Ürgkriuks

Nii nõme/hea, et inimene ise ei mäleta oma eelmisi elusid. Keeraks kõik pekki. Istuks noore kõurikuna bussis mingi kortsus vanamammi kõrval ja teaks, et eelmises elus, kui ta veel noor ja lõbus oli, armastasid teda kogu oma olemusega. Siis ju märkaks kõiki neid näojooni ja naerukurre ja.. oleks oma ja armas, missiis, et... Aga nüüd.. ei midagi. :)
Ehkki mul vahel tekib inimestega igasugu seoseid, Joosepi koolis näiteks on üks vanamees, kelle silmadesse ma kipun iga kord ära uppuma. :) Täitsa selgelt on tunne, et ma tean teda tegelikult. Aga noh, mis siis ikka teha, on nagu on, eksole. :D Hea, et ei mäleta. Äkki oli hästi kallis. :)
Elu on niigi keeruline, ei pea enam keerulisemaks mõtlema. Mr. X ikka ütleb mulle, et: "Ära mõtle! Ma kuulen, kuidas hammasrattad aina liiguvad, ära mõtle!" :D Jube raske on nii, ilma mõtlemata. :D Kui lahus oleme pikemalt, st koolinädal (vastikvastik kool,) siis reedeks olen ma selline suur must depressiivsete mõtete auk, kus ta üleskääritud varrukaga neljakäpukil sobrama peab, et mind üldse üles leida.
Õnneks ta ikka vaevub. :)

Käisin vahepeal juuksuris, sest ema ei viitsi enam ise teha mulle. Rahaline vahe neil kahel sündmusel oli 65 euri. :D Ema tegi sellest kuuldes suured silmad. Kõik on täiesti ebanormaalselt kallis. Rahaliselt. :D
Enne otsisin tükk aega, kuhu minna üldse. Olen kaks korda sattunud juuksuri peale, kes ilmselgelt ei ole lokke kunagi teinudki, üks valas kogu keemia juuste asemel mulle pähe (ma naeratasin rahulikult ja kõrbesin, ma ei reageeri sellistele asjadele eriti,) ja kummalgi korral ei jäänud lokk üldse sissegi. Raha niikuinii pole, seega proovisin seekord leida kedagi, kes teab, mis teeb. Lõpuks leidsin ühe, kes naeris ja ütles, et on palju lokke teinud, ühtlasi oli ta kirjas kui "meister."
Noh, järgmiseks päevaks oli vaba aeg, panin siva kinni selle.
Ta oli väga kena naine, sõbralik ka.
Kunagi facebookis (võib-olla siis siin ka) kirjutasin, et kõige õudsam lause on: "Mõtle selle peale." Just sellesama kombe pärast end maa alla hirmsasse pusasse mõelda. Vähemalt sama õudne on juuksuris istuda ja iseendale otsa vahtida kaks ja pool tundi. Üritasin siis sõbralik ja lahke olla. Või noh, ma ju olengi. Istusin, vaatasin oma kuunägu ja kolme lõuga ja aina naeratasin. Meenutasin endale kangesti mingit ürgveist.
Juuksur aina siblis, inimestel on üldiselt jube raske aru saada, et mul ei ole soengut. Määris mingit värki pähe ja sättis ja sahmis. Ohjah. Ürgveis aina naeratas rahulikult.

Tegelikult on mul täpselt kesklauba kohal (seal, kus normaalsetel inimestel seitel on) selline ärakõrbenud salk, ja mujal ka siinseal siilikas, aga ei morjenda. Aru ka eriti ei saa, just sellesama pusasoengu pärast. Kui tähelepanu juhin, siis märgatakse. Või ehk märgatakse niisama ka, aga lihtsalt mõtlevad, et olengi selline. :D Olgu kõigevägevam tänatud (seda mõtleb salaja meister ka vist,) et ma mingi tibi pole. Ürgveistel on suht savi.

Ürgveiste misteritel ka, õnneks. Tema arust ma olen koguaeg kena. :)
Mingi karmi näljamängu peab igatahes ette võtma, koridorid jäävad juba puusast kitsaks. Kui haige põlv ei kimbutaks, siis oleks muidugi palju kergem. Friggin vanur.
Stress ajab küll hulluks, sisemine-seapeet sosistab jätkuvalt kõrva, et parem oleks mitte olla. Aga ma võitlen, siiani olen ju alati peale jäänud. Loodan edulugu jätkata. (Uhh, ülelugedes oli hirmus, kui teravalt ma vahel iroonitsen, õnneks sõna pole füüsiline, muidu lõikaks väljudes kõri läbi.)

Tahtsin midagi veel kirjutada, aga ei tule enam meelde. Nii palju on vahepeal juhtunud, ja samas mitte midagi. Õudsalt igatseks midagi põnevat või seikluslikku.. ja merd tahaks näha.
Vajan sihti, tühi eluspüsimine on kuidagi närb. Aga kõik plaanid jäävad ikka ja alati raha taha kuhnima, täna avastasin, et botasedki kipuvad naeratama.

