Yeeees, this is dog.

No tere vana-aasta-lõppu teile kõigile. :)
Kuidas 2013 tundub kokkuvõtvalt? Mu arust üks parimaid aastaid üle pika aja. :) Joosepi isa võttis aru pähe ja avastas lõpuks isarõõmud ja mina leidsin iseennast jälle (neil kahel suuremal selleaastasel sündmusel pole küll mingit omavahelist seost, täpsuse mõttes lisan :) ), ja muidu on ka üsna selline.. sujuv käik sees olnud. Ja mõtted on selged olnud, ei mingit udu, see on nii suurepärane. :)
Täna bussijuht soovis ka head vana aasta lõppu lugupeetud reisijatele, mul tuli pisar silma. :)
Kahju on sellest va 2013-st. Võiks veel natuke kesta.

Jääme vist ikka koju aastavahetuseks, ehkki Inks kutsus külla, nii armas temast. Aga Joosep tahab raudselt isaga skaibis (skype noh) jaurata ja mul oli horoskoobis öeldud, et stay at home or else shit will hit the fan. Ja mul on oma fännidest kahju, seega jään koitsa. :D
Haa, täna sattusin just sel hetkel blogisse, kui viimane siiasattuja oli Kanadast. Vaatan - Ontario, Canada ja mõtlen, et huvitav, kas see oli mingi kommenteerijarobot või pärisinimene... Kui pärisinimene, siis tervitused, ja kõigile teistele ka. Nii tore on mõelda, et kuskilt kaugelt keegi loeb ja leiab ehk mõne mõttejupi või suutäie naeru. Lähematele lugejatele kah semutsev müks õlapiirkonda.

Kuulen, kuidas Joosep oma isaga teises toas skaibi kaudu peitust mängib.
Ilmselt ei leita, sest hüüdis just vihjeks: "Vaata! Ma näitan sulle sõrme! ...mitte keskmist!!!"

enne joonistas just püssi ja kirjutas kõrvale "desert egale"
tuleb näitama.
mina: ...ee.. ma parem ei ütle midagi, muidu sa vihastad
tema: ütle ikka
mina: kas sa oled kindel, et eagle nii kirjutatakse
joosep vaatab pilti, siis võtab aeglaselt kõrvalt vildika, hakkab "egale" peale peitvaid kriipsukesi tõmbama, samal ajal veenvalt venitades: theeere waaas nooooothing hereeeee
:D kusjuures ta teadis väga hästi tegelikult, kuidas kirjutama pidi.. lihtsalt ei kasutand esimesel korral aju.
kui ma ta taban mingilt pahanduselt, siis tal on kombeks aeglaselt nurga taha taganeda, kätega sugestiivselt vehkides ja I'm just an illusion öeldes. Olen vist juba rääkinud sellest .. kunagi.

Postin tänase jooksul siinse teksti ikka ära, siis on lootust, et uuel aastal tuleb tihedamini. :) Kuigi, seoses mu peas toimuva mõtetetornaadoga on minus tärganud kummaline kitsidus, st ei taha jagada enam kirjutatut.. ja samas tahan ju ka! :)
Huvitav, kas see endalehoidmisekihk on hea või halb. Ehk peaks just palju kirjutama... või ehk peaks ootama, kuni kihk nii suureks kasvab, et... ma ei teagi. :D Kasvab nii suureks, et ei tahagi enam kirjutada. :D Haha. No kurat teab, eksole. Tuntud tagurpidiantsuna ei eelda ma tavaliselt igaks juhuks midagi.
Ma üleüldse ootan mingit surematut shedöövrit, jumalikku ilmutust, selle asemel, et lihtsalt otsast trükkimist alustada. :) Aga noh... ma natuke veel venitan.. ehk tulebki. :D Haha. Miks teistel võib tulla ja mul mitte. Vabalt võib. :)
:D

Ohjah... avameelsusepuhangud. Kurdan siis ühtlasi, et olen jube paksuks läinud. Jätsin ju suitsetamise maha üleöö, oktoobri algusest vist? Ei mäletagi enam. Tundsin lihtsalt, et... kui veel suitsetan, siis jään haigeks. Ehkki polnud mingeid sümptomeid, aga teate mind küll ja mu kummalisi fiilinguid.
Enihau, nüüd olen siin aegamööda paisunud nagu kukkel. Õhtul panen särgisabad püksi ja kampsuni selga ja hommikumantli kõige peale ontlikult (külm on,) ja hommikul teen silmad lahti ja kõik kohad on tisse täis. See on see hea osa paks-olemisest, olen väga volüümikas just õigetest kohtadest. :D Aga no.... uuest aastast alustame tervislike eluviiside vilistamist.

Muide, nipp - kui jalgadel külm on ja sokke pole, siis lase kummikud sooja vett täis. Ainult et siis peab aeglaselt käima.

--

"My my baby blue
Yeah I'm talkin' about you
My my baby blue
Yeah I've been thinkin' about you.."

Ehk vanad head õhusepad. Jube totter nostalgia on juba mitmendat päeva. Küllap on see tingitud mu aastatetagusest meeste püha kolmainsusest, mis hetkel teatud asjaoludel jälle üksteisest sõltumatult aktuaalne on. Ma ei tea, miks mõnel varahommikul lähed ja järsku mõtled sellele, kuidas teine magab, siuke karvane käte ja jalgade pusa ja.. näed ja tunned ja.. Ja ise mõtled, et miks ometi.

Hah, see on see mu mõttelainete teooria, olin juba unustanud.. igatahes..
Kas tunded üldse saavadki otsa? Ses mõttes, et kas asjad ununevad ja lõppevad kunagi? Või kuhu kadunud mälestused lähevad? Mulle tundub viimasel ajal, et tunded on nagu maad katvad pikkus-ja laiusjooned, ainult et nad liiguvad ja lainetavad suvaliselt läbi inimeste ning vahel astud pahaaimamatult ja ilma mingi loogika või ettehoiatuseta mõnda ammumöödunud tundesse ja kõik meenub nii selgelt nagu oleks see äsja juhtunud. Ja just seetõttu võib totaalne rõõm sekundi murdosa vältel nutuks muutuda, jne.

Mul õnneks on nii iidsed emotsioonid, et ma tunnen sama, mis tollal, pluss lisaks seisaks nagu praegune targem versioon vana (st noore) ja ogara iseenda kõrval ja kommenteeriks/õpetaks sõbralikult. Ja õnneks lähevad sellised asjad kiiresti üle, mul vähemalt. Eip, mitte helilaineteks, ehkki see oleks sms-laenu puhul tragikoomiline, eurod nuukseteks, eks, aga mulle tundub selline... no
nagu oleks kõikjal selline nähtamatu lasershow, ja iga ruuduke või kolmnurk, mille need nähtamatud kiired moodustavad, on mingi random tunne. Ja kui sealt läbi lähed, siis see jääb hetkeks su külge nagu näts. Veel lahedam oleks see, kui nt pikijooned oleks pikaajalised tunded, need on harvemalt ka, mis seletaks pikki deprekaajastuid tervetele rahvustele, kuniks jooned edasi liiguvad nagu tuulega. Ma olen juba terve pika teooria välja mõelnud..




Aga nad on kõik endiselt kallid, igaüks omal kummalisel moel. Ehkki keegi neist pole mulle see "õige." Mul polegi "õiget," ma arvan. Mul on "võimalikud." :D
Kurb on küll natuke, kui inimesed kahetsevad asju. Mina ei kahetse, aga vahel on põnev mõelda, et aga kui oleks hoopis nii läinud, kuhu ma siis praeguseks jõudnud oleks.
Õnneks ma tean oma juuriklust hästi, ilmselt istuks ikkagi samamoodi ja mõtleks, et tahaks shokolaadi või küpsist... :)


L says: ma pean oma impulsiivsel käitumisel silma peal hoidma, tegin just selle luikede järve hüppe ja oleks äärepealt keldrisse kukkunud, maja kõik ragises
hahaha, omg, siuke väike ümar junn ja paki peale on kirjutatud: HOIATUS! Ei soovitata alla 3-aastastele lastele, sisaldab pisidetaile ja lõikavaid teravaid ääri. Ettevaatust - lämbumisoht.
viska või maha ja jookse eemale, ausõna. :D

enivei, olime tööl ja ma rääkisin talle et joosep kirjutas eelmisel aastal jõuluvanale kirja ja jättis kuuse alla
ja siis isa ütleb et jaah, ja siis ärkab hommikul ja kuuse all on suur kast
teeb kasti lahti ja see on tühi
aga jõuluvana ütles sinna sisse suure aitähi
:D
see on nii lahe kuidas ta räägib nüüd, enne ta ei jaganud üldse selliseid lollakaid mõtteid, aga nüüd on hakand tulema, sest ta näeb, et me oleme ühel tasandil selle asjaga
aga nii hea idee... et kummardab ja ütleb kasti sisse "suur aitäh" ja siis tõmbab teibiga kinni... :D

--

Tead, mis mu maailmapildil valesti on. Või noh, mitte valesti, aga tasakaalust väljas. Just äsja avastasin selle, ehkki nüüd tagasi mõeldes imelik, et enne selle peale ei tulnud. Mulle meeldib anda, eks. Aga ma ei oska vastu saada. Või no, mitte vastu, aga üldse saada. :D Margit just ütles, et sa ei taha nagu üldse raha või, kui ma piletiraha tagasi lükkasin, sest no tõepoolest, tegelikult ta aitas mind hoopis hädast välja sellega, et pileti võttis. Muidu oleks niisama hukka läinud, kuni ma selga murdsin kodus..
Ja justsama meenus see naine, kes ukse taga kella andis ja tahtis mulle mahla anda, lihtsalt niisama, puhtast südamest. Ajasin mingit käojaani talle.. ehkki ka käojaanis oli tõde sees, siin ei ütle teile, mis täpselt. :D Igatahes.. naaber, eks. Ja nii armas temast, aga... ma ei julge võtta võõralt.
Ma ju ei anna teistele lonksu ka, ega anna oma kahvliga ampsu. Tihti ei joo ma näiteks teed edasi, kui see on vahepeal mõne inimesega kuskil teises toas omaette olnud.. (No välja arvatud siis, kui ma jommis olen. :D ) Ma olen sedapidi imelik, ja nii inetu minust... aga veel inetum oleks ju olnud vastu võtta, teades, et keegi meist seda ei joo. (Joosep joob vett ja piima, mahla haruharva.)Süümekad jäid igal juhul. Loodan, et ta pakkus ehk mõnele teisele naabrile siis, kellelegi, kel suur janu ja hea meel pärast. :)
Ja nüüd alles oli teatris üks naine, kes andis mulle ühe euro, et me saaksime kava osta. :D Seisime sabas ja nägin kava ja ütlesin midagi a la ohpeller, ma ei võtnud sularaha kaasa... (otse töölt ju tormasime.) Ja ta andis kuidagi üleõla ja ütles, et oh-see-on-nii-väike-raha ja siis läks ruttu kaks sammu ettepoole, et ma tagasi ei saaks anda. :D See tuletas mulle mind ennast meelde, ja ma ei hakanudki tagasi ajama, ütlesin niisama "aitäh," võtsin euro ja ostsin kava. :) Ses mõttes, et ma saan ju aru küll ta motiivist, küllap samasugune teatrilemb. Nii kenad inimesed viimasel ajal mu teel, eksole. :) Õudsalt lahe kava oli, muide. :D Niiiiiii hea meel, et mälestuseks saime. Me Joosepiga mõlemad oleme suured mälestustefanatid, korjame igast jama. :D

Aga näed, õnneks ma ikka arenen, eks. See uksetaga kellahelistamine oli nii rändom, ma ei olnud valmis, eriti kuna meil käivad igasugused pakkujad ja joomarid ukse taga alatasa, kaitseseisak tekib iga kord, kui kell heliseb... Teatris ma olin teadlik, et inimesed on ümberringi, seal oli natuke normaalsem reageering. Peab ju olema valmis ka vastu võtma, kui head inimesed pakuvad heast südamest. Üritan õppida. :) Aga andmine on ikkagi kuidagi... toredam. :) Oleks selleks ainult rohkem võimalusi.

Joosepi isa küsib ka, et mis lapse "ülalpidamiskulud" on, hea sõna, ahaha, nagu ma peaks ahvi. :D No ega palju erinevusi pole, muidugi. :D Mul nagu polekski mingeid kulusid, ma ei mõtle selle peale eriti, kui talle ostan. Ma armastan teda hirmsasti. Noh... ee.. sokke peaks talle ilmselt ostma juurde, pesen neisse viimasel ajal augud sisse. :) Ja jäätist armastab ta küll seda
kõige kallimat, aga see maitseb mulle endale ka, nii et see pole mingi eriline tema kulu. :) Niisiis ei osanudki nagu öelda midagi... mõtlen, et siis küsin, kui mingi suurem asi tekib ja endal võimalust pole.. Nii tore on igal juhul, et ta aidata tahab.
Mulle ei meeldi rahaasju rääkida, see on kuidagi nii... nõme.

(Mulle meeldiks palju rohkem, kui ta saaks Joosepile ise meisterdada midagi, näiteks selle hetkel vajamineva kummuti.. ta oskaks ka, kuldsed käed. :) Või no, osavad. Kuld on nii nadi materjal ju tegelikult, pehme ja libe. :D Kes see siukseid käsi ikka tahaks.)

