Veel üks varasem jupp

Heips. Istun jälle tööl, kell on neli läbi 10 mintsa ja kuidagi üksildane tunne on. Helistasin just oma pojale, ütlesin, et "räägi midagi" ja ta ümises ja nohises ja lõpuks ütles, et talle toodi süüa ja ta paneb nüüd toru ära.
Tal algas koolivaheaeg täna, saab natuke rahu. Mina ka. Joosepil on täismahus teismeliseiga kallal, enamasti suhtleb ta minuga läbi death metali hittide. No vähemalt tundub sedasi. Hommikul lähen teda vaikselt äratama, et "kallis musirull, ärka üles, hommik on käes..." ja vastu tuleb: "AAAAAAARGGGGRRRRRRHHHHHH..."
Või ütlen, et näe, film hakkas. "Aaaaeeergh, ma näen ju ise ka!!!"
Kolmapäeva õhtu oli eriti nihilistlik, kõigepealt õppis matat, needis mataõpetajat, mataõpikut, käsilolevaid ülesandeid, kalkulaatorit ja pliiatsit. Seejärel lamas voodil ja õiendas, et "miks on ööd üldse vaja, miks peab pimedaks minema, me saaksime vabalt valges ka magada." No lihtsalt öö noris tüli, eks. Ärritav värk. Siis hüüdis mulle teise tuppa: "Kas ma PEAN seda tekki kasutama?!" Ma vastasin, et ei pea, kui ei taha.
"Aga patja?!"
Võib ka ilma padjata magada, muidugi... Ma magan ka vahel nii.
Mingi aja pärast hiilisin vaatama, lamas tühjal voodil porgandina, käed kõrval nagu tinasõduril, nägu vastu madratsit. :D Panin talle salaja teki peale.
Emad ei ole eriti sõnakuulelikud.

Tahaks õudsalt, et ajavoolu saaks tekitada sildu, nii et hüppad mingite asjatoimetuste seest korraks välja ja maailm seisab, kuni sa askeldad. Pärast läheks jälle tagasi, keegi ei teakski midagi, ja ise saaks elu nautida rahulikult, ilma mingi kuklastorkiva kohustuse või plaani või jurata. Mu aeg oleks nagu dressipükste kumm, hirmsasti lokkis ja väljavenind. :D Käiksin kogu aeg kuskil "korra ära."

Siin blogimas näiteks. :) Pildid peaks ka üles panema. Hah, just enne lugesin tuttava tuttava tuttava (no kurat seda enam mäletab) seina pealt facebookist, et "pole midagi tüütumat, kui teiste pulma- või reisipiltide vaatamine."
No ma ei tea, mulle küll meeldib. Teiste reisipilte on nii super vaadata, eriti kui nad sinna juurde kirjutanud on igasugu lisainffi. Pulmapildid meeldivad mulle ka. Ise ma ju pulmi ei tee ja reisima ka ei lähe. :D
(Pealegi unustas ta võõraste laste ja koerte pildid. Noh ja kõik ülejäänu. :) )
Tunnen kohustust valida piltide seast ainult kõige paremad, sellised, mis võõrastele ka midagi "annavad." Enda jaoks paneks palju rohkem pilte, mul on neid vaja, et mäletada asju. Ja facebooki-inimesed vist ei huvitu enivei mu lisainfost, niisiis... panen siia jutu ja sinna mõned pildid. :)

(Väljas on nii kummaline ilm täna, hall ja porine ja kajakad lendavad ringiratast. Kummiku ja riidest poekoti tunne.)

Seivitud üheksandal jaanuaril

..

Kõik inimesed ei ole loodud paarisrakendiks, osad on lõpuni
individualistid. Ja selles pole ju midagi paha. Elu on selline.