Igatahes... teeme sellise kriuksu pähe, mil ääred ülespidi kaardu, ja ütleme, et kõik on alles ees. :) Mis need ürgveised tegidki omal ajal põnevat, kõiki ju ära ei söödud. Või kurat, vist ikka söödi. :D Raisk.

Keskeakriis

What I have.
Vanus ja kõige kaduvus piinab juba mitmendat nädalat. Ei teagi, mida sellises olukorras tegema peaks. Mehed ostavad midagi ogaralt kallist ja edevat ja leiavad noorema naise. Mida naised teevad? Ei viitsi niimoodi hirmust krampis südamega ringi käia..
(p.s. Arvuti läks jälle pekki, iPad on aga julk. Põhjus, miks ma siia essugi kirjutanud ei ole.)

Visiirikile on udune

Tsau. Ma ei ütle teile, et mul on tegelt juba sada aastat siin blogi ootel, ja panen niisama ühe laulu. See kummaline tüüp oli esimene laulja/bänd, kellele-millele ma tähelepanu pöörasin. Ei teagi, kui vana ma siis olin, alla kümne ilmselt. Sõnum ja kuskile mujale igatsev saund läks ilmselt juba siis korda.




Nii kõrini on kõigest. (Isa istub teisel pool lauda ja kuulab mingit venekeelset mölinat... ma ei suuda vene keelt kannatada, see kõlab nii agressiivselt ja ülbelt. Ehkki kindlasti on inimesi, kes oskavad seda ka ilusaks rääkida, neid lihtsalt kohtab harvem.)
Tahaks facebookist vähemalt pool sõpruskonda ära kustutada, selline tunne on, et kedagi niikuinii ei koti, ma olen nii ebaoluline.
Ärritav, kui inimeste jaoks olen ma lihtsalt number.
Tundub, et ma ei saa iialgi millegagi hakkama ja pole mõtet üldse üritadagi.
Tüüpiline hormonaalne pask jälle. Tegelikult on kõik okei (ehkki kõik eelmainitu on tõene,) ma olen lihtsalt iseäranis hellik täna.
Tavapärane enesepettus on palju toredam.

Jalasaagerjas

Õudsalt ahistav on, kui tuled bloggerisse ja tahad alustada uut postitust, peas värsked, energilised mõtted, ja siis avastad, et ees juba ootab mingi poolik, natuke nätsutatud mõttejoru. :D Aga ma lihtsalt lükkan ta siia allapoole ja kirjutan praegused asjad siva ära, enne kui meelest ära lähevad.
Mäletate, et ma üksvahe kirjutasin paar lugu kirjutisvõistlusele, ma ei mäleta enam, mis selle nimi oli. Igatahes, tekkis tahtmine kirjutada ja siis jäi võistlus silma. Sellistel puhkudel tuleb ju reageerida. Kunagi nooremana, 22 olin, siis nägin samamoodi võistlust ja saatsin kohe ära ja sain esimese koha isegi. Haa. Mõni neist lugudest on siin kõrvalblogis kirjas ka, 22-s.
Aga tollal olin noor ja emotsionaalsem. Siis ma kirjutasin kõike nagu esmakordselt, nagu kõige suuremat tunnet. Nüüd olen vana ja tean, et kõik kordub ja kõik on kulunud ja sada miljon korda juba olnud. :D Ja mind tegelikult ennast see ei häiri, mõnes mõttes on see hoopiski lohutav ja soe. Aga. Draamast jääb vajaka. :) Ilmselt. :D

Olin õudsalt masendunud, et sellest mitte essugi ei tulnud seekord. (Ehkki teadvustasin endale, et minu jutuformaat ei sobinud tegelikult neile, ehkki öeldi, et sobib.) Nüüd ma pole mitu aastat midagi kirjutanud, käsi veits murdus kurbusest, aga... jälle kibeleb. Mul ikka pressib peale see seesmine sinisukk ja kirjatsura, tema arvab, et ma olen ilgelt lahe mutt ja mul on palju öelda. :D Peeglist vastuvaatav tädi jällegi ütleb, et mida tema ka teab, elavat fantaasiamaailmas, kandvat sulgi ja pitsi ja rääkivat loomade-lindudega. Realismis on raske püsida. :)
Ohhh... kangesti tahaks jälle kirjutama hakata, kevad ja sügis jooksutavad mu pead alati, facebooki On This Day tõttu lugesin ühte vana lugu, mille sinna panin, ja mida sõbrad suht üksmeelselt ignoreerisid :D ja olgugi, et ma tollal ta vähemalt miljon korda läbi lugesin, nägin nüüd kohe, kus on vead, kus kordused, kus üks jalg lühem kui teine... :) Aga ma enam ei põe. Mul läks see üle siis, kui üks naine, kelle blogi ma siin ka vahel lugemas olen käinud, jube armsasti (ja huvitavalt!)kirjutab, ütles, et oli ka sealt osa võtnud ja kedagi ei kottinud tema lood ka. :D Siis mõistsin, et 1. kas teised osavõtjad olid paganama geniaalsed, või 2. otsustajad olid ohmakad. :P
Kohe hakkas kergem. Ma polnud enam üksi. :) Ma kipun üldse asju õudsalt isiklikult ja südamesse võtma. Tunnen end kuidagi madalama klassi olevusena. Aga noh, meie, mudaelanikud, olemegi need, kes momentaalselt kurjaks lähevad ja põlevad heleda leegiga, kui keegi miskit kobiseb. Teistel on nina taevas ja siht selge, neil ei ole kobinatega midagi pistmist. Teavad ise, kes on.
Küll tahaks ka enesekindel olla. :) KOGU AEG, mitte ainult hetketi. :D
Mr. X küll ehitab mind üles nagu pilvelõhkujat, jupp jupi haaval, ma enam alati ei arva, et midagi on viga, kui keegi vaatama jääb.
Nüüd vahel arvan, et äkki ma meeldin. :)

