EiEiEi

Varahommik lasteaias, Joosep läheb juba rühmaruumi, siis keerab ringi ja ütleb ülitõsiselt õpetaja ja teiste lastevanemate vahelt mulle: "Emme, ma tahan sulle tegelikult midagi öelda."
Kõik jäävad vait ja vaatavad minu poole. Joosep: "Sa võid mulle õhtul kingituse ka osta."

Üleüldise itsitamise keskel tänasin teda viisakalt suurepärase võimaluse eest ja tulin ruttu tulema. :D
Küll mul on lahke laps. Viimasel ajal kipub ta kõigiga vestlema, mistõttu ei tahagi teda enam eriti poodi või kuhuiganes kaasa võtta, sest kõik kutsutakse meile külla ja jagatakse lahkelt telefoninumbrit, et "vähemalt helista siis!"
:D Kui arsti juures käisin, siis oli ta mul kaasas ja uksel, juba ära minnes, hakkas ta järsku rääkima, et kriimustas oma käe ka ära, aga see on juba ära paranenud, ja et tal üks hammas loksub. Arst heldis ja andis ullikesele karbi! Raffaellot. =) Siis läksime poodi ja kuni mina kontoritarbeid vaatasin, luges Joosep mingit lasteraamatut kõva häälega ette ja sai osavõtlikult müüjalt kiita. Seejärel ütles ta müüjale ohates, et "ka mina olen lastest unistanud," ja rääkis talle oma tulevasest perekonnast. Sellepeale kinkis müüja talle võtmehoidja. :D
Peaks Joosepiga panka minema...

Nädalalõpus läheme ühele väikesele sünnipäevalisele külla, Joosep rääkis vanaemale eelseisvast üritusest ja kiitis igati osalejaid ja asukohta, vanaema siis omakorda ütles, et vat kui tore sul seal olema saab. Joosep läks ja helistas Mar-ile. Kuulan teisest toast kõnet: "Kuule, selle sünnipäevaga seoses... kas vanaema võib ka tulla?"
:D

Jaanipäeval käisime seal juba, hästi tore koht, puu otsas oli onn ja puha. :) Kõigil lastel peaks kuskil mõni onn olema, see on lihtsalt... kohustuslik. Linnalastest nii kahju. :(
Joosep tegi oma jalad m2rjaks ja siis laenas V-lt lillasid sokke. Istus maha, 8eldes: "No vaatame, kuidas need mulle m6juvad."
:D M6tles siis "sobivad."

Jaanipäeval hakkasin ühtlasi rummi jooma, siiamaani joon. Rumm on väga hea jook, Coca seevastu ei meeldi mulle eriti.. ent sobib rummiga hästi. :D Kurk on viimasel ajal väga kuivanud, tuleb usinasti kasta. Kurgikastmine ei tulnud seevastu eriti välja Rabarockil, kuhu ma täiesti endalegi ootamatult sattusin. Nimelt sain ma sinna küll, ent plaan oli vastu pidada järgmise päevani, et siis ka Mar-iga kohtuda, kes alles teiseks päevaks kohale saabus. Paraku sadas päev läbi vihma ja poritaluvus tõusis puusadeni. :D Tuul oli ka räme ja.. külm hakkas, ju nõu. Juua ka ei tahtnud, sest pidin mingeid kavalaid plaane sepitsema, kuhu magama end sebida, või leidma, kellega vennastuda ja ööd koos jaurates veeta. Kahjuks ei ole ma viimasel ajal eriti sõpradeotsimisrezhiimil, ma ei viitsi. Kui inimene ise tuleb ja tahab sõber olla, siis pole mul selle vastu midagi, aga ise ei viitsi küll pingutada otsimiseks... :D Seal oli üks selline juhus ka, kus mingi võõras mees tuli ja kallistas. Ja ma lihtsalt seisin nagu tootem ja lasin end segamatult kallistada. No ega see mul tükki küljest võta, eksoleju. :D Lõpuks ei osanud ta mu suhtes enam mingit seisukohta võtta ja ütles siis ninnunännu häälel, et ma olevat nii üksildane paistnud. :) Vastasin, et oh ei, ma pole ÜLDSE üksildane, ära muretse.
Võib-olla... oleks siis pidanud tutvuma või midagi, aga... :D No ei olnudki üksildane ju. Lihtsalt.. üksi ja igavlev. Külm ka. :D Mehi ongi enamasti sooja pärast vaja, kas pole? :D



Rabarockilt tulin öösel koos K-ga ära, ta on selline naine, kes on mind eluaeg energiaga kostitanud, ma ei teagi, millest see tuleb või kuidas see nii läheb, aga ta inspireerib alati. Tänu temale ma sinna üldse saingi, tegelikult. :D Ahh, kui mõnus oli sõita autos, kus musa mängib kõvasti, ja inimesed joovad ja suitsetavad. :D Nostalgia missugune. Päriselt. Mulle meeldib. Tekitab illusiooni sellest, et ma elan.

