Kakukese 25-s tund

Nägin unes, et läksin prillipoodi ja nõudsin kategooriliselt, et mulle tehtaks täpselt samasugused prillid nagu mul enne olid! Ja osutasin mingitele eriti kummalistele helesiniste kivikestega laubakroonprillidele. Nägid välja nagu prillid, mille külge on tiaara keevitatud. :D Aga ilusad sellised.
Tegelikult läksime Mar-iga poodi ja valisime mingisugused, mis mu praeguste sarnased on. Ega ma ei mäletagi enam, millised nad välja nägid, aga savi. Ise ei näe ju ka peeglist, kui pärisprille ees pole, siis on kõik meeldiv udu. Täna õhtul lähen järele neile, eks siis näis. Vähemalt püsivad pea küljes ja otse ja ma ei pea neid koguaeg kergitama. Ma loodan.
Ahahaha, mis meenus, proovisin eri prille ja vaatan järjest Mar-i poole, et kuidas see on, ja kuidas see... ja Mar vaatab ja küsib, et "kuule, kas sul pea on lopergune või?" :D
JAH, noh. :D

Igatahes, leidsime ühed enampvähemp justkui sobivad. Järgmisel päeval käisin ja maksin ära ja tellisin ("Te ju tahate veelkord prille proovida ka?" -eh.. noh, no anna siia, hea küll.) ja lasin silmaarstil endale sügavalt silma vaadata. Silmaarst oli mees. Meesarstid on nii toredad, rahustavad sellised. Või siis ehk on neil see tüüpiline mehelik hirm, et naine muutub iga asja peale hüsteeriliseks ja hakkab nutma või karjuma ja nad lihtsalt üritavad seda "paratamatust" paaniliselt ära hoida. :D
Seletas mulle kõik asjad lahti, ehkki mulle oleks piisanud ka lihtsalt paberist ja kolmest lausest. Mul oli tegelikult marukiire, tööajast käisin ju, ja asendaja ei teadnud suurt millestki midagi. :)
Aga arstionul olid kenad käed. Ega tal endalgi miskit viga olnud, ma lihtsalt kaldun endiselt suure hooga heledamate meeste poole. Või noh... olen avatud variantidele, juhul kui... variandid sobivad on. :D
Ainult et komplimentide tegemist peavad Eesti mehed veel õppima... ütles mulle, et mul on "normaalsed silmad." :D "Ilusad" on see sõna, "ilusad!" :D

Muide, kummaline, et pärast seda, kui ma laiskusest enam silmi ei viitsinud värvida ja seetõttu huulepulga kasuks otsustasin (mitte silmade värvimiseks siis, eks :D ), märkavad mind palju rohkemad mehed. Nüüd kavatsen proovida, mis siis juhtub, kui suu ümber veel ring ka joonistada. Keegi tuleb suudlema, raudselt. :D
Naljakas jah, mismoodi tähelepanu suunatakse. Naistele peab mingeid ümbernurgavihjeid tegema, mehe jaoks peab suure punase ringi ümber joonistama ja noole ka juurde igaks juhuks. Paned nabani dekolteega särgi ja vöö seelikuks ja mees ei saa ise ka aru, miks just see naine kuidagi kenam tundub...
Meestest veel niipalju, et tee või tina, aga mulle ei meeldi vene mehed. Kindlasti on neid normaalseid ka kuskil (mõnda olen näinud ka), aga millegipärast olen oma pika ja pideva elu jooksul enamasti kohanud just selliseid... äkilisi kaabakaid, kel rusikad käivad ees ja aju lohiseb järel. Praegu just nägin siin õue peal... kaks tshikki läksid mööda teed, üks oli jummala jommis, hästi noor selline, kakerdas ühest teeäärest teise, ja teine oli kaine. Vastu astus neile vene mees. Teate küll, üks neist vene meestest, kelle rahvusest juba kaugelt aru saab. Ja jommis tshikk kakerdas talle vastu ja sai juba mööda tast, aga siis kaotas tasakaalu veits ja hakkas tema selja tagant teisele poole teed minema suure hooga, ja ta käsi riivas onklit. Tõesti riivas ainult, ma just jälgisin ju. Ja see keeras ringi ja lõi teda ja haaras siis tal õlgadest ja tõukas täie hooga, nii et tüdruk kukkus selili. Ja sõbranna astus ruttu ligi, et wtf sa teed, mees?! Ja see onkel oleks talle ka vist kallale läinud, näha oli, et kangesti oleks tahtnud, tõstis juba rusikagi. Rusika, saad aru. Aga kell on krdi kolm päeval, valge, kesklinn. Tundus, et see oli ainus asi, mis teda takistas. Ma ei taha mõeldagi, mis sellest vaesest jommis plikast oleks siis saanud, kui ta selle tüübiga kuskil pimedamal ajal üksi oleks kokku sattunud. :(
On ikka faking värdjaid olemas, aru ma ei saa.
Selliste meeste puhul loodan ma siiralt, et ta sõidab kuskil vastu puud ja sureb, enne kui endale pere jõuab luua. Ah kui inetu minust. Noo.. ma loodan, et kuskil polegi nii rumalaid naisi, kes temasugust tahaks. Või et see loll naine oleks vähemalt sigimatu. :(
Rumalate inimeste puhul on lapsed alati need, kes kannatavad. Noh... tarkade inimeste puhul ka tegelikult.
Ja kui ma juba mölisema hakkasin, siis sõbrannale annaks ka piki pead, laseb teisel niimoodi kakerdada. Hoidku käe alt kinni ja viigu koju. Sõprade eest hoolitsetakse, dämmit.