Naistepäevast ja lilledest tahtsin ka kirjutada. Mehed, kes räägivad sellest, kuidas nad põhimõtteliselt (!) selliseid tähtpäevi ei salli, no teate küll, valentinipäev, naistepäev, misiganespäev. Kuidas need päevad on välja mõeldud, et sundida neid lilli ostma. Et nemad ostavad oma naisele lilli siis, kui tahavad.
Need mehed on mu arust lihtsalt laisad ja kitsid. Sest 95 protsenti neist vastavad mu küsimusele, et "millal sa siis tahtsid viimati naisele ise lilli viia, vabast tahtest," et aasta tagasi, sünnipäeval. Või veel ammu-m. Ja siis ka mitte sellepärast, et naisele rõõmu teha, vaid et kaelast ära saada, või et teised viisid ka, ja ei tahtnud halvem välja paista.
Mage värk, härrased. :)
Mr.X keeldub ka paljudest sellistest päevadest, aga ta toob vahel täitsa ootamatult mulle "pruudikimpe," nagu mu ema neid nimetab. :D
Ta teab, et ehkki ma pole ju ka mingi lilleusuline, siis ikkagi.. see teeb rõõmu. :) Tegelikult just see teebki rõõmu, kui mees läheb kuskilt lilledest (või millestiganes, tegelikult) mööda ja mõtleb, et vot, viin kallimale. Et minu arust see on jama, aga temale ju meeldib. See ongi romantika. Mitte kuupäevaline kinkimine.
Aga mõnedele puupeadele peabki kuupäevad paika panema, sest nad muidu ei vii. Nad ei taipagi ehk, et naisele on vahel vaja lilli ja romantikat. Ja kui neid pole, siis ei maksa imestada, kui edaspidi seksi kah ainult oma sünnipäeval saama hakkavad. :D Selleks, et naine õitseks, on vaja teda armastusega kasta. Kui ei armasta, siis naise naiselikkus närtsib ja ta muutubki aegamööda meheks. Säh sulle siis, va salahomo. :P Kohe vii naisele lilli! :D

Oeh... ma sõin just kalamarjasaia. :D Mr.X tõi mulle, sest ta teab, et ma söön nii palju kala, et varsti hakkavad soomused moodustuma ja hüppan kai pealt vette või lasen kanalisatsiooni kaudu jalga. :D Mu kõiketeadval kerel on sel kevadel ilmselt kalavitamiine vaja, ehk tulevad pimedad suveööd ja keegi peab valgust andma.

Raadios räägib aina mingist kahtlasest uuest bändist, nimega Staatus Kuu. Ei tea, kuidas raadioinimesed võivad nii ohmakad olla, natukene võiks ju ikka hääldada.
Aga täna on nii ilus päikesepaiste, et ma annan neile andeks. :) Olen väga armulik ja hea täna. :D Tegelikult pean minema tolmu pühkima, nii et pole siin midagi kuninglikku. Saaks kell juba viis, siis võiksin trennipüksid jalga tõmmata ja veits vehkida ka. Ma nimelt, lolli peaga, ütlesin Mr.X-ile 14ndal veebruaril, et Joosepi sünnipäevaks olen viis kilo kergem. Ehk siis paar päeva ongi veel aega, ja 200 grammi on vist maha läinud. :D Tegelikult olen trenni teinud küll, täitsa tublilt, aga siis nädalavahetusel lähen jälle tema juurde ja sööme ja joome nagu normaalsed inimesed. Minu kere pole aga kaugeltki normaalne. :D
Igatahes... teisipäeval peab vist jala alt saagima. (Jonnakas olen ju!)

Heh, tsheki sellist inimest nagu Travis Mills. Uskumatu tüüp. :) Just Joosepiga üksõhtu rääkisime, et igas olukorras võib mitutmoodi suhtuda, et sellest sõltubki kõik. Enda hoiakust. Me oleme vist mõlemad sellised melanhoolsed urgupugejad ja allaandjad... No ma loodan, et tema ei ole. :) Ta on ikka jupp maad hakkajam kui mina. Või no, tegelt ei tea ka. :D Mulle on ka öeldud, et ma olen tugev. Äkki on tõsi. :)

Viimane päev üksipäini siin tööl... Nii kurb. Mulle õudsalt meeldib üksi olla.

