Lumise lugemisaasta algus.

Hommikul, kui mr.X mu tööle tõi ja musu tegi, siis pärast ta hõõrus huuli
ja ütles, et on vist huule kuskil katki teinud. Tal on sellised pehmed
soojad musihuuled, minu puruksnäritud kriipsude vastu. Kahtlustasin, et ma
lihtsalt kriimustasin teda oma narmendava suuga.
Lahkudes tutvustasin end ka, mina olengi teravmokk-ninasarvik.

Lugesin siin raamatut, st mitut raamatut, kõigepealt lugesin lennates läbi
ühe tiinekateloo, mis oli ikka nii noortele kui üldse saab, aga ma
põhimõtteliselt üritan alati samad raamatud läbi lugeda, mis Joosepil
koolis kohustuslikud on, et siis omavahel veits sündmusi arutada. Aga see
raamat oli minu jaoks küll üsna null-kaloriga. :) Igatahes, sinna sappa
otsustasin lugeda täiesti suvaliselt külgehangitud raamatu, nimelt lugesin
kuskilt selle sisukirjeldust, üritades ise hoopis mingit muud asja leida,
aga kuna kokkuvõte tundus intrigeeriv, siis jätsin meelde, et kirjaniku
nimi algas Didieriga. :D Kui siis umbes kuu aega hiljem raamatukokku jälle
sammud seadsin ja aega oli riiulite vahel tuiata (või no tegelikult polnud,
veerand tundi oli aega sulgemiseni ja ukse ees autos ootav mr.X teadis, et
lähen eelmist raamatut niisama ära viima :D Aga no olgem ausad, ta peaks
juba targem olema,) siis leidsin nimealguse järgi kohe raamatu üles.
Jean-Paul Didierlaurent. :D Margit enne kurtis, et pea käib ringi, ma siis
ütlesin talle, et loen kõige peadpööritamapaneva nimega mehe raamatut.
Härra Siia-Sinna Tagurpidiüleõlavasakultparemale. Kõlab igatahes nii...

Enihuu... põnev lugu, niiöelda "teisest ooperist," algus on täiesti absoluutselt poeetiline, leheküljel 22 tuli mul juba meeleheitepisar silma, seal nimelt hävitatakse raamatuid. :D
Kurtsin Margitile, et mul on veits kiiks nende raamatutega. Ta küsis vastu,
et: "veits? :D"
:D Nojah noh... Kui sa peaks ka sama lugu lugema millalgi, ja ma täitsa
soovitan, siis ütle, mis sa lõpust arvasid. Ma ootasin kuidagi hoopis
teistsugust lõppu, täitsa teisest zhanrist isegi. :) Nii et ehkki
olemasolev käras kah, siis ikkagi jäi nagu midagi puudu. Aga kuna esimene
pool oli nii ilus, siis olen nõus mööndusi tegema. :)
Ahjaa, raamatu nimest oleks ka ilmselt kasu: "Ettelugeja 6.27-ses rongis."
:) Nii tahaks kellegagi arutada neid värke. Mitte pikalt muidugi. :D Ma ei ole eriti kannatlik, ja ega mind eriti teiste arvamus huvita kah tegelikult. :D Haha. Aga natuke ikka. Et kuidas teised asju näevad.

Mulle meeldiks selline elukutse, muide. Loeks inimestele ette, mitte, et ma
selles kuigi hea oleks, aga.. jagaks igasuguseid põnevaid juppe, paneks
neil hammasrattad tööle, saaksid vaheldust omaenese naba ümber siblimisest.
Nii vähestel on aega lugemiseks, isegi kui nad tahaks. Ühistranspordis
võiks mängida need sisseloetud raamatud.. ainult, et kes siis sealt enam
väljuks, eksole. Peaks täitsa valedes peatustes välja minema, et peatükk
ikka lõpuni kuulda. :D

Kusjuures, täitsa kogemata hakkasin sel aastal jälle oma loetud raamatutest
jupikesi facebooki jagama, panen siis siia ka. Väga vähesed raamatud
muidugi kajavad samamoodi vastu nagu see tänane teine maiuspala, aga ma
vähestele kirjutan omapoolse arvamuse ka juurde. Enamasti panen lihtsalt
jupi, mis endale meeldis, ja lasen lugejatel otsustada, kas tahavad ka
sama raamatu välja otsida. Kõik võiks nii teha, raamatud on nii head soovitajad. Või oli see nüüd vastupidi. :)

Kusjuures, seal rongiraamatus oli onkli huviobjektil väga omapärane töö, mulle täitsa meeldis see idee, aga mul oli objekti enda suhtes kuidagi kahetine arvamus. :) Igatahes, sellega seostus üks tänane juhtum. Nimelt... isa käis tööl pelleris, tal on selline lollakas komme siin kõik täis haisutada ja siis uttu tõmmata. Kui klient tuleb, siis süüdistatakse minu seedekulglat, ainult silmadega, muidugi. Ehkki oleks tore, kui öeldaks kõva, selge häälega, et iuu, milline hais. Siis saaks sipsti öelda, et jah, isa juuris nagu naerist.
Aga ei ütle keegi kunagi midagi.
Aga point siis selline... läksin pärast pellerisse käsi pesema ja vaatan, mingi tükk on kraanikausi väljaspool, seal, kuhu vahel toetud kõhuga vastu, eks. Täitsa puhas sitt.
Käisin siin ringi, sutsuke endast väljas, sest no ei meeldi mulle sellised asjad, ma ei julge siis enam ühtegi asja puutuda, kui roojased käed on ehk kõike kobanud, eks. (Mitte et kogu maailma poleks kellegi vastikud roojased käed juba katsund, jumala eest, peske rohkem käsi, eks.)
Mõtlesin siis omaette, et eks isa on ju vana ka juba, oligi aeg juba kangelase kukkumiseks pjedestaalilt... aga ei saanud nagu aru, et kuidas, kurat, ta seda sitta sinna kraanikausi väljapoole siis määris.. :D Kujutasin igasuguseid erinevaid stsenaariume ette.
Lõpuks taipasin, et kangelane ei kukkunud, kangelane on endiselt vastik kiiksuga pedant. Ta loputas seda pagana peldikuharja seal kraanikausis, kus teised oma nõusid pesevad.
Võtan antud teema järgmine kord kohtudes väga tormakalt üles, vannun.
Aga nüüd pean koju minema matat ja loodusõpetust ja vene keelt ja ajalugu õppima, kell on juba pool 7. Joosep jääb enne magama, kui ma ta ajukoort kraami sissevalamiseks lahti jõuan kangutada. Et siis... tsauki. Ja head uut aastat. :D Hihi.

Haa, mis meelde tuli veel enne minekut.. Hommikul koera jalutades tuli eemalt pika sammuga meie poole mingi võõras seljakotiga poiss. Rosin ajas kohe rinna puhevile ja jäi
ootele. Ma ütlesin talle kõva häälega rahustavalt: "See ei ole Joosep, lähme edasi."
Ja siis mõtlesin, et huvitav, ega mul ju Joosepi nimele patenti ole, äkki
ikkagi oli see poiss ka Joosep. Läheb, vaeseke, kooli poole ja on täitsa
segaduses, et aga kes ta siis on...