Joosep ütles muide täna mulle, et ma pidavat rääkima nagu mees ja mu käed pidavat ka sama karvased olema. :D
Ja veel ütles, et ta ei tea, kas Oliver on Rasmuse õde või vend. Ma küsisin, et missssmõttes ei tea?! Tema: "No ma ei tea, kas ta on noorem või vanem."
Mnjah. :D Üllatusi igal sammul. Mul on kah seega kolm õde. :P Ja mina olen nende suur vend. Hell, ma olengi see Big Brother, kellest paranoikud räägivad. :D

Semu S-iga rääkisime üksöö sõprusest, ja kuidas sõpradega on niipalju lihtsam. Sõber annab kõikvõimalikku jura andeks, sest ta teab sind. Ta ei solvu, kui kirjutad või ütled midagi, mida on võimalik ka kuidagi valesti mõista. Ta teab, et sa ei mõtleks paha. Ja see on võrratu. :) Usaldus on üks pagana hea asi.
Sõber ei vaja selgitamist, kui sa ütled, et vaagisid asja nii- ja naapidi ja otsustasid midagi, siis ta ei kahtle sinus. Uute inimeste puhul häiribki mind pahatihti see, et nad arvavad, et ma olen napakas. :D No eks mu käitumine aitab üldjuhul kaasa, ma ei suuda/tahagi koguaeg mõistlik olla. :)
Ja eriti pralledel, ofkoors, kus tavaliselt uusi inimesi kohatakse. Näiteks käisin peol, eks. Ja ma ei tundnud seal kedagi. Pole aimugi, kas need ülejäänud inimesed tundsid kõik üksteist, aga õhkkond oli veidi selline... noh.. ettevaatlik. :) Ja mul tekib sellistes olukordades sama kiiks, mis kunagi uude kooli minnes. Seal oli klass täielikult killustunud, olid sporditshikid ja peotshikid ja nohkarid ja nii edasi. Mis oli mu jaoks täiesti vastuvõetamatu, loomulikult. :D Mistõttu hakkasin nö. klouniks. Tegin lollusi ja nalju ja naer ju lähendab inimesi, eks. :) Kui sealt koolist lahkusin, siis polnudki vist mingeid gruppe järele jäänud, vähemalt suhtlesid siis kõik omavahel vabalt. Oleme sõbrad, ju nõu. Mulle meeldib see, kui kõik on semud.

(Semulaul, ma ei suuda sellest naisest kuidagi mööda vaadata, ta on nii... põnev.)