Tegelikult... kui nüüd mõtlema hakata, siis mulle ei piisagi vist millestki, seda elutunnet on jube raske leida. Peab kuskilt mõne surmalähedase kogemuse jälle sebima, nendega mul veab. :D Või kas sellestki kasu oleks. Ma ei teagi, mis mind ellu ärataks. Olen nagu zombie.
Vot K andis just sellise elektrilaengu, tulin pärast koju ja hakkasin koristama ja olin ideid ja vurtsu täis nagu poksikinnas. Noor ja ilus ja tegus ja... Paari päeva pärast väsisin ära ja maandusin jälle vanamoori-tasandil. :D
Mar-iga käisime rannas, Joosep käis ujumas ja puha. Mina ei viitsind midagi teha. Üldse. :D No pole mitte millegi suhtes huvi. Mage olen hetkel. Tahaks maitseaineid.

Mõtlesin, et teeks oma lemmikbändi logoga särgi omale. Kuna neil on ainult kakavärvi särke (mis muide sobib mulle täitsa hästi :D) siis mõtlesin, et teeks värvilise ka. Eriti kuna Mar keeldus endale kakavärvi särki ostmast, ehkki talle ka meeldib muss. (Mul pole Mar-ile siiamaani sünnipäevakinki, sünnipäev oli friggin aprillis, eksole.)
Aga tema küsis hoopis miljon küsimust, mis mu tuju jälle allapoole igasugust nivood viisid. Kuramuse loll Eesti, kus ei saa midagi teha, sest ÄKKI keegi arvab midagi valesti. Huu keerz. Gruupiks peetakse ju enivei, mis vahet sel siis on. :D
Loodan, et asjaosalistel häbi pole, et pinsieelikud käivad hüplemas, aga... see mu ainus pahe. Peale joomise, söömise, laiskuse ja hirmsa kõnepruugi. Las mul olla ka m6ni r66m, krt.
Millest meenub... suitsuuuuu tahaks teha. Kas enam ei müüda kuskil ükshaaval suitse?
Ennemuiste müüdi, linnas putkast neid pikki peenikesi More suitse. Rohelise triibuga olid mu lemmarid.

-
L says:
Väljavõtteid gümnaasiumi lõpueksamist ühiskonnaõpetuses: "USA presidendi Barack Obama äratundmine erilisi raskusi ei tekitanud, küll aga pakkusid õpilased väga erinevaid nimevariante: Obamama, Georg Obama, Arak Abama, Obrako Obama, Barako Bama, Baraque Obama, Osam Obama, Boma, Parak O Pama jne
:D
baranka mama on mu tulevikunimi
siis kui ma juba täisümmargune olen
joosep räägib mu emale teises toas, et tal on juba vanad, vuntsidega tissid
ema nendib fakti, et nii on

--

Karask, ma tegin just siidripudeli lahti ja kuidagi liiga kergelt tuli. Nüüd lõi paranoia välja ja ma ei julge seda juua. :D Rist ja viletsus, ma ütlen.
:D Eeeeeeeh, savi. Ära ikka ei sure.

--
joosep andis just pliiatsi ja käskis see ära "koorida"

--

Surfan mööda youtube'i ja mõtlen, et hämmastav, kui paljudel bändidel rikub laulja kõik ära. Muss on super ja kõik oleks justkui über ja siis laulja hakkab hullkileda häälega laulma või üritab liigselt möriseda ja kõik on persikus. :D Nii kurb. Ja nii tore neile bändidele, kelle lauljad mu heakskiidu saavutavad. :D Nad on kindlasti yliõnnelikud. Ahahaha, Rattlesnake Train on hea näide, just komistasin otsa. Ehkki see hääl on nii totterkummaline, et muutub juba heaks. :D Muss kahjuks ei tõmba kuigi pikalt kaasa endaga, vähemalt ses loos.





Tona, Go Slow.

Ja fuukin hell, mul on watch later-is 157 lugu. Nii palju on bände, mis on peaaegu head ja siis ma tahan neid ülejäänud lugusid ka kuulata, et EHK. ErutavHelilineKogemus. :D
Ehk leian neilt mõne hüperloo.
Siinkohal võiks mainida Electric Wizardit Rabarockil. Kohe kuulis kõrv ära, et sobib mu pähe see, ent... kuulasin ja kuulasin ja friggin suurepärane noh, ja siis mingil hetkel sain aru, et ei viigi kuskile. :D Nad mängisid justkui "liiga" endale, mitte mulle. On küll endasisseminemisemuusika, aga... tahaks nagu midagi veel. :D Selline pidev erutusseisund ja lahendit netu. Beavis ja Butthead, mu hingesugulased, ütlesid selle kohta ennemuiste, et "when is it gonna start rockin'?"
Kui juba kiusamist alustatakse, siis tuleb lõpus "üle ääre" lükata, krt. :D Või ehk pidigi selleks bändiks sutsuke udune olema pea, mida ta mul Rabakal kahjuks polnud.