Ja seepärast ka, et ta tahab järgmisel aastal Eestisse tulla ja oma sõbrad kõik läbi käia üle Eesti. Ja kuna ta tahab pojaga koos olla nii palju kui võimalik, siis võetakse Joosep kaasa... ja kuna Joosep on veel väike ja näeb neid esmakordselt ja on minu külge kasvanud nagu väike siiami krants, siis võetakse mind ka kaasa. :D Ma küll ütlesin talle, et see läheb rahaliselt üsna kulukaks... aga kõvad pead on meil juba vanadest aegadest saadik kombeks.
Tegelikult on mul selle tuuriga üks sootuks teine probleem. Mulle küll meeldib ta uus naine, ja me saame tõenäoliselt hästi läbi omavahel, aga... me oleme ikka väga ühte nägu. :D
Joosep on alati olnud oma isa täielik koopia, see on huumor, kui sarnased nad on, isegi maneerid ja liigutused, geenid on ikka üks hämmastav värk.
Aga jah... kujutasin ette, kuidas me saabume nagu mingi tsirkusetuur, J ja Joosep nagu üks ja sama mees kahes eri suuruses ja siis meie ta naisega sabas ahahaha, nagu krdi kaksikud. Igaüks, kes isaste kohta midagi ütleb, ja raudselt öeldakse, lisab kõõrdpilgu meie, naiste, poole. :D See on lihtsalt nii lollakas olukord. Üks sõbrants soovitas hipiriided kah selga panna, siis tundub loogiline. One big happy family. :D

--

(")> ... <(") Tule teri sööma. -- Hahahaa, tänahommikune südar - inimtühi ja külm Mustakas, kõndisin hiigelpoe ääres omi mõtteid mõeldes ja kui majanurgast umbes meetri kaugusel olin, ilmus järsku maa lähedalt nähtavale naeratav krokodillinägu. :D Ma vist isegi kiljatasin, corgi sabaslentsiv kaelarihma hoidev onu muheles igatahes hirmsasti. :D Tänahommikune aww - poesabas oli minu järel rõõmsa naeratusega mees. Ta ostis ainult ühe asja, arva ära, mille? :D Piparkoogitaina! :) Mul muidugi läks fantaasia kohe käima, kujutasin ette, kuidas ta jookseb koju (kell oli 8 hommikul,) ja paneb ahju sooja ja kui kukub rullima, nii et jahu lendab! :D Eki keelenõuanne - mitte koomamale, vaid tõmbas koomale. :D Koomamale oleks tegelikult põnev, aga kuidas seda mängida? Ahaha, suguühendus. xD L says: Aa, ja eile istus kinos mu selja taga Baari-Paavo või mis ta nimi nüüd oligi. :D M says: Issand kus sa sellist veel mäletad.. :D L says: No see on ju täiesti ebaoluline, seega loomulikult meeles. :D Üks teine päev, sada aastat tagasi. :D Joosep ütles peale esimest korda oma isaga rääkimist, et "hea, et sa mulle Luke nimeks ei pannud." :D Star Wars reference siis, isa esimene lause oli ju ennasttutvustav “tere, ma olen su isa.” Krt, huumorimeel ja absurdimeel on küll minult vist päritud.. :D Ega paljudel esine elu jooksul võimalust sellist lauset kuuldagi muidugi... -- Bussi oodates lasen silmad üle putka mänguasjavalikust, nagu ikka, eksole. Vaatan - uus helikopter, peale kirjutatud: "Fight Plane, mystery action. It can sound, it can light, it can run." :D It can, but it won't. Very mysterious. Ühtlasi on seal juba ammu müügil Crazy Cat Lady Starter Kit (minu nimetus,) kotitäis suuuurte hullumeelsete silmadega plastmasskasse. Iga kord on kange kiusatus need ära osta, lihtsalt huumori eesmärkidel. -- Hompkust, vaatasin just horoskoopi ja seal on kirjas, et skorpionid on täna nagu jommis. :D Ja endal on küll selline tunne, bussipeatuses nägin üht tuttavat ja kõigepealt ütlesin talle et oih, ma vaatasin ja mõtlesin et tuttav nägu aga kes see küll olla võiks. :D No ma mõtetega viimasel ajal igaks juhuks minevikus (kuna neid minevikunägusid aina kerkib, Õ, mu esimene armastus, kirjutas ka alles ja kutsus külla kangesti), siis uuemaid meestuttavaid ei tunne äragi. :D No ja siis ma tõmbasin ta praktiliselt sinna putka juurde ja näitasin talle seda fight plane'i, millest just fb-s kirjutasin, ise naersin muidugi väga... nagu tunneks teda sada aastat juba ja ma ei tea.. ja siis rääkisime natsa valimistest ja ahahaha, siis panin käe talle niimoodi õla peale, ja ta vaatas mu kätt täie hämminguga, ahaha, et mida ma ometi teen. :D Aga ta seisis mul tee peal ees noh, buss tuli! :DDD Ja siis lükkasin teda veidi eest, patsutasin niimoodi sõbralikult ja tormasin minema. :D Hellalt koomiline tagantjärele mõeldes. Ma olin nagu mingi paganama tornaado. :D Tore poiss on muidu, tal on väike poeg ka, hirmsasti armastab oma poega. :) Nii nunnu. Rebasenäoga oli täna, vaatas mind ja kissitas aina silmi. :D Ahaha, ei tea, kas pritsisin tatti või. :D Jumala eest. :D Ma olen nagu üks neist tädidest, teate küll. :D Hahaha, jubeluguküll. Õnneks me pole üldse nii tuttavadki, nii et no wirries. -- ma peaks ka hakkama no habla ingles ütlema, kui miski ei sobi :D hahaha, kui telefonimüüjad helistavad näiteks ütlen hallooo... ja siis ta hakkab rääkima ja viskan kähku no habla ingles'e letti ehkki ta eesti keeles räägib :D ahaha veel parem on öelda, vabandust ma ei oska inglise keelt, ja toru ära panna. vaeseke on tükk aega segaduses et kas ta rääkis inglise keeles või :D joosep just pidi õppima pähe luuletuse kus oli et tantskem, tantskem, mardikesed, sõni kui armu antakse, vorsti kotti väänatakse ja ütles siis, et uuu, tahaks ka ikkagi marti jooksma minna, saaks nii palju süüa. mina siis ütlen, et ega tänapäeval ei anta enam vorsti, tänapäeval pannakse kommi küll joosep vandus vihaselt raisad annavad kommi! kuhu see kõlbab :D haha, pilt kus terve vannituba on rinnuni vahtu täis ja siis üks kommis all: still romantic -- hahaha. õpetasin siimule skaibi selgeks, nii et nüüd rääkisid mingi tund aega ja mängisid sõda skaibi vahendusel :D roomasid mööda põrandaid L says: veidi peomeeleolu St says: Peameeleolu L says: :D haha. seda sõna hakkan kasutama, kui tahan üksi olla Ahahaha, märkasin siin parema külje peal reklaami: "Sul on häbi oma keha pärast ujumispüksid seljas? Aeg on küps kaalust alla võtta." Hetkeks mõtlesin masendumise peale, aga siis kujutasin end basseini äärde seisma nagu sink, küünarnukid selja taga koos ja ujumispüksid õlgadesse soonimas... :D Täitsa lõbus oleks, ja keha küll ei häbeneks, pigem nagu aju.. :D Püksid ju ikka jalas tavaliselt. Ja mis kuramuse ennastaustav dieedireklaamija kasutab sõna "küps?" :D See on nagu Free range. Never gonna work. :D Mis siin vaba saab olla, kui range on antud. :P Küps on ju toit... kohe hakkab ila tilkuma ja dieet ongi siuhti peppensis. M: ma sain ka maal koerakäppa nuusutada.... maailma parim lõhn :) L: on jah :) oli seal koer ka küljes? norra keel on natuke nagu köhahoog üldse aga mulle meeldib. ja norra mehed on mind alati tõmmand :D kuidagi siuke.. meri ja külm ilm ja.. kampsunid seljas :D -- tead kuidas ma oma ema käest tõe kätte saan? ta ju valetab koguaeg mulle. ma siis küsisin et kas selle soola viskasid ära, kuhu need ööliblikad paljunema läksid. tema: jaa, loomulikult. mina: no arvesta sellega, et kui ma ära suren ükspäev, siis ma tulen tagasi ja vaatan, kas sa rääkisid tõtt. ja siis ma tulen kummitama sind, kui valetasid ema: no võta siis see uus pakk tead neid tähetabeleid ja siis küsitakse, et millist sõna sa kõige esimesena märkad? ma nägin Pines. ja mõtlen, et huvitav, mida see tähendab umbes minuti mõtlesin, siis nägin et tegelt on happiness :D mul vist nii käibki või ehk kõigil? et alguses arvad et mingi jama, ja siis hiljem vaadates alles mõistad, et krt, happiness. :D nüüd oskame juba varem kahtlustama hakata, onju? :) täna rääkisime j-ga mingi kaks tundi vähemalt, tõenäoliselt kauem ja siis rääkisime joosepist midagi ja ta ütles naljatavalt at arukas poiss, ilmselgelt minusse. ja ma siis lisasin et ja väikese tagumikuga. ILMselgelt minusse. kui juba absurdi laskusime, eksole. :D aga ta jäi hetkeks täiega vait ja ei osanud nagu midagi öelda ja see ajas nii naerma :D ta ei teadnud kuidas mulle teatada, et tegelt on igavene suur tagumik sul ju! :D L says: :) jaa koer teeb kõik paremaks peale väljamaareiside St says: XD St says: Ma eile r22kisin mingite venelastega kes s6id kiievikotletti Ja siis me ytlesime et mis liha see on ja tyyp ytles: tuvi...breast Ja siis ytles, ma tean kuidas tissid on aga ma ei tea kuidas breast 6elda St says: Ja siis ma ytlesin tuvitissid L says: ahaha :D St says: Ja ta ise naeris pool tumdi St says: ma leidsin veini!!!! L says: :D yay L says: joosep ütles et järgmisest aastast tahab kitarritundi minna, alates kolmandast klassist lubatakse isa on vist juba hakanud talle kitarre valima ütles et usast saab odavamalt :D St says: :D tuuuuuuuus Tahaks ka kitarri :DDDDD L says: :D pane väike seelik selga ja seo tissid kinni. hobusesabad pähe ja ehk õnnestub teda veenda, et tegelt sain kaksikud St says: XDXD V2ike seelik xd ma tahtsin Milka kampaaniast osa võtta, meile mõlemale joosepiga maitsevad need küpsised ka, ja odavalt sai, ostsin siis kohe kolm pakki. ja siis viskasin ostutsheki ära fkn udupea aga küpsised olid head :D L says: kas sul on seal nesquiki kakaod? teinekord vaata seda pilti sel pakil lähemalt. ma eile sain kreepsu jänes joob neegripeast kõrrega :D tõsilugu tegelt on jänese sõrmed ümber klaasi. kolm sõrme, kõige esimene on kõige suurem, see on nina. ja siis all on lopsakad neegrihuuled mul võttis tükk aega, enne kui aru sain, et see pole neegripilt :D ja see piimaviirg on nagu päikseprillid, siuksed futuristlikult kitsad, või nagu neil lumelauduritel on tsheki horrorlingilt pilti: http://www.google.ee/imgres?imgurl=http://www.arn.lv/xml/2849/big/IMG7910.jpg&imgrefurl=http://www.arn.lv/?tp%3D1485%26prodsid%3D2849%26lang%3Dlv&h=246&w=280&sz=51&tbnid=d8PGYKae6GL-XM:&tbnh=90&tbnw=102&zoom=1&usg=__teJG-cDDX8qRUaKCfGU47uGX_nU=&docid=59QnhZzVDilTrM&sa=X&ei=9CY2UsmuGPGP4gSzs4GYBg&ved=0CGAQ9QEwDg&dur=7429* < http://www.google.ee/imgres?imgurl=http://www.arn.lv/xml/2849/big/IMG7910.jpg&imgrefurl=http://www.arn.lv/?tp%3D1485%26prodsid%3D2849%26lang%3Dlv&h=246&w=280&sz=51&tbnid=d8PGYKae6GL-XM:&tbnh=90&tbnw=102&zoom=1&usg=__teJG-cDDX8qRUaKCfGU47uGX_nU=&docid=59QnhZzVDilTrM&sa=X&ei=9CY2UsmuGPGP4gSzs4GYBg&ved=0CGAQ9QEwDg&dur=7429>


:D ma nägin seda altpoolt, istusin köögis taburetil ja see pakk oli kapis
riiulil, jänest polnud üldse näha
sonks on ka õige :D

--

:D pilt merejalaväelasest kes läks kaitsma mingit noorukit ja sai peksa ja
ütleb et teeks iga kell uuesti nii.
ja siis seal pildi all üks kommenteerib: your the man.
Teine parandab: you're
kolmas: Nah, pretty sure there is no asterisk in the word.
:D


Selah Sue - This World -



Huvitav, kas Teele-nimelised naised tunnevad pidevat vajadust kuskile
minna, rännata..?

Ed Sheeran - Give Me Love -



Hahahaha, Riina staatus:
“Loen lehest reisipakkumist Lapimaale jõuluvana juurde.
Ilus pikk kirjeldus ja siis ühtäkki on tekst: õhtul tuleb majakeste juurde jõuluvana (eestlane, bussijuht)”

--


L: teine m hakkas raamatuid kirjutama. sul ei ole samu mõtteid?
M: Ma ei oska kirjutada
L: joonista siis oma elulugu
tantsi
M: Kah mul elulugu
L: elulootants oleks ju põnev
M: Ma ei mäleta muffigi
L: ma pärast mõtlesin, et kirjutaks ka.. aga just, jõudsid ette ma ei mäleta ju ka
hea elulugu küll, kaks asja.
M: Lihtsalt passiks ja eeeeeee....et eeeeeee...
Ja läheks laiali
L: jõin kalja ja sõin suhkrusaia
the end
M: Just
L: meil oleks väga lakoonilised elulood
peaks vastastikku kirjutama, siis oleks põnevam mõtleme välja, mida ei tea
M: Oh, hea mõte
Vaatad raamaturiiulis oh, ägedad kaaned ja lahe pealkiri ja siis teed
lahti...peale ühe lause polegi, ülejäænud on tühjad lehed kirjuta ise edasi

--

L: ma käisin ükspäev seal sinukandis, mõtlesin et helistan ja ütlen, et tere,
siin maxima juhataja, meil on teile üks pakkumine. kui viie minutiga maxima
juurde tulete, saate üllatuse
M: Miks sa ei teinud siis?
L: aga siis mõtlesin et ei oska numbrit salajaseks teha
laenaks mingi suvalise käest telefoni ja helistaks...
tere, võitsite kolm muna

--

L: ta on ju horoskoobikunn
koostab neid kaarte ja värke
ütles ju mulle ükskord just sellepärast et jaaa, sa oled NII empaatiline!
mul jäi suu lahti et ta mind üldse märganud on :D
oli vist vaadand enne et mul on uraan kuus või midagi :D
tegelt uraan ei saa vist kuus olla? mõlemad ju taevakehad
krt seda teab, mul käib see üle mõistuse
M: Küsid minu käest või?
L: :D
õde on üritand mulle seletada, aga ma ei jaksa terve lause jooksul
keskendunud olla
M: :D


...hing käib ringi soorebasel... Ongi sellised sõnad või? Nii nummi. Enivei, nägin just aknast, kuidas üks väike poiss tuli, koolikott seljas, jopehõlmad lahti, kampsunid ja mütsid süles, sall lohises mitu meetrit takkajärgi. Mõni ime, et esimestel aastatel haigused murravad. Aga... jumal tänatud, nad on kõik seal topskid, ma juba mõtlesin, et ainult minu järglane tuleb juba kolmandat päeva sandaalidega koju ja unustab saapad kooli. Täna käisin ja tõin suure kotitäie saapaid koju. Ja siis ta saabus,
suure naeratusega, vahetusjalatsid jälle jalas... aga noh, tõi mulle Raffaellot. Naljatilk, ma annan talle taskuraha ja ta ostab mulle selle eest kingitusi.

--

Aga see-eest nägin trollijuhti, kes foori taga seisma jäädes kohe pastaka ja paberi haaras ja kähku kirjutama hakkas. Mõtlen, et ta on kindlasti poeet. "Ta käib mööda maad ja ta silmadesse mahub terve taevas.."

Lugesin just õudsat uudist ka:
A thirty-eight year old man from Brisbane was left with no alternative but to watch an entire concert with his eyes, after he mistakenly left his phone at home.

--


L says: ema tegi liha ja kartulisalatit. st kutsus just sööma, aga samas... ma kuulen, kuidas ta liha taob alles pehmeks... ma ei saa nüüd aru hästi..
M says: ta paneb liha taldrikutele
L says: eriti energiliselt :D
M says: jah :D
L says: haamri abiga... et ikka ilusti taldriku külge jääks
M says: jh, muidu veel libiseb maha
L says: :D

--

M: Ma ei näe sind üldse, oled online?
L: ma sind näen küll
istud seal, aluspükstes
veinipudeliga

Näen teid kõiki seal istumas. Tõsiselt. Pange püksid jalga ja naeratage.
Hõissa! Olgu teil mõnus aastavahetus, saatke vana pinsile ja võtke uus rõõmsa südamega vastu, küll ta siis peegeldab teile sedasama rõõmu.

--

Meh, juba lõppebki... jõuan vist napilt ikka detsembrisse veel, jeee! :) Jaanuarist üritan siis targemat juttu ajada. :D
Hahaha, as if.
Kallid ja musid!

