Paha :(

Uff... emopost, kel hea tuju, ei soovita lugeda, võta kolm sammu tahapoole ja mine tagasi kööki.

Meil oli just Joosepiga järjekordne suur tüli. Nüüd ta on voodis ja jääb kas kohekohe magama või magabki juba. MTV-st on Kings of Leoni laiv, see hoiab mind veel vee peal. Praegu tuleb I'm on call, mis kõlab nende kummalise häälega laulja suust eriti hästi. Niigi hea laul.
Annaks linki, aga... jeaah.

Eniveis... tüli oli meil nagu ikka, sellepärast, et ta ei kuula sõna üldse. Mina olen põhimõtteliselt ainus inimene tema elus, keda ta kuulama peaks, vanaema annab meil alati alla, juba siis, kui Joosep aastane oli, ütles mulle, kui ma koju tulin ja nägin, et lapsel olid peod komme täis, et "aga ta ise võttis."
Nagu.. kamoon, mis ta ähvardas sulle peksa anda kui need ära võtad või. Või jäid jalad kängu ja ei ulatand neid lapsel eest tõsta.
Ikka mina tulin koju ja olin see õudne paha moor, kes keelab.

Täna oli tüli, nagu igal viimasel õhtul, seepärast, et ta ei korista. Ma hakkan talle juba seitsme ajal rääkima, et varsti hakkame magama sättima, palun hakka otsast koristama. Aitan kogu kammajaa karpidesse panna, ja tõstan seina äärde. ja siis tema ütleb, et ei, need ei käi seal ja kallab need uuesti põrandale. Ma siis ütlen, et ok, pane siis nii, nagu peab.

Ja siis jäängi ootama igavesti. Muudkui kaaguta ühte ja sama... see on nii krdi väsitav. Ja tema muudkui vaidleb vastu, jonnib, ajab oma joru. Seletad ja näitad ja õpetad ja alguses proovid läbi mängu teha kõike... ja siis lõpuks vihastad ja karjud nii kõvasti, kui jaksad. Tutistad ja annad lahtise käega piki peed... Ise vihkad ennast nii jubedalt, et tahaks tegelikult majast välja joosta ja kuskile lume alla endale uru kaevata ja mitte kunagi enam tagasi tulla.

Ja siis ta istub sul seal voodiäärel, ja ulub, et "ma olen ju hea poiss! mulle väga meeldib koristada, las ma koristan!" Ja kell on 11 läbi ja ta peaks magama... ja ma olen talle juba kaks korda öelnud, et korista, ja ta ei koristanud üldse... hakkas niisama mängima.

Mida siis teha... Noh... mul on variante üsna vähe. :( Ta PEAB õppima mu sõna kuulama. Ma olen ainus, keda ta kuulama peab, ja sellest võib ta elu sõltuda. Ma olen talle ka seletanud, et kui näiteks tänaval ma ütlen, et "stop," siis ta peab kuulama, seal ei ole mingit valikuvõimalust.
Korjasin kõik põrandalolevad mänguasjad õudsa kisa ja jonnimise saatel suurde kilekotti kokku ja ütlesin talle, et eks siis hommikul harutad need sealt kõik lahti ja paned, kuhu tahad ja kus nad tegelikult käivad. Ta nuttis nii hirmsasti, tahtis neid kohe korda panna, aga no... ehk siis teinekord mõtleb, enne kui jamab niimoodi. :(

Ma absoluutselt vihkan seda enesekehtestamist. Ma nii vihkan seda, et ma pean teda murdma, ja ma vihkan seda, et ma nii kannatamatu olen ja nii kergesti tigedaks lähen. Ennast vihkan, lühidalt.
Krdi sitt, et pole kedagi, kes igal .. noh.. ütleme igal viiendal õhtul ise ei võiks temaga vaielda. Ehk ma siis suudaks seda rahulikumalt üle elada. Kui ma teaks, et minulgi on hingetõmbehetki. Et see ei pea alati mina olema.

Mul on selline tunne nagu oleksin peksa saanud. Kõik kohad valutavad, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Mul lööb iga kord peale hääle tõstmist siuke valu pähe, ma ei teagi, millest see tuleb... Ehk see on see ajuinsult, mis meil geenides pidi olema. Hiilib... ootab, millal saaks mul jalad alt tõmmata. Ega see ei üllatanudki mind eriti, kui emale seda pärast oppi öeldi. Kui ma vanasti peavalude pärast arstil käisin, siis nad tegid ju igast röntgeneid mu peast ja teste ja asju ja siis öeldi ka, et mul tekivad aeg-ajalt aju veresoontesse klimbikesed. Ja siis jääb veresoon nagu.. kinni ja veri pressib mujalt, peenematest soontest läbi. Ja see tekitab peavalu. Klimbikesed on ju nii nummid. :S Ja veri ei käi mul enam enivei eriti ringi. Ega pole vajadustki, ma ei kasuta enamust oma kehaosadest.

Nii paha tunne on. Nagu polekski mul väljapääsu, igatepidi on paha. Pean olema kuri ja karm, sest ma ei taha, et mu lapsega mingeid õnnetusi juhtuks, et ta kuulaks mind. Kõige hullem on see, et Joosepi isal on psoriaas, ja see on ju geneetiline. Ja see on närvisüsteemiga nii tugevalt seotud kui vähegi saab. Ja Joosepil on viimase kuu aja jooksul kaks täppi tekkinud, üks kintsu peale ja teine õlavarrele. :(
Ja siis ongi... et kas kasvatan üles mingi väikse sõnakuulmatu kaabaka, keda miski ei huvita või keeran oma lapsel tervise peesse. :(
J**** on muidugi paras töll ka, ma olen talle ju kirjutanud küll ja küsinud, et ta ütleks, mis ravimeid ja värke ja... noh, et igaksjuhuks annaks nõu. Krt teab, muidu sureb seal maha, ja siis pean otsast alustama kõike. Ta võiks ju jagada inffi.
Aga noh... tal kasvas ju suu kinni ja käed kukkusid otsast.

Ehh.. anname andeks, muidugi. Alati ju andnud. Töll on ta ikka.

:)

Mind ajab praegu see nutma, et ongi ju juba pühapäev. Homne või no... tänane päev kulub täies närvipinges, ettevalmistades ja pesu pestes ja jamades, endale ei jää jällegi aega. Järgmisel nädalal käin ju iga päev tööl, boss sõitis puhkusele. Kummaline, kuidas neil on nii vähe pappi ja firmal läheb jube nirusti, aga puhkamas käiakse iga paari nädala tagant kuskil soojal maal.
Noh.. okei, ilmselt see toimub ikkagi harvem, aga mul ei ole ajataju.
Ja ega see niiväga häirigi, tänu sellele saan ma lisaraha ja saan oma üürivõlga natuke kustutada. Ma arvan, et ülejärgmise kuuga saan asjad klaariks.
Muidu saaks sel kuul, aga mul on pangalaenu tagasimakse. Ja märtsis on Joosepil sünnipäev. Jummel, ta saab juba neli.... Varsti läheb kooli. Kui ma mataülesandeid pean lahendama hakkama, siis ma lasen endal ajud välja, ausõna.

Kelk varastati meil ju ära... seega pean ma esmaspäeva ja teisipäeva hommikul poisi sülle võtma ja läbi lume lasteaeda sumama. Ja õhtul jälle tagasi. See on kindlasti väga tervislik.

Õega just rääkisime ükspäev, et me peame mõlemad kuidagi õppima asju vabalt võtma. Et ei tohi nii palju muretseda ja põdeda ja süüdistada end sajas miljonis asjas koguaeg. See tapab nii ära. Ma olen niiiiiiii väsinud koguaeg. Muudkui vastuta. Alati üksi, alati tugev.

Täna mõtlesin, et huvitav, miks öeldakse, et "palju õnne." Õnne on ju kahte sorti, head õnne ja halba õnne... või on savi, kumba, peaasi, et palju? :)
Üldse olen vanaks jäänud, hommikul oli "Gilmore'i tüdrukutes" siuke hetk, kus naine ja mees embasid teineteist ja siis läksid istusid diivanile ja vaatasid otsa korraks teineteisele ja siis hakkasid õlut jooma.
Ja ma mõtlesin hetkeks, et deem, kuidas siis nii, nad olid ju kahekesi ja just ju kallistasid ja... kas ei tekkinud siis tahtmist tunda nahka naha vastas ja teise hingeõhku ja erutunud sõnu oma kaelal ja kuumi higiseid sõrmi ja lõhnavaid juukseid ja... Ja siis kujutasin ette, kuidas ta mõtles, et peaks riideid seljast ära võtma ja pärast oleks tobe, peaks need jälle kuidagi selga saama, ja juuksed läheks sassi ja nägu punaseks ja meik laiali ja üldse.. kogu see higistamine ja rähklemine ja.... nii palju jama mingi paari minuti pärast.
Niisama oli ka seal diivani peal hea istuda, padjad ja... õlu oli ka mõnus ja külm... ja ega see tüüp nüüd nii hot ka polnd.


Jeap... Peakski ehk Horny Bastard Clubi presidentuurist loobuma. Oleks edaspidi lihtsalt bastard.
Deeem, kuidas pea valutab... Peaks vist aspiriini võtma, seda kihisevat. Muudmoodi mu verd kiiremini ringi käima ei saa. Ma olen läbijäätunud. Peaaegu klaasist.