Shekshi video muudelt meestelt.




Joosep tuli ja ütles, et ta on minulaadne olevus.
Mul tuli see Maxima juustulaadne toode kohe meelde.

--
Joosep: "Välismaal on hädaabitelefon, et kui näiteks jõkke kukud. Aga Eestis ei ole see telefon sama. Eestis astud jõkke, võtad käest ja tõmbad."

--
Kurjavaimu jõuluvana käib küll närvidele, nii palju asju mu lapsele toonud, kuidas mina suudan meeles pidada, mis tema toond ja mis mina?! Pidevalt käratatakse mulle, kui ma asjade lõhkumise üle kobisen, et SINA ei ole seda mulle ostnud, selle tõi jõuluvana!
-


Mina: Joosep, millal me sul küüsi lõikame, ma ei julge sinuga tänavale minna, sa oled nagu mingi metsloom.
Joosep: Ma olengi. Uuuuuu.

-

L says:
hahaha, fucking geenid, ma ütlen
praegu joosep tahtis mingit plönni lahti teha, et patakaid ära vahetada ja ma ütlesin talle ärritunult et ei, ära tee seda lahti, meil ei ole selliseid spetspatakaid enivei, kui lahti teed, siis ta on lihtsalt... lahti
ja siis oli vaikus. joosep vaatab mind siukse iroonilise naeratusega ja ütleb: uskumatu
:D

--
Emme, mul on singihäda!




--

NB, teadlased everywhere! Peaks välja mõtlema sellise mõtiskluskübara (kärbsevõrgu sarnase), mis teatud mõtteid eemal hoiab. :D Sel peaks ilmtingimata olema valikunupp ka, kust saaks täpsustada, MILLISEID mõtteid tahad eemal hoida. NIIIIII vaja oleks!!!
Olgu neetud need mehed, ausõna. :D Ja sõbrannad, kes vanu ämbreid meenutavad ja sellega kõik ennemuistsed emotsioonid tagasi pähe kutsuvad. :P
Mind ajab praegu NIIIII vihale. EI taha! Nagu madu vingerdab tagasi mu poole see tunne. Ja ma EI kavatse uuesti seda jama l2bi teha, kuuled?
I need more rum.

Wanna change?

Sure.
T2na laulsin esimest korda elus puhta sydametunnistusega raadio-Van-Halenile kaasa, et "I CAN stop loving you." :D Mina, mina ja mina. Teisi peas pole. Woohoo.

This is NOT bad love

Noniih, nüüd oli siis see suursündmus ära, et ma küsisin Joosepi käest, kas ta on viiene või kuuene. :D No ei tulnud mitte meelde. Pärast mõtlesin, et oleksin ju saanud sünniaasta järgi arvutada, aga sel hetkel ei tulnud see võimalus ka pähe. :D Oli selline.... ajudeta hetk. Viimasel ajal ikka juhtub.

Käisime Mäkis paar päeva tagasi Joosepi rõõmuks. Tulime koju, avasime oma miljon paberkotikest ja lasime hea maitsta. Ma sõin friikad ära ja jõin Fanta peale ja alles pabereid äraviskama hakates avastasin, et ahjaaa... burks oli ju ka!

Täna (ehk tegelt miljon aastat tagasi -postija vahemärkus) tulin töölt, olin juba mitu tundi kodus olnud, kui vannituppa käsi pesema läksin. Vanniäär oli hirmus külm. Vaatasin siis alla, ja mõtlesin, et kus mu püksid on?!
:D

Joosepil hakkas üks hammas loksuma, ta on ise hirmus närvis ja ei taha neist ilma jääda. Mille üle mul on ainult hea meel, sest ma ka ei taha, et tal piimahambad vahetuma hakkaks, see on nii õudne. :D Nagu päriselt. Kogu see veri ja iuu. Pealegi kardan, et hakkan kaasa tundma ja mul kukuvad endal hambad välja. (Ma teen ju selliseid asju! Mitte hambaheidet, aga üleliigset kaasaelamist.)
Õnneks ta pole sadistlik, seega on loota, et ei hakata oma hambaid loksutama ja vehkima nende juurikatega mu nina all.

Muide, mul on juba üle kuu aja need aina suurenevad sõlmed seal lümfides, eks, ja nüüd panin arstile aja kinni, kui nad juba lillakaks minema hakkasid, ja saad aru, täna hommikul olid hulga väiksemad! :D Tõmbuvad kokku arstihirmust või mis?
Ma ütlen noh, mul pole üldse mõtet arstidega kohtuda, ma olen mingi... absurd. Ja siis pean end pärast halvasti tundma.. ehkki... kuidas sa lillakstõmbuvaid lümfisõlmekesi teeskled? :D Ma ei saa ennast tõsiselt võtta.
Aga vaatame, kuidas homseks on.