Saapad ja müts

Ma tulin koju ja mu taga trollis istus üks vanapaar, sellised soliidsed, kenasti riides ja jutu järgi oli ka aru kohe saada, et haritud ja laia silmaringiga, arutasid, et kuhu sööma peaks minema, et mingi uus söögikoht jäi linnast meelde.
Ja siis nad hakkasid väga viisakalt ja mõõdetult vaidlema nagu inimesed, kes on sada aastat koos olnud ja teavad teineteise vigu, ja aktsepteerivad neid tegelikult.
Naine: mis sa seal tegid nii kaua.
Mees: ma otsisin oma mütsi.
Naine: ma võtsin su mütsi ju kaasa.
Mees: nojaa, ma ei näinud, et sa võtsid ja jäin otsima, kõik kohad otsisin läbi.
Naine: ma ju ütlesin sulle, et võtan, sa ei kuule lihtsalt.
Mees: ei märganud jah, et võtsid.
Naine: ma ootasin sind nii kaua seal all.
Mees: ma tean, aga ma ju otsisin mütsi.
Naine: no ega sel vahet ei olegi, mul polnud saapaid jalas. pidin niikuinii tagasi tulema.
Mees: jah, kui sa üles tagasi tulid, siis ma nägin küll oma mütsi su käes.
Naine: miks sa siis kohe alla ei võinud tulla?
Mees: ma ei tahtnud ilma mütsita tulla. Jätame nüüd selle jutu.
Naine: oled ikka küll.
Mees: ärme enam räägi sellest, vaata kui ilus tulepüramiid sinna on ehitatud, nii ilus.
Naine: ei ole.

:D


Nad ajasid mind nii naerma, terve tee rääkisid hästi lahedalt, see vaidlus oli ainult üks hetk. :D Niisuguse kaaslase peakski endale leidma vanaduspõlveks, kellega juttu koguaeg jagub, kellega on huvitav. :D

Whatwhatwhat now

Haha, Joosep tuli eile koolist koju, viskas ranitsa nurka ja hakkas nuiama, et ma lubaks tal jälle mõne sõbra juurde külla minna. Taipasin asjade kulgu juba sellest, kui ta uksest sisse lasin ja eemalt välisukse klaasaknakesest mitu mütsi paistis. Naljakas, et vanust ju küll juba, aga ikka lähevad ainult kulmudeni peitu.
Hästi, mine siis pealegi, sõbrad on olulised. Võiks arvata, et klassivennad elavad siinsamas kuskil, eksole, aga ei. Üks elab kuskil taga-Lasnamäel ja teine Õismäel. Ja ma olen üks üle keskmise muretsev mamma, seega ütlesin, et aitab nüüd küll sellest hulkumisest ja et olgu kordki kodulähedal kuskil. Lubas olla ja tormas minema. Ega ma eriti ei eeldagi käsu täitmist, aga ehk ikka. :) Loota ju võib.
Mitu tundi hiljem helistan ja küsin, et kuule, pimedaks läheb juba, kus sa oled. Joosep toriseb vastu, et ma tean, sellepärast ma olengi juba peaaegu ukse taga. Ja andiski uksekella. (Väiksemana ta ütles mulle, et jah, ma olen uksetaga juba, ja siis jooksis kuskilt kurepepust ummisjalu, et ma aru ei saaks, et valetas. Sestap olen kiiruse asendanud ettevaatlikusega oma nõudmistes. Tulgu parem rahulikult.)
Teen ukse lahti, seal seisab mu armas poeg, kintsudeni läbimärg, põsed punased ja nägu porine, ise jube asjalik. Samal päeval ostetud kindad lootusetult värvimuutnuna käkras käes. Rääkis, et nad olid tiigis jääd murdnud, muidu pardid ei saa ujuda, ja ujumine on ju väga tervislik!
Üks sõber oli tagumikuli vette kukkunud, ja siis hakanud kurtma, et külm on, aga Joosep õpetas teda, et ära siis vahi niisama, jookse ringi. :D
Vaene vennike vihtus ringiratast joosta, aga varvastel oli ikka külm, sest need ei mahtunud saapas liikuma.
Mina ütlen vahele, et jumal küll, homme olete kõik karjaga sirakil voodis. Joosep: Ei, minul ei olnud üldse külm, ma ju koguaeg askeldasin. Aga me käisime vahepeal kohvikus ka, ja seal teine sõber võttis jope seljast aru, saad sa aru?!
Mina: mis selles siis nii hullu oli?
Joosep: No me olime ju seal rõdul, tuul puhus ja lund sadas pähe.
Mina: ohjummel... mis te seal kohvikus üldse tegite?
Joosep: jäätist sõime.
:D

Pärast avastasin, et tal oli taskusselitsutud pooleldisöödud viineripirukas.
Ooooh, poisid. :)

Õhtul harjutas kooli jaoks flöödipala "Läks lume sahisema." Ma avaldasin küll arvamust, et ehk oli siiski "läbi lume sahiseva," aga ta oli endas üsna kindel.

--

Üks teine päev.

Hommikul oli jälle nii ilus taevas... Ja buss oli nii meeletult rahvast täis, et läksin järgmises peatuses vabatahtlikult maha, et need, kel kiirem, peale mahuks. Mul ju aega küll, tööpäev algab alles kell 9. Joosepiga olen koolis kell 8 juba.
Sõitsin siis trolliga, sai istuma ja puha. Mu kõrvale istus üks vanamees, kes lõhnas nagu oleks teda just ülekere triigitud. Välja küll sedamoodi ei näinud. :D Aga jah, istusin seal kõrval ja vaatasin ta käsi, sellised sinised, imeõhukese kortsus nahaga... õudsalt oleks tahtnud ta kätest kinni võtta, mu käed olid raudselt sada korda soojemad. Korraks käis peast läbi, et aga küsiks, kas ta mu kindaid ei tahaks.. ohjah. Eestlased, raisk. : ) Saaks veel sõimata või midagi... äkki ta solvuks...
Ühesõnaga, ei teinud ma midagi. Aga pisar tuli küll korraks silma. Siuke väike kuivetund vanamees noh.
Ja siis Koidu peatuses üks väike tüdruk läks oma emaga maha eestuksest ja ütles trollijuhile kõva, selge häälega: “Aitäh!” : ) Täitsa lõpp, kui armas. Me trollijuhiga lõime särama kohe, nägin teda täpselt sellest tahavaatepeeglist. : ) Nii tore.

Ja ühes peatuses siin Sõpaka ääres on kõrvuti lumepallipõõsas ja punaste õuntega õunapuu, sõidan sealt juba mitmendat korda mööda ja vahin... täna veel päikesepaistes ka, superilus. :) Kui mõnel lähiaja vabal päeval jälle päike paistab, siis lähen ja teen pilti.

Üks teine päev.
Ma just vandusin endale, et täna ei tee mingit tööd, munen siin niisama. :D Pea valutab ja silmad ja selg, ei saa teha igast inventuure ja arvete sisselöömisi, jätan kõik homseks. Ja täna õhtul
lähen siis vara magama.
:D No ma vähemalt plaanin nii, eksole. Hea mees, kes plaanibki.
Ma tahaks kangesti raaamatut lugeda, võtsin raamatukogust, jube hea, alustasin juba paar päeva tagasi, aga krt, pean silmi säästma, homme vaja kõik arved sisse lüüa ja inventuur lõpetada. Üök.
Hästi hea kirjanik, ma ei tea, ehk oled lugenud talt midagi, Maugham.
William Somerset. :D
Igavene naljakas mees oli, abielus ja ise sebis samal ajal naise teadmisel ühe kutiga, ja reisis terve maailma sada korda ristipõiki läbi ja... ludinal kirjutas, ja niimoodi mõnusalt. Inimesi tundus ta
ka taipavat. :)
Raamatukogust küsisin ta raamatut, ja see tädi vaatas mulle täitsa mõistmatu näoga vastu, trükkis ja otsis, lõpuks küsis raamatu nime järgi. :D Maugham hääldub ju "moom."
:D Kesse kurat sellist leiaks, kõike ei saa ju teada. Nagu see Ewan McGregori otsimine, kui Laseringi töötaja küsis peale pooletunnist arvutistuhlamist, et kas kirjutatakse Juan või Juhan. :)
Raamatukogus on muide selline huvitav värk, et seal on ette antud nimekiri hunniku raamatutega, ja kui neist 15 läbi loed, siis saad tasuta pileti teatrisse. Nii khuul. Võtsin kaks raamatut sealt, aga pigem sellepärast küll, et tahtsin neid enivei lugeda... Iris Murdochi tahaks ka, aga see oli välja laenutatud parajasti.

Õudsalt tahan blogida ka koguaeg, varsti lähen lõhki kui kasvõi mõnda lauset kirja panna ei saa. :D Aga nii kui koju jõuan, siis pean hakkama särke pesema homseks, mul kõik mustad, ja Joosepiga õppima ja sada miljon
muud asja... Masendav. Vaatan, et jaksan siin töö juures miskit kirja panna... Aga juhe jookseb kuidagi kokku igakord.
Üritan igatahes. :)

Üks teine päev.
Kool algas jälle, pühapäeval käisime veel sõpradega nukuteatris, jube lahe oli, "Väike Gavroche" - soovitan kõigile vähemalt 7-aastastele poistele, ja tüdrukutele ka. Joosep tahtis veel kohvikusse minna Saiakangi, siis läksime üles Toompeale, vahtisime vaadet ja sõime Teatrikohvikus jäätist ja pannkooki. Joosep mängis seal laealuses lastesalamänguruumis mingi võõra pisikese vene tüdrukuga, neil oli hirmus tore. Ja siis tulime koju kell pool kuus ja avastasime e-koolist, et esmaspäevaks oli vaja üks raamat läbi lugeda ja selle kohta kirjutada... :D Tormasin siis joonelt Kristiinesse, meil lähemal suuri raamatupoode pole, üks raamat nimekirjas toodutest oli ainult müügis, 16 eurtsi. Igatahes, sõitsin siis ruttu koju tagasi, lugesin tee peal juba pool raamatut läbi. Kojujõudes ajasin Joosepi vanni ja pesin tal pea ära, samal ajal jutustasin talle raamatu esimese poole ümber. :D Ja siis lugesin ette veel valikuliselt olulisemaid juppe, kuniks ta kuivas oma rätiku-ja hommikumantlikuhjas, ja viimased peatükid luges ta juba ise... tehtud saime. :D Vot selline elu ongi siinkandis... pisut hullumeelne, aga tore. :D
Eks ta loeb ise seda raamatut veel niikuinii mitu korda, hästi lahe raamat sattus õnneks. :) Samueli võlupadi.

Muide, teatrist veel nii palju, et etendus oli super, tõesti, Joosep ja ta semud vahtisid kõik suu ammuli, ja ma ise ka. :D Aga pipratera oli kah olemas. Kopin otse varemkirjutatust.

L says: nii nõme, et on lapsevanemaid, kes on totaalsed imbetsillid ja viivad "alates 6 või 7aastastele mõeldud" või mis see number seal oli kirjelduses ette antud, etendust vaatama kolmesed (vist polnud veel kolmenegi), ja siis ei keela kordagi neil kõva häälega rääkimast terve fucking etenduse aja
a la gavroche kukub surnult maha ja siis kõlav titehääl küsib: miks see onu seal pikali on
ilgelt häiriv. ja pole laste süü, vaid nende lollide vanemate, kes nad sinna tassivad
ja siis noored lastetud inimesed ütlevad selliste asjade peale, et lapsed sakivad... :( ehkki vanemad ju hoopis.
mu kõrval istus teises vaatuses üks selline isa lapsega, meeletult segas
isa oli täielik munajoodik, selgrootu, selle asemel et varem juba seletada lapsele ja õpetada, ostis lihtsalt ära. tead küll seda tüüpi, viskan raha peale, probleem kaob.
"ma ostan sulle jäätist pärast, näe, võta limonaadi, hea küll"
keelatud on kusjuures etendusele viia sööki-jooki
kangesti oleks tahtnud talle öelda et kle... aga ta nägi nii lollakas välja, kui tuled põlema läksid, siuke fkn poole ajuga rikkur, et ma ei hakandki midagi ütlema
St says: Hahaha
Nii h2iriv
Ja tyyp ise ei saaarugimiuke munajoodik ta on
L says: ma arvan et sai küll natuke
ma mühisesin vahepeal juba nagu põlismets :D

Üks teine päev.
Viisin täna paki ära Olümpsi juurde, jalgsi Vineeri peatusest, sinna ei lähe ju ükski buss otse... totaalses
paduvihmas. :D Tööle jõudsin, olin aluspüksteni läbimärg. Õnneks I-l on kampsun siin, muidu ma vist juba sureks vappekülma. :D Aga krdi raske pakk oli, postiga saates oleks meeletult kallis olnud.. Olen ju "patrioot" küll.

Uus on unustatud vana paneme järgmisele lõigule pealkirjaks.
Ehk... ilmselt mu uimerdamisele vastuseks ja teemaarenduseks saatis saatus proovikivi. :D
Nagu mul kombeks, tulevad kõik ringiga tagasi. Misiganes motiividel siis.
Eile noor H kirjutas mulle: võiks kokku saada ja tegutseda.
:D Hahaha. Algselt naersin ta välja, et kamoon... aga siis selgus, et ta oli mind kuskil näinud.. ja see on ju iseenesest väga meelitav, et nägi, ja ei jooksnudki kiljudes minema... Nooh..
Tshekkisin seepeale ta profiili üle miljoni aasta, tal on ilus noor tüdruk, mis pagana jõud paneb noore mehe mõtlema, et aitab küll kaunitarist, otsin mõne pensionieeliku ja mudin seda. :D Vastasin talle siis väga konkreetselt ent sõbralikult, äärepealt oleks küll lõppu lisanud, et mine trügi ühistranspordis tipptunnil, ehk õnnestub mõnda vanurit kobada..
aga siis hakkas hale. :D Äkki olen liiga karm vaese ullikese vastu?
Paraku on ta endiselt nii hirmus ligitõmbavalt enesekindel ja kirjutas sellepeale, et: (..ehkki ma ütlesin talle ilgelt karmilt, et lõpeta ära, never gonna happen)
"Mõtle selle peale."
...

Mehed tuleks tõesti kõik põlema panna. :D "Mõtle selle peale" on
maailma kõige õudsam lause.
Kõige hullem on see, et nüüd ma ju mõtlengi!
:D
Fkn tiirutavad mesilinnud.
Pagana raske on niimoodi järjekindlalt ära öelda, kui see on ehk mu elu viimane selline kutse tantsule.
Aga have no fear, mu süda on jääst ja terasest. :) Või vähemalt jäätisest ja teradest.

Mõtle selle peale... ohjah. Ma olen tuntud iseendale käkikeeraja, mõtlen ennast igasugu kahtlastesse tunnetesse ja seiklustesse ülepea sisse. :D Õnneks oskan end ka välja tagasi mõelda, kahjuks lihtsalt sutike aeglasemalt.
Ohjah. Igatahes... hakkasin mõtlema. :D Tulemus aga oli hoopis koomiline kokkulangevus. Joosepi isa uus naine on temast sama palju vanem, kui mina H-st. Haa. :) Õnneks neil on aga tõelised tunded, mitte selline särisev tiivaripsutamine nagu meil H-ga oli. Lõkkeõhtu ja kanakäed.
Ma ei ole endiselt üldse diskrimineeriv, aga... ei viitsiks enam mängida niisama. Õnneks ta sai lõpuks ikka aru, ei pidanudki sadistlikuks minema. :)
Eks näis, millal järgmine ring täis saab. :D

Üks teine päev.
Ahahahaha, inimesed on nii koomilised. Tellisin just kaupa ja lugesin
järjest ette neid suurusi ja numbreid ja asju, ja siis ütlen, et nii,
nüüd on vist kõik, ja jäin siis ootama, et ta ütleks, et millal minuni
jõuab kaup, nagu ikka kõne lõpus öeldakse, eks.
Ja tema küsib: nüüd on kõik? lõpetame siis kõne ära.
:DDD

Postin nüüd ära, sest lubasin Margitile. Oleks pikemalt kirjutanud, aga homme tuleb elektrik kell friggin 9 hommikul, ta on vana semu tegelikult, kellega me pole täpselt sada aastat kohtunud. Natuke tobe on, ses mõttes, et nüüd oleme vanad ja koledad. :D Oleks siis vähemalt väga targad, aga ei. :D Ütles telefonis, et on paksuks läinud... justnagu ma oleks modelliks muutunud, eksole... Igatahes, kui ta nüüd homme tuleb, ja minust paksem pole, siis ma kavatsen teda harjaga lüüa. :D
Ja päeval lubasin Joosepiga kinno minna... seega pean kuskil vahepeal natukene magama. :) Aga üritan nüüdsest väiksemaid vahesid sisse jätta, see pagana google'i ülemvõim õudsalt segab, ma pean igaltpoolt mujalt mitmekordselt välja logima selleks, et bloggerisse pääseda.
Reedel kirjutan jälle, teeme nii. :) Ööööööööööd!