-

:D Joosep just praegu telefonis: "Tahaks maitsta."
Mina: "Mida?"
Joosep nohiseb natuke ja siis vastab ebalevalt: "Ma ei tea, unustasin juba ära."
:D

Mul juhtub ka alatasa. :D Tahaks midagi maitsta, aga ei mäleta enam, mida. :D

-

Joosepi isa uus naine jagas facebookis küsimust, et mida keegi oma eksilt on õppinud. Huvitav küsimus, eks. Mida teie oma eksidelt olete õppinud? Mul on põhimõtteliselt ainult üks päris-eks, Joosepi isa, ja.. kirjutasin sinna alla, et: "I learned that you can never be sure."
Sest nii ongi. Iialgi ei tea. Ma ei tea, kas ma oskangi päriselt kedagi usaldada. Ma ei tea, kes keegi tunnebki mind üldse, või et kas see üldse võimalik on. Mr.X-iga tunnen ma end turvaliselt, ja ma tean, et ta armastab mind, aga... kuskil kuklas tiksub ikkagi taksomeeter, ma olen koguaeg natukene valvel, isegi kui ma ise seda ei teadvustagi. Osa minust lepib juba ette kõikvõimalike õudsate tulevikujuhtumistega ja näitab keskmist näppu. :D Seepärast mr.X ütleski ennemuiste, et ma olen natuke nagu metsloom.
Igatahes, kirjutasin selle ära ja siis sõitsin bussiga töölt koju ja tee peal mõtlesin, et paganas küll, seda lauset annab ju mitut moodi mõista. :D Et äkki peaks täpsustama. Aga noh... siis oli juba aega mööda läinud ja... nii et jäigi nii. Küllap ta sai ikka õigetpidi aru. :D

-

Plärupopsutajate pulmapidu algaski lõpuks. Õudne kõhu- ja seljavalu. Võta või kätte ja rasestu. Või no, kui kätte võtad, siis tõenäoliselt ei rasestu. Võist pole vist kah tegelikult abi. :D

Meili tuli mingi raamatusaidi reklaam. "Puhasta oma keha, tee seda soodsalt!" Ei tea, kas neil on mingid uued niisked raamatud või.. Kere puhtaks hõõrumiseks.

-

Lugesin ka raamatuid jälle. Kivirähu Aabitsa kukke. Seal on viis näidendit. Esimene on naljakas; teine on nimilugu ja see on paganama geniaalne. Loed ja naerma ajab, ja pärast saad aru, et see oli nagu Lolita, tõmbekas. Sotsiaalkriitika-kindzhall südamesse siuhti. (Margit pärast rääkis, et oli käinud seda etendust teatris vaatamas ja kõva häälega naernud neis naljakates kohtades, eks, ja et teised olid teda kurja näoga vaadanud. :D Hihii. Margitil on eriti lahe kõva naer ka, kujutan ette olukorda. :D )
Kolmas ja neljas lugu on sellised... meh. Mitte mulle. :) Aga viimane on jälle väga lõbus, tegevus toimub taevas ja teatrirahvas üritab prallet korraldada ja selleks vajalikku kraami kokku sebida. Prae jaoks pole liha kuskilt võtta ja siis mõtlevad igasugu plaane, üks neist, et kui pilvede vahelt pikapika nööri alla lasta, siis ehk saaks mõne mägikitse kätte... :D Ja viina viivat astronaudid venelaste pilvele. :D
Nüüd hakkan Steinbecki Karbitänavat lugema. Mind ajab täitsa marru, et eessõna on pool raamatu mahust. Ja eespool! Friggin eessõnad vist peavadki eespool olema, aga ärritav on ikka.
"Kirjanik tahtis sellega öelda seda ja teist..." Mine peppu, ma loen ise ja otsustan ISE, mida ta öelda tahtis. :D
Seega otsustasin peale kahe esimese lehe läbilugemist, et loen enne raamatu läbi ja siis loen eessõna. Tulgu ja noomigu, kui julgeb. :)
Eks ma siis homme ehk ütlen, mis arvasin. KUI läbi loen, ja KUI meeldis. (Ehkki siiamaani on ta mulle meeldinud küll. Näis. :) )
Nägesh, sägad.

Hormonaalkotkas

Heips. :)

Istun tööl, joon kohvi ja loen raamatut. "Skvotterid." Olen 62-l leheküljel ja pole veel skvotteriteni jõudnud. Aga muidu pole väga viga. Viimane suurem elamus oli "Harjunpää ja armastuse nälg." :) Ma ei teagi, miks. No peale ilmselge, et tõesti suurepäraselt kirjutatud. Kuidagi läks korda. Samamoodi oli elamus (juba ette ootasin) vana hea Clindiga "Hea, paha ja inetu." See lõpp on ikka nii super.... kahju, et öösel näidati, Joosep ei saanud vaadata, pidi kooli minema järgmine päev. Muidu see kolmikduell ja pidev põrnitsemine on ka täiesti võrratu... :D Nüüd nädalavahetusel oleks aega järele vaadata, aga teadupärast pean siis mujale litutama minema. :D (No ehk kuskilt ikka jääb aega kodus passimiseks ka.)
Tahaks suusatama ka jälle minna, pidime eile minema, aga töölt välja purskudes oli kohe uksel selge, et suuski küll alla ei pane sellise burgaaga. Mul on küll oivaline ankurpee, aga Joosep oleks lihtsalt minema lennanud.

