Burning with... indifference?

M says: kas see raudmees keevitabki terve filmi või? seepärast ongi
raudmees?
L says: jah, ta on torulukksepp tegelt. dokumentaalfilm

joosepi isa ütles skaibis hetk tagasi: "Panin just kuldset puudrit kiilaka töökaaslase mütsi sisse."
xD nüüd on nagu uksenupp.
nüüd on joosepi koerused ka kohe palju selgema tagapõhjaga, eksole.. ehh, geneetika. :)

Täna sõitis minust mööda auto reklaamkirjaga "põrand igaks juhuks."
Eriti hea selleks juhuks, kui peaksid hakkama keldrisse kukkuma. Ja ämblikmees pole.

"Me valmistume su lapse sünniks" plakat ajab ka igakord harja punaseks. Ma olen täitsa niisama paks! :D

Haha, netis otsitakse salongile nime. Ma pakuks Schlong. :D

Bussis silt "õhuaken sulgub löögiga." Ma iga kord kujutan ette, kuidas tüüp loeb seda ja siis hästi aeglaselt ja ettevaatlikult paneb akna kinni.. ja siis eest virutab keegi rusikaga, et krdi töll, miks sa akna kinni panid, õhku pole.

--

Haudi. Ma täna olen terve päev viirusetõrjetega jamanud, ja nüüd lõpuks sain blogida. Päris viirusi polnud, aga need va reklaamipaiskajad läksid juba ebanormaalseks, ei näinud enam, kuhu mida kirjutada.
Igal juhul on nüüd jutt juba osaliselt aegunud.. aga postin ikka ära. :) Nii jama kui kohe otse puusalt tulistada ei saa, ikka mingi käkerdis jalus.
Emal oli täna sünnipäev, Joosepiga leppisime kokku, et kuna tema tahab ka vanaemale õnne soovida, et siis hommikul saadan ta kooli, ja õnne soovime koos, siis, kui ta koolist koju tuleb kell 12. Ei tundunud just pikk aeg, arvestades, et vanaema tavaliselt põõnab kuni lõunani. Seega varahommikul koridoris trehvates ignoreerisime teda mõlemad täie rauaga. :D
Otse loomulikult oli täna ta ärkvel ja kraps, muudkui tiirutas siin meiepoolsetes tubades ringi ja vaatas uudishimulikult kappide otsa ja... et kas tõesti midagi pole.. Rääkis nagu muuseas ja ääriveeri igasugu sünnipäevaorgunnimisjutte.. Ma vaatasin kalanäoga vastu ja ütlesin jajah. Kingid-kaardid-värgid olid kardina taga peidetud ja ootamas, ega's ma ohmu ole. Eriti.
Siis ta kõndis koridoris edasitagasi ja puhises närviliselt.
:D
Sadistlikud jooned on mu iseloomus ju alati olnud, Marita juba noomis. :D Aga noh... ema peaks mind teadma juba küll. Kui ma unustan, siis ma ütlengi, et ohshitt, ma unustasin. Kui vait olen ja keerutan, siis järelikult on asi milleski muus.
Ehk nagu Margit ütles ükspäev: kui sa ütled, et päris huvitav, siis järelikult on kräpp.
:D Tegelt ma nii vangerdav pole. Ehk. Võib-olla olen ka. Aga noh.. kui tahad ausat vastust või oluline on sulle, siis ütlen ju nii nagu on. Ebaolulistes küsimustes ei saa ma aga aru, miks peaks koguaeg vaidlema ja õigust või võitu taga ajama, nui neljaks.
Ei kuku tükk küljest, kui ütlen, et väga tore, ehkki endale nii väga ei istu. Ongi ju tore, kui teisele midagi meeldib. :) All is good. Jõuluaeg ja värki. :) Isegi Joosep ütles juba lapsena, et meile ei pea ju ilmtingimata samad asjad meeldima. (Kusjuures, tegelt ma pole siiamaani seda lugu korralikult kuulata saanud, nii et feel free mulle see link uuesti anda. :D Mulle hakkavad paljud asjad alles peale mitmendat kuulamist meeldima. Vahel isegi tunnen, et krt, siin midagi on, ehkki närvidele käib või ei meeldi üldse. :D Siis sunnin end kuulama, kuni aru saan, milles point.)