Bubbles!

Mul pole endiselt aega rääkida kõikidest vahepealsetest toredatest asjadest, aga ühe räägin küll kohe välja.
Mul on üks sõbrants, kes hakkas ootamatult kirjutama pärast seda, kui me Joosepiga tal külas käisime. Õhinal kohe, suure kaarega, raamatut. Ja iga natukese aja tagant saatis ta mulle oma kirjapandut lugeda. Sellega inspireeris mu muidugi täiesti silmipimestavalt ära, ja ma hakkasin ka jälle üle miljoni aasta kirjutamisele mõtlema. Viimati kirjutasin jutukese vist 24 aastaselt.. põhiline palang oli 22-selt, seega... kaks Joosepit tagasi. :)
Ootasin siis ja lasin asjadel settida oma peas.. Kunagi lõpetasin ju põhjusega kirjutamise ära. Tundus, et ma olen juba kõik ära öelnud ja ei oskaks niikuinii midagi uut lisada ja ei ole ülepeakaela suurem asi kirjaneitsi. :D Samas.. olen terve elu just kirjutada tahtnud, juba päris väiksena ütlesin, et tahan kirjanikuks saada. Ja maalida ja no..näiteks nikerdada või skulptureerida (ei jaksa mõelda sõna hetkel, sorri :D,) aga neid oskan ma veel vähem.
Ohh, oskaks ainult paberile panna kõik need tegelased, keda ma igalpool näen, tõesõna. Näiteks pahtlikiht vannitoa seinas on täiesti võrratu multikategelaste paraad, kuigi teised ei näe seal midagi, või õigem oleks vist öelda, et ei pane tähele.
Nii kahju, et ma ei oska neid välja joonistada, sest kui näen pead või nina, siis hakkab see mu vaimusilmas nagu kasvama, keha tuleb juurde ja liikumine ja värvid ilmuvad ja iseloom ja lugu ja.. See on nii friggin khuul, selline.. võrratu alternatiivmaailm. :) Tahaks jagada teistega, ja saaks ju, kui oskaks ainult joonistada nii nagu näen. Kunagi hakkan proovima. :)
Tavaliselt on nii, et kui miski välja tuleb hästi, siis julged teisi asju ka üritada ja lähed aina enesekindlamaks. Mõtlen sellele vannitoa remondile ka jälle.. oleks raha, läheks ostaks kohe värvid-pahtlid ära ja hakkaks pihta.

Kirjutamise kohta meeldib mulle endale vähemalt salaja mõelda, et ma päris kökerdis pole, et vahel tuleb just nii lahe tulemus, kui üritasingi saavutada. Seega annab kirjutamine kõige rohkem positiivset tagasisidet mu enda poolt. Kahjuks oskan ma ainult lühijutte kirjutada, nüüd sellele mõeldes käis peast läbi, et kleebiks kõik varemkirjutatud jutud kuidagi kokku nagu paha dr.Frankenstein, ükskõik mille seostamine ükskõik millega oleks mu käes käkitegu, saaksin hakkama küll. :D
(Hmm.. tegelt ma ei oska käkke teha.)

L says:
täna simpsonites marge hakkas raamatut kirjutama, nii naerma ajas :D kirjutas esimese lõigu ära ja siis oli ilgelt rõõmus :) esimene lõik lõppes sõnadega "ja ta jõllitas merd nagu koer sinki."

L says:
ma pakun et mingi.. no viis lõiku maksimum ongi ainult
see on üks mu needusi, ma ei oska pikemaid jutte kirjutada. :D
kui asja saab lühidalt, paari lausega ära öelda, siis kipun seda ka tegema :D
aga kavatsen õppida punktipanemisest hoiduma
millalgi :D

tead, keda ma armastaks?
sellist toimetajat, kes lubaks mul sisse jätta sõnad nagu plörinal ja kriiksus
:D
mind õudsalt häirivad need inimesed, kes väidavad, et sõnu pole olemas selliseid, nagu ma parajasti kasutan, või et need on ebasobivad. :D

Et siis... jah, võin öelda küll, et hakkasin jälle kirjutama. Küll esialgu suht suvalist värki, lihtsalt, et harjutada end uuesti kirjutama. Igal õhtul üritan vähemalt natuke lauseid tekitada. Ehk tuleb kunagi midagi head ka, vähemalt mu lootused on suured. :D Alles üks päev tuli geniaalne idee päris pikaks raamatuks... aga ma pole seda veel valmis mõelnud enda jaoks. Võib ka juhtuda, et see on natuke liiga... sügav mulle. Aga eks näis. :) Las küpseb.
Kirjutasin lühidalt üles ka, muidu unustan sootuks. Nagu need supergeniaalsed ideed, mis enne magamajäämist tulevad, üritad meelde jätta paaniliselt, ja hommikul mäletad ainsa asjana seda, et pidid midagi meelde jätma. :D
Igatahes hakkab juba välja tulema vaikselt, näiteks käisin lapsevanemate koosolekul, jõudsin varem kohale ja kõndisin seal koridoris edasi-tagasi ja kirjutasin märkmikku mitu lehte teksti täis nagu muuseas. Kannan hariliku pliiatsi juppi taskus, sest pastakat ei leia ma oma kotisügavustest kunagi üles.

Igatahes olen enda üle väga uhke, selline tunne on, nagu hakkaksin taas iseendaks muutuma. :) Tänu Margitile. :)
See esimene proovijutt on peaaegu valmis, lõpp vaja veel teha.. Osad inimesed on juba lugenud poolikut, ainult mu isa on tervet lugu kuulnud. Isa kuulas kogu loo ära ja siis ütles: "Meh."
:D Ma arvan, et see saabki üldiseks reaktsiooniks.
Kas panen siia ka? :) Või lisan oma teisele blogile lihtsalt, kui valmis saab?
No.. las minna siis. Aga arvestage, et ma pole veel eriti lihvinud seda.


Keerdkäigud.

Juba päeval teadis ta, et õhtul läheb jälle sinna. Pinge ja elevus sügaval kõhupõhjas muutusid õhtu lähenedes aina raskemaks ja painavamaks ning segasid kõiki muid mõtteid ja tegevusi. Seega ütles ta täpselt kell kuus, olles juba pikalt minuteid lugenud ja seierite aegluubis liikumist sajatanud, töökaaslastele "tsau," ja trepil mitu astet korraga võttes hüppas kergelt just peatusessesaabunud trammi peale.
Ta ei suutnud kuidagi otsustada, kas minna vahepeal koju, või sõita äärelinna ja hulkuda sihitult mööda väikseid võõraid tänavaid lillelõhna, laste kilgete ja koerte haukumise saatel, kuni pimedus kõik teiseks muudab. Öine äärelinn on täis hoopis teistsuguseid lõhnu ja hääli, pungil ärevat ohutunnet. Ehk oli see nii põnev ainult sellepärast, et ta ise oli põline linnalaps.
Tütarlaps trammi esiukse juurest piidles teda juba tükk aega ja lõi siis häbelikult silmad maha, kui taipas, et noormees teda aknapeegelduselt näeb. Ent mehel polnud huvi uute tutvuste vastu, tema peas keerles sootuks kummaline tegevusplaan.
--
Trammi monotoonne loksumine aitas tal mõelda, seega sõitis ta ühe täisringi kaasa ja läks alles siis edasi bussi peale. Väikene kohvik mändide all tundus mõnus, ta astus sisse ja tellis liigagaralt naeratava tädi käest kohvi ja söödavat. Ta valis nurgalaua, sealt oli ruumile hea ülevaade. Nuga oli nüri ja kriiksus taldrikul.
Hiljem seisis ta sillal ja suitsetas aeglaselt. Päike vajus mõtlikult metsa sisse nagu suur õhetav õhupall, ja ei lennanudki plörinal taevas veheldes minema, kui mees suitsuotsa tema poole sirutas. "Mull ei lõhkenud," muigas mees omaette. Oli aeg.
--
Näilise rahulikkusega tuttava aia poole jalutades kiikas ta ettevaatlikult ja nagu muuseas üle õla, et veenduda oma üksinduses. Kedagi ei paistnud, ükski valvas silm ei jälginud, ainult tume asfaldilint lookles laternate valgusringidest ääristatuna kaugusesse. Ka seal põles latern, nentis mees. Alles eelmisel nädalal oli pirn katki olnud, ja ta sai väravast lihtsalt sisse astuda. Nüüd aga.. ta pani kiire vilunud liigutusega jala keskmisele aialipile ja juba maanduski tumeda mütsatusega hoovis.
--
"Loodetavasti pole ta vahepeal koera võtnud," lipsas korduv kartus läbi mehe pea. Ent kõik oli vaikne, ainult pealetükkiv rohu-ja mullalõhn haaras ta oma võitmatusse embusesse nagu uni.
Pimedas puude ja põõsaste vahel maja poole orienteerudes tundis mees, kuidas tennised läbi kastemärja muru hiilides niiskeks tõmbusid. "Vähemalt soe on," meenutas ta seda ühte korda talvel, kui ta peale teatrit kingade ja ülikonnaga hanges seisis nagu valvurpingviin, ja pärast nädalaid kopsupõletikuga voodis oli sunnitud veetma. Naeruväärne.
Aknast paistis õrn valguskuma ning televiisoriekraani hüplev vilkumine. Naise pea paistis vaid vaevu.
--
Ta nägu oli tõsine ja ta öösärgist paljad õlad päevitunud. Mees hingas pahinal välja ja toetus männi najale. Milline äkiline ja totaalne rahu teda valdas iga kord, kui ta siia tuli. Naist nähes loksus nagu kõik paika, mured lahtusid. See oli nagu salajane oaas, hoopis teine maailm, kus valitseb igavene ja tasane õnn. Naine rüüpas teed ja mees neelatas temaga kaasa.
Oli möödunud mitmeid vaikseid minuteid, kui naine järsku püsti tõusis ja akna juurde tuli. Ta vaatas otse mehele silma.
Too kangestus ehmunult. Kas tõesti on ta paljastatud?
Ent naine vaatas vaid klaasistunud pilguga pimedusse, aimamata, et keegi teda jälgib. Seejärel võttis ta kapinurgalt pleedi ja kadus toa sisemusse.
Mees ohkas kergendatult ja sirutas selga. Ning äkki tajus ta kõigi meeltega, et pole hoovis üksi. Kiirelt heitis ta pilgu enda ümbrusesse, kuid ei märganud kedagi. Südantpigistav hirmutunne aga aina süvenes.
Ja siis nägi ta eemal liikumist, ja kellegi kätt.

----------


:D See on hetkel kõik, lõpu kirjutan ka varsti valmis.
Ärge siis väga karmid olge hinnangutega, ma alles alustan.


Uff, mu naabrid on vist küll väga reeturlikud inimesed, kuulavad juba teist tundi koputamist maki pealt. Väga... häiriv. Pole elu sees neist va technorütmidest lugu pidanud.

Enivei, see Tartuskäik loksutas mõned asjad mu elus paika, kirjutan sellest siis järgmises postituses, täna öösel aga nägin unes, et olime Joosepiga "Tartus," seal oli jube veider ja jube lahe, totaalne seiklusrägastik. Selline võssakasvanud ja suured.. no.. kümnemeetrised võrkaiad olid puust majade vahel, ja siis sinna oli laotud kaste, midamööda sai nagu trepist üles ronida, vahepeal olime katustel ja siis hoopis maa all, jube põnev. Käisime mingis kohvikus ja siis leidsime Lendava Hollandlase (mis nägi küll välja nagu selline pikk ja kitsas ülespoole kaardus otstega kanuu, kajutid keskel,) käisime seal sees ka, nagu lõbustuspark. Ja siis ma ronisin mingisse maaalusesse urgu, ja see viis sellise... noh, nagu sillaalune, ülevalt oli ümmarguste põllukividega ääristatud kaar pisike, ja sealt avanes vaade järvele (vist,) ja seal oli väike kosk, paarimeetrine. Hämar oli juba, ümbruses olevaid vanu puid valgustasid kosest allavuhisevast veest kerkivad mullid. Need olid suured mullid, nagu õhupallid, ja neil oleks nagu valgus sees olnud, särasid niimoodi, ja kerkisid aina kõrgemale, ja neid tuli aina juurde koguaeg. Jube ilus. :)
Selliseid unenägusid võiks tihedamini näha.

Ahahaha, ma olen ikka täitsa ohmu, olen tööl, eks, tellin kaupa, ja mõtlen mitut asja korraga ja ütlesin siis ka mitut asja korraga, aga ei tulnud välja muud kui selline.. kokutav, seosetu plödin. :D Nagu päriselt selline asjaliku, tõsise häälega prr-ma-blbl-mök-bll ja kuna ma juba niimoodi rääkima hakkasin, eksole, siis lasin ikka lause lõpuni samas stiilis, ma ei suutnud end kuidagi pidurdada ka. :D Ja naine teises toru otsas (muidu väga viisakas ja väljapeetud alati, tahaks näha teda, äkki ongi nii nunnu) ei suutnud vastu panna ja hakkas järsku nii südamest naerma, et mind ajab ka siiamaani naerma.

Eile kiusasin Joosepit, haha, väga omapärase asjaga, filmi alguses ütles see mees, teate küll, 24-st tunnist, eriliselt maheda ja mahlaka pervohäälega: "Previously.. on Touch." Ja ma tegin seda paar korda järele, ilmselt edukalt, sest Joosep hakkas karjuma, et lõpeta kohe ära. :D
Jupp aega hiljem riidlesin temaga millegipärast natuke, ja kuna ta ei kuulanud üldse, siis võtsin tal niimoodi tõsiselt õlgadest kinni ja ütlesin: "Joosep! Palun kuula nüüd tähelepanelikult, mis ma sulle ütlen." Ja siis mõistsin, et liiga hea võimalus, ma ei suutnud lihtsalt vastu panna ja ütlesin: "Previously... on Touch." :D Ahahaha.
See on ilmselt see asi, miks kunagi mingis horoskoobilaadses tootes oli mu kohta kirjutatud, et "tema lapsed ei tea kunagi, kas mängitakse parajasti või ollakse tõsised." Totaalne segadus! :) Aga mu peas on ka, nii et.. küllap väike segadus ongi tervislik.

Need Niilese (Kross, kui inimese nimi on Niiles, siis tuleb seda kasutada, eks) plakatid tänavatel on täiega skeerid. :D Ta on nagu Nälg. Vaata ainult neid hullumeelseid silmi..