Muide, mul oli siin vahepeal... ikka jupp aega tagasi juba, üks eriti totter päev, minevikust iseendale visatud granaat jõudis olevikku. Hämmastav, et kui võtad julguse kokku ja teed midagi tobedat, millest tead, et ehk valesti aru saadakse, siis tuleb see ilmtingimata ringiga su ellu tagasi. :D
Ja siis ürita nägu teha, et ei tunne ära ja et oled mingi hoopis teine inimene. :D Ohjah. Vananemine on totaalne biatch. Asjad, mille üle üldse ei põe nooremana, on vanemana väga... ogarad. :)

Ja see ei olnudki põhjustatud mu pidevast alaväärsustundest. Jeah, millegipärast saadab see tunne mind kõikjal, isegi kui pole põhjust. Mida vanemaks saan, seda tähtsusetumana ma end tunnen.
K andis mulle ühe seljaarsti kontaktid, ehk aitaks see, kui ma jaksaks jälle püsti seista, nagu normaalsed inimesed? K väitis, et seda arsti tõepoolest huvitab, kas ta suudab aidata, ja et ta siiralt üritab. See oleks ju tore. :)

Blong põrutab jälle välismaale, nädalavahetusel oli nii kurb, ta kutsus jalutama ja ma ei jaksanud. Ja siis istusin ja kirusin end, mõnus töll, krt ju teab, millal me jälle ükskord jalutama saaks minna... Läheb ja abiellub veel seal soojalmaal ja saab karja tolmuste varvastega lapsi ja mina ei saagi näha. :(
Blong on nii universaalne, ma kujutan teda kõigis võimalikes rollides ette tegelikult, ta võiks need kõik olla. Mingi kuulus modell eliitseltskonnas või erakust kirjanik a la Brigitte Bardot kuskil metsas mingite... kanadega või suurpere mamma põlle ja kuklitega... Ta on nii vaba oma valikutes, nii mitmekülgne, sest talle sobiks absoluutselt kõik, ta saaks oivaliselt ka mitme rolliga korraga hakkama. :)

Ohjummel, üks klient ütles mulle just "armuline proua!" :D :( Kui masendav. Õnneks ta ütles seda telefoni teel, kui otse-eetris sama öeldaks, siis oleks ikka surmkurbdus küll.

Panen siia oma öise kaaslase. Olen proovinud teisi laule leida sellelt bändilt, mis meeldiks, aga ep ole veel leidnud, SEE laul on SEE laul.
This is not bad love. Ma jumaldan seda kohta, et "Honey, sometimes love means getting a little rrooouuGH." :) See sõna on üleüldse väga sümpaatne.
Üleüldse super sõnad laulul, või ehk ma loen sealt rohkem välja, kui seal tegelt on. Aga mulle meenutab Lolitat, ehk kaabak imbub su ajju ja veenab, et tal on õigus.
Kuigi viga võib ka minus olla, K ükspäev küsis facebookis sensuaalseid ja erootilisi videosid ja mulle meenus The Dead Weatheri "Treat Me Like Your Mother." Armastus ja romantika on omandanud minu peas väga omapärased mõõtmed. Või ehk ongi armastus ja vihkamine sama asi? :D



Mu viimane pääsuke on endiselt mu viimane pääsuke, ehkki igasugused vanemad tiivulised kipuvad tagavasakult sisse lendama, ühte nägin alles hiljuti unes. Tüüpiline uni oli, ta on mu unedes alati kuskil tagaplaanil, a la läheb aknast mööda. :D Seekord läksin ma mingite asjaajamiste käigus mingisse kahekordsesse puumajja, ja tulin just trepist alla ja tema istus trepi allotsas suures tugitoolis ja vaatas üles, niimoodi tagurpidi, seljaga trepi poole. Naljakas. :) Süda jätab endiselt löögi vahele küll, tuleb tunnistada. Mis ei ole naljakas. Siinkohal ilmselt tulebki mängu see, et kas armastus ja vihkamine on sama asi. :) Või see, et ühe neist peab valima, kui ükskõikne olla ei suuda.
Nostalgia murrab viimasel ajal pisut konte.
Pääsuke ongi seepärast hea, et ta on nii.. noh.. turvaliselt võimatu. :) Ja nii võimatult nummi. Not bad love. Not even love, actually. :)

