Sitt ja Savi

Uff. Kõigepealt ütlen kohe ära, et ma ei salli oma bossi silmaotsaski. Ütles, et pani mu ametlikult tööle juba jupp aega tagasi ja nüüd tuludeklaratsiooni tehes ei näidanud mingit sissetulekut whatsoever. Seega jääb see ühekordne, ainult sel aastal makstav lapseraha ära. :(
Krt, mõtlesin, et saan midagigi... Ma NII väga vihkan raha. Või noh... raha võimu ja rahatute võimetust.
Vahel mõtlen, et Jutsil oli õigus. Et väljapääs on täitsa olemas. Ebaaus ja alatu, aga vähemalt on.

Õudne, kuidas ma vihkan seda, kui sõbrad tulevad ja ütlevad, et nad aitavad. Ma ei taha mingit kuradi abi. Mingit kuradi raha. Ma saan ju kuidagi ikka hakkama. Ma lihtsalt vihkan seda, et kõik muudkui pekki läheb ja et ma pean põdema, et ma seda üldse ütlen, dämmit, mul on ju terve ja tore laps, ma peaksin õnnelik olema.
Ega ma midagi muud enam ei saagi ja kuidas ma, siga, julgen üldse midagi veel küsida.
Ja nii ongi. Eks ma ilmselt saboteeriks kõiki oma võimalikke suhteid, kartes, et kui ma õnnelik julgen olla, siis võetakse laps ära.
Ja nii rumal inimene peabki üksi olema.

Jumal küll, kui lame, et ma toetun suurimal määral praegu oma foorumiinimestele. Ma ei tunnegi neid, olen nendega natukene rääkinud ainult, jaanuari lõpust saadik, üsna pealiskaudsetel teemadel. Aga neid vähemalt natukenegi kotib, mida ma ütlen. Üks Norra tshikk räägib juba kokkusaamisest ja küsis mu aadressi, et mulle kaarti saata. =) Kellegi jaoks olen vähemalt huvitav.
Faking hale värk. Ja mind hellalt ärritab see, kui keegi julgeb praegu kaasa tunda, nii et lõpeta kohe ära. Ma ei ole mingi abitu rull. Tuju on lihtsalt sitt.

Ma üritan siia otsa nüüd kähku midagi lõbusat blogida. Kui viitsin. Kui ei viitsi, siis mine loe krdi delfi anekdoote. Raisk. :D