Samamoodi jorutan neid ühtesid samu mind alatasa kurnavaid mõttelõngu edasi-tagasi, kuni lõpuks ühel heal päeval kampsuni moodi välja hakkavad nägema. Nüüd siin järgnevalt veel üks proov, eelmisel paaril päeval kirjutatud postitus:

Mul on siin üsna kurvad ajad olnud, ses mõttes, et tegelikult.. pole kurb :D aga TUNDUB kurblik. Emomeeleolu kallal üle pika aja, ja kallistada tahaks hirmsasti. Ilmselt sealt need telekameeste vaatamised alguse saavad, kuskil sisemuses lihtsalt on kasvav vajadus kellegi tundmatu sõduri järele ja siis suunad selle, kuhu aga juhtub. Hea, kui suunata jõuab. :D Haha.

Sain lõpuks aru ka Mõrvaennetajate härra Reese'i võlust. No peale selle, et mulle meeldivadki sellised imelikud vaiksed hirmsad kulmkortsus tõrjuvad mehed.. kujutan alati ette, et nende krõbeda kooriku sees on eriti õrn ja haigetsaanud süda, mida tuleb hoida ja julgustada, küll nad siis õitsele puhkevad. Kummaline emane missioon, visata kurbusele armastust peale, teipida kallistustega murtud hinged kokku. (Mehed ütlevad selliste arvamusavalduste kohta, et ma olevat "naiselikult loll," aga nende silmad annavad tavaliselt välja, et mõistavad mind küll.) Aga enivei, herr Reese.

Mõtle vaid.. varahommik, tormad nagu segane korteris ringi, sada asja vaja teha, laps tukub diivanil, püksid ainult ühte säärtpidi jalas ja võileib põse külge kleepunud, ehkki oled teda juba sada aastat musutanud ja turgutanud ja äratanud ja korrutanud, et jumal küll, liiguta end ometi. Ja siis pläriseb uksekell, tuleb Mr. Reese ja ütled talle õnnetute silmadega otsa vaadates: "Laps peab viie minuti pärast koolis olema."
No teeme tegelt et 15 minuti pärast, sest siis ma jõuan lapse korda teha ja neid mõlemaid veel viis minti kallistada. :D
Seejärel istud ja rüüpad teed.
Tüüp LENDAB kooli poole, laseb lihtsalt maha kõik, kes ette jäävad. :D
No okei, see poleks üldse viisakas temast, eks, aga... ta oleks võrratu. Gets the job done. Keeps promises.
Jaaah... turvatunne on väga tähtis asi. Usaldus. Ehkki.. ega ta mind vist kaua vastu usaldaks, kui ma teda nii tavaliste asjadega koguaeg ära kasutaks.. :) Vahel harva võiks.

Täna on jälle üle pika aja hellik olla, eile ja üleeile ja üleüleeile ja üleüleüleeile (no saad aru juba küll :D ) samamoodi. Ja ma tean, miks, ja ma tean, et läheb üle lõpuks jälle. Aga praegu tahaks ka meeletult pugeda mõne eksitavalt hullude silmadega kühmus vanamehe kaissu peitu ja unustada kõik muu. :) So what, et mehel sada viga (ehk siis vead on need asjad, mis sinu endaga kokku ei sobi, mõne teise jaoks on need ehk hoopis plussid..)
Kurb, et ei ole seda päris-päris pea-sassi-minekut enam kogenud, liiga reaalne on kõik. Kui kohtangi (või näen telekas, eksole, ma ei käi ju kuskil, kust ma neid mehi ikka trehvan) mõnda meest, siis ma ei näe ainult, et uu, kena või kuum või andekas, misiganes... ma näen rohkem. Näen neid kaasatulevaid jamasid ja iseloomuhäireid ka, kuigi enamasti on need sellised.. inimlikult armsad ja mu enda jamade ja iseloomuvigadega klapitatavad... Lihtsalt.. ma tean, ei ole see rohi sealpool midagi rohelisem, mulle meeldib siin, kus olen. :) Pole illusioone. Samas sellepärast jällegi ongi ehk selline.. õrn hoolimine. Pole kontrollivajadust. On vabadus. Näe, mehed, nii nunnud, las lippavad.
Aga kui on vabadus, siis pole nagu vajadust ka eriti... vaatan niisama. Eemalt. :D Ja krt, samas tahaks hoopis klammerduda kuskile kuuma kere külge ja lubada, et ei lase enam kunagi lahti. :D Tahaks sellist... ogarat kirge ja kokkusulamist. Seda, et põlv läheks nõrgaks ja pea käiks ringi. :D Täismängu.

