Ma tulin koju ja mu taga trollis istus üks vanapaar, sellised soliidsed, kenasti riides ja jutu järgi oli ka aru kohe saada, et haritud ja laia silmaringiga, arutasid, et kuhu sööma peaks minema, et mingi uus söögikoht jäi linnast meelde.
Ja siis nad hakkasid väga viisakalt ja mõõdetult vaidlema nagu inimesed, kes on sada aastat koos olnud ja teavad teineteise vigu, ja aktsepteerivad neid tegelikult.
Naine: mis sa seal tegid nii kaua.
Mees: ma otsisin oma mütsi.
Naine: ma võtsin su mütsi ju kaasa.
Mees: nojaa, ma ei näinud, et sa võtsid ja jäin otsima, kõik kohad otsisin läbi.
Naine: ma ju ütlesin sulle, et võtan, sa ei kuule lihtsalt.
Mees: ei märganud jah, et võtsid.
Naine: ma ootasin sind nii kaua seal all.
Mees: ma tean, aga ma ju otsisin mütsi.
Naine: no ega sel vahet ei olegi, mul polnud saapaid jalas. pidin niikuinii tagasi tulema.
Mees: jah, kui sa üles tagasi tulid, siis ma nägin küll oma mütsi su käes.
Naine: miks sa siis kohe alla ei võinud tulla?
Mees: ma ei tahtnud ilma mütsita tulla. Jätame nüüd selle jutu.
Naine: oled ikka küll.
Mees: ärme enam räägi sellest, vaata kui ilus tulepüramiid sinna on ehitatud, nii ilus.
Naine: ei ole.
:D
Nad ajasid mind nii naerma, terve tee rääkisid hästi lahedalt, see vaidlus oli ainult üks hetk. :D Niisuguse kaaslase peakski endale leidma vanaduspõlveks, kellega juttu koguaeg jagub, kellega on huvitav. :D
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment