Seivitud üheksandal jaanuaril

..

Kõik inimesed ei ole loodud paarisrakendiks, osad on lõpuni
individualistid. Ja selles pole ju midagi paha. Elu on selline.

Mulle tundub üha rohkem, et ma ei oskagi ehk teistega koos elada. Ja mu teinepool ka mitte. Proovin küll temaga arvestada, aga ikka käin talle pinda. :D Vahel on tunne, et ta mitte ei armasta, vaid hoopis vihkab mind. Kuidas neil vahet teha? :)

Jah, kõigil on muresid, ja tema hoiab enda omi kiivalt endale. Ja sealt see kala mädanema hakkabki. Sest kui inimene sulle kortsus kulmuga nähvab, siis sa ei mõtle esimese asjana, et oih, tal, vaesekesel on kindlasti mõni salamure.
Ohkama võtab. Ma ei teagi, mida teha, kas peaks andma vabadust rohkem... ehkki tal on ju seda küll ja veel. Ma peaksin võitma miljoni, siis saaks mees puhata pideva töötamise asemel. Siis närv puhkaks ja naerataks ehk jälle.
Sest tegelikult ta ju ikka armastab mind. :) Vaeseke.
Ma vihkan viimasel ajal neid lollakaid seal riigipukis. Iga hinna eest üritatakse tavalist tööinimest tappa, lüpsta tühjaks. Siis ei jätku energiat mässama hakata, oma õigusi nõuda. Elada.

Päris tihti on tunne, et võtaks lapse koolist ära ja põgeneks kuskile metsa elama. Sureks seal küll tõenäoliselt vaikselt nälga, aga vähemalt omadel tingimustel ja rahus. See pagana rotiratas hakkab niii vastu.. Linnainimesed lähevad aina lollakamaks ja tigedamaks ja võimuahnemaks, tavalisel inimesel polegi midagi teha, peab lihtsalt tuimalt laskma end lükata-tõmmata ja üritama kuidagi ellu jääda.
Kool morjendab ja hööveldab lapse ka täitsa nudiks, nii kahju vaadata kõrvalt. Närvilised õpsid tahavad neilt täiesti ogaraid tulemusi ebainimliku aja jooksul ja ega seal muud võimalust olegi, kui feilida, feilida, feilida. Iga päev milleski ikka (täna näiteks unustas mingi friggin töölehe koju.) Nii harjud sellega ära. Mis päev see ilma feilimiseta on. Ilma võib ju rõõmsaks muutuda, iuu.

Ega last vist tohigi koolist ära võtta, juba siis pidavat kuskile minema end õigustama ja põhjendama, kui tahad last varem (või hoopis hiljem) kooli panna. Vanematel pole enam õigusi, nüüd on riik see, kes näpuga järge ajab. Kõik peab olema ühesugune, eurolapsed ja nende üksluised euroajud. Kui mingitki isetegevust viljeled, siis võetakse üldse laps ära. Rongaema, ta üritab oma peaga mõelda! Hah. Ja kui sitemini läheb, siis pannakse mõnda asutusse kah veel. Ja siis virisevad, et emad ei sünnita! Ma ei sünnitaks ju inimest, vaid tellist.

Vabadust polegi enam üldse olemas, Trainspottingul oli õigus. Aina kitsamaks ja keerulisemaks lähevad need bürokraatialabürindid, lihtinimene ei jaksagi enam üüratust reeglite- ja seadustehunnikust end läbi närida, lööb käega ja vantsib sinna, kuhu silt suunab. Eks öeldakse, et idioote on palju, seepärast peabki neil kõigil silma peal hoidma, aina suunama, ent... kui idioodile ainult ühe valiku annad, ega ta siis päris kindlasti enam kuskile ju arenegi, seal ongi lõpp, lootus kaob. Nagu sead tapamajas. :(

Ise sain tööl õiendada asja eest, milles ma end üldse süüdi ei tunne. Pidin varem printima välja midagi, ent printer oli katki. Järgmisel minu tööpäeval (tollal vahetati neid ka iga natukese aja tagant) ma seda enam ei mäletanud, mul oli tol ajal muidki muresid, kirjutan neist hiljem. Aga teine töötaja oli kuu viimasel päeval tööl, ise tahtis, ja tema asi oleks olnud vaadata, kas kõik on välja prinditud, kas kõik on ordnungis, kas numbrid klapivad. (Nagu mina tavaliselt iga kuu lõpus teen.)
Aga teine jättis oma töö tegemata ja mina olen süüdi. Loomulikult. Krdi paar paberilehte.
Kusjuures, selle teise tehtud vigasid mina talle nina alla ei hõõru, mõtlen küll vahel, aga... no pole minulik, ehkki pidevalt saan ise vastu päid-jalgu selle eest. Inimesed helistavad ja sõimavad, sest kaup ei tule õigeks ajaks... sest see teine ei tule töölegi oma päevadel. Mina aga lubasin tellimust vastu võttes, et tuleb..
Ohjah. Ühesõnaga... jubedalt on kõrini. Ma ei jaksa seda paska helpida, eksole. Kui kedagi ei huvita, mis ma siin üksipäini siis rapsin. Las läheb ja laulab.

Sõbrantsi tööotsinguid ja -seiklusi kuulates pole isegi lootust, et kuskil mujalgi parem oleks. Bossid on kõik ebanormaalsed, tundub. Ehk muudmoodi bossiks ei saagi, peabki olema selline ükskõikne ja egoistlik.
Kõik see jura paneb lapse ees end pahasti tundma, mis ma tast siia hädaorgu üldse sünnitasin. Ise suren ära ja siis ta on päris üksi. :'(
Süda tõmbub kõik klimpi, kui selle peale mõtlen.
Lapsi ei ole tõesti mõtet saada, mr. X-il on õigus. (Mul vahepeal (paar aastat tagasi) tekkis titemeeleolu, aga nüüdseks on üle läinud. Ta küll ütles, et kui üldse kellegagi, siis minuga, ja et on aega ju küll... aga olgem ausad, ma olen varsti juba 45 ja ei jaksa enam tittedega tegeleda. Nii et see rong läks kah ja laulis. Pikk kurb vile.)

Tegelikult ma võin kokkuvõtlikult öelda, et 2017 oli üleüldse üks õuduste öö, deprekas tuli tagasi ja ääriveeri vedasin end läbi sellest. Mõtlesin, et küsin siit, et mitu korda päevas võib inimene enesetapule mõelda ja ikka okei olla. :) Mul läksid need numbrid lõpupoole ikka kahekümnetesse juba. Ehkki kõik oli ju justkui korras ja... Nii nad raisad töötavadki. Salakavalalt, elu rikkudes. Raske on üksi rippuda, ju nõu. Rääkida ka ei saa kellegagi. Õnneks olen ma ühe korra sellest kõigest juba välja rabelenud, tean, et kuskil on uks, aga... Üha rohkem tundub, et kergem oleks lihtsalt aknast hüpata.

2018 on selles suhtes väga nunnu olnud siiani, veel pole ühtegi väga karmi deprekaurgu tulnud sukelduda, ja midagi pole lagunenud ka. :D Detsembris panid ikka kõik asjandused saba, telekas ja kraanid ja.. külmkapp käib meil teibiga kinni. :D Kõiki asju, mis lagunesid, ei tule praegu hoobilt meeldegi, aga neid oli veel. Lisaks kukkusin 21-sel detsembril ühest kesklinna keskusest välja kimades täie jõuga näoli vastu seda paganama metallvärki, mis seal on. Seesama pagana matt oli süüdi, mille taha ma iga kord seal komistan, aga seekord... jah. No ma üritasin ise kõiki võimalikke jõuluoste ära teha, sest mr. X oli iga jumala päev kella 11-12ni tööl ja jubedalt stressis, kui pidi kuskile poodi veel jõudma. :D
Igatahes... mr. X küsis, et miks sa käsi ette ei pannud, see peaks nagu refleks olema kõigil. :D Ma paningi käed ette, seepärast nad siiamaani päris korralikult ei töötagi.. Lihtsalt pea on, nagu meie perekonnas kombeks, hiiglaslik. :D Ohjah... sõbrad küsisid pärast, et kas keegi appi ka tuli... Jõudis ta jee. Isegi kui mõni oleks tahtnud appi tulla, ega ta vist saanuks, sest ma hüppasin kohe püsti nagu iluvõimleja pärast mingit keerukat manöövrit, kobasin nägu ja sain aru, et verine, ja aju töötas kiirelt, kohe otsisin esimese ettejuhtuva kohviku ja küsisin, kas pellerisse saaks. Need näkid vaatasid mind ehmunult ja osutasid kempsuukse poole. Kempsus oli veel keegi sees ka, nii et seisin seal väljas ja mõtlesin, kas jõuan enne ära minestada või mitte. Ma ei kannata ju verd. :) Õnneks sain ikka vee alla lõpuks, pesin vere ära, loputasin jupp aega külma veega, tegin juuksed ka märjaks äärtest, jahe hoiab teadvusel. Siis ostsin sealt friggin nelja euro eest nende külmkapist kõige külmema pudeli vett ja läksin seda suu peal hoides taksot otsima. Käisin veel raamatupoest ka läbi, olin ju lubanud, kokku leppinud enne. Seal läks õnneks kiiresti. Pagana Tulikaga kojutulek läks ikkagi 20 eurot maksma. Rõõm ja õnn.