sulud algavad

Ehkki lugesin just ühest artiklist sellist ideed, et kui oled end leidnud, siis ei armu enam nii kergesti. Selles võib isegi iva sees olla.
Samas teine idee - et selleks, et suuta ühele inimesele keskenduda, peab petnud olema.. see on nüüd küll sulaselge lollus. Selleks ei pea ju petma. Võid ka lihtsalt jätta maha inimesi, et mõne uuega jalga lasta ja siis nentida, et oh shit, nüüd valisin küll veits mööda. Peab olema elanud, proovinud erinevaid.. ee.. variante. :D
Kõige vastikum on ilmselt see what-if moment. Kui oled eluaeg olnud ühesugune ja siis tekib võimalus teha midagi täiesti väljaspool iseennast.. siis võib kiusatus liiga suur olla. Kasvõi ainult selleks, et teada saada, mis siis juhtub. Et äkki elad siis kuidagi.. rohkem. :)

http://www.hs.fi/elama/Psykiatri+On+helpompi+olla+uskollinen+jos+on+kokenut+kielletyn+intohimon/a1389165324157

sulud lõppevad. :D

Tean, et see rahulik kõrvaltvahtimine ja kontrolli äraandmine, millest enne rääkisin, asetab praegu eelmises postituses väljakäidud jumalakompleksiga sarved risti, aga tegelikult mitte. Üks on käitumine/mõtlemine ja teine on tingimused, sellised põhiasjad, mida ma hindan.. kõigil on ju asju, millest nad üle ei saaks, mis on totaalsed dealbreakerid. Mul on ka. Näiteks Margit just eile õhtul keelas mul Caviezeli naise üle nalja heita, ja see oli nii armas. :) Samas ma tean, et temaga ma saan nii rääkida, ilma et ta arvakski halvasti sellest naisest, või arvaks, et mina päriselt halvasti arvan. Me mõlemad teame, et see on niisama lõõp.
Mulle õudsalt meeldib, kui inimene underdog'i poolt on, see on super. Et isegi kui too täitsa lolli juttu ajab, siis ikkagi kaitsed ta võimalust vähemalt. :) Ja õudsalt meeldib, kui inimene ei lase teise tugeval arvamusel end mõjutada, ei lähe kaasa iga jamaga, et ta mõtleks ise, et tal oleks selgroogu ajada nina moraalselt püsti ka väga raskes olukorras... Et ei oleks julm ega reeturlik, veel hullem - et oleks hea! :)
Tahaksin, et mu sõbrad oleksidki sellised... ehkki ma tean, et see on vahel väga keeruline. Aga põhiline ongi üritada.
Kuigi ma armastan neid ilmselt siis ka, kui nad hakkama ei saaks. Enamasti saan oma sõpside üle väga uhke olla. :) Suure hingega head inimesed.
See on ju nii oluline, kui saad oma lähedastele kindel olla. Kuidas sa saad olla siin sõber, kui seal käitud nii halvasti? See on ju reeturlik, mu arust. Kui teeskled head. Ehkki eks iga inimene teeb oma elus vähemalt paar tõeliselt lolli ja inetut viga.. tahtlikult või kogemata. Inimesed ju noh. :) Ega ma ise kah ideaalne ole. Aga mõtle kui tekiks mingi filmilik katastroofi- või muidu äärmuslik situatsioon, kus inimesed läheksid pisut... teiseks. Keda siis usaldada saad?