Eilse postituse lisaks mainin ära, et täna olen juba kahe inimesega väga konkreetne olnud. :D Ise olin nii uhke. Pärast muidugi, rääkides tundsin ainult, et mind üritatakse nurka ajada, seega viisakas vastulöök ja käbens! :D
Eile õhtul aga lamasin voodil ja kuulsin, et Joosep kuulas teises toas Foo Fightersi Pretenderit, ja õudsalt ajas nutma. :D Ma ei oska seda kuidagi selgitada ka, hirmus emotsioonilaine.
Pärast lugesin talle "Kadrit" ette ja iga natukese aja tagant pidin vait jääma, sest pisarad kerkisid kurku ja hääl hakkas värisema. :D Selgitasin siis talle, et sorri, mul on varsti Põlva pullikasvatajate kongress, emotsioonide üleküllus. Ta mõistab küll. Mu laps kasvab väga vabas õhkkonnas. Mina kasvasin ka, mulle räägiti samamoodi ausalt igasugu hirmsatest asjadest, juba siis, kui teised lapsed veel küsidagi ei osanud. :D Aga leian, et see annab teatud eelise. Kel info, sel võim. :P




Jube lahedad. :) Trummar on eriti asjalik lõpus. :D

Haha, mulle öeldi "Nutikas poiss."
Õnneks mitte päriselus, vaid netis ikka.. Joosepi mängus. :D Ma võtan iga nati aja tagant rooli üle ja korjan punkte ja kaupu. Joosepil pole eriti püsivust (no ja ma ju keelan pidevalt arvuti üldse), ma siis kasvatan talle siin tööl passides laoseisu ja muid hüvesid. :D
Üleüldse, võiksin täna juba kell 2 siit ära minna, aga kuhu mul kiiret. Arvan, et passin mõnuga õhtuni ikka. Siin nii hea vaikne, keegi ei käi pinda. :) Loen raamatu ehk ikka läbi.

--

Nonii, kell on nüüd... 3:41 ja sain just raamatu läbi. Kokkuvõtlikult päris mõnus raamat. Ühtlasi hakkas tunduma, et äkki olen salapunkar. :D Kogu see atmosfäär ja olek oli väga... noh... just mõnus. Kohti oli kerge ette kujutada, ilma liigse sõnamulata. Tegelased olid ka äratuntavad, ma olen päris paljusid nende seast isegi kohanud. :) Keelekasutus meeldis iseäranis, kõigil oli täiesti äratuntav eripära. Eelmisena lugesin ühte filmiraamatut, "Lahkulööja" filmi kolmandat osa, "Murdmatu" oli nimi. Seal rääkisid kaks eri inimest kordamööda peatükkides. Ja mõlemal oli täpselt üks ja seesama "hääl." Üldse... selline niru ja kiirustatud traageldis. :) (Ehk film on etem, ma olen ainult esimest osa näinudki.)

Nüüd aknast välja vaadates oli jube imelik, et lund sajab. Seega ilmselt oli praegune raamat veel parem kui arvasin, seal oli ju suvi parajasti. :)
Ainult üks asi oli, mis naaatukene silma jäi. Autoril (või minategelasel, kes teab) on komme ette ära öelda, mis juhtuma hakkab. :D Võib-olla teised ei paneks tähelegi, aga mulle torkas iga kord, et ahah. Laused nagu "arvasime siis, et sellest piisab." Või "tollal ei kartnud me veel koeri." ja nii edasi. Saad pihta küll. :D (Tegelikult polnudki koeri, niisama näide.)
Igatahes, toredad tegelased ja mõnna lugu. Sinna tahaks külla minna. :)
Hugo Vaher, Skvotterid.

Arvan, et pean nüüd "publish" vajutama ja koju minema oma tänastest tunnetest üllatuma. Näeme varsti! :)
Mõnusaid paraade! Ja see va kiluleivatort... mmm... ja magustoiduks vahukoort, siis ma olen õnnelik. :) Äärmused nagu ikka.