Ahjaa, fun fact ka vahele - Joosep kardab kärbseid. :D Eile sattus meile korterisse üks rasvane porilane, ja küll siis Joosep jooksis edasi-tagasi ja kiljus, et kärbes jälitab teda! :D Ise naeris ka.
Ja ükshommik sain ma sõimata kurjasti, Joosep tuli ja virutas mulle ja ütles, et "Emme! Kas sa mäletad, et sa ütlesid sellele ämblikule, kes meil kempsus elab, et kui ta ära ei lähe, siis sa lööd ta maha? Ta läkski minema!!! Nüüd ma ei näegi teda enam kunagi!"
:D Ise ta kartis pissil käia, vaatas seda ämblikut terve aja kramplikult. Ma ise samamoodi, muide. :D Ahaha. Siuke suur karvane oli. Aga kuidagi kurb oli maha ka lüüa, ega's tema süüdi ole, et ämblikuks sündis. Sestap üritasingi veenda teda ära minema. :D

haha, joosep praegu tuli ja küsib et kuule, kas tädi S***** on sees
ma küsin et kus sees :D
ta näitab selle rohelise nupu peale siin
(ma enne seletasin, kuidas aru saada, kas saab inimestega rääkida või ei)
ütlen et jaa, S***** on siin
"las ma räägin temaga"
ma küsin et milles asi
joosep: mul on see punane auto katki, ma tahan ta käest küsida, et kas tal raha on või
:D mina: hull oled, see on ju ebaviisakas
joosep: ei, ma ütlen "palun" ka


Joosep on, jah, avastanud kirja võimalused. Üksõhtu, kui Mar-iga välja läksime, kirjutas Joosep mulle kaasa südantlõhestava kirja, mille pidin tädi Mar-ile edasi andma. (kui koju jõuan, panen pildi siia vahele)





Msnis või facebooki chatis piilub ka alatasa, kas tuttavaid tädisid, keda peedistada, on online. Õnneks enamasti piirdub ta sõnum "kuitasläep," "rõmkohtuta" ja "heatöt"-iga. :)
Joosepi vestlus Blongiga minu msnis, pidage meeles, et mul pole koduarvutis täpitähti, siis on lihtsam aru saada. :)

L : tere tati s*****
mina olen joosep
S : tere tati joosep
L : mis sinu kodu numper on
S : mul ei ole kodu numbrit :(:(
L : kutasleiame
S : kas maja number?
L : jah
S : 60
L : minaolen haige
S : kas sa mett ja sidrunit sööd?
L : ei
ainult meekateet
koha rotu
S : aga küüslauku?
Kui B***** oli haige siis vanaisa andis talle küüslauku.
L : aga mina ei sookuuslauku
S : mida sa sööd
L : kartulitiakastet
--
oeh, lasti mind ka siia
ta kirjutas enne nii armsalt, et "ma olen haike" aga siis vaatas mu poole ja
küsis et kas on õige ja ma ei saand ju valetada :D:D

--

S says:
issand tead kui palju ilusaid mehi ma eile nägin
nagu dayumn
käisime m-ga katusekinos
ja jalutasid seal edasi tagasi sellised mehed et wow
loomulikud, sassis peaga, unised
L says:
:) unised ja sassis peaga on kõige parem sort
selliseid ma jumaldan
S says:
jeap kes ei jumaldaks


Meestel on jumaldamise saavutamine ikka pagana lihtne. :)
Ja siin Hugh Laurie, mees, kes oskab k6ike. :) Mu lemmikread on:
Sometimes I think my baby’s too good to die
Sometimes I think she should be buried alive
:D

Munadega naine

Lugusid lasteaiast - Joosep rääkis, et ta kurtis oma sõbrale, et pruut ei tee temast enam välja. Sõber soovitas, mida öelda ja ennäe, tüdruk lõigi õnnelikult käed ümber Joosepi kaela. Salapärane lause oli: "Sa oled särav täht ja sul on kaunid riided."

Ma olen selle nädala vabad hetked sisustanud allkirjade kogumisega kuskil random nurkadel. :D See on niiiii ebaminulik, kui üldse olla saab miski, aga noh... kui keegi teine käsile ei võta asja, eks peab siis ise proovima. Õudsalt väsitav on küll, loodetavasti saame hääled kokku varsti. Meil juba üle kolme tuhande olemas, vaja on 4130. Või noh, tegelikult tahaks rohkem korjata, siis on võimalik veaprotsent ka sisse arvestatud. Kahju, et inimesed ise aktiivsemad ei ole, ehkki alla kirjutavad küll peaaegu kõik, kellega räägime. :) Inimesed on täitsa arukad, seda on tore nentida.
Tiina on nii suurepärane olnud, käib juba mitmendat korda minuga koos mööda maailma, paberid-pastakad käes. :) Ja nüüd homseks tuleb meie omadest terve trobikond korraga välja, loodetavasti saame palju hääli. Ehkki läheme üsna keerulisse kohta neid korjama. :) Ega's elu saa kerge olla.