Haha, mul meenus. Blong käis mul töö juures ja muu jutu sees rääkis, kuidas ta käis Bodyshopist lõhna ostmas, ja et üks lõhn oli nagu sitaroos. Mul peas tekkis mingi imelik seos, ja kui ta ära läks, tegin oma koti lahti ja vaatasin järele.
Jep, sitaroos, that's me. :D

Ja Terevisioonis oli uudistes lõik Sri Lanka (vist) elektrikatkestustest, ja tädi ütles, et "president kommenteeris asja nii.." ja siis näitas kollase-punase dressipluusiga! onu mikrofonide taga. :D Medalid olid dressipluusi rinnale kinnitatud. Haha, ma pole küll suurem asi snoob, aga vau. :D Nii naerma ajas.

Muide, miks kaelkirjakud sukapükse meenutavad mulle? Ja elevandid on nagu vanad inimesed, rahulikud ja tasakaalukad, astuvad täistallaga ja läbimõeldult.

Hahaha, sõitsin täna bussiga koju töölt ja mõtlesin, mida siia juurde kirjutada jõuan ja mis postitusele nimeks panen. Variandid olid Bubbles või Sitaroos. (läbivad teemad, eks :D )
Aju pakkus rõõmsalt, et paneks need kokku. Shit Bubbles. :D Hea idee, aga kuidas seda meelde jätta... pliiats on taskus, märkmik kotis, buss pungil rahvast täis.
Ja siis oleks äärepealt naerma hakanud kõva häälega, kujutasin selgelt ette, kuidas ma seal rahva vahel trügin ja kügelen, et taskust pliiatsit kätte saada ja siis võtan oma koertega märkmiku lahti (kõik juba vaatavad kurjalt) ja siis kirjutan püüdlikult rappuvas bussis, põlve peal: "SHIT BUBBLES."
:D Nii palju huvitavaid mõtteid tekiks ümberringi olevatel inimestel. :D Ja järsku saaks tagaistmel laiutada..

Trallalalaaa

Meh. Vahepeal on nii palju põnevat juhtunud, et ma ei teagi, kust alustada.
The end.

Mummuline mumuu

Joosep: "Mõtle kui Batman oleks Hatman."
:D Nüüd mõtlengi ja Hatman oleks friggin khuul! Mõtle vaid.

Haha, facebook ütleb:
"Mar recently added 7 friends. Do you know any of them?"
Varahommikune näljane, probleemialdis ja iseäranis turtsakas mina loeb: "Mar recently added 704 friends. Do YOU know ANY of them?"
:D
This is the stuff action movies are made of. Fkn ülbe biatch see fb, eks. :D
Lugeja hääletoon või tuju teeb öeldu nii tihti hoopis teiseks.
Aga see on vist kõigega sedasi... näeb ju ka olukordi ja inimesi nii, kuidas tuju parajasti on. Ja siis hiljem jälle hoopis teisiti.
You're the boss! :)

Üldiselt kehtib see reegel, et mida rohkem inimesi, seda rohkem jama. Vahepeal siin suhtlesin natuke hoogsamalt ja kohe tekkis hell hunnik draamat igalepoole, vaevu vingerdasin välja. :D Ahaha. Aga tõsi. :D

L says:
ema ka teeb täielikke lollakusi
ja karjub koguaeg iga asja peale, ilgelt häiriv
õnneks ta on nii ohmu, siis ajab naerma mind pidevalt
täna käis poes ja tuli tagasi ja rääkis et pani poes pangakaardid ja värgid
püksitaskusse ja siis läks teise poodi. ostab ära asjad ja siis kobab ja
otsib ja taskud tühjad
täitsa lõpp, läks kohe paanikasse, nagu tal kombeks :D
ja siis sai aru, et ta oli need omale aluspükstesse pannud :D säärest
hakkasid välja kukkuma
kujutan selgelt ette kuidas ta seal kassade juures omal pükstest kaarte
välja raputas :D
friggin võlur :D
ja siis tuli ükskord koju, püksid täitsa rippus. ma küsisin et miks sa neid
siis ülespoole ei tõmmanud. tema: ma ei saanud, kõik ju vaatasid koguaeg
kui kaugemalt oleks tulnud, siis oleks lõpuks püksid maha kukkunud
lihtsalt. üles tõsta ei saa, kõik vaatavad, tulen parem palja peega koju. :D

--
Ja siin üks niisama ilus värk, kena tädiga.
http://chirkup.me/evolution-of-the-female-image-through-the-centuries.html

--
Pakutakse "magamisvoodit Jubee." Mul tekkis nii palju küsimusi.

Ja kas teile ei tundu, et nüüd on kõikjal bussi- ja rongiõnnetused? Üksvahe muud polnudki uudistes, kui et siin või seal kukkus lennuk alla, mingi aeg kuulis järjest laevaõnnetustest, nüüd on siis aeg maismaatranspordi käes. Kummaliselt korraga juhtuvad need kõik. Nii hakkabki tunduma, et kellegil kuskil tuli meelde, et ahjaa, õnnetused... ja siis paneb lipukesed paika, et vot siin ja siin ja siin... ja nüüd jätame väheke vahet ja siis teeme veel mõned maavärinad siin ja seal.
Aga noh... ma ei kobise parem, muidu äkki märkab mind ka jälle. :D Olen siin vahepeal üsna radarilt väljas olnud, õnneks, ja väga teretulnud vahelduseks.

Kusjuures, lähemegi nüüd Joosepiga pikale rongisõidule.. Sõidame Margitile külla, jippii. :)
Mitte et raha selleks oleks, oh ei. SMS-laen koputab mu kolbale iga öö peale magamaminekut. Tuleks see pagana lototvõit juba kiiremini, muidu läheb tõesti olukord nutuseks juba. Seekord aga jätsin muud asjad maksmata ja otsustasin lihtsalt minema sõita. Meil Joosepiga on ka puhata vaja, tahame ka elada. Pole sel aastal isegi ujumas käinud kordagi. :(
Igatahes... sel nädalavahetusel siis lõbutseme. Või krt teab, mis teeme, me Margitiga oleme mõlemad harjunud üksi otsustama, ja nüüd järsku kahekesi ühes ruumis.. :D
Vaatasin, et nädalalõpus ja uue alguses on Tartus 29 kraadi sooja, phew... Selga panen selle mumuu-kleidi, mida ma Tallinnas kanda ei julge. :D Ma usun, et tartlased on vastupidavamad.

Oeh, räägin nüüd selle sõidule eelneva öö juhtumised ka ära. Olin akna peal, kell oli 1 öösel, olin Joosepi just voodisse murdnud (lõpuks ometi..) ja tegin suitsu. Järsku vaatan, miski sibab muru peal.. Mõtlen, et oh shit, kui suur rott.. aga pole nagu päris rott, eksole... ehk on siil? Aga kuidas siil siia sattus, keset Mustamäed, igalpool ümberringi autoteed suured. Okei... vaatan, uurin, ehk on merisiga? Pääses mõnel lapsel ehk käest ja pistis plehku? Teine nüüd kodus nutab. Igatahes, kähku teise tuppa, ajasin Joosepi ka üles, et misiganes loom see siis ka pole, ta tahab ka näha kindlasti. Panime kiiresti suvalised riided selga ja tormasime välja.
Õues siis selgus, et ikkagi siil. Läks Siili peatuse poole. :D Kunagi ammu kirjutasin siia blogisse ka, kui eelmine kord siili Mustamäel nägin, ma muretsesin ja mõtlesin ta peale veel aastaid hiljem, et kuidas ta ikka hakkama sai ja et ehk oleksin pidanud midagi tegema.
Tundus seekordne siil selline rahulik ja ümar, aga kui lähemale läksime, siis oleks ta nagu seelikusabad ülespoole kergitanud ja pistis kiirelt eemale põõsaste poole punuma peenikeste koibade välkudes. Nii ei jäänudki reageerimiseks eriti aega, Joosep kiskus käigu pealt endal jaki seljast ja ütles, võta see. Võtsin Joosepi jaki kinnasteks ja haarasin siilil sabast. No.. mitte päris sabast.
Tõusin siiliga koos püsti ja nentisin, et nüüd on olukord selline, et peaks midagi.. tegema. Aga mida, käed on ju kinni. Hakkasime pargi poole minema, ise pobisen omaette, et mida teha, ega see park teda ka kauaks ju päästa. Ja siis näen, takso seisab. Võtame seda kui jumalikku sekkumist.
Taksojuht vaatas meid nagu hullumeelseid, aru ei saanud ta kah midagi, ehkki oleks nagu loogiline. Kell üks öösel on ju mõistetav, et siiliga takso peale ronides soovid sa metsa sõita. :D
Lõpuks ikka taipas ja läks sõiduks. Siil oli vaikne ja korralik, ei rüselenud ega midagi. Peatusime metsaveeres, taksist tegi meist kiiresti ja täitsa vabatahtlikult paar pilti ja siis läksin hirmsa raginaga võssa. :D No Nõmme mets, oma, mis mul seal kottpimedas ikka karta. Peale siilide. :D
Jätsin siilikese võssa ja tulin tulema, taksist oli keset teed ristipõiki, et mulle autotuledega teed valgustada, ehk kartis, et ma jäängi sinna ekslema või korjan veel mõned siilid üles.
Vot selline lugu siis seekord... Kes teine saaks öelda, et on öösel koos siiliga taksos sõitnud? Või hiirtega, ma olen seda ka teinud. :D

Igatahes, lippan nüüd puhkusele, kõike rõõmsat teilegi! Muahh ja kalli!

El perro, el perro

Elu on täielik nöök. Nooruses oled segaduses ja üritad end leida, aru saada, mis sind nö tiksuma paneb või keda kõige rohkem armastad kosilaskarjast, siis saad keskealiseks, arvad, et kõik on selge, et kokkuvõtted, mis eelneva kohta oled teinud, on tõesed ja minevikuna ka juba objektiivsed. Ja siis juhtub ajuvärin.
Järsku nihkub kõik paigast ja miski ei tundu enam õige, kõik tuleb üle mõelda ja ümber kaaluda.
Mul on just selline nöökiv periood käsil. Senised ülivõrded kipuvad pragunema ja vastuvaidlematu tõde väändub nagu tainast mõõk.
Ajunihked ei häirigi mind niipalju kui südamesisesed. Hea, et ma abielus ei ole, muidu peaksin ilmselt lahutama. Meelerahu huvides.
:)

Täitsa uuel päeval ja mitte eelnevaga seostuvalt:
Täna nägin maailma kõige ilusamat meest, haha. Vaatasin otse silma täitsa kogemata ja ootamatult, põlv läks nõrgaks. Ega ma tegelikult teist korda enam vaadanudki, kuidagi mõttetu tundus muljet ära rikkuda. :D No pärispõhjus oli ilmselt see näljase ja prae asi ikka. Ja no see, et ma oleks vist püksi pissinud, võttis igasuguse kerekontrolli ära, teate küll mind, ma ei oska poolikult tunda asju. :D Vahtisin siis mujale, nagu mul ikka kombeks, aga pärast kodu poole minnes oli kuidagi nii hea tuju vastupidiselt igasugustele loogikaseadustele.


Arctic Monkeys Do I Wanna Know.

Kuulan seda laulu juba kahekümnendat korda vist, mõnusalt hüpnootiline. Ja tekstis kirjeldatav on kah elu jooksul korduvalt läbituntud. Ära anna alla, kui oled ära tulnud, siis põhjusega. ;) Eriti kui öine igatsus on... öös on asju, just nagu laulus ütleb, mida päeval vahel olemaski pole. Öösel on kõik palju haavatavamad.
Või ehk oled ilgelt loll olnud ja peaksid just jooksma nii kuis jalad võtavad ja jalge ette viskuma. :) Kust mina tean, mul on endalgi körtlipärtli või-mis-see-oligi käärud sassis.

"All night long." Kui see väljend lauludes või kirjutatult kuskil on, siis paljude silmad klaasistuvad unistavalt (keeravad kuskile sissepoole vaatama,) kõhupõhjas tõmbub erutavalt jahedaks ja tekib vastupandamatu romantiline/seiklusi igatsev reaktsioon. Mul samamoodi.
Ehkki tegelikult ei viitsi ma enam midagi öö läbi teha, ühtegi tegevust, ma isegi ei maga tervet ööd.
Samamoodi lollakalt mõjub mulle sõna "fire." Küllap olen kuskil maosügavuses püromaan.


Deap Vally Baby I Call Hell

Why do men have nipples.
Mis krdi küsimus see selline on. Huvitav, missugused on meeste ülakehad küsija ideaalmaailmas? :D Päriselt. Siledalt torujad? Kuidas saaks mehe kenamaks teha? On see üldse võimalik? :D
Ma olen hetkel väga pro-men, nad on kõik väga kaunid ja graatsilised. :D Mingi lollakas kuuseis vist, uksepakkudel kummardan sügavalt, et sarved ära mahuks.
Isegi Charlie Hunnam tundus eilses filmis väga ligitõmbav, ehkki ta muidu mu jaoks natuke liiga lihasemägi on, albeit üsna nummi. Tal on see kõnnak selline... põnev. Et ei tea iial, kas on maani purjus või lihtsalt kõva..ee.. sõna. :D Hmmm.. miks meenutab sõna "lihasemägi" mulle rebast? Täitsa ohmu.

Enivei.

Eile öösel olin aknal tavapärasel huultetorutamisel ja kuna kell oli juba miljon nagu ikka, (praegu ka just vandusin, kell on märkamatult üle kolme lipsanud, ja tegelikult üritaks hommikul normaalsel ajal tõusta..) olid tuled väljas juba kustutatud ja kõik oli marupime. Varjud olid veel tumedamad kui muidu ja maja vari oli poolviltu üle majaesise muruplatsi. Vaatasin seda varju-veeltumedamavarju äärt ja järsku hakkas tunduma, et katusel seisaks nagu väga pikad inimesed.
Järgmisel päeval, kui Joosepiga voodil lösutasime, tuli meelde. "Mõtle, kui väljas akna taga seisaks järsku Enderman ja vaataks hiilgavate silmadega sulle otsa? Sirutaks oma pika käe läbi akna, võtaks sul südamebloki rinnust välja või rööviks su hinge ja kaoks sama ootamatult ja hääletult.." (efekti mõttes lisasin ühe tõmbluse ja jäin siis, keel suust väljas, lamama.)
Joosep oli hetke vait, vaatas kahtlustaval pilgul akna poole ja siis vihastas: "Stop scaring me!"
:D Scarring kids for life - every parent's secret mission.

Joosep räägibki viimasel ajal koguaeg inglise keeles, mine võta kinni.. ja pista ninna. Aga küllap see hea on, praegu ta ei põe veel, leelotab valju häälega erinevaid sõnu hääldada ja ei vihasta, kui ma mõnda grammarivärki parandan. (Kuigi tuleb öelda, et ta teeb üllatavalt vähe vigu.. eriti kui mõelda, et ta pole seda ju üldse õppinud. Ehk peaks selle ette võtma väheke tõsisemalt.. aga mis tal siis koolis teha on hiljem, magab tunnis nagu mina omal ajal. :) )
Minecraft on ka üks põhimehi (sealt ka Enderman, guugelda, täiega skeeri tegelane,) Saksamaalt küllatulnud sugulane laadis selle talle arvutisse (kui ma tööl olin :D ) ja nüüd ei tehta midagi muud, kui nikerdatakse kõikvõimalikku ehitada. Väga tore muidugi, mul on juba terve hunnik päris khuule maju, millegipärast ehitab ta kõik asjad mulle. Täna tulin koju ja ta näitas uhkelt, et kõik majad on lagedeni raamaturiiuleid täis topitud, sest mulle meeldivad ju raamatud. :D Väga nummi.
Ma ise olen rohkem kaevuritüüpi, lähen oma väikse kirkaga ja kopsin kiviblokke väga süstemaatiliselt (no mulle meeldib vähemalt nii mõelda, tegelikkuses pole mul mingit suunataju seal (ega kuskil mujal,)) ise mõeldes, et no natuke veel... ehk on just selle järgmise kivi sees miskit põnevat... ja siis vaatan et oih, millal juba õhtu saabus?!

Haha, täna öösel nägin unes (muu ogara seas,) kuidas mu ema hüüdis ukse peal heleda ja nõudliku häälega ühe kohaliku N-tähega algava bändi lauljat nimepidi. Too tuligi, ja ema pani ta tube koristama. :D Mul oli nii häbi. :D
Ärgates rääkisin emale ka, tema küsib, et kas ma tunnen seda lauljat või. Mina: "Ei, täitsa võõras noh, mina ei tea, kust see uni tuli."
Ema mõtlikult kaugusesse vaadates (oli suisa kuulda, kuidas hammasrattad kriginal liikuma läksid): "Hmmm... aga äkki ta ongi siis väga hea koristaja.."
:D Have no fear, bändimehed everywhere, ma ei öelnud talle nime. :D Ahahaha, muidu lähebki püüdma.

Noh ja lõppu panen siis ühe.. jupi. :) Kahju jälle, et üle ei jõua lugeda, aga kell on juba pool neli ja homme tööpäev.

Late at night, smoking on the kitchen window. Looking at the lantern by the road, little bugs flying frantically around it, as if their sole purpose in life is to reach the light. They almost seem to catch fire when they get too close. Suddenly I'm sad my camera's zoom is so inadequate, I could almost swear that they are in fact tiny dragons, taking turns breathing fire towards the invincible enemy..

Mina olengi juuli

Kell on 2 läbi. Öösel, loomulikult. Kuskil kõrgemal korrusel just keegi naine naeris pikalt ja helisevalt. Nii nummi.
Teen kõigepealt kiire ringi facebooki staatuste maailma, ega ma muidu ei mäletakski, mis vahepeal juhtunud kõik on. As usual.
Joosep teatas, et tuleb mulle tööle vastu. Tundub, et päev tüürib jälle hirmuäratava kiirusega jäätisekohviku suunas. :D Oligi, enne, kui arugi sain, olin ostnud talle mingi Halo mehikese ja mõnulesime kohviku väliterrassil jäätise ja vahukooremaasikatega. Ega ma eriti vastu ei rüselenudki tegelikult.. elu peab nautima ka. :) Väiksed asjad on ju need, mis elu ilusaks teevad.
Näiteks väike tagumik..
Dämmit noh. :) Pean õppima õigel hetkel vait jääma. :D

Ahaha, fb-sõbrantsi väike tütar ütles, et tõelisel naisel käib pepu ringi kõndides. Mul käib ka ringi. Ja vahel, kui liiga järsult seisma jään, jookseb ta must suisa mööda ja lööb ees plaksu. Või tõusen püsti ja tagumik istub ikka edasi. Ma vannun, et võtan end mingil hetkel käsile. Enne pean lihtsalt käemusklid küllalt suureks saama. :D Praegu arenevad küll hoopis sellised nahkhiirelikud tiivalaadsed moodustised sinna, kus muskel olema peaks. Varsti juba liuglen kõrghoonete vahel, pane tähele.
Täna just kohtasin kogemata mitut kodanikku kaugest minevikumaailmast ja mõtlesin, et peaks hakkama inimestele ütlema, et ma olen seitsmes kuu. Oleks palju toredam, kõik õnnitleks ja patsutaks ja saaks ühtlasi mingi põneva mehe endale välja mõelda. :D Või siis mingit trenni hakkama tegema. (Jumala eest, motiveerige mind kuidagi. :D )

Haaahaaa, ma ei hakka isegi parandama seda, aga küsin lihtsalt, et kas te märkasite ka eelmisest lõigust, et mina olengi Juuli? :D Mar on siis Maali või? Ahaha, ta on selle üle kindlasti õnnelik. :D :P

Lugesin täna, et "the way you talk to your kids becomes their inner voice." See on hirmutav, sest tegelikult nii ju ongi, ja liiga kerge on laps nõnda ära rikkuda. Õnneks hetk hiljem ma taipasin, et mu lapse inner voice tuleb (osaliselt) tänu minule nii mitmekesine ja random, et ta suudab sinna ilmselt ükskõik mida lisada. :D
Haha, just tuli, ronis mulle sülle ja ütles: "Tee mulle seda mängu, mis vanasti, et kop-kop-kop-linna, ja siis mägrad tulevad ja nokivad selga."
Point proven. Meil on vist kõik mängud veitsa teisiti olnud aegade algusest saadik. :D

Jälle öö. Väljas tegi salapärane must auto mööda Sõpruse puiesteed auringi, üks tüüp kapotil siruli woohootamas. Tuli noorus meelde, kui E rannast tulles püksid täis lasi ja teda keelduti autosse lubamast enne, kui ära on kuivanud. :D Jõudke ikka tervelt kohale, ogarad, ja ärge Mustamäel selliseid asju tehke enam, möödasõitev taksist haaras ka kohe raadio järele. Veel parem, ärge üldse tehke. :) Tegelikult on nii jube paha öelda.. noored peaks ju ikka lollusi tegema, mis noored nad muidu on. Aga.. tehke siis turvaliselt ja läbimõeldult. (Mitte et sellised omadussõnad noortega kuidagi kokku sobiks. :D )
Haha, täna on vist mingi imelik kuuseis või midagi, nüüd sõitis mööda väikebuss, uksed lahti, venekeelne lembemuusika üürgamas, noored kutid rippusid lahtiolevast uksest välja poolenisti ja viipasid sõbralikult mullegi. Kusjuures, autost paistis selline värviliste tuledega vilkuv-keerlev diskopall. Väga põnev.
Do-it-yourself mobiilne nightclub, meil oleks ka omal ajal võinud selline olla, super. :)
(R kommenteeris selle viimase diskopalli staatuse all, et "Alice Imedemaal või L Mustamäel - sama." :D Ja nii ongi. Kõik on põnev.)

Tahaks kangesti Muhumaale minna.. Joosepile näidata, kus ma oma lapsepõlvesuved veetsin. Põllud ja veskid ja väiksed sadamad väikeste kalapaatide ja kaidega.. Tahaks Nautsesse laste loomaaeda minna. Ja see Üügu )oli vist Üügu?) pank, kus vesipükse näeb.. Ja lambad mere ääres ja kiviaiad ja kadakamarjad ja praam ja... aeh. :) Joosep armastaks neid nagu minagi.
Natuke hirm oleks ka, sest kindlasti on ju kõik muutunud, paganama areng, eksoleju. Väikestest sadamatest on saanud suured, või on need hoopiski külainimestele kinni pandud nagu vahepeal kuulda oli, põllud on bensiinijaamu täis ehitatud ja veskid maha lõhutud... Lambad ära söödud... :D Loodetavasti ei ole nii, aga väike kartus on ikkagi südames.
Noh, tõenäoliselt ei saa me sinna niipea, autot meil ju pole. Ja lapse ja seljakotiga reisima minna, kui ööbimispaikagi pole, on natuke rumal.
Ehkki kangesti tahaks. Ma käiks üldse niipaljudes kohtades, kui meil mingi selline.. transporter oleks.
Aga eks siis ootame, kuni Joosep suuremaks kasvab.

Viimastel päevadel on taas selline tunne olnud, nagu oleksin akvaariumis. Vaatan ainult, kuidas teised elavad ja mõtlen. Mu elu tundub olevat mu peas, ei mujal. Ma olen nagu väljamõeldis. :D
Aga siis jällegi helistab Ghost of Christmas Past ja arutame asju, mida enamus inimesi kunagi arutama ei pea, ja siis mõtlen, et okei. Niisuguseid stsenaariume ei suudaks keegi välja mõelda. :D
Et siis jah... helistas, 8ndal juunil. Ma isegi ei üllatunud, ehkki pea 9 aastat pole rääkinud. Kurja ja natuke väriseva häälega (parim kaitse on rünnak, eks :) ) aga ma ei tulnud selle pealegi, et ise kuidagi muudmoodi suhtuda kui sõbralikult. Pärast tunnistas ise ka, et ootas/kartis hoopis teistsugust reageeringut.
Igatahes... Joosep on hirmus õnnelik, ja meil kõigil on vist nagu Himaalaja rinnalt maas nüüd. Tundsin end nii vabana, et lõpuks ometi on õiglus majas.
Kuigi... kui see kevad/suvi on mulle üldse midagi õpetanud, siis seda, et inimesed tähendavad probleeme ja draamat ja jama. :D Kõige parem on inimkontaktid miinimumini viia, siis on rahu ja õnn.
Küll kuidagi saame hakkama, kõigega ju saame.

Nägin kummalist unenägu jälle, ma olin osa mingist teadlaste (või võib-olla ka niisama uudishimulike noorte) kambast, kes läksid mingi mägede keskel asuva imeilusa järve äärde.. ei teagi täpselt, mida tegema, ehk oli ekspeditsioon, sest kõigil olid matkasaapad ja seljakotid ja tark nägu peas, või ehk hoopis niisama ujuma. Räägiti mingist salakavalast voolust, mis seas olevat ja vaieldi, kas see üldse võimalik on ja mis seda põhjustada võiks ja nii edasi. Osad sukeldusid ja täitsa tore oli. Kuni järve ühte äärde tekkis keeris, tead, nagu siis, kui vannist vesi hakkab ära voolama. Kõik karjusid ja vehkisid ja rabelesid, mõnedel õnnestuski kaldale pääseda, aga mina (koos veel paari inimesega) läksingi nö veega alla. :D Jube hirmus oli, ausalt. Igatahes, avastasime end koopast, kust vesi aina alanes ja alanes ja eeldasime, et see on mingi veealune koobas, mis aegajalt on vett täis, ja vahepeal kuiv (no siis, kui need keerised tekivad.) Hakkasime seal siis ringi vaatama. Kusjuures, mul pole vähimatki aimu, kes mina ise seal üldse olin, mees või naine, ei tea, või olin järjepidevas hüppes ühest tegelasest teise, seda juhtub mu unenägudes ka alatasa.
Koopa seintes olid mingid uuristatud kirjad ja pildid, ilmselt mingis "iidses" murrakus, sest midagi välja küll ei lugenud. :D Koopasuudme juures oli mingi selline... puidust saagimispukk, teate küll, see, mis kokku käib nagu redel. Ja siis jõudsime koopa tahaotsa. Seal oli terve suur hunnik jalgu. Ainult see alumine sokkipandav osa siis, pahkluust allapoole. Ma ei tea, kas need olid inimese jalad, või mingi väga sarnase olevuse, aga.. judinaid tekitas küll. Kuna nad olid ära saetud, eksole, siis äärtest oli näha, milline liha oli, ja see ei olnud küll... No see oli selline valge ja ..nagu.. mitte helbed, vaid nagu kalaliha, selliste soomusemoodi pehmete valgete tükkidena, teate küll, kuidas praetud või keedetud suurema kala liha on. Aga no jalg oli nagu jalg ikka.
Ja siis ilmus sinna mingi kitliga koristajatädi-inimene ja ütles meile mingis võõrkeeles a la espanol, et latsekesed, laske ruttu jalga, ta tuleb tagasi ja siis teil pikka pidu pole.
Samal hetkel hakkas ka vesi jälle tõusma, ja kahlasime kõik paanikas koopaava poole, proovisime vastuvoolu ja mööda mäeseinu end üles ja eemale tirida vee all. Pääsesime ka ilmselt, sest ma nagu mäletan, kuidas me pinnale kerkisime (vesi oli nii sile ja vaikne) ja kuidas me kiiruga riideid selga panime.

Siis ärkasin üles ja mõtlesin et wtf, tõesõna. Mida SEE nüüd tähendab siis. :D Pool päeva ei suutnud seda kõike peast saada, ja lõpuks tundus jõhkra kergendusega, et deshifreerisingi lahti.
Veealune maailm on nagu pinna all, eks, alateadvus. Mul on terve rodu asju praegu eri elualadelt, millega ei saa edasi minna eri põhjustel. Kõigel on nö jalad alt saetud. Ja kuna ma ei ole päris kindel milleski, siis.. pole ei liha ega kala. :D Aga kahju, et ma seda, kes tagasi pidi tulema, ei näinud, ehkki unes oli küll jube hea meel, et temaga ei kohtunud. :D

Täna öösel nägin unes, et olin öösel mingi jumala võõra mehega (ses mõttes, et ilmsi pole eales kohanud) suures voodis ja kolmest küljest olid suured aknad, kardinad ees. Ja keegi käis seal maja ümber ringi, vahepeal oli peakuju näha, ja mul oli totaalne kabuhirm, sest see tüüp oli mingi kuri kättemaksja. See kutt, kes seal voodis minuga oli, oli marurahulik ja magas, ja mina kartsin täiega ja olin öö läbi üleval, konutasin voodipeatsis ja jõllitasin aknaid. :D Ja siis hommikul nagu ärkasin, ja olin hoopis üksi, läksin kööki, ja laua peal oli neli või ehk viis viilu musta leiba, ning ma teadsin unes, et need oli sinna jätnud Joosepi isapoolne vanaema, et ma saaks võileiba teha endale. :D Ta on ainus ämmalaadne olevus mu elus, ja ta oli awesome. :) Määrisin leivaviiludele siis võid peale ja sõin.
Aga natuke õudne on, sest millegipärast tundus ärgates see viilude arv väga oluline olevat. Neli aastat teen veel võileibu ja siis kukun surnult maha?
Way to go selle ülemõtlemisega, eks. :) Teine tahtis sõbralikult leiba anda, ja mina lähen paanikasse. :D Nagu Jeesus ja inimkond all over again. :D Hahaha.
Igatahes... seda und ma pole veel deshifreerinud, aga pole nagu julgenudki, ses mõttes, et Joosepi isapoolset vanaema pole enam siinilmas, kui te veel ei taibanud.


Mina: J jõudis C###sse just :) nii tore neil kindlasti.
Margit: mis ta seal teeb?.
Mina: :D ma ei tea, ma ei küsind nii loogilisi asju

Joosep ütles enne magamajäämist, et talle meeldib minu juures kõige rohkem see, et ma tahan kõigile head. Seda oli nii armas kuulda, aga.. on see tõesti nii? Ses mõttes et.. peaks ju ikka olema keegi, kes kohe üldse ei meeldi ja.. No selline vastane nagu superkangelastel on, nemesis. Annaks jõudu võitlemisel või midagi. :D Ja siis ei oleks selline totter tunne, nagu peaks käed rinnal kokku panema ja ommmmm ütlema. Sest ma ei ole ju üldse nüüd nii üdini hea, ma olen vahel ikka päris kuri ja paha ka. :)
Paaniliselt ingel olla soovival inimesel on vist üsna raske... pea konfliktseid mõtteid täis. Idee on ju super, aga... sama mis lennata soovival karul. :) Inimene on inimene. Muidugi ju üritad hea olla, ent ei maksa utoopiasse suubuda, muidu lõpuks oled nii frustreeritud ja õnnetu ja.. veel kurjem kui vanakuri. :)

Ehkki paha ei soovi vist tõepoolest kellelegi.. ikka ju mõtled, et paha on alles väga noor hea. Lisa natuke kogemusi, teadmisi, aega ja.. Olgu öeldud, et ma usun, et inimesed on suutelised muutuma, ma suisa arvan, et muutuvadki kõik. Isegi need, kes üksi pimedas toas kõrvu kinni hoides lalala laulavad. :) Nemad muutuvad lihtsalt oluliselt vähem kui teised, sest õpivad vähem.
Rumalaid on küll natuke raske kannatada, see on tõsi. Ja ülbeid. Ning eriti mõnusad on ülbed rumalad. :D

--
Hommikul bussis kuulen - tilgub. Vaatan ringi, et mis värk on, vihmagi ju ei saja. Siis sain aru, et hoopis ühe tütarlapse kõrvaklappidest kostis selline heli.
Teate seda vanaaegset piinamisviisi, eks... kui vett pähe tilgutati.
Ja siis ma juba itsitasin omaette, ta üritas endale auku pähe rääkida noh.

Ma naeran üldse nii absurdsete asjade peale, täna oli see ka, kui nägin üht linnukest teepervel ja ta nokkis midagi, aga paistis täpselt nagu oleks pead raevukalt vastu maad tagunud. :D
Vahel on lihtsalt nii... vahel pole üldse naljakaski, aga ajab nii hirmsasti naerma, et sa ei saa vastu panna. Nagu Ewan ja Charlie Long Way Roundi ettevalmistuste osas, kus treener/meedik/tähtsust-täis-onu rääkis neile, kuidas arterist veri purskab ja et nad surevad lihtsalt ära, kui ei oska esmaabivõtteid. Ja tüübid istusid diivanil, kampsikud seljas, kuulasid äraoleva näoga ja purskasid täiesti vastu endagi tahtmist naerma selle ettekujutuse peale, kuidas neid veri reiearterist pritsib vabalt kuni sinna seinani, nagu onkel rääkis. Onkel võis üsna ahastuses olla, et teda tõsiselt ei võeta.. ehkki nad ju said aru küll asja tähtsusest! :D

http://www.dailymotion.com/video/x10clzf_lond-way-round-episode-1_travel#.Uc4hBrRQtIA
Alates 24:05, aga vabalt võite vaadata tervet osa, see on üks lahedamaid dokke ever ja läheb iga järgmise osaga aina lahedamaks. :)

Haha, samas ma vihastan ka hirmus kergesti, eelmisel nädalal tulid sugulased lõpuks ometi Eestisse, me oleme nii kaua neid oodanud. Saabusid öösel. Hoidsin end tagasi, et mitte kohe neile helistada ja woohoo hõisata, mõtlesin, et neil niigi kohvrid ja elevus ja... Järgmisel hommikul kügelesin töö juures ja lugesin minuteid, et millal oleks viisakas neile traati tõmmata, ärkavad ju hiljem ja siis tahavad lähisugulastega muljetada ja sisse elada ja.. Õhtuks olin juba tige, et no krt, ma siis ei helistagi üldse. :D Ja polegi helistanud, kuni siiamaani.. Aga nemad pole ka helistanud ja see on nii nörritav.

Meh, nüüd lõpuks helistasin, nädal hiljem vist juba. Mõtlesin, et hea küll, kui need ülejäänud tahavad omaette olla, aga lapse panen küll pihta ja viin kuskile... kinno ja.. mujale. :D
Eile käisime Joosepi ja M-i pojaga kinos, nendega on nii tore koos. Helistasin M-ile, et kuule, kas su poiss ei taha meiega kinno tulla ja leppisime juba kokku, et kassa juures kohtume ja siis Joosep helistab kodust, et aga emme, kas me ei võiks kedagi veel kaasa kutsuda.. Mina: ei, kahjuks ei saa, läheme kahekesi nagu kokku leppisime.. aga mul on sulle üks üllatus, kinos näitan.
:D
Vaatasime sellist filmi nagu Man of Steel, ja ma ei oskagi nüüd täpselt öelda midagi selle kohta. Algus oli hea, välja arvatud ehk see koht, kus tüüp tegi mingit kangelastegu parajasti ja kaamera filmis ta kõhulihaseid nagu ilastav gruupi. :D Be a bit not-so-obvious please. Ehkki kere oli ju vinksvonks. Köhh. Mitte et ma vaadand oleks. Double-köhh. See on see palavus ja ventilaatorid täie võimsusega, kohe köha.. :D
No ja siis, kui pahadega võitluseks läks, hakkas juba naljakas. Jälgisin, kas vähemalt ÜKS maja jääb terveks. Aga ei jäänud. :D Ja ehkki mitmed pilvelõhkujad kukkusid väga efektselt (I'll give you that) ninali, siis ometigi olid kõik inimesed sel päeval maal vanaema juures, sest Superman pidi ainsana päästma ühte ja sedasama tshikki miljon korda, teisi inimesi vist ohus polnud.

Ahahaha, ja siis see, et Supermani isa lendas harakaga ringi ja .. haha, see ajab senini naerma, esivanematel olid täitsa vinged sellised.. ma ei tea, kas nüüd just rauast, nahast ja kummist ( :D no nägid sedamoodi välja) riided, ja siis oma pojale olid nad kappi valmis pannud friggin pidzhaamapluusi ja sukkpüksid. :D Turtsatasin päris kõvasti, kui filmis kapp avanes.
Jaa-jaa, tegelt oli lohe? nimi H-Raka ja Maa atmosfäär on teine, sestap ka riided. Aga ikkagi! :D

Plusspunktina (ehkki neid oli veel, have no fear, ma olen lahke) mainin ära, et mulle väga meeldis, kuidas pahalane Supermani keepipidi keerutas. See oli lihtsalt nii loogiline.

--

Ohjumalküll neid tõlkeid... just praegu filmis mees annab naisele 3 tuubi värvi, naine vastab: "Thanks, I just ran out!" Ja tõlge oli: "Ma käisin korra väljas."
Wtf... aga no parem ikka, kui see Foxi või mingi sarnase kanali pealt nähtud tõlge, kus tõlkija jaoks ilmselt tundmatu sõna asemel oli lihtsalt kolm punkti pandud. :D

Tulen köögist, Joosep tuleb koridoris vastu ja hüpleb närviliselt: "Ema, tee mulle üks see... see... ee.. mis ta nüüd oligi... eee..."
Mina: "Kolm sekundit ootan veel!"
Joosep närviliselt: "See... see... aaargh! Plastiliinisai!"
Mina: "Hästi, plastiliinisai, kohe tuleb. Aga et oleks ära söödud!"
( :D Kuri ema. Lapsel ei tulnud "pasteet" meelde.)

Joosep: "Kõige paremad asjad on ema ja vorst."
Peaaegu üks ja sama. :D

Tuleviku kohta kuulsin täna (ilmselt peale uudiste- või krimisaadet) sellist lauset: "Mina küll ei taha tulevikus selline mees olla, kes narkoosi sööb." Väga hea plaan. (Y)

Joosep: Ema.. mis see oli... trompet? Trumm? Tramm?! No see laev, mis põhja läks, mäletad küll seda filmi...


- ära joonista oma pükste peale! kuhu sa mõtled nendega nüüd minna siis?!
-pesulasse.

wiseass.


vanaisa rääkis, et peab sibi tellima kloogale. küsib joosepilt, et kas see teab, mida sibi teeb.
ei tea täpselt küll. vanaisa siis hakkab joonistama pilti sibiga. kui voolik juba joonistatud sai, siis joosep hüüdis, et tean, tean. vanaisa ütleb, et jah, voolikuga tõmmatakse autosse kõik... eee.. ja jääb hetkeks sõna otsima. joosep kõrvalt: pe*sevesi.


joonista parem midagi muud, sa ei pea ju teda joonistama.
aga ma tahan, ta on ju mu isa!
ainult pea joonistadki või? aga keha?
keha joonistan ka.
kuhu, see ei mahu ju enam kuskile.
juuste vahele!

Joosep helistab kodust, ähmi täis, vanaema kirub taustaks, nad ei leia Joosepi ühiskaarti.
Mina: Eee.. vaata oma seljakotti, ehk jäi sinna.
Joosep rõõmu ja üllatusega: JAA!!!
Mina hämminguga: Oligi seal või?
Joosep: No ma pole veel vaadanud, aga sul on ju alati õigus.
Vähemalt usutakse minusse, eksole. :)

Hahaha, ema tuli töölt, ütles, et ostis laheda t-särgi. Pani selga ja tuli näitama, ilus must, värvilise pildiga, sobis suurepäraselt, igati paras ja puha... Ma küsisin mõtlikult, et kas sa pilti ka vaatasid muidu. Joosep hakkas naerma suure häälega.
Ema: "Ei.."
...
Püksata rõõmus kalamees, kala sama rõõmsalt privaatsete kehaosade küljes rippumas. Polegi ema näind nii kiiresti lahti riietumas. Ahaha, hea, et sellega koju ei tulnud.

Lõppu paneks veidi uut musa ka, kõigepealt oma tuntud headuses pervoelevandid. :D




Ja siis istusin täna tööl ja kikitan järsku kõrvu, et hmm, hea muss, ehkki sutsu liiga refrään üleni, aga hääl nagu noorel Calebil, mis see selline on.. kiiresti avasin siis raadiojaama saidi ja vaatan (otsekopitud raadio Mania lehelt): hetkel eetris: RASMUS RÄNDVEE & FACELIFT DOOR, You Got Me (2013)
Vau, eestlased, jippii. :)
Ühtlasi mainiksin ära, et Facelift DOOR on täitsa uurimistvääriv meditsiiniline tehnika... :P

Teate... see läkski nii, nagu eelmise blogi lõpus ütlesin, et horoskoobid ähvardavad.
Täitsa kummaline, aga kõik on tõepoolest muutunud. Ja üldse mitte nii, nagu ise arvasin-kartsin-lootsin.
Arvasin, et midagi rabavat juhtub või keegi tuleb kuskilt ja ütleb midagi. Aga... nagu selle Teeme Ära talguvärgigagi, see keegi olen ikka ja jälle mina ise. Jõudsin endani. Selline tunne, et ma olen lõpuks ometi mina ise.
Nüüd on natuke hirm, et ehk see on ajutine. :) Ehkki ma ei tea, kas selline asi saab üldse tagurpidi liikuda. Vist ikka ainult edasi. Nüüd muutun üha rohkem endaks.. aina suuremaks. :D

Mouldy boldie

Nägin unes, et vaatasin aknast alla jõele, mis oli jäätükke ja puuroikasaari täis, ja järsku tuli vool ja viis nad kõik mauhti alla koske. :D Jube ilus.
Ja teises unes pakkus mu lemmikmees mulle punasest ehtekarbist rummi, ise üleni valgesse riietatud. Veel ilusam. :) Kusjuures, uni polnud üldse romantiline ega midagi, seal oli veel igavene hunnik inimesi, õues kuskil, ma ei saanudki aru, mis toimub. Ja kõigile pakkus rummi, teised jõid näiteks vaasidest ja salatipokaalidest. Klaase polnud kellegil, nii kaugele kui mina ulatusin nägema. :)
Ja kui arvate, et minu "pokaal" oli selline väike sõrmusekarbike, siis eksite rängalt. :D Umbes A5 suurune karp oli, punane üleni ja väljastpoolt sametine. Mul oli unes vist jube rummijanu. :D Aga jube tore oli teda jälle näha.
Igatahes parem kui eilne unenägu, kus mu jalast tehti kanarulaadi. :D Ma ei tea, kas julgengi veel kunagi seda süüa... :D Täitsa absurd.
Ahahaha, veel absurdsem, ma kuulan praegu Type O Negative'i Cinnamon Girl-i ja kuulen seal taustal Miami Vice'i algusmuusikat. :D Naljakas, kuidas asjad üksteist meenutavad alati läbisegi. Ja eales ei või ette teada, mis seosed tekivad... ma arvan, et armastus käib ka kuidagi nii. Et.. ma ei teagi, märkad, et teisel on tennisepaelad seotud nagu ammusel lasteaiakallimal ja siis andestad talle hoobilt selle, et ta parajasti su seljakotti oksendab või midagi.
Ehkki ise ei pruugigi ju üldse mäletada neid paelu... see info lihtsalt kuskil su peas, registreerimata.

Lugesin silti möödaminnes: "Tehnika tänav suletud 8-12 aprill."
Või mingi sarnane kehtiv kuupäev. Kiikasin siis kolm sekundit hiljem omakorda Tehnika tänavast möödudes sinna sisse. Tänav oli paksult autosid täis.
Ajju kerkis Obi-Wan: "This is not the street you're looking for."
:D Aru ma ei mõista, kas Tehnika tänav polegi tegelikult Tehnika tänav, missiis, et ma koguaeg nii mõelnud olen? :D Tegelt on mingi Herne raudselt...
Mis on üldse Herne tänaval? Ja miks see mulle pähe tuli? Hmm. :D

Enihau, leidsin ühe iidse pooliku blogi, tundub, et ma polegi seda kunagi "ära" postinud. No nüüd siis tuleb takkajärgi, läbisegi uuema staffiga.

Miks inimesed filmides alati katusele põgenevad? Täitsa ogar, keeldun
uskumast, et keegi nii teeks. Jookse trepist alla, uksest välja, ja terve
fuukin maailm on su ees valla, või jookse trepist üles katusele ja õpi
paarikümne sekundiga lendama. Väga keeruline valik küll.
Ja praegu just Avameri 2 filmis (väga jubedad muide mõlemad, nii 1. kui 2.
osa) viskasid ujumisriietest tehtud nööri üle reelingu ja siis kõige raskem
onkel hakkas sedapidi üles ronima. Nagu... hallooo. :) Üldse nad on kõik
rabavalt rumalad seal filmis, ma keeldun uskumast, et selliseid inimesi
tegelikult olemas on. :) Imestan, et need mehed end ise riietada suutsid,
ilma, et oleks end aluspükstega kogemata üles poonud.
Ehkki ääretult loogiline, et see, kes lõpuks lahenduse leidis, oli ema,
kelle laps oli pardal. Emad suudavad peaaegu kõike.


L: "emme, onju me võtame omale kuuse?"
:D joosepil on juba jõulud
Mar: võtate kuuse :D
L: jah :D
nüüd võttis suure lusikatäie kakaopulbrit ja pani suhu. ja siis köhatas nii
et suur pilv lendas mööda tuba laiali :D täitsa ogar
Mar: olete teie ikka ka
L: diivani taha vaatasime vahepeal. kõik riivporgandit täis
klarissa tembutab
aga teda pole ammu näha olnud, vist kolis kuskile minema :) jippii
jäi kuskile seina sisse kinni :D

huvitav kas ta sööb ka või ainult riivib.. peaks kuskile koolisööklasse
tööle pakkuma. oh, peakski tshekkima, mis joosepil koolis homme süüa
pakutakse.. kui porgandisalat on, siis teame, kuhu kadus.

-
ta pinginaaber meeldib mulle ka,läksime kooli ja jube kiire, kell juba
heliseb, kõik jooksevad, joosepi pinginaaber istub garderoobi põrandal ja
ütleb et haa, mul on jälle üks king kadunud..

-
Joosep küsib tädi M-lt: kuidas sa end pärast kurguoperatsiooni tundsid ja kas
sa oled oma mandleid veel näinud
:D

-
L says: noh, kuu aja pärast on maailmalõpp
kuidas siis kogemused olid
maailmast
S says: sitad. ilu oli ka
L says: ilus sitt
järelikult oled korralikult vett joonud. (ütleks dr Oz)
S says: olen
L says: vaatasime sepega just eile vist mingit dr Ozi sita-eri
väga põnev oli
S says: waatasin täna mingit tolmu eri
L says: :D tal on vist väga igav
S says: xD

-

vaatan youtube'ist videosid, seal üks trikk oli siuke mida baaris teha
võõrastele. et vead kihla mingi raha peale, a la veame 20 peale kihla, et
sa ei suuda tasakaalutrikki ära teha. teine võtab raha, paneb laua peale. ja
siis esimene ütleb et ok, pane käed kahele poole raha, peod allapoole, ja
siis paneb talle mõlema käe peale täis joogiklaasi. võtab raha ja läheb
ruttu minema :D

Täna lugesin horoskoobist, et ärge naerge, kui kohtate kedagi imelikku, ta
on tegelt täitsa lahe. Ja siis läksin öösel kell kaks putkast suitsu tooma
ja vastutulevad (poleks oodanud, et keegi üldse vastu tuleb, aga
sellepärast linn mulle meeldibki) vaatasid nii naljakalt, meenus, et
unustasin punupatsid lahti teha... Noh, ja seda, et Joosep tegi mulle enne
sia-sinna mingeid "kartulitempleid.." ja siis sain järsku aru, et see olen
mina. Teised ju lugesid ka horoskoopi.
Aga tõsilugu, ma olengi tegelt täitsa lahe. :D

M: sa ikka meeldisid sellele kelnerile väga
L: mis kelnerile?
M: mis sa ajad nüüd...tahad öelda, et ei pannud tähele või
seda ma ei usu
L: ei ma näinud midagi, viisakas tüüp oli küll, ja siuke.. tore
aga ma küll ei tähendand mingeid huvitundemärke
M: see kelner unustas ju teise laua hoopis ära, need ootasid ja ootasid
meie saime oma asjad jube ruttu
L: ? ei olnud
M: oli oli
jube naljakas ja tore
L: ju meil olid ju nii väiksed värgid, et lihtsalt oli kohe olemas
M: teised olid välismaalased ka veel
ta läks nii ähmi pärast
L: ehk ta lihtsalt ei osanud keelt ja siis vältis, tiirutas meie ümber et aega
veeta
dämmit, ma üldse ei pannud midagi tähele
absull. seega ma ei tahaks nagu uskuda.
M: ma vaatasin, et polnud sõrmust ka
et niiiiii sõbralik
L: no aga siis oleks ju ikka olnud silmas natuke mingit.. sädet või midagi
aga tavaline tüüp oli
no ma mõtlesin küll et niisama sõbralik :D
M: oli küll, oh sind
L: mulle juba teist korda muide helistab mingi tüüp
ja pakub kodu ja aeda või midagi sellist soodushinnaga
ja ma ajan alati niukest hülgemöla, et naerab hirmsasti
nii naljakas kui mehe saab nii kergesti naerma ajada
M: selle pärast helistabki
sa ütle, et helista niisama, ära seda jura paku, ajame niisama juttu
L: ma ütlesin talle et mul pole aedagi, mis sellest lilleseemnenäitusest.. ta
hakkas siis lisaks ütlema et oot-oot, iga ostuga saab kaasa pool...
ja ma naersin vahele, et pool meetrit maad :D
M: :D ei andnud?
L: ei andnud jah töll :D
M: las toob järgmine kord lillekasti mullaga ja soovitavalt lilledega
mitmeviljapuu
L: :D

-

Mitmeviljapuu oli selles Nukuteatri etenduses Lennusadamas. Käisime vahepeal, väga vinge oli, soovitan. Mitte ainult lastele. :) Väga uudne ja lahedalt tehtud. Terve etenduse ajal olid kõrvaklapid kõigil peas (ja ainult minul said need tühjaks :D ) ja mitu korda liiguti publikuga ringi eri kohtadesse. Ja mitmeviljapuu otsas kasvas siis peaaegu kõike. :D
Tegelikult ma neid "meeldimisevärke" enam ei usu, varem olen täitsa kindlaid märke uskunud ja omadega alt läinud sada miljon korda. Aga andsin igaks juhuks ikkagi võimaluse sellele võimalusele. :D Eks näis, mis vahet sel siis. Kui peakski keegi otsima, siis leiab mu vähemalt üles virtuaalse leivapuru järgi. (Hahahaha, leivapuru järgi leiab mu vist niisama ka üles.)

Vahel on nii tobe tunne, nagu õues käies, maas on peegeljää, tuul puhub mul silmast vee välja (ka kõige õrnem tuuleke, muide, täitsa jama, ja haigutades ka alati pisarad voolavad,) mina seisan (käies ei saa vaadata, siis kukub) ja vaatan puulatvu ja taevast ja lund, mis päiksene, ja pühin aina silmi. :D Siis tunnen alati vajadust lollakalt naeratada, muidu inimesed tulevad küsima, et mis juhtus.
Ega nad naeratamisest vist tegelt aru saa, et pole mul häda miskit, aga siis mõtlevad, et hull ja ei tule küsima vähemalt.
Mis ma teha saan, kui pean peatuma ja vaatama.. kõik on nii ilus koguaeg. :) Kui loodust poleks, siis oleks ikka jama küll. :D

Kunagi sattusin netis pildi peale, mida keegi tuttav jagas. Sellel
kirjutati Amanda Toddist, see on see tüdruk, keda kiusati ja kes end
seepärast tappis. Ja teksti lõpus oli: laigi ja share'i seda, 90% mu
sõpradest ei tee seda, ja siis me kõik näeme, et neil ei ole südant ja et nad on tegelt vastikud kaabakad.
No kui see ei ole iroonia, siis ma ei teagi kohe... Sundida teisi tegema
nii, nagu sina tahad, ja kui nad seda ei tee, siis mõnitada. Mõnele ei jõua
poindid ikka üldse kohale, ükskõik, kui karmid näited nina all.

Ja sellepärast on surm nõme. Siis ei saa enam pead ukse vahelt sisse pista
ja öelda, et hei, lõpeta ära, ma mõtlesin seda hoopis teisiti. Samal
põhjusel on õudne üleüldse midagi lõpetada. :D Just lugesin ühe tuttava
facebookist, et sai laulu valmis ja kergendus on. Ma ei teagi.. mul on iga
kord, kui midagi blogin, pärast süda paha ja suitsiidimõtted peas. :D
Täielik stress. Lõpetatud, täiuslikke asju pole ju olemas. Ma ei taha üldse
mõeldagi, kui õudne on lõpetada näiteks raamatut, öelda, et nii, nüüd ma ei
muuda enam ühtegi sõna, võtke ja viige trükki. (Ma sunniks end hmm.. kuidas see eesti keeles on? Pole ju kirjanik... manuskript? :D Kui mitte-ladina-keeli võtta, siis kõlab nagu The Pillow Book. :) Ehk siis lause jätkub: ma sunniks end selle eemale viskama ja siis peaks keegi tagavasakult mööda tormama nagu need tennisepallikrabajad ja jooksma sellega kuskile kaugele. Ja ma ei tohi teada, kuhu. :D )
Või kui jube on pärast kuulata, mida teised sinu raamatust välja loevad, siis oled ju kontrolli ära andnud ja peadki lubama kõigil arvata seda, midaiganes nad tahavad. :D Nagu
Fleming, kes oma arust kirjutas raamatu maailma kõige igavamast mehest...



Skyfall, kõige vingem Bondifilm seni. Ja ma olen neid vist kõiki näinud..
Nii kahju, et Graig nii vana juba on, isegi Skyfallis oli mõnes kohas nägu
nagu sajaaastasel. Mul poleks muidugi isiklikult vahelduseks vananeva Bondi
vastu midagi, aga sellega saaks vist kogu see rahategemisetööstus liiga
kõva põntsu... nad peavad seega mõne noorema Bondi leidma jälle. :(
See laulutagune filmijupp on kusjuures ise juba mingit auhinda väärt,
mäletan, kuidas kinos istusin, suu ammuli. Võrratu, kahjuks youtube ei luba
seda täies pikkuses üles panna, va töllid. :(

-
haha, mulle oli kiri tulnd et võitsin 750 000 naela
liiga vähe, kustutasin ära

-
joosep ütles mulle et "sa oled nagu kahurilont"

-
joosep kirjutab numbreid täiega valepidi
alustab näiteks nelja sellest tagumisest kriipsust, alt üles, ja siis teeb
selle ühendava kriipsu, ja siis alles selle joone, millega kõik ülejäänud
nelja tegemist alustavad
ühte teeb ka nii et alt üles enne selle pika kriipsu ja siis alles selle
pisikese sinna ette
täielik tagurpidiants

-
L says:
ke kutsus külla homseks. ma ei tea, kas jaksan. aga joosep hõiskas kohe, et
jaa, me pole ju veel nende majaga tutvunudki! XD
-

lapsed on nii rändom. "emme, tead, mida ma ei taha?" mina: noh. joosep:
"astronaudiks saada."
-

Ärkasin laupäeva hommikul Joosepi telefoni helina peale (oli endale mingi meeldetuletuse pannud millegipärast,) läksin seda kinni panema, enne, kui poiss ise ärkab (sest siis ei saa ka mina enam normaalselt magada,) ja virutasin jala vastu voodijalga täie hooga. Ohkisin umbes kaks korda vaikselt ja siis läksin ruttu tagasi magama. Uni on mu arm. Aga uuesti ärgates ei saanud enam käia, üks varvas on kaks korda nii suur kui muidu ja omandab aina põnevamaid lillakaid toone.
Väiksed luumurrud on ju ainult ergutavad. :) Ja kõik ülejäänd pask kah. Isegi telekas ütles üles oma koha meie teenistuses.
Huvitav, kui mõelda niipidi, et kui järjest igast jama juhtub, siis üritab
universum (parema sõna puudumisel) sind panna midagi mõistma või muutma. (Seda "nad" vähemalt väidavad alatasa, et kui on sitt, siis oled ise süüdi. Ma tavaliselt ärritun selle peale, aga no anname siis võimaluse.)
Aga mida universum minust tahab? :D Paluks lisavihjeid ja lõpetada see arulage haiguste ja
jamadega tümitamine. Universum on raudselt naine. :D Selle asemel, et otse
öelda, peab tema ussitama ja vaikima ja karistama.

ma helistasin enne L-le
ja rääkisin talle ka seda universumi asja
et teaks siis vähemalt, mis ta öelda tahab
ja siis peale kõne, tükk aega hiljem joosep ütles, et tead ema... see
universumi asi. ma tean, mida ta üritab sulle öelda
ma mõtlesin et oh shit, mis sealt nüüd tuleb :D
ja siis joosep ütleb: ta tahab sulle öelda, et sa oled väga ilus naine
...
ajas naerma ja samas krt vaat et pisar tuleb silma
sada aastat pole kuulnud sellist komplimenti kellegi suust
ei tea millega ma siukse poja olen ära teeninud


Täna hommikul lonkasin pojaga kooli ja uuesti väljudes kukkusin kolinal trepist alla. :D See trepp on marulibe, mitu korda olen varemgi vaadanud, et mismõttes nad selle niisuguseks on jätnud, ja nüüd longates ei saanud jalga nii astme tahaäärde sättida ja mauhti, nagu jahukott. Väga not hot.
Haiget eriti ei saanud, pöidlaküüs läks tagurpidi (see on küll rõvevalus siiani) ja teisel käel tõmbasin peopesast naha maha, aga muidu no wirries. Uhkus sai rohkem haavata. Ja jumal tänatud, et mu peel sellised padjad all on. :D Mingiski mõttes kasulik.

Bussis seisin püsti nagu ikka, mingi mees astus mulle sääre (!) peale välja trügides. Noh.. hea, et selle murtud varba peale ei astunud, kui positiivsest küljest vaadata.
Ja ma endiselt ei tea, mida universum öelda üritab, aga kui nii edasi läheb, siis varsti notitakse vist maha. :D Tulin tööle ja nutsin peatäie. Vahepeal juba tundus, et taipan, millele ta sihib. Olen end viimasel ajal aina paremini tundma hakanud, positiivsemalt, ei lase end morjendada nii kergelt... Hakkasin planeerima ja lootma ja tulevikule mõtlema, ja vaatasin enesehävitusele kui ainsale väljapääsule ainult igal teisel päeval.
Aga ilmselgelt pean endiselt mõtlema, et olen sitt ja ei vääri midagi.
Ehh... ma tean, et te nüüd loete ja mõtlete, et oh no, lollakas. Aga... nii on ju korduvalt olnud. Läheb niikaua halvasti, kuni maani masendun. Vastu nina, kuni mul oma koht meelde tuleb.
Ma ei tohigi õnnelik olla. Ei tea, miks. Aga sitta kah. Õnn ongi ülehinnatud. :D

Vot siin ongi see värk, mis ajab segadusse. Mu masendus sai läbi ju juba. Ma paranesin ja ei kuku enam nii sügavale kui varemalt. Nüüd masendun kähku ära ja siis juba naeran mingi totruse peale jälle. Ma olen nagu... no... istub köögilauas, taldriku ääres, kahvel käes, ja ütleb, et ma ei näe enam väljapääsu, tapan end ära. Ja siis vaatab seda kahvlit ja kujutab ette, kuidas hakkab sellega end tapma ja siis ajab ilgelt naerma. :D Ja kui itsitades selliseid asju mõelda, siis ei saa end kuigi tõsiselt võtta, eksole. :)
Samas jälle jama, sest see kunagine ennustaja, kes emale mu kohta rääkis, ütles ju, et ma vajun täitsa maadligi ja siis järsku hakkab ilgelt hästi minema.. ja ma ju ei vaju enam! :D Ei vea, krt.
Aaaa, muide, mäletate, alles ütlesin siinsamas kuskil, et ehk kunagi saan jälle jõu tagasi ja hakkan jälle maailma muutma... ja nüüd võeti ühendust ja paluti, et ma jälle aitaks.. Ja voila. Ütlesin, et jah, muidugi. :) Nii et nüüd edaspidi läheb jälle pisut pingelisemaks.. ja põnevamaks ka. :)

Veel üks asi, millega lõpuks mõtlemisest tegevuseni jõudsin: eile ostsin endale suure paki pliiatseid ja paprit. Täna hakkasin joonistama. :D Ei oska tegelikult, aga no... so what. Pole ju kunagi õppinud ka, kõik puhtast armastusest asja vastu. Taustasid on hell keberniit joonistada, mul on rohkem selliseid.. ideid. Detaile. :) Aga ma ise armastan seda pilti, mis homme ilmselt valmib.

Joosep oli eile õhtul täitsa nohune ja köhis nagu vana mees, siis keeras end mu hommikumantli sisse ja pani salli kaela ja oma hundisussid jalga ja ronis voodisse kell 8 õhtul juba. Seega kirjutasin ta õpetajale ja ütlesin, et Joosep reedel kooli ei tule. Muidu jääbki jälle uuesti haigeks, ons seda vaja. Ja täna tundub et ongi juba parem. :)
Ise pean nüüd lippama hakkama, lähme täna Mar-i sünnat tähistama välja... :)
Ja iga kurjavaimu horoskoop, mida lugenud olen viimasel ajal, pluss igasugu tarot-kaardi värgid, mida ajaveetmiseks ja meelelahutuseks aegajalt klikin, ütlevad mulle, et mingi suur muutus on tulemas. Rist ja viletsus, ma ütlen. :D
Tänase kohta oli kirjas, et life changing event. :D Ahahaha, nooooh, eks näis, eks näis.

L says:
joosep helistab ja ütleb ilgelt mureliku häälega: mul on head uudised ja
halvad uudised, kumba sa enne kuulda tahad.
Mina (süda jätab löögi vahele) : no räägi halvad enne
joosep: makaronid said otsa.
St says:
XD
L says:
mina: aga mis see hea uudis on?
joosep: ma armastan sind.
St says:
best news ever