Nii või naa

Ütles juba Pootsmanngi.
Elu on kummaline ja tihti sõltub teiste käitumine otseselt sinu eeskujust. Täna näiteks, kui hommikul koeraga jalutasin, tuli mingi tädike (reha käes, ilmselt koristaja) mu käest küsima, et: "Aga KES teie maja koristaja on?"
Vastasin, et pole aimugi. (Ma isegi ei ela selles majas, millele ta viitas, ma elan järgmises.)
Tädi tõmbas end mu vastusest hoolimata käima ja õiendas mu kallal, et miks teie koristaja neid pabereid siit ära ei korista ja miks ei tellita lisakonteinerit, et prügi ära mahuks ja kastid nii täis poleks, et üle ääre ajavad.
(Tegelikult väga tõsine probleem, mina ju seda paganama Teeme-Ärat me hoovis korraldan oma raha, närvide ja selja kulul, eksole, mistõttu ajab meeletult närvi, kui prügiauto JÄLLE prügi järele ei tule õigel ajal. Prügikastidel ei mahu kaaned kinni ja vareste ja tuule koosmõjul lendab pask hoovi peale ühtlasi kihina laiali. Prügimehed jällegi ütlevad, et kuna autod on ette pargitud, siis nemad ei mahugi prügini. Kah õige, ei mahu jah. Sest linnaosavalitsus remontis teed ja tegi selle ühtlasi tükk maad kitsamaks. Nüüd pole autoomanikel oma masinaid kuskile parkida, litsuvad mitmesse ritta. Kõrvalmajas sama mure, mistõttu osad pargivadki oma autosid sinna meie aladele.
Mida siis teha? Hea idee oleks nimelised parkimisplatsid, kuhu ainult selle maja inimesed tohivad parkida, VÕI prügimaja, aga kes kurat jaksab nende võtmetega jantida, taskud venitavad niigi maani. Lisaks ei jaksa keegi sellest paganama bürokraatiast end läbi närida, kõigil probleeme selletagi... Niisiis pigistatakse silm kinni või kiristatakse niisama hambaid.

Aga natuke nagu vihale ajas, mismõttes mina saan sõimata?! Mismõttes mina. Kus on karma silmad.
Oleks tädike öelnud: "Aga kuule... kas sa ei viitsiks mulle nädalavahetusel appi tulla, teeks puudealuse puhtamaks?"
Ma oleks rõõmuga nõus olnud. Päriselt. Ma mõtlen koguaeg selle pagana hoovi peale, käin seal ju koeraga iga päev mitu korda. Lihtsalt kurb on üksi rassida ja järgmisel päeval jälle ajalehti lendlemas näha. Oleks vähemalt kellegagi koos teha...
(Siinkohal meenub see üks kord, kui teerajad lehtedest puhtaks riisusin sügisel, ja mingid nokastanud mehed eemalt naersid, lõpuks üks tuli küsima, et mida ma teen. Ütlesin siis, et mul on kõrini koerajunnidesse astumisest. (Sealkandis on palju koeri ja vähe viisakaid omanikke.) Onkel küsis, et olete majahoidja? Mina: ei, niisama inimene.
Läks eemale ja mõtles. Siis tuli tagasi ja ütles, et küll ma olevat tubli, aitäh. Nii armas, kui kellelegi korda ka läheb.)

Et siis, nii kuidas teiste poole pöördud, nii sinusse ka suhtutakse. Mr.X-iga on meil alatasa probleeme, sest tema on harjunud üksi elama ja leiab, et igasugune verbaalne ninnunännu on täielik ajaraisk, peab olema konkreetne. Mina seevastu lähen momentaalselt kaitseseisundisse, kui teine minuga liiga kurja häälega räägib. Mismõttes nagu, mis ma paha teinud olen?! Nüüdseks ma olen juba õppinud, et pean kohe talle ütlema, et lõpeta ära, siis talle tuleb meelde, et mina olen teistmoodi inimene. Kõik, kes mind vähegi teavad, et konkreetne olen ma ainult maruvihasena.

Enamasti vaidleme üldistel teemadel, aga neid ma oskan juba vältida, jään lihtsalt vait ja ootan, kuni tiraad lõppeb. Ma ei viitsi vaielda, eriti kuna põhimõtteliselt oleme ühel meelel, tema lihtsalt väljendab end karmimalt ja justkui erandeid poleks. (Aga alati on erandeid, mistõttu minu väljaütlemised sisaldavad alati väikest tagaust, üritan mitte üldistada.)
Pealegi on mind ennast kunagi ebaõiglaselt süüdistatud, seega väldin ise sama tegemist. Ei tea ju detaile, fakte..
Kõige tulisem teema on Joosep. Mr.X võtab kõike lihtsalt ja loogiliselt, mehelikust (enda) vaatenurgast, ja mind ajab tigedaks, kui mulle kasvõi natukene tundub, et teine mind lolliks peab. Igasugune õpetamine ja isatsemine ajab mul sekunditega harja punaseks.
Ise ta ju ütleb, et ma mõtlen ja analüüsin liiga palju... Miks siis mitte eeldada, et ma olen ka kõigest oma lapsesse puutuvast sada korda eri nurkade all mõelnud. Isegi kui tal on õigus, siis minu teistsugune (ja seega ju vale) käitumine on ju millestki tingitud või põhjustatud. Ma olen Joosepiga juba varsti 12+ aastat koos elanud, mul on veits rohkem insighti.

Noh, ühesõnaga... kaks kõva kivi ja nii. :) Ja naa.
Mul on muidugi pekingi paleekoerte promoüritus ka tulekul, nii et närvid pingul, ärritun iga asja peale. :) Kõik kohad valutavad, nagu tõepoolest, kõik kohad. Ahjaa, küsimus. Kuidas seda küünarnuki teist poolt nimetatakse? Eile hakkasin mõtlema ja läksin täitsa segadusse lõpuks. :D Küünarõnnal?