Üks naine oleks küll linnas peaaegu kallale tulnud, räuskas, et "lasteaiad on meil üldse kõige rohkem saanud, mida te valetate?!"
Ma jäin lihtsalt täies hämmingus seisma, ei osanudki esimese hooga sellisele totrale väitele midagi vastu öelda. Karjus, et haiglad ei saa üldse midagi, ega vanadekodud.
Kusjuures, ma olen totaalselt nõus, vanadekodudele annaks ma kohe hoobilt... näiteks pool riigikogulaste palgast, kui minu teha oleks. Nagu täiega. Nii karjuv ülekohus valitseb meil, ja just kõige nõrgematele tehakse kõige rohkem liiga. :(
Kummaline jah, kuidas tema mõtles... et kui ma olen laste eest väljas, siis vanainimesi ja täisealisi ma ju vihkan südamest. Küllap ta oli teatud seltskonna esindaja, neil on kombeks kõike ja kõiki vastandada.

Igatahes. 90% inimestest on väga toredad. :)
Paljud arvavad, et me korjame raha, ja siis ütlevad vabandavalt möödudes, et "mul jäi rahakott koju" või et "ma juba kandsin teile raha üle." :D Selle viimase väite puhul ei ütle ma enam midagi, ei taha inimesele ju piinlikkust valmistada... Või ehk nad tõesti arvavad, et me oleme mingi teine organisatsioon. :)
Ega ma ise ka tänaval juurdetulijate suhtes tavaliselt eriti lahke ole, proovin ikka vältida, kui võimalik. :) Endal pole ju kah papiga kiita. Täna hommikul just avastasin, et Joosepi yks botasenina on täiesti läbikulunud. Ta pidurdab sellega tõukekaga sõites. :D Aga nüüd peab kuskilt uute botaste jaoks raha leidma... Mis on üsna keeruline. :) Nooh... mõtlen välja miskit, as always.

Homme lähen vist seelikuga allkirju koguma, sest muidu saan tõenäoliselt päikesepiste. :D Seega tuleb hommikul muruniiduk välja tuua garaazhist ja karupüksid maha ajada. Küll oleks hea, kui oleks karvade nähtamatukstegevat geeli, määrid jalad kokku ja voila. Ei pea lõputult müristama ja akrobaatilisi poose sisse võtma.
Lapsesaamine mõjus mu hormonaalsele tasakaalule kuidagi kummaliselt, enne ei olnud üldse niisugune gorillus greek.

Enihau. Täna oli üsna niru päev muidu, eilse üle ka ei hõiska. :D
Seega homne saab ainult parem tulla.
Või halvem. :D

Peaksin tegelikult arstile vist minema, mul on kaenla alla mõlemalepoole tekkinud siuksed valusad.. munad. :D Pakun, et lümfid teevad mingeid imeasju. Ma ei taha arsti juurde minna, loodan, et ehk kaovad ise ära. Mul läheb alati kõik iseenesest üle. Peale pimesoole, see ei läinud üle.. Või siis ehk ma lihtsalt ei oodanud küllalt kaua. :P
Isale näitasin ka täna, ta hakkas loomulikult kohe vähist rääkima. :) Sellest meenub, et tahaks kala süüa. Ja kodujuustu, mul on viimasel ajal ropp kodujuustuisu. :) Suvi on saabunud.

Ja siia lõppu üks übernummi mees, albeit iidne. :) Ideaalne lahendus probleemile, tegelikult. Kui tõsiselt võtta. Kui tead, et pääsetee oleks kohe vajadusel olemas, siis on ju palju kergem veel natuke vastu pidada. :D Siis tundub kuidagi... parem kõik. :)

Olevikuta naine

Mul on jube kiire viimasel ajal, here's why: www.rahalastele.ee
Sai kõrini niisama hädaldamisest ja "härrasrahva" idiootsest käitumisest ja veel idiootsematest otsustest. Kus viga näed laita, seal mine ja aita. Mitte et neile meie abi eriti meeldiks. :D See on täiesti totter, mismoodi teatud seltsimehed meie vastu võitlevad. Aga noh... ega's keegi taha ju oma möödalaskmisi tunnistada. :P
Igatahes, kui oled ka tallinlane, võta ühendust ja anna meile oma allkiri, aid laik it veri muhh. :)

