El perro, el perro

Elu on täielik nöök. Nooruses oled segaduses ja üritad end leida, aru saada, mis sind nö tiksuma paneb või keda kõige rohkem armastad kosilaskarjast, siis saad keskealiseks, arvad, et kõik on selge, et kokkuvõtted, mis eelneva kohta oled teinud, on tõesed ja minevikuna ka juba objektiivsed. Ja siis juhtub ajuvärin.
Järsku nihkub kõik paigast ja miski ei tundu enam õige, kõik tuleb üle mõelda ja ümber kaaluda.
Mul on just selline nöökiv periood käsil. Senised ülivõrded kipuvad pragunema ja vastuvaidlematu tõde väändub nagu tainast mõõk.
Ajunihked ei häirigi mind niipalju kui südamesisesed. Hea, et ma abielus ei ole, muidu peaksin ilmselt lahutama. Meelerahu huvides.
:)

Täitsa uuel päeval ja mitte eelnevaga seostuvalt:
Täna nägin maailma kõige ilusamat meest, haha. Vaatasin otse silma täitsa kogemata ja ootamatult, põlv läks nõrgaks. Ega ma tegelikult teist korda enam vaadanudki, kuidagi mõttetu tundus muljet ära rikkuda. :D No pärispõhjus oli ilmselt see näljase ja prae asi ikka. Ja no see, et ma oleks vist püksi pissinud, võttis igasuguse kerekontrolli ära, teate küll mind, ma ei oska poolikult tunda asju. :D Vahtisin siis mujale, nagu mul ikka kombeks, aga pärast kodu poole minnes oli kuidagi nii hea tuju vastupidiselt igasugustele loogikaseadustele.


Arctic Monkeys Do I Wanna Know.

Kuulan seda laulu juba kahekümnendat korda vist, mõnusalt hüpnootiline. Ja tekstis kirjeldatav on kah elu jooksul korduvalt läbituntud. Ära anna alla, kui oled ära tulnud, siis põhjusega. ;) Eriti kui öine igatsus on... öös on asju, just nagu laulus ütleb, mida päeval vahel olemaski pole. Öösel on kõik palju haavatavamad.
Või ehk oled ilgelt loll olnud ja peaksid just jooksma nii kuis jalad võtavad ja jalge ette viskuma. :) Kust mina tean, mul on endalgi körtlipärtli või-mis-see-oligi käärud sassis.

"All night long." Kui see väljend lauludes või kirjutatult kuskil on, siis paljude silmad klaasistuvad unistavalt (keeravad kuskile sissepoole vaatama,) kõhupõhjas tõmbub erutavalt jahedaks ja tekib vastupandamatu romantiline/seiklusi igatsev reaktsioon. Mul samamoodi.
Ehkki tegelikult ei viitsi ma enam midagi öö läbi teha, ühtegi tegevust, ma isegi ei maga tervet ööd.
Samamoodi lollakalt mõjub mulle sõna "fire." Küllap olen kuskil maosügavuses püromaan.


Deap Vally Baby I Call Hell

Why do men have nipples.
Mis krdi küsimus see selline on. Huvitav, missugused on meeste ülakehad küsija ideaalmaailmas? :D Päriselt. Siledalt torujad? Kuidas saaks mehe kenamaks teha? On see üldse võimalik? :D
Ma olen hetkel väga pro-men, nad on kõik väga kaunid ja graatsilised. :D Mingi lollakas kuuseis vist, uksepakkudel kummardan sügavalt, et sarved ära mahuks.
Isegi Charlie Hunnam tundus eilses filmis väga ligitõmbav, ehkki ta muidu mu jaoks natuke liiga lihasemägi on, albeit üsna nummi. Tal on see kõnnak selline... põnev. Et ei tea iial, kas on maani purjus või lihtsalt kõva..ee.. sõna. :D Hmmm.. miks meenutab sõna "lihasemägi" mulle rebast? Täitsa ohmu.

Enivei.

Eile öösel olin aknal tavapärasel huultetorutamisel ja kuna kell oli juba miljon nagu ikka, (praegu ka just vandusin, kell on märkamatult üle kolme lipsanud, ja tegelikult üritaks hommikul normaalsel ajal tõusta..) olid tuled väljas juba kustutatud ja kõik oli marupime. Varjud olid veel tumedamad kui muidu ja maja vari oli poolviltu üle majaesise muruplatsi. Vaatasin seda varju-veeltumedamavarju äärt ja järsku hakkas tunduma, et katusel seisaks nagu väga pikad inimesed.
Järgmisel päeval, kui Joosepiga voodil lösutasime, tuli meelde. "Mõtle, kui väljas akna taga seisaks järsku Enderman ja vaataks hiilgavate silmadega sulle otsa? Sirutaks oma pika käe läbi akna, võtaks sul südamebloki rinnust välja või rööviks su hinge ja kaoks sama ootamatult ja hääletult.." (efekti mõttes lisasin ühe tõmbluse ja jäin siis, keel suust väljas, lamama.)
Joosep oli hetke vait, vaatas kahtlustaval pilgul akna poole ja siis vihastas: "Stop scaring me!"
:D Scarring kids for life - every parent's secret mission.

Joosep räägibki viimasel ajal koguaeg inglise keeles, mine võta kinni.. ja pista ninna. Aga küllap see hea on, praegu ta ei põe veel, leelotab valju häälega erinevaid sõnu hääldada ja ei vihasta, kui ma mõnda grammarivärki parandan. (Kuigi tuleb öelda, et ta teeb üllatavalt vähe vigu.. eriti kui mõelda, et ta pole seda ju üldse õppinud. Ehk peaks selle ette võtma väheke tõsisemalt.. aga mis tal siis koolis teha on hiljem, magab tunnis nagu mina omal ajal. :) )
Minecraft on ka üks põhimehi (sealt ka Enderman, guugelda, täiega skeeri tegelane,) Saksamaalt küllatulnud sugulane laadis selle talle arvutisse (kui ma tööl olin :D ) ja nüüd ei tehta midagi muud, kui nikerdatakse kõikvõimalikku ehitada. Väga tore muidugi, mul on juba terve hunnik päris khuule maju, millegipärast ehitab ta kõik asjad mulle. Täna tulin koju ja ta näitas uhkelt, et kõik majad on lagedeni raamaturiiuleid täis topitud, sest mulle meeldivad ju raamatud. :D Väga nummi.
Ma ise olen rohkem kaevuritüüpi, lähen oma väikse kirkaga ja kopsin kiviblokke väga süstemaatiliselt (no mulle meeldib vähemalt nii mõelda, tegelikkuses pole mul mingit suunataju seal (ega kuskil mujal,)) ise mõeldes, et no natuke veel... ehk on just selle järgmise kivi sees miskit põnevat... ja siis vaatan et oih, millal juba õhtu saabus?!

Haha, täna öösel nägin unes (muu ogara seas,) kuidas mu ema hüüdis ukse peal heleda ja nõudliku häälega ühe kohaliku N-tähega algava bändi lauljat nimepidi. Too tuligi, ja ema pani ta tube koristama. :D Mul oli nii häbi. :D
Ärgates rääkisin emale ka, tema küsib, et kas ma tunnen seda lauljat või. Mina: "Ei, täitsa võõras noh, mina ei tea, kust see uni tuli."
Ema mõtlikult kaugusesse vaadates (oli suisa kuulda, kuidas hammasrattad kriginal liikuma läksid): "Hmmm... aga äkki ta ongi siis väga hea koristaja.."
:D Have no fear, bändimehed everywhere, ma ei öelnud talle nime. :D Ahahaha, muidu lähebki püüdma.

Noh ja lõppu panen siis ühe.. jupi. :) Kahju jälle, et üle ei jõua lugeda, aga kell on juba pool neli ja homme tööpäev.

Late at night, smoking on the kitchen window. Looking at the lantern by the road, little bugs flying frantically around it, as if their sole purpose in life is to reach the light. They almost seem to catch fire when they get too close. Suddenly I'm sad my camera's zoom is so inadequate, I could almost swear that they are in fact tiny dragons, taking turns breathing fire towards the invincible enemy..