Uhh, pean jälle jooksma.

Teie Klahv de la Fele on tagasi :)

Tere jumalime. :)
Ma olen nüüd kaks nädalat üksi tööl, nii et küllap on aega siiagi üht-teist kirja panna. Ammu juba aeg.
Vanasti olin koguaeg üksi tööl, aga viimased ajad isa passib pidevalt siin ja ei taha kuidagi koju minna. Ehh elukest, eksole.
Omad vitsad peksavad. :P
Igatahes, tassisin (st kallim sõidutas mind ilusti ukseni :D ) oma stepperi ka tööle täna hommikul, siis saan mitu kärbest ühe hoobiga. Kodus on meeletult tegemist, kunagi pole aega ja rasv moodustab kõikjale taskuid. :D Rasedana olen ainult raskem olnud. Aga noh... kevad tuleb ja nii. :) Küll saame hakkama.
Vaatasin just e-kooli ja jumal tänatud, et stepperi siia tõin, kodus ei ole täna õhtul hetkegi hingetõmbeaega, tundub. Vaene laps. Ta oli üleeelmine nädal haige, ja ühel õpetajal on ainult kolmapäeviti tund. Ütles siis suusõnaliselt õpilastele, et töö tuleb, aga Joosep ju ei kuulnud, kui kodus köhis, eksole... Sai kohe esimesel päeval kooliminnes litaki kahe kirja. (E-kooli osad õpetajad vist põhimõtteliselt asju ei kirjuta. Ma soovin neile palju isiklikke lapsi. Siis mõistavad oma eksimusi.)
No ja järele teha ka ei saanud järgmisel nädalal, sest kogu klassiga oli külaskäik muuseumi. (Mis on iseenesest väga lahe.)
Aga nüüd homme on siis järgmine ja ühtlasi viimane võimalus tööd järgi teha, samas on muudes ainetes kah kaks kontrolltööd, ja lisaks vaja vastata kohustuslikku kirjandust. Ja pluss veel kodused ülesanded, eksole.. :D Mille hulgas on : kirjuta näidend jutu põhjal.
:D No ma ei tea tõepoolest... Võib-olla õpetajal on turbokäsi ja vahe mõistus ka abiks, aga lapsed kirjutavad aeglaselt ja ainult siis, kui sa malakaga selja taga seisad raugematu tähelepanuga. (Mul on selle tähelepanuga pidevalt probleeme. :D )
Lisaks peab ju kõigepealt mustandi kirjutama... Oeh... Hea, et me eile suusatamas ära käisime. (Sest jah, suusaveerand on ja suusatamas peab käima. Ma kasutan siis juhust ja käin ka kaasas. Kulub igati marjaks ära, ehkki iga kord on enne surmahirm. :D )

Et siis jah... käisime suusatamas, kopin oma eilse facebooki staatuse ka (peakski järjest kõik vahepealsed staatused siia kopima, saaks kokkuvõtliku ülevaate) :

Käisime suusatamas, jube mõnna oli. Pärast läksime kohvikusse, olime ainsad seal, sest kõik normaalsed inimesed ei tuleks õue vaadates selle pealegi, et suusatamine üldse valikutes on.
Igatahes... rääkisime Joosepiga selgeks, kes mida ja läksin tellima. Vuristasin värgid ette ja kõige lõppu: "Ahjaa, üks vastlakukkel ka."
Tädi naeratas magusalt ja ütles Joosepi poole viidates: "Las ta ise tuleb ja valib endale."
"...ma võtaks ikka endale ise..."
:D Väga tobe oli olla.

--

Naljakas jah, et mujal on hiiglaslikud poriaasad ja seal on imeilus talv. Tehislumi on väga lahe asi.
Muidu oleme ikka päeval käinud, aga nüüd käisime õhtul, oli juba pime, rajad on muidugi valgustatud, aga ikkagi on selline mõnus.. udune. :) Ja õhtul on sama palju suusatajaid kui päeval, eeliseks aga see, et õhtul on seal oskajad. Nii et kui meie kahekesi rajal ukerdame, siis teised ei lase end üldse segada, panevad aga siuh ja viuh mööda nagu kärbsed Miniscule'i multikas. :)
Päeval peab igaks juhuks kogu aeg valvel olema, muidu mõni algklasside pamp tuleb suure hooga külje pealt sisse. :)

(Joon parajasti Nescafe'd nagu ikka, poes soodukas olid mingid shoko-pähklikohvitorud, ostsin, et proovida, ja neil on meeletu pähklilõhn, täitsa lahe. :) )

Hommikul saime uue vihavaenlase vist, tormasin korteriuksest koeraga välja ja üks onkel tuli just alt trepikojauksest sisse. Rosin ehmatas ja tegi parima lõukoera jäljenduse, onkel hüppas oma poolteist meetrit õhku. Ikka täiega nagu.
:D Ma muidugi riidlesin koeraga ja puha, aga... no mida sa teed, eksole. Ikka juhtub. Nad ei puutunud ligilähedaseltki kokku, lihtsalt haukumine oli väga ootamatu ja vali. Rosinal on väga ebanaiselik hauk ka, möriseb bassihäälselt nagu bernhardiin tõrrepõhjas. :)
Samas inimesed tavaliselt ei salli seda, kui neist loll mulje jääb. Siis hiljem on kurjad, et neid sellisel hetkel nägid, väldivad ja ussitavad. :D No ehk see onkel ikka mitte... ma loodan.

Krt, mul on jälle meeletu kiluleivatordi (Selveri kraam) isu. Ükspäev meil oli kodus seda, teadsin, ja sõitsin kodu poole ja kartsin, et äkki keegi on selle juba ära söönud. Mõlgutasin mõtteid, et ma oleks nõus tapma, et kilutorti saada. Muidugi endale kohaselt kohe korrigeerisin, et no, mitte päris tapma, lööma. Ehk. No nõgest teeks küll käele.
:D
Mage värk.
Hädasti kilutorti vaja. :D

--

Varasemast ajast:

Ühest vanast postitusest, mida keegi siin lugemas oli käinud:
Nagu me Inksuga rääkisime salagigolost ja ma lugesin saiagigolo. xD See oleks mu unelmate mees. :D

:D Tõepoolest... Praeguseks oleks saiagigolo poisike mu päriskallima kõrval. :) Päriselt. Võitlesin siin just, et mitte facebooki kirjutada, et "mul on kõige parem mees." :D Kiidelda pole ju viisakas. Noh... tulin siis siia kiitlema. :D

Õues on järsku nii külm-külm ja kullake kirjutas eile facebooki chatis, et viib mu täna autoga tööle. Ütlesin küll, et saan ju ise ka, aga ta jäi endale kindlaks. Hommikul saatsin Joosepi kooli, kusjuures, kui tema sööb, siis ma samal ajal kordan talle neid põhilisi asju, mis oli õppida vaja, noh, siis kinnistab eelmisel õhtul õpitut ja tekitab õige meeleolu ka ehk. Tundub, et talle ka sobib selline stiil. Igatahes, siis, kui tal juba jope seljas oli ja ukse juures seisis kindaid kätte tõmmates, siis meenus mulle järsku, et raisk, tal oli ju Tom Sawyer vaja läbi lugeda ja meil oli lõpust natukene lugemata, paar peatükki õnneks ainult. Sidusin talle salli kaela (enda salli, Joosep kaotas oma uue vist jälle ära) ja vuristasin: "Ja siis Tom ütles kohtunikule, et oh häda, Indiaani Joe oli ju koopas! Tormasid sinna ja seal ta oli..." Ja nii edasi ja nii edasi, kähku, kokkuvõtlikult. :D Noh, et ta teaks, mis seal juhtus. Ma siia ei kirjuta, muidu on spoiler äkki mõnele, kes pole lugenud. (Loe siis siva. Või loe uuesti, mul oli ka väga lõbus taaskohtumine.)
Jõudsime ilusti kõik 15 sekundiga "läbilugeda" (eks ta pärast loeb korralikult üle) ja saatsin Joosepi kooli. Siis käisin Rosinaga õues, tema pealt nägi ka, et külm on. Iga natukese aja tagant heitis külili ja keeras käpad maast eemale, et neid veidi soojendada. Pean selle rõveda rasvakreemi jälle välja otsima, mis ta käppade jaoks oli..
Ja siis sõitis Mr. X maja ette. Ronisin oma kottidega autosse, mulle ulatati Statoili cappucino. Ja pepusoojendus oli ka juba sisse lülitatud. :) No niiiii armas. :) Ta on nii hooliv ja hea. No ja ühtlasi totaalne machopurikas. :D Ma ei tea, kuidas ta seda korraga oskab.

Uhh, peaksingi ju nüüd LÕPUKS OMETI varasügisesest romantikareisist ka rääkima... Lubasin ja lubasin suure suuga, ja käega ei vajutanud klahvilegi. :) (Sõna "klahv" meenutab millegipärast kolme musketäri. Ilmselt on see jäänuk mõnest eelmisest elust hiinlasena. :P Athos oli ju alati mu lemmik, ta tundus kuidagi väga kindel ja huvitav. Kah macho. :) Klahv de la Fele. :D)

(Ja uus sulg, mu pea on liiga hõljuv, haa, kas see pole luuleline. :) Tegelikult sulg sulu mõttes ikka, mitte sulg sule.
Et ... sõna "jäänuk" meenutab keskmist õde. Tema purskas kunagi naerma selle peale, kui kirjutasin kogemata mingi muu jutu seas jänku asemel jänuk ja siis jätkasin kohe segamatult ootamatu onu Remuse ainetel, et kirbud, kirbud, jäänukonu.)

(Ja veel üks sulg, enne rääkisin oma sallist, pehme fliissall, helesinine, sobib imeilusti mu saabastega kokku. Isa kutsub neid taevasseminemise-saabasteks. :D Ka helesinised, noh.)

--


Ma ei hakka üldse midagi muud ponnistama, panen kohe "publish" ja jätkan homme. :)
Mus ja kal.