Ja kui keegi kunagi julgeb veel väita, et meid rahastavad eratelekanalid ja kõikvõimalikud parteid, siis löön hambad kurku, ausõna. :D Ma olen just joonistanud umbes 150-200 A3-suuruses aardekaarti, ükshaaval, värvhaaval. Sõrmi enam ei tunne. Kusjuures, ma ei teadnudki, et joonistamisel väsib kõige rohkem pöial ära. Pliiatsitega on see jama, et peab tugevamalt suruma, aga vildikas kumaks jälle läbi paberi inetult.
Tead, kuidas mul see aardekaardi idee üldse tuli? Teeme Ära lasteaiatalgute käigus, me ju otsisime neile tasuta staffi ja võimalikke allahindlusi ja pakkumisi. Viisin siis ühte lasteaeda parajasti 2x5 liitrit akna-ja põrandapesuvahendeid, maalimisvärke ja kindaid ja mis meil seal pakis kõik oligi, juba hakkan unustama. :) Enivei, ma pole ju autoga inimene ja läksin peale päevatööd, seega tundus mu jaoks üsna õudne idee, et lapsed viiakse varem lasteaiast minema ehk ja siis seal polegi kedagi, kellele staff üle anda. :D 10 liitrit on üsna raske. Ja siis läksin ja ise mõtlesin endamisi, et kui pole kedagi kohal, siis, krt, peidan need kanistrid ja värgid sinna hoovi peale ära kuskile, ja joonistan neile aardekaardi. :D

--

Kuna mul pole praegu ka eriti aega, siis ütlen lühidalt, et ma vist ikkagi võitlen oma kirjanikuloomuse vastu edasi. See on see loll tunne, mis elada ei lase, igas olukorras mõtleb aju automaatselt, kuidas seda hetke hiljem kirjeldada. Seega toimuvad kõik asjad mu elus minevikus, isegi see, kuidas ma praegu seda kirjutan. :D Mul polegi olevikku.
Igatahes... vahel on hetki, mida ei tahagi aheldada. Ei taha sorteerida ja sildistada ja nime panna. Nagu metsas kohtaks mõnda looma, ja tal oleks nimesilt küljes. Võta läpakas lahti ja guugelda ja saad kohe teada ta nime ja paaritumiskombed ja munadearvu ja misiganes. On aina faktid ja inff, pole enam miski imeline. Vau-efekti on vaja rohkem! :) Õnneks olen seda ka kohanud viimasel ajal üsna tihti.
Tervitan siinkohal kõiki imelisi inimesi! :) Neid on nii palju, ülitore.
Ja ühe konkreetse inimese puhul - millegipärast öeldes, et vau, arvatakse kohe, et nüüd ma lähen jahile või midagi. :D Ei, ma ei pea kõike lahedat omale saama. :D Meeste puhul ma isegi väldin mistahes kontakte, on's vaja elu keerulisemaks ajada. Mul praegu kõik väga hästi, peas on ruumi ja puha. :D Ei taha enam armuda.

(P.S. Guugelda kõrvukfaasanit, khuul "look." Frodo lemmiklind. :P)

--
Igatsen täna Jürka järele. Rumal.
Joosep nõudis ta pilte ja vaatasime siis ta myspace'ist pilte. Üle pika aja. Ta nägi nii väsinud välja neil. Tahaks ära võtta talt väsimuse ja kõik paha. Et tal ikka kõik hästi läheks.
Ole sa tervitatud seal kaugel. (mitte et ta seda blogi loeks.) Ma usun mõningasse (mõnede inimestega on, enamusega mitte) telepaatiasse. Temaga küll polnud, aga... elu ju muutub igal sammul.

Naljakas tegelikult, kui paljud inimesed, kes ise sellest essugi ei tea, mulle tähtsad on. Mul on päris palju neid, kelle eest oleks... Noh, küll oleks tore, kui saaks panna end mingisse listi, et oled nö. turvamees. Ilma teise teadmata. Et näiteks kui mingi töll jookseb tagavasakult noaga, siis see inimene keda pussitatakse, ei saagi haiget, vaid see haav ja valu tuleb siuhti turvamehele.
Mul oleks nii palju lihtsam elada nii. Seega oleks selline käitumine jällegi sulaselge egoism. :D Noahaavad on kökimöki pideva muretsemise kõrval. :D

