi, kuigi ma üritasin seda igal sammul hajutada, kõigiga ju juhtub vahel. Ehk ta ei tunneks mind ka ära.. ma mäletan ainult ta juukseid, need olid pisut nagu... Ühel.
Ehh... ♥
Muudame kähku teemat. :) Igatahes, ma mõtlesin jupp aega, et kas üldse kirjutada sest juhtumist midagi, kõlab veits nagu rinnaletagumine. Aga krt, inimesed. Aidake ikka teisi, missiis, et hirm on, missiis, et võib hea tahe vastu silmi lüüa (ma shitturkodututele viisin ka lõpuks ikka kampsuneid, aga no.. ma vihastangi nagu ilutulestik, kõvasti ja värviliselt ja siis läheb kähku üle. :) ) sest see on megarush. Parem kui mistahes narkootikum. Ma olin nii õnnelik kojujõudes. :) Sain kellelegi kasulik olla.
Ohjah, väike egoistlik mina. :)
Aga no tõesti... friggin külm on õues öösiti juba, kui ma poleks aidanud, ma oleks elu lõpuni põdenud seda. Mõtle, kui lähed mööda ja järgmine päev loed lehest, et külmus surnuks. :(
Ahaha, Joosep ja vanaema põrkasid just pimedas koridoris kokku. Joosep: "Oh, sa ehmatasid mind!" Vanaema: "Mina sind ka!"
Täna käskisin Joosepil rasvaplekkidega joonistused-kirjutised minema visata, et niimoodi ei saa, endal mitu lauda, hoidku üks puhas ka. Ta lõikas seepeale kääridega plekid paberitest välja. Tarkpea.
Sattusin kogemata ühel heategevuslikul lehel kuulutuse peale, kus mitme lapse ema otsis lastele talveriideid. Mul on Joosepi vanad kõik kokku pakitud, et järgmisele lapsele... Aga.. nii kurb oli, ja mõtlesin oma tulevikuväljavaadetele ja läksin siis küsisin ema käest, et "ega ma ei saa ju rohkem lapsi?"
Ema vastas üliehmunult: "selleks on ju meest vaja!"
:D
D'oh, ema, kavatsesin küll seekord pungumist proovida.
Vaata, ehk on sul midagi ära anda, mida endal enam vaja pole, aga kellegil ehk väga. Või neid lasteriideid... sest ma veel loodan, et ehk saaks kuskilt mõne jõnglase ikka soetada... :)
www.spunk.ee
Muide, nägin öösel unes, kuidas üks mees magas mu peal. :D Me olime sõbrad niisama (päriselus ma lihtsalt tean teda, aga ei tunne, kena mees though ;)), ja tulime koos mingilt prallelt, ja ta lihtsalt magas mu peal, ei midagi muud. :D Ei mingit erootilist alatooni, aga ma mäletan siiamaani, kui soe ta nahk oli. Human touch. Minu jaoks ülim eksootika.
Ma näen üldse ogaraid unenägusid viimasel ajal. Näiteks olin Saksamaal, ja mul oli kaks kohvrit ja hiigelsuur pappkast raamatutega hotellitoas, ja ma ei suutnud kuidagi ilma raamatuteta lahkuda, ehkki ma ei jaksanud neid ju tassida. :D Masendav oli mõista, et pean need maha jätma, ja terve öö tegin hullumeelseid plaane, kuidas neid ikkagi kaasa võtta. :D
Ja siis olin rokkkontserdil, (kõik istusid toolidel nagu teatris oleks :D ) ja järsku tuli lavalt mingi kõrvaline mees, andis mulle limonaadipudeli ja ütles, et L, jou, ole nii hea, mine keldrisse ja lülita lõpupeo nupp sisse. :D
Ma ei läinud, sest maja oli nagu Ermitaazh ja kelder ilmselt samasuur. Ja no mis krdi lõpupeo nupp??? :D Vastasin, et ega ma seda limonaadi nii väga ka ei taha. :D
Ja ühes unes ma pidin peale prallet kuskil korteris ööbima, aga mulle ei meeldinud seal millegipärast ja hakkasin koju minema, mööda üsna harvalt valgustatud linnaäärset tänavat. Ja järsku kostis õudsat mürinat ja mootorratas kihutas pimedusest välja ja kimas mööda. Mul tekkis paaniline hirm millegipärast ja klammerdusin võrkaia külge, ja siis tulid sealt totaalsest pimedusest jalgratturid, viuh ja viuh, siukse vaikse sahinaga, ja neid oli mingi... miljon vähemalt. Praegu räägin, et näe, jalgratturid, aga unes oli see kõige skeerim asi ever. :D Nad olid nagu kummitused või midagi, see oli nii ebaloomulik kuidagi ja õudne. Ja ma mäletan, et rippusin seal aia küljes ja kartsin nii meeletult. :( Ja siis järgmine pilt oli minust telefoniputkas, üritasin kellelegi helistada, aga ei mäletanud numbreid ja littisin siis suvaliselt neid üksteise otsa. Ja järsku läks uks lahti ja ema küsib, et issand, mis juhtus. Ma olin talle helistanud ja appi kutsund. Üritasin meenutada, et mis juhtus, aga mitte midagi ei tulnud meelde. Üritasin siis veel rohkem mälu pingutada, ja suust hakkas verd jooksma. Nagu... meenutamine ei olnud vist hea. :D Aga eriti suvaline uni... Ma ei saagi aru siiani, et mida see siis nüüd tähendama pidi. Kui üldse midagi. Ja wtf mul nende jalgratturite vastu unes oli? :D
Meanwhile, reaalelus, K käis ühe meeletult khuuli projekti välja, nii et varsti ilmselt on käed tööd täis. Aga ma jumaldan asju, kus lõpp-produkt toob inimestele rõõmu ja kus ma saan oma pulbitsevat fantaasiat rakendada. (Mul on selles osas tõsised ülejäägid. :D)
Ja siin saate omale soovida, mida vaja hetkel. :) Ehk mõikab, eks. :D
http://www.horoscope.com/horoscope/genie/cast-a-spell.aspx
Sunday, October 2, 2011
Kõikkõik on uus oktoobrikuus
või siis same old shit? Noh... või õigupoolest küll uus sitt. Keegi oli mu köögiakna alla suure hunniku teinud. Vähemalt pühkis ka, paberid olid juures ja puha.
(midagi positiivset tuleb ju leida.)
Ei teagi, kas see väljutav kodanik oli nüüd üks neist kodututest, kellele eelmises postis kaasa tundsin, või mõni muu, kes tahaks kangesti mu hinge mõne sooja ja aurava lasta. Küllap on ju neidki... Pole aimugi. :(
Tuju rikkus küll korralikult ära, nii et mission accomplished, well done.
Ehk keegi ikkagi kutsus neile kodututele politsei ja nad arvasid, et see mina võiksin olla, seega maksid kätte. Või häiris mu suitsulkäimine nende tegemisi küllaldaselt... Kolm korda tegin öö jooksul akna lahti, kus seda enne nähtud, eksoleju.
Igatahes... eks ma teen suitsu ikka edasi. Ma olen ema, ma olen sitaga harjunud.
Muide... mul ühel tuttaval oli just selline juhus, et talle meeldis keegi hullupööra aastaid, ja kui ma ütlen hullupööra, siis seda just mõtlengi, see khuul armumine, kui käed värisevad teise läheduses olles ja mõtted lähevad sassi ja jooksed vastu seinu kogemata. Ja lõpuks, kui teine avastas, et uu, sa oled olemas... siis oli juba liiga hilja. Süda oli väsinud ja järsku märkad, et teine polegi nii über alles.
Mul on lausa kahju sellest vaesest ullikesest, sest ta jäi mu sõbrast ilma, ta ei saagi teada, KUI õnnelikuks ta oleks võinud saada.
Minu esimene armastus kestis 10 friggin aastat. Ja lõppes täpselt samamoodi, kui ta tuli ja Märkas mind, lõpuks ometi... ja mind järsku enam ei kottinudki üldse. Ja ei, see ei olnud mingi... et sain kätte ja enam ei taha. Ma ei ole eriline jahimees. :)
Aga lihtsalt... kui lastakse nii kaua oodata, ju siis ei hinnata küllaldaselt. Ja ma ei ole ka mingi seelikuga mänguasi. Kui ma Tõtt ei näe teise silmis, siis jääb ära.
Tundub, et kõnnin taas samadel radadel. Ja see on pagana kurb.
Suurpuhastus jätkub täie hooga.
(midagi positiivset tuleb ju leida.)
Ei teagi, kas see väljutav kodanik oli nüüd üks neist kodututest, kellele eelmises postis kaasa tundsin, või mõni muu, kes tahaks kangesti mu hinge mõne sooja ja aurava lasta. Küllap on ju neidki... Pole aimugi. :(
Tuju rikkus küll korralikult ära, nii et mission accomplished, well done.
Ehk keegi ikkagi kutsus neile kodututele politsei ja nad arvasid, et see mina võiksin olla, seega maksid kätte. Või häiris mu suitsulkäimine nende tegemisi küllaldaselt... Kolm korda tegin öö jooksul akna lahti, kus seda enne nähtud, eksoleju.
Igatahes... eks ma teen suitsu ikka edasi. Ma olen ema, ma olen sitaga harjunud.
Muide... mul ühel tuttaval oli just selline juhus, et talle meeldis keegi hullupööra aastaid, ja kui ma ütlen hullupööra, siis seda just mõtlengi, see khuul armumine, kui käed värisevad teise läheduses olles ja mõtted lähevad sassi ja jooksed vastu seinu kogemata. Ja lõpuks, kui teine avastas, et uu, sa oled olemas... siis oli juba liiga hilja. Süda oli väsinud ja järsku märkad, et teine polegi nii über alles.
Mul on lausa kahju sellest vaesest ullikesest, sest ta jäi mu sõbrast ilma, ta ei saagi teada, KUI õnnelikuks ta oleks võinud saada.
Minu esimene armastus kestis 10 friggin aastat. Ja lõppes täpselt samamoodi, kui ta tuli ja Märkas mind, lõpuks ometi... ja mind järsku enam ei kottinudki üldse. Ja ei, see ei olnud mingi... et sain kätte ja enam ei taha. Ma ei ole eriline jahimees. :)
Aga lihtsalt... kui lastakse nii kaua oodata, ju siis ei hinnata küllaldaselt. Ja ma ei ole ka mingi seelikuga mänguasi. Kui ma Tõtt ei näe teise silmis, siis jääb ära.
Tundub, et kõnnin taas samadel radadel. Ja see on pagana kurb.
Suurpuhastus jätkub täie hooga.
Subscribe to:
Posts (Atom)