Välja arvatud siis, kui kakuke mängu tuleb. :D Haa, see on uus osa minust, mille olemasolust ma teadlikki polnud. Vähemalt ei teadnud ma, et kakuke NII suur osa minust on. Igatahes... linnas mingi nokastanud meesterahvas tuli midagi küsima, ütlesin, et ooo, mul on väga kiire ja tormasin minema, õnneks oli roheline tuli ja sain kohe üle tee minna. Pool tundi hiljem poes vaatas keegi noormees ja naeratas ja tahtis vist rääkima tulla, ja see idee pani mu kohe kiirelt uksest välja jooksma ja trollile tormama. Seisin ostudega trollis ja vaatasin, kuidas noormees poe ees otsivalt ringi vaatas ja ohkasin kergendatult. Ja siis sain aru, kui ogar ma olen. Nagu päriselt.
Igatahes olen end nüüd jälginud ja võin päris ausalt öelda, et ma olengi kakuke. Kõigi eest veeren minema! Või noh, kuni siga tuleb ja joonelt ilma keerutamata kohe nahka pistab. :D
Netis isegi... tuleb keegi mees rääkima, ja ma panen kohe mingi pirni, mis ta ära ajab. :D Täitsa tobe, isegi, kui ma ei ürita pirni panna, see ikka lendab kuskilt tagavasakulttaskust välja ja tabab kümnesse. :D Masendav.
Huvitav, miks ma nii käitun. Mingi põhjus peab ju olema. Ses suhtes, et mul tekib täielik paanika, ma pean põgenema, kui keegi flirdib või pisutki huvitatuks muutub. :D
Ja ei, ma ei tee üldse nalja, nagu enamasti arvatakse. Tõeline seesmine paanika tekib, ma ei oska suhtuda ega käituda ja... siis arvangi, et targem on lihtsalt ära joosta. :D

Hetkel ongi mu elus aktuaalne küsimus, kuidas MITTE tagurpidikäiku sisse panna liiga vara. Tahaks ennetada halba õnne ja öelda, et ma tegelt ei tahagi midagi. :D Ju nõu.
Igaks juhuks. Siis ei tunne end pärast nii nirusti. Ja teinepool ka mitte.
Hmm. Ehk olengi seepärast selline kakuke?
Või ehk on Mar-il õigus ja ma pole lihtsalt seda õiget meest veel leidnud. Või pole see õige mees ise veel end leidnud. :D

Ehk nagu meil ST-ga vestluses välja tuli...

L says: miks ta ei võiks mingi torumees olla
ST says: jajah, aga mitut torumeest sa tunned
L says: :D kahjuks mitte ühtegi. hädasti oleks vaja küll :D
ST says: no näed
kui sulle oleks ette nähtud torumees, siis sa oleks...
no mul ei tulegi pähe
L says: ma oleks siis toru

--

Ehkki see tekitab küsimuse, et misasi ma siis praegu olen, ja KES mulle sobiv mees olema peaks? :D

--
L says: mehed näevad mind kui klompi bussipingil, põhjust, miks nad istuda ei saa.
Margit says: no mõned mehed on tropid.
L says: no tropp ja klomp sobiks ju hästi

--
Kopin siia ühe targa mõtte ka. (Ma ei vaevu enam teemasid eriti siduma, ma kirjutan selle ühe blogiposti mingi... miljoni päeva jooksul kokku.)
Keegi ei jaksa koguaeg tugev olla. Ükskord mingi vanatädi kuskil ütles, kui tema abielu üüratu pikkuse saladuse kohta küsiti, et "teate, meil vedas, meil ei tekkinud kunagi ühel ja samal ajal käegalöömise tunnet."
:) Kõigil on raskemaid aegu, aga küll siis semud astuvad kõrvale ja on selle vahepealse aja ise tugevad ja veavad üritust ise edasi. :)

--
Muuseas... kas te pole täheldanud - pead pestes howcome, et alles teisel korral vahutama hakkab? Meelega tehtud või. Iga kord pean ühe korra lihtsalt juuksed shampooniseks tegema, siis maha loputama kõik ja alles teisel korral hakkab shampoon vahutama. Totaalne raiskamine.
Ahaha, muide, meenus, tuttaval oli fb-s nali: Mõni ime, et mu lisakilod kuidagi ära ei taha kaduda, pesen pead ju shampooniga, millele on kirjutatud, et lisab kohevust ja volüümi... Seda läheb ju dushi all alati keha peale ka! Nüüdsest hakkan end Fairy'ga pesema, see eemaldab tõrksaimadki rasvad.
Hea plaan! :)
Mind üritati täna vallutada. Või hõivata. :D Tulin läbi pargi, tuulehoog tõi lehtedest rabinal peotäie vihmatilku pähe, nagu ikka. Üks kukkus prillide ja näo vahele ja hakkas mööda nina üles ronima. Pagana põrrrrnikad. :D
Pärast oli tükk aega paranoia, muudkui kobasin oma juustes. Trollikaaslased vist arvasid, et mul on äsjaostetud parukas, pidevalt sätib. :D