--

See oli kirjutatud paar päeva tagasi.
Nüüdseks on meie loomaaiaaktsioon juba ära olnud, NIIII tore oli. :) Mul oli ainult tappev seljavalu, mõõtsin iga vahemaad silmadega, et kas jõuan sinnani minestamata või ei, ja kus lähim pink on. :D
Blong oli ka abiks, gorgeous as always.
Muide, ma mainin oma lemmikmänguasjapoe siin ka ära. Meid on nii paljud firmad aidanud ja andnud täiesti tasuta kaupa, see on lihtsalt super... häid inimesi ikka on veel. :) Teeme Ära lasteaiatalgute abipalumiskirju kirjutasin ma ka, teiste kõrval, ja vastuseid oli suisa rõõm saada. Aga jah, algselt oli küll ääretult kummaline kirjutada, et kas saaks täitsa niisama seda-ja-seda ja hästi suured hunnikud palun, aitäh. :D Samas, talgukaupade koha pealt saan ju aru küll, kõik need asjad läksid kohe konkreetselt abisaajatele, kes need kohe ka ära kasutasid. Nii et abi oli konkreetne ja kiire. Aga mänguasjad meie loomaaia aardejahile, see oli paljude meie toetajate ja ka meie endi käsitöö, lisaks enamus XS Mänguasjade poolt annetatud. Ma ei teinud nende hiigelkasti enne üritust lahtigi, muidu Joosepil oleks liigset tahtejõudu nõudnud mänguasjadest eemalehoidmine. :) Seega nägin sisu alles ürituse päeval ja vau, ausõna. Ma mõtlesin, et ehk nad andsid nii palju asju (palju rohkem, kui ma küsida oleks eales julgenudki) seetõttu, et neil on laojääke või midagi. Asju, mida ei osteta ehk. Aga ei, need olid täiesti suurepärased, korralikud, suured, kallid asjad! Ma oleks ise heameelega neid kõiki ostnud! :D
Seda enam... näe, praegugi heldisin juba pisara silma :D täielik emo... seda enam tegi südame soojaks, et inimesed tulevad niimoodi meie liikumisega kaasa ja aitavad ja... Üleüldse, seal üritusel ka, inimesed olid nii armsad ja kiitsid meid ja... See on nii oluline, meil ju kõigil vahel tunne, et uhh, enam ei jaksa tuuleveskitega võidelda, aga siis tuleb keegi ja ütleb midagi ja jõud voolab pahinal kontidesse tagasi. :) Ohh, kopin siia ka ühe eilse nalja, just rääkisin Mar-ile.

L says:
paar korda mõtlesin, et jeerum, nüüd läheb jamaks. mingid maikades vene mehed, hambaid puudu siinseal, siidripudelid käes, terve kari siukseid.
ja lendasid peale et noh!
...
kuhu saab allkirja anda?
:D

Üldse oli väga positiivne saada just venekeelsetelt inimestelt tagasisidet. Ah, ja ma jumaldasin seda väikest vene poissi, kes tuli ka aardekaarti tahtma, aga meil ju polnud seda vene keeles. :( Ja siis me seletasime ja proovisime näidata, et kuidas ta saaks seda ikkagi lahendada, ja ütlesime, et noh, proovi vähemalt. Ja siis ta istus seal ja uuris seda kaarti ja tuli siis ja küsis lisaküsimusi, aga ma vaatasin, et kell juba üsna palju, ja pakkusin talle, et võta juba enne auhind ära, ja pärast proovid, et kas saad sellest kaardist miskit sotti. :) Muidu ehk me läheme vahepeal juba ära sealt. Ja siis ta oli nii õnnelik, valis endale auhinda ja muudkui kiitis kõike, et nii ilusad asjad. :) (Ta oli üldse nii viisakas ja korralik, täitsa lust selliseid lapsi kohata.) Ja siis valis auhinna välja ja läks.
Ja siis läks tüüüüükkkkkk aega mööda ja ta tuligi tagasi! :))) Vaatasime Katiga täielikus imetluses teineteisele otsa, et... vau, kui tore poiss. Näitas kaarti, ta oligi käinud ringi ja proovinud leida vastuseid. Aga nagu.... how cute is that! Mõtleks ju, et laps saab kingi kätte ja paneb kohe punuma, ei mäleta ta enam mingist kohustusest midagi. :D Nii nummi. Mulle jääb see poiss ikka kauaks ajaks meelde.

Ohjah. Ma pean nüüd oma lapsele järele minema, tahaks teist juba musutada ja kallistada pisut. :) Eile Kati tõi mu autoga ära, tassisime kastid ja värgid mu juurde ja andsin neile omakorda teised kastid vastu (naabrid vist mõtlevad, et mingi eriti kahtlane värk :D ) ja siis sõin ja Joosep lösutas voodil ja ütles, et tule, kallistame. Ja viimane mõte, enne, kui pea patja puudutas, oli, et telekas on sutsuke liiga valjusti, panen kohe vaiksemaks.
Ärkasin selle peale, kui ema pea ukseaugus hõljus ja küsis, et "kas sa täna tööle ei lähegi või."
:D
Öö läbi telekas üürgas ja tuled kõik põlesid. Väga häbiväärne lugu.
Aga õnneks jõudsime ilusti õigeks ajaks lasteaeda-tööle ja kõik on väga broo. :)
Loodan, et teil ka, mul pole aega olnud oma sõpsidegagi suhelda, täitsa ogar. :) Aga nüüd paar päeva ma olen vaba. Siis mõtlen mõne uue ürituse välja. :D
Praegu on nii imelik olla, polegi kiire.
Ehk isegi kirjutan teile siia veel... üht-teist. Poolikuid (aegunud) blogijuppe on siin ees küll, peaks neist miskit kombineerima ehk. :)