Jalga sain alles kodus vaadata, püksid olid kõik verised, iuu. Igavene sügav haav vasaku põlve kohal, siiamaani pole veel ära paranenud. Noh, midaiganes, tegelikult ropult vedas, prillid ja hambad jäid terveks, ja isegi need püksid, mis oli täielik rõõm, alles ju ostsin nad. Nii elastne materjal, et läks koos selle metalljurakaga mu jala sisse ja siis tuli jälle välja, ise jäi terveks. :D Parema käega on siiamaani veel natuke jama, aga nüüd saan ka paremalt ülemisi hambaid jälle pesta ja kirjutada pole ka enam nii valus, kui alguses. Ja nägu ei läinudki siniseks, küllap see külmaveepudel aitas, nagu lootsingi. :)
Igatahes, kodus mõtlesin, et oleks võinud palju kehvemini minna ja siis hakkasin seda ette kujutama... ja nii raske hakkas kohe, et pidin neile sinna kirjutama ja rääkima, mis juhtus, ja jumalakeeli paluma, et nad selle lolli mati korda teeks, enne kui kellegi teisega nii juhtubki.
Jube kiirelt vastati, kusjuures, väga kenasti ja viisakalt. No eks nad nägid sealt videolt ikka päris selgelt, miks ja kuidas ma kukkusin.
Jäeti mulle "kingitus" infoletti. Noh, mõtlesin, et kommipakk või midagi, et päris armas. Aga pärast selgus, et hoopis natuke nutsu kinkekaartide näol. See tekitas kuidagi väga tobeda tunde... nagu oleks mind ära ostetud või... Ehkki tegelikult peale jõule on papp vägagi teretulnud, eks. Aga ikkagi kuidagi... ma ei kirjutanud neile ju raha saamiseks.
Põrgumatti ma ei julgenudki infoletis käies vaatama minna. Äkki nad ei teinudki seda korda nagu lubasid, ja siis ma tunneks end veel hullemini.
No hiljemalt järgmine kord sealt läbi minnes saame teada. Sest ilmselgelt ma siis komistan sinna jälle, nii lihtsalt on. Ma ei käi ringi nina maas, ma vaatan inimestele otsa.

Noh... igatahes, siis mr. X helistas ja me läksime veel jõuluoste sooritama (ta põdes, et me oleme nagu koduvägivallareklaam.) :D Trepid olid ka nii toredad. :D Ja siis mr. X küsib, et kas sa söönud oled. Mina: "Eip."
Ostsime Statist hot dogid, ma kuskile mujale oma näoga ei tahtnud eriti minna. Siiakohta siis lisakski, et kui te olete oma suust metallvarda läbi kukkunud, siis ärge sinepiga asju sööge. :D

Tööpäev sai otsa ootamatult, nii et pean lõpetama, aga eks ma varsti jälle. Üritan uuel aastal end parandada. 2018 peab olema parem, ma pean saama asju natuke tehtud ka ikka, ja kirjutada jälle. Eelmisel aastal ei suutnud ma isegi lugeda, silmad hakkasid valutama kohe. Goodreadsi aastaväljakutses kukkusin kolinal läbi, ehkki umbes 10 raamatut oli korraga pooleli. Silmad lihtsalt hakkasid vett jooksma ja... silm on ikka tähtsam kui goodreads. :D
Sel aastal üritan tugevam olla. Ühtlasi hakkan loetud raamatutest juppe facebooki postitama, ehk siis siia ka, kui juba enivei sisse neid trükin. Teen neist siis eripostitused, alapealkirjaga Lugemispäevik. Siis need, kes mul facebookis on, ei pea uuesti neid lugema. (No kui ma, siga, just sinna alla veel midagi ei kirjuta. :D Meie, sigade, puhul ei tea iialgi. :D )



...

.