Deem, nende uute prillidega on samuti see häda, et ma üritan neid koguaeg vanast harjumusest kergitada. Täna isegi panin ette nad, enne seisid niisama kapi peal. :D Mul on uute asjadega harjumiseks aega vaja. Joosepile näitasin, ta hakkas karjuma, et pane vanad tagasi, sul on nende uutega nii suured silmad! :D Ei tea, kas sinna ehitati mingid luubid sisse või? :D Peaks küll sarnaste klaasidega olema, ainult üks väike silinder lisati. Või ehk on nad lihtsalt puhtad? :D
Tegumood on küll veidi teistsugune, küllap seepärast tundub nii. (Käisin uurimas. :D)
Eks siis vaatame, kas reedel hakatakse mu poole pöörduma kasutades sõna "öökullionu." Kui jaa, siis lähen teen prillipoes lamenti. :D
O_O

Ütlesin täna Mustamäel kõva, selge häälega: "Tere, vares."
:D Ise ehmatasin ka ja vaatasin ringi, et ega keegi ei kuulnud. Aga no... keerasin ümber nurga ja voila, vares, pidin ju midagi ütlema. :D
Ah, mis õnneseen õues praegu ringi kõnnib, teeb suitsu. Tahaks ka. Ehkki ma ei saa aru, kuidas ta külili ei kuku. Mul hakkab momentaalselt pea ringi käima, kui suitsu teen. :D

On the Temperance card, the student stands with one foot on land and the other in the water. Two vessels of liquid are mixed as the Sun rises up over the mountains on a path that begins with the sacred water. As the initiate of Temperance, you strive toward a goal above financial or emotional fulfillment. You're looking for the alchemy of happiness by removing yourself from the equation and focusing on others as parents do with a child.

Ei taha veel end remove'ida. :P Lükkan hirmu edasi.
Näen südameid jälle. Puusüda ja lehesüda ja ükspäev oli päris punane (vist sametist) süda mu teel. Asfaldil. Aga jätsin ta sinna, et ta saaks teistel ka tuju paremaks teha.

Sügise alguse puhul toimus mus tavaline füüsiline muutus, ehk põlv läks peesse. Kõnnak muutus veits kummaliseks, aga saan üldiselt hakkama. (I sünnale minnes oli hea, liipasin kohale ja siis juhatati mind mingi kilomeetrise keldritrepi juurde. :D Muidugi jommis peaga hiljem üles-alla laaberdades murdsin põlve lihtsalt krõnksti lahti, nii et praegu on täitsa enampvähemp juba.)

L says:
pidin täna sepe tööle kaasa võtma, aga hommikul läksin emale kurtma, et ta ei ärka kuidagi, et ma ei saa sinna voodisse ronida, et temani ulatada, sest põlv ei paindu ja ema ütles et sepe oli eile juba kaubelnud talt lubaduse välja, et ta saab koju jääda.
mulle ei öelnud keegi, mul oli kott juba vahetusjalanõusid täis topitud.
eile nõudis mult et ma talle eduard vilde raamatu annaks. nii ütleski.
ta tahab lugeda
tal on kõik semud
eduard vilde nime ütleb ka nagu see oleks keegi lasteaiakaaslane
mar says:
:D lahe poiss
L says:
nagu ükskord tänaval kui ta jäi üht meest vaatama ja siis ütles mulle naerdes, et see mees on ju nagu peeter. ma küsin et mis peeter. sepe: peeter oja!
nagu oleks see kõige loogilisem asi. peeter noh
mar says:
:D
L says:
eile just mõtlesin suitsu tehes, et ta võiks hakata mu telefonikõnesid vastu võtma. ma tahaks näha, kuidas telefonimüüjad ta raudsest haardest end välja kisuvad, et toru ära panna ja põgeneda
ideaalsete klotsilinnade ja pepukarvade maailmast
mar says:
:D hea mõte

--
L says:
mul arvuti kirjutas arvutis kuupäevaks 24 september
automaatselt. kõigil arvetel on 24 sept peal
mar says:
homme on 24
L says:
miks peaks üks arvuti nii tegema. oleks siis et paneks mingi totaalselt vale kuupäeva, aga üks päev edasi, mis mõtet sel on
mar says:
esimest korda kuulen
L says:
eile on 23 september kuupäevaks pannud
aga bossil oli õige kuupäev. lihtsalt 22 sept kadus nagu vahelt ära.
ja kuupäeva lööb automaatselt, mina seda ei löö sisse
:D kaduneljapäev kadus ära. loogiline

--
L says:
otsin emale tööd just. ja ma ei saa aru, miks nad ei või teha mitu valikuvõimalust. et sa saad otsida korraga nii koha kui ala järgi.
või kirjutada rohkem inffi ühele reale. praegu vaatan, tallinn, firma nimi lendav liblikas, aga wtf see teeb või millega tegeleb, no idea.
ja siis klikin mitu korda, et saada teada, et nad otsivad kelnerit
mar says:
:D
L says:
pean ikka jumalaks hakkama, ja asjad korda tegema, krt
mar says:
tee seda palun

Joosepi mängumaailmas olen ma ka jumal, kui mingi jama on, siis tulevad autod/karud/batmanid mu juurde, et "küsime jumalalt." :)
Ahaha, muide, need ülejäänud raha-lastele allkirjalehed jäid Joosepile joonistamiseks, eks. Ja vaatasin täna hommikul, ühele oli peale kirjutatud sinna nime-aadressi kohale:
BATMAN
SÕPRUSE PST 2**-17

Praegu vaatan Van Helsingit ja deem, kui vale mehe nad Draculaks panid. Ma koguaeg ootan, et ta laulma ja tantsima hakkab, no ei ole kuskilt otsast kuri või õudne. Jackmani kuulus ma-olen-väga-intensiivne nägu tuleb ka ainult vahel ette, ülejäänud ajal ta justkui seisab ja ootab paparazzosid. :) Aga temaatika on übernummi, ma armastan igasugu üleloomulikku ja vanaaegset staffi. Ja see peegli ees tantsimise koht ballisaalis on ka überkhuul. Ent vampiiril peaks ikka mingit pagana seksapiili ka olema, mitte et vaatad ja mõtled samal ajal, et mis kaalikal ja naeril vahet on.
Aaa, jaa, seda mõtlesin ka, et kui sul on kaasas sada nuia-vaia-vibu ja püssi ja sa jooksed mööda metsi... kas on siis mõtekas sellist suurt mantlit selga panna? Kui ma peaks kiiruga kuskilt taskust miskit leidma, ma takerduks ikka lootusetult hõlmadesse. :D

Loogiliselt jätkan sellega, et vaatasin ükspäev, mis sõnu guugeldades on inimesed mu blogisse sattunud, esikohal oli konkurentsitult "tõmmuriisikas." :D Ahaha. Vaesed seenehuvilised... oleks ma siis seentest rääkinud, aga ma ütlesin ainult, et ühel vanatädil oli roheline barett. :D

Täna on mingi 5 päev. Just lugesin raha üle, mul on 5,55 euri. Ja mu prillitellimuse number on 55.

Ehh, krt, nägin neid prügikastikolle just, kes mu akna juurde põõsasse endale pesa on teinud. Alguses ajas ikka vihale küll, ses suhtes, et lähed aknale, oma aknale, ja hirm on, sest põõsad liiguvad ja rögisevad. Krt teab, kes need seal olla võivad. Aga nüüd nägin. Kaks pisikest vanameest, rääkisid omavahel juttu, kui raginal põõsasse sukeldusid. Süda jookseb verd, nii tahaks kuidagi... viiks neile võileibu ja teed termosega või oma vanu kampsuneid või.. tekke, et külm ei oleks... või midagi. Aga... siis vist ei saakski enam aknal suitsu tegemas käia, äkki tuleks juttu rääkima, ja ma ei taha juttu rääkida.
Jutud on jamad. Mul on sõnadest kõrini.

(Täna neid pole, kusjuures, aga viin vist nüüd lõpuks oma kevadisest suurpuhastusest meelega seks puhuks kõrvalepandud kampsunid nüüd lõpuks kastiga prügikastiäärele, ehk on sellestki mingit abi.)

L says:
ma nägin unes, et sain k-ga linnas kokku ja ta ütles et oh, L, sa PEAD muga kaasa tulema, tahan sulle kedagi tutvustada.
ja läksime mingisse rokibaari või siuksesse... nagu tapper, kuhu on lauad pandud :D
mar says:
noo?
L says:
ja siis ootasime ja ta keeldus ütlemast, et kes või mis, aga ütles, et sa ei usu iial! :D lappasin ise seal oodates mingit kaustikut, ja k ütleb et anna oma raamatut lugeda, kas said valmis juba. ja ma ei tahtnud anda, küsisin vastu et kas sa mirabiilia sarja tead muidu, seal on jumala häid raamatuid :D (ilgelt hea vangerdus, eks :D )
ja siis tema läks kuskile taharuumi riideid vahetama ja ma mõtlesin et vaatan ka moepärast peeglisse, et otse töölt ju tulin... tööriietega. ja siis lähen koridori poole, kus oli peegel. mul oli seljas valge pluus ja valged lohvakad püksid, ja oranzh vest :D (Ehk ma töötasin arst-teetöölisena või midagi :D )
ja siis tuli k mulle vastu ja tal oli tüllist kleit seljas, siuke puhvis varrukatega ja allosaga, nagu isetehtud, litreid täiskleebitud ja liimine veel siitsealt, vildikaga oli ka joonistatud äärtele. :D
ja siis ma ärkasin üles ja ei saanudki teada, kellega ta mind tuttavaks tahtis teha.
aga jumal tänatud, ütlen ma. kostüüme arvestades XD

Ehhh, ma istusin just mingi tund aega, rätikuturban peas, ja ootasin juuste kuivamist. Way to go.

mar says:
ma vïbolla sinna tulen teiega, vaatame kuidas ajaliselt jüan
õuan
j
L says:
juan
don
:D
mar says:
:D

Katkine hunt

Oh pee, kui lahe video. Kuulan ta Youtube'i mixi, niiiii khuul naine. :) Ma peaks vist ikka Norrasse minema, ehk seal ootab mind miskit. Kuidagi selline tunne on, et sealsed inimesed on mulle armsad. Vabad ja heatahtlikud ja.. Enivei, video:



Nagu K2 ütles, "muuda midagi, et muutus saaks sinu juurde tulla." Täitsa õige, eks. Ma siis tegin ühe ebaviisaka lükke, mis mu elu pisut helgemaks teeb. Loodetavasti ei ole see inimene solvunud... me oleme lihtsalt liiiiiga erinevad ja ma ei tundnud end omaenese arvutis enam koduselt. Ma ei taha viha ja hukkamõistu ja ärapanemist oma ellu.
Küllap on ta liignoor või kogenematu veel, noored kipuvad mustvalgeid hinnanguid panema kõigele, küsimata või analüüsimata, miks miski toimub. Kui MINA põhjuseid ei leia, siis ei tähenda see ju, et põhjuseid polegi. Eriarvamusi on maailm täis, aga... see "ütlemine" lihtsalt väsitas niiii meeletult. Mõtlesin, et ehk inimesel on mured ja... no ikka juhtub, et pannakse kohe vihaga paika asjad, aga siis toimus ta elus midagi ilusat ja ta on ikka samasugune. Peaks ju ometi olema armastust ja headust täis... aga ju ta hoiab seda ainult omadele. Võib ju nii ka, igaühel omad meetodid.

Ise olin ka täna kuri, nägin tööaknast narkarit jälle. Täiesti normaalses rõivis mees, vihmavarju ja kotiga, ja siis läks lihtsalt majaseina äärde ja kükitas, pannes käe jala alt läbi, ju siis polnud millegagi kinni siduda, eks. Ja süstis end. Lasteaia hoov kümne meetri kaugusel, vabas vaateväljas. Üritasin mööda vaadata, seal varemgi narkareid nähtud. Aga siis ta kükkis seal päris pikalt, ja siis tõusis püsti. Mõtlesin, et tõmbab uttu. (No pun intended, tahtsin algul "laskis jalga" kirjutada, aga see kah... ei sobi nagu.) Ent tema kükitas uuesti, üle teise käe, ja hakkas teise käsivarde ka süstima. Siis helistasin politseisse. Ise teadsin küll, et mitte kui midagi ei juhtu, mida nad temaga ikka teha saavad, eks. Telefonitädi uuris küll innukalt, et kus ja mis, küsis kirjeldust ja puha... aga kuni tööpäeva lõpuni ei näinud ma mitte ühtegi patrullautot. Ohjah, eks ta ole. Aga õudne on mõelda, et selline tüüp läheb nüüd, süstlad kotis, bussi või trolli trügima. :(

Huvitav, kas mina ka kunagi nii ummikusse omadega satun? Igaüks ju eksib vahel... mõni eksimus on lihtsalt valem ja saatuslikum kui teine. Raske on hukka mõista, kui oled läbi elanud nii palju ja