Mis te arvate, kas saab armastada inimest, kes sulle ei meeldi? (Hüppan jälle pisut edasi juba, jutt on vist niigi juba igasugusest loogilisusest välja valgunud.)
Ma olen kindlasti juba varem arutlenud selle üle, et ma ei ole "pime" armunu kunagi. Ehk tähendab see sootuks seda, et ma polegi kunagi armunud olnud? Ma mõtlen, mitte nii, nagu peaks? Aju muudkui tiksub, ehkki paar korda on oluliselt aeglustunud... ent ka siis paistis reaalsus ikka üsna selgelt.. kahjuks. Muidu oleks ehk õnnelik edasi olnud, siiralt uskunud, pimesi kakerdanud ja jõudnudki kuskile. Lihtsalt lolli järjekindlusega, eksole. Teame neid mehi küll. :D
Noh, misiganes. Minu mehed on kõik mitte minu mehed, ka need, kes on.
Sellise laulu leidsin, näe, ja millegipärast see räägib minuga. Ehk olen mina ise hoopis vale. Ja kuskil kaugel mingi vaene vaevatud tüüp ongi mulle mõeldud, ja.. mina olen kõigest mina.



Muide, see Jeesusefilm... krt, et ma nii põhjalik alati olen, eks. Ma vaatasin seda youtube'ist, mitte küll tervikuna, ainult juppe, ja üritasin mõista. Peab ju õppima uusi asju ja kogemusi saama ja.. Ja vaatasin, kuidas need tüübid teda seal piinasid ja tümitasid ja siis veel kõik see muu.. Blongile ütlesin, et vaatasin. Blong küsis, et miks ometi, see on ju õudne.
Ja oligi õudne, aga sealt kumas läbi lõpuks see point küll. Ma sain aru. Ei oleks uskunudki, et niimoodi vastu kajab. Nüüd on natukene imelik olla. Valus südamepaisumise film. Kunagi mõtlen selle enda jaoks selgeks.
Kahju, et pole kellegagi arutada neid asju.
Vahel kadestan usklikke, neil on alati keegi, kes neid armastab. :) Ehkki on's sel vahet, kas see tavaliselt selle nime all mõeldav või omaenda väljamõeldud jumal, ta funktsioon on ju vist sama.
Ohjah. Peab vist ikka alla andma ja tunnistama, et vajan ikkagi inimesi oma kõrvale. Inimest. Kahju ainult, et pole kedagi.
Nii neid jumalaid luuaksegi. :( Survival 101.

Õnneks lähevad emohetked varsti üle. Siis olen jälle mina, vana pagan, rõõmsalt üksi rüselemas.

Ma kuulutan varsti konkursi kallistaja/käehoidja ametikohale. Kord nädalas kakskümmend mintsa (ontlikult püstijalu) kallistamist näiteks, ja lisaks mõni kinoseanss kuus, kus tahan (võib-olla) kätt hoida ja (kindlasti) pead õlale panna. Huvitav, mis see palk peaks olema? Kinopileti teeksin välja ja kui õlale magama jään või nutma hakkan, siis tõenäoliselt ilastan pintsaku täis. :D See oleks tööga kaasnev oht. Ja võib ka juhtuda, et hakkan järsku juttu ajama (peale kino), siis kuluks marjaks ära, kui tüüp aru saaks/ oskaks veenvalt mõtlikult noogutada.
Kui kuulutuse lehte paneks, mis arvate, saadaks keegi oma CV? :) Või pildi. Vana t-särgi nuusutamiseks. :D Haha, ja siis pean ise ta lõhna järgi üles leidma nagu politseikoer. Kui ma sedapsi olin, siis oli mul supernina, kui paraadnast sisse astusin, siis teadsin kohe kuni viienda korruseni, mida keegi kuskil süüa tegi. Isegi selle tundsin ära, kui üks inimene mu silme all hulluks läks. Kah lõhna järgi ilmselt teadsin ette, sest mulle see naine meeldis muidu.. aga teadsin, et midagi on väga valesti. Mitte et ma seda tollal oleks teadnud, hiljem lugesin kuskilt, et kehas keemilised reaktsioonid ja siis loomad (haha) tunnetavad ära.
Aga see on alati väga põnev, kui keegi sind nende äranõidumises süüdistab. :) Ütles, et ma jälgin teda läbi klaasitüki, mis teleka peal oli. :D
Nüüd võiks mõne isase inimesega nii juhtuda.. Mitte see hulluksminemise osa, aga vabatahtlik nõiutukssaamine. :) Ja kurat, klaasitükke peaks hakkama inimestele kinkima...

Või ehk peaks lihtsalt sellise asja ostma? :D

http://www.sportfever.ee/hoolauad-matt/2185-voimlemiskast.html