Mulle tundub üha rohkem, et ma ei oskagi ehk teistega koos elada. Ja mu teinepool ka mitte. Proovin küll temaga arvestada, aga ikka käin talle pinda. :D Vahel on tunne, et ta mitte ei armasta, vaid hoopis vihkab mind. Kuidas neil vahet teha? :)

Jah, kõigil on muresid, ja tema hoiab enda omi kiivalt endale. Ja sealt see kala mädanema hakkabki. Sest kui inimene sulle kortsus kulmuga nähvab, siis sa ei mõtle esimese asjana, et oih, tal, vaesekesel on kindlasti mõni salamure.
Ohkama võtab. Ma ei teagi, mida teha, kas peaks andma vabadust rohkem... ehkki tal on ju seda küll ja veel. Ma peaksin võitma miljoni, siis saaks mees puhata pideva töötamise asemel. Siis närv puhkaks ja naerataks ehk jälle.
Sest tegelikult ta ju ikka armastab mind. :) Vaeseke.
Ma vihkan viimasel ajal neid lollakaid seal riigipukis. Iga hinna eest üritatakse tavalist tööinimest tappa, lüpsta tühjaks. Siis ei jätku energiat mässama hakata, oma õigusi nõuda. Elada.

Päris tihti on tunne, et võtaks lapse koolist ära ja põgeneks kuskile metsa elama. Sureks seal küll tõenäoliselt vaikselt nälga, aga vähemalt omadel tingimustel ja rahus. See pagana rotiratas hakkab niii vastu.. Linnainimesed lähevad aina lollakamaks ja tigedamaks ja võimuahnemaks, tavalisel inimesel polegi midagi teha, peab lihtsalt tuimalt laskma end lükata-tõmmata ja üritama kuidagi ellu jääda.
Kool morjendab ja hööveldab lapse ka täitsa nudiks, nii kahju vaadata kõrvalt. Närvilised õpsid tahavad neilt täiesti ogaraid tulemusi ebainimliku aja jooksul ja ega seal muud võimalust olegi, kui feilida, feilida, feilida. Iga päev milleski ikka (täna näiteks unustas mingi friggin töölehe koju.) Nii harjud sellega ära. Mis päev see ilma feilimiseta on. Ilma võib ju rõõmsaks muutuda, iuu.

Ega last vist tohigi koolist ära võtta, juba siis pidavat kuskile minema end õigustama ja põhjendama, kui tahad last varem (või hoopis hiljem) kooli panna. Vanematel pole enam õigusi, nüüd on riik see, kes näpuga järge ajab. Kõik peab olema ühesugune, eurolapsed ja nende üksluised euroajud. Kui mingitki isetegevust viljeled, siis võetakse üldse laps ära. Rongaema, ta üritab oma peaga mõelda! Hah. Ja kui sitemini läheb, siis pannakse mõnda asutusse kah veel. Ja siis virisevad, et emad ei sünnita! Ma ei sünnitaks ju inimest, vaid tellist.

Vabadust polegi enam üldse olemas, Trainspottingul oli õigus. Aina kitsamaks ja keerulisemaks lähevad need bürokraatialabürindid, lihtinimene ei jaksagi enam üüratust reeglite- ja seadustehunnikust end läbi närida, lööb käega ja vantsib sinna, kuhu silt suunab. Eks öeldakse, et idioote on palju, seepärast peabki neil kõigil silma peal hoidma, aina suunama, ent... kui idioodile ainult ühe valiku annad, ega ta siis päris kindlasti enam kuskile ju arenegi, seal ongi lõpp, lootus kaob. Nagu sead tapamajas. :(

Ise sain tööl õiendada asja eest, milles ma end üldse süüdi ei tunne. Pidin varem printima välja midagi, ent printer oli katki. Järgmisel minu tööpäeval (tollal vahetati neid ka iga natukese aja tagant) ma seda enam ei mäletanud, mul oli tol ajal muidki muresid, kirjutan neist hiljem. Aga teine töötaja oli kuu viimasel päeval tööl, ise tahtis, ja tema asi oleks olnud vaadata, kas kõik on välja prinditud, kas kõik on ordnungis, kas numbrid klapivad. (Nagu mina tavaliselt iga kuu lõpus teen.)
Aga teine jättis oma töö tegemata ja mina olen süüdi. Loomulikult. Krdi paar paberilehte.
Kusjuures, selle teise tehtud vigasid mina talle nina alla ei hõõru, mõtlen küll vahel, aga... no pole minulik, ehkki pidevalt saan ise vastu päid-jalgu selle eest. Inimesed helistavad ja sõimavad, sest kaup ei tule õigeks ajaks... sest see teine ei tule töölegi oma päevadel. Mina aga lubasin tellimust vastu võttes, et tuleb..
Ohjah. Ühesõnaga... jubedalt on kõrini. Ma ei jaksa seda paska helpida, eksole. Kui kedagi ei huvita, mis ma siin üksipäini siis rapsin. Las läheb ja laulab.

Sõbrantsi tööotsinguid ja -seiklusi kuulates pole isegi lootust, et kuskil mujalgi parem oleks. Bossid on kõik ebanormaalsed, tundub. Ehk muudmoodi bossiks ei saagi, peabki olema selline ükskõikne ja egoistlik.
Kõik see jura paneb lapse ees end pahasti tundma, mis ma tast siia hädaorgu üldse sünnitasin. Ise suren ära ja siis ta on päris üksi. :'(
Süda tõmbub kõik klimpi, kui selle peale mõtlen.
Lapsi ei ole tõesti mõtet saada, mr. X-il on õigus. (Mul vahepeal (paar aastat tagasi) tekkis titemeeleolu, aga nüüdseks on üle läinud. Ta küll ütles, et kui üldse kellegagi, siis minuga, ja et on aega ju küll... aga olgem ausad, ma olen varsti juba 45 ja ei jaksa enam tittedega tegeleda. Nii et see rong läks kah ja laulis. Pikk kurb vile.)

Tegelikult ma võin kokkuvõtlikult öelda, et 2017 oli üleüldse üks õuduste öö, deprekas tuli tagasi ja ääriveeri vedasin end läbi sellest. Mõtlesin, et küsin siit, et mitu korda päevas võib inimene enesetapule mõelda ja ikka okei olla. :) Mul läksid need numbrid lõpupoole ikka kahekümnetesse juba. Ehkki kõik oli ju justkui korras ja... Nii nad raisad töötavadki. Salakavalalt, elu rikkudes. Raske on üksi rippuda, ju nõu. Rääkida ka ei saa kellegagi. Õnneks olen ma ühe korra sellest kõigest juba välja rabelenud, tean, et kuskil on uks, aga... Üha rohkem tundub, et kergem oleks lihtsalt aknast hüpata.

2018 on selles suhtes väga nunnu olnud siiani, veel pole ühtegi väga karmi deprekaurgu tulnud sukelduda, ja midagi pole lagunenud ka. :D Detsembris panid ikka kõik asjandused saba, telekas ja kraanid ja.. külmkapp käib meil teibiga kinni. :D Kõiki asju, mis lagunesid, ei tule praegu hoobilt meeldegi, aga neid oli veel. Lisaks kukkusin 21-sel detsembril ühest kesklinna keskusest välja kimades täie jõuga näoli vastu seda paganama metallvärki, mis seal on. Seesama pagana matt oli süüdi, mille taha ma iga kord seal komistan, aga seekord... jah. No ma üritasin ise kõiki võimalikke jõuluoste ära teha, sest mr. X oli iga jumala päev kella 11-12ni tööl ja jubedalt stressis, kui pidi kuskile poodi veel jõudma. :D
Igatahes... mr. X küsis, et miks sa käsi ette ei pannud, see peaks nagu refleks olema kõigil. :D Ma paningi käed ette, seepärast nad siiamaani päris korralikult ei töötagi.. Lihtsalt pea on, nagu meie perekonnas kombeks, hiiglaslik. :D Ohjah... sõbrad küsisid pärast, et kas keegi appi ka tuli... Jõudis ta jee. Isegi kui mõni oleks tahtnud appi tulla, ega ta vist saanuks, sest ma hüppasin kohe püsti nagu iluvõimleja pärast mingit keerukat manöövrit, kobasin nägu ja sain aru, et verine, ja aju töötas kiirelt, kohe otsisin esimese ettejuhtuva kohviku ja küsisin, kas pellerisse saaks. Need näkid vaatasid mind ehmunult ja osutasid kempsuukse poole. Kempsus oli veel keegi sees ka, nii et seisin seal väljas ja mõtlesin, kas jõuan enne ära minestada või mitte. Ma ei kannata ju verd. :) Õnneks sain ikka vee alla lõpuks, pesin vere ära, loputasin jupp aega külma veega, tegin juuksed ka märjaks äärtest, jahe hoiab teadvusel. Siis ostsin sealt friggin nelja euro eest nende külmkapist kõige külmema pudeli vett ja läksin seda suu peal hoides taksot otsima. Käisin veel raamatupoest ka läbi, olin ju lubanud, kokku leppinud enne. Seal läks õnneks kiiresti. Pagana Tulikaga kojutulek läks ikkagi 20 eurot maksma. Rõõm ja õnn.

Jalga sain alles kodus vaadata, püksid olid kõik verised, iuu. Igavene sügav haav vasaku põlve kohal, siiamaani pole veel ära paranenud. Noh, midaiganes, tegelikult ropult vedas, prillid ja hambad jäid terveks, ja isegi need püksid, mis oli täielik rõõm, alles ju ostsin nad. Nii elastne materjal, et läks koos selle metalljurakaga mu jala sisse ja siis tuli jälle välja, ise jäi terveks. :D Parema käega on siiamaani veel natuke jama, aga nüüd saan ka paremalt ülemisi hambaid jälle pesta ja kirjutada pole ka enam nii valus, kui alguses. Ja nägu ei läinudki siniseks, küllap see külmaveepudel aitas, nagu lootsingi. :)
Igatahes, kodus mõtlesin, et oleks võinud palju kehvemini minna ja siis hakkasin seda ette kujutama... ja nii raske hakkas kohe, et pidin neile sinna kirjutama ja rääkima, mis juhtus, ja jumalakeeli paluma, et nad selle lolli mati korda teeks, enne kui kellegi teisega nii juhtubki.
Jube kiirelt vastati, kusjuures, väga kenasti ja viisakalt. No eks nad nägid sealt videolt ikka päris selgelt, miks ja kuidas ma kukkusin.
Jäeti mulle "kingitus" infoletti. Noh, mõtlesin, et kommipakk või midagi, et päris armas. Aga pärast selgus, et hoopis natuke nutsu kinkekaartide näol. See tekitas kuidagi väga tobeda tunde... nagu oleks mind ära ostetud või... Ehkki tegelikult peale jõule on papp vägagi teretulnud, eks. Aga ikkagi kuidagi... ma ei kirjutanud neile ju raha saamiseks.
Põrgumatti ma ei julgenudki infoletis käies vaatama minna. Äkki nad ei teinudki seda korda nagu lubasid, ja siis ma tunneks end veel hullemini.
No hiljemalt järgmine kord sealt läbi minnes saame teada. Sest ilmselgelt ma siis komistan sinna jälle, nii lihtsalt on. Ma ei käi ringi nina maas, ma vaatan inimestele otsa.

Noh... igatahes, siis mr. X helistas ja me läksime veel jõuluoste sooritama (ta põdes, et me oleme nagu koduvägivallareklaam.) :D Trepid olid ka nii toredad. :D Ja siis mr. X küsib, et kas sa söönud oled. Mina: "Eip."
Ostsime Statist hot dogid, ma kuskile mujale oma näoga ei tahtnud eriti minna. Siiakohta siis lisakski, et kui te olete oma suust metallvarda läbi kukkunud, siis ärge sinepiga asju sööge. :D

Tööpäev sai otsa ootamatult, nii et pean lõpetama, aga eks ma varsti jälle. Üritan uuel aastal end parandada. 2018 peab olema parem, ma pean saama asju natuke tehtud ka ikka, ja kirjutada jälle. Eelmisel aastal ei suutnud ma isegi lugeda, silmad hakkasid valutama kohe. Goodreadsi aastaväljakutses kukkusin kolinal läbi, ehkki umbes 10 raamatut oli korraga pooleli. Silmad lihtsalt hakkasid vett jooksma ja... silm on ikka tähtsam kui goodreads. :D
Sel aastal üritan tugevam olla. Ühtlasi hakkan loetud raamatutest juppe facebooki postitama, ehk siis siia ka, kui juba enivei sisse neid trükin. Teen neist siis eripostitused, alapealkirjaga Lugemispäevik. Siis need, kes mul facebookis on, ei pea uuesti neid lugema. (No kui ma, siga, just sinna alla veel midagi ei kirjuta. :D Meie, sigade, puhul ei tea iialgi. :D )



...

.

Ja veel seda et

Käisin just koeraga väljas, nii ilus kerge ja õhuline lumi on, täna on isegi usutav see lumekristallide ja helbekeste jutt. Muidu lamab võsa all nagu vatiin.
Ja kojutulles pidi süda seisma jääma, nägin midagi, mis naerma ajas ja hingasin kuidagi valesti, jube valu lõi sisse. Aga kui aru sain, et ellu jään, siis oli jälle naljakas. :D ühesõnaga, hüperrimi parklas oli autode kõrval maas paar meestesaapaid.
:D arvasin, et ehk oli jaapanlane, nägi, et teised jätavad ka sinna selle, millega tulid...:D kuidas ta läbi lume pärast koju läks, ei tea... Ehk ostis uued saapad, aga miks need keset parklat niimoodi... Humoristid. :)

Lumise lugemisaasta algus.

Hommikul, kui mr.X mu tööle tõi ja musu tegi, siis pärast ta hõõrus huuli
ja ütles, et on vist huule kuskil katki teinud. Tal on sellised pehmed
soojad musihuuled, minu puruksnäritud kriipsude vastu. Kahtlustasin, et ma
lihtsalt kriimustasin teda oma narmendava suuga.
Lahkudes tutvustasin end ka, mina olengi teravmokk-ninasarvik.

Lugesin siin raamatut, st mitut raamatut, kõigepealt lugesin lennates läbi
ühe tiinekateloo, mis oli ikka nii noortele kui üldse saab, aga ma
põhimõtteliselt üritan alati samad raamatud läbi lugeda, mis Joosepil
koolis kohustuslikud on, et siis omavahel veits sündmusi arutada. Aga see
raamat oli minu jaoks küll üsna null-kaloriga. :) Igatahes, sinna sappa
otsustasin lugeda täiesti suvaliselt külgehangitud raamatu, nimelt lugesin
kuskilt selle sisukirjeldust, üritades ise hoopis mingit muud asja leida,
aga kuna kokkuvõte tundus intrigeeriv, siis jätsin meelde, et kirjaniku
nimi algas Didieriga. :D Kui siis umbes kuu aega hiljem raamatukokku jälle
sammud seadsin ja aega oli riiulite vahel tuiata (või no tegelikult polnud,
veerand tundi oli aega sulgemiseni ja ukse ees autos ootav mr.X teadis, et
lähen eelmist raamatut niisama ära viima :D Aga no olgem ausad, ta peaks
juba targem olema,) siis leidsin nimealguse järgi kohe raamatu üles.
Jean-Paul Didierlaurent. :D Margit enne kurtis, et pea käib ringi, ma siis
ütlesin talle, et loen kõige peadpööritamapaneva nimega mehe raamatut.
Härra Siia-Sinna Tagurpidiüleõlavasakultparemale. Kõlab igatahes nii...

Enihuu... põnev lugu, niiöelda "teisest ooperist," algus on täiesti absoluutselt poeetiline, leheküljel 22 tuli mul juba meeleheitepisar silma, seal nimelt hävitatakse raamatuid. :D
Kurtsin Margitile, et mul on veits kiiks nende raamatutega. Ta küsis vastu,
et: "veits? :D"
:D Nojah noh... Kui sa peaks ka sama lugu lugema millalgi, ja ma täitsa
soovitan, siis ütle, mis sa lõpust arvasid. Ma ootasin kuidagi hoopis
teistsugust lõppu, täitsa teisest zhanrist isegi. :) Nii et ehkki
olemasolev käras kah, siis ikkagi jäi nagu midagi puudu. Aga kuna esimene
pool oli nii ilus, siis olen nõus mööndusi tegema. :)
Ahjaa, raamatu nimest oleks ka ilmselt kasu: "Ettelugeja 6.27-ses rongis."
:) Nii tahaks kellegagi arutada neid värke. Mitte pikalt muidugi. :D Ma ei ole eriti kannatlik, ja ega mind eriti teiste arvamus huvita kah tegelikult. :D Haha. Aga natuke ikka. Et kuidas teised asju näevad.

Mulle meeldiks selline elukutse, muide. Loeks inimestele ette, mitte, et ma
selles kuigi hea oleks, aga.. jagaks igasuguseid põnevaid juppe, paneks
neil hammasrattad tööle, saaksid vaheldust omaenese naba ümber siblimisest.
Nii vähestel on aega lugemiseks, isegi kui nad tahaks. Ühistranspordis
võiks mängida need sisseloetud raamatud.. ainult, et kes siis sealt enam
väljuks, eksole. Peaks täitsa valedes peatustes välja minema, et peatükk
ikka lõpuni kuulda. :D

Kusjuures, täitsa kogemata hakkasin sel aastal jälle oma loetud raamatutest
jupikesi facebooki jagama, panen siis siia ka. Väga vähesed raamatud
muidugi kajavad samamoodi vastu nagu see tänane teine maiuspala, aga ma
vähestele kirjutan omapoolse arvamuse ka juurde. Enamasti panen lihtsalt
jupi, mis endale meeldis, ja lasen lugejatel otsustada, kas tahavad ka
sama raamatu välja otsida. Kõik võiks nii teha, raamatud on nii head soovitajad. Või oli see nüüd vastupidi. :)

Kusjuures, seal rongiraamatus oli onkli huviobjektil väga omapärane töö, mulle täitsa meeldis see idee, aga mul oli objekti enda suhtes kuidagi kahetine arvamus. :) Igatahes, sellega seostus üks tänane juhtum. Nimelt... isa käis tööl pelleris, tal on selline lollakas komme siin kõik täis haisutada ja siis uttu tõmmata. Kui klient tuleb, siis süüdistatakse minu seedekulglat, ainult silmadega, muidugi. Ehkki oleks tore, kui öeldaks kõva, selge häälega, et iuu, milline hais. Siis saaks sipsti öelda, et jah, isa juuris nagu naerist.
Aga ei ütle keegi kunagi midagi.
Aga point siis selline... läksin pärast pellerisse käsi pesema ja vaatan, mingi tükk on kraanikausi väljaspool, seal, kuhu vahel toetud kõhuga vastu, eks. Täitsa puhas sitt.
Käisin siin ringi, sutsuke endast väljas, sest no ei meeldi mulle sellised asjad, ma ei julge siis enam ühtegi asja puutuda, kui roojased käed on ehk kõike kobanud, eks. (Mitte et kogu maailma poleks kellegi vastikud roojased käed juba katsund, jumala eest, peske rohkem käsi, eks.)
Mõtlesin siis omaette, et eks isa on ju vana ka juba, oligi aeg juba kangelase kukkumiseks pjedestaalilt... aga ei saanud nagu aru, et kuidas, kurat, ta seda sitta sinna kraanikausi väljapoole siis määris.. :D Kujutasin igasuguseid erinevaid stsenaariume ette.
Lõpuks taipasin, et kangelane ei kukkunud, kangelane on endiselt vastik kiiksuga pedant. Ta loputas seda pagana peldikuharja seal kraanikausis, kus teised oma nõusid pesevad.
Võtan antud teema järgmine kord kohtudes väga tormakalt üles, vannun.
Aga nüüd pean koju minema matat ja loodusõpetust ja vene keelt ja ajalugu õppima, kell on juba pool 7. Joosep jääb enne magama, kui ma ta ajukoort kraami sissevalamiseks lahti jõuan kangutada. Et siis... tsauki. Ja head uut aastat. :D Hihi.

Haa, mis meelde tuli veel enne minekut.. Hommikul koera jalutades tuli eemalt pika sammuga meie poole mingi võõras seljakotiga poiss. Rosin ajas kohe rinna puhevile ja jäi
ootele. Ma ütlesin talle kõva häälega rahustavalt: "See ei ole Joosep, lähme edasi."
Ja siis mõtlesin, et huvitav, ega mul ju Joosepi nimele patenti ole, äkki
ikkagi oli see poiss ka Joosep. Läheb, vaeseke, kooli poole ja on täitsa
segaduses, et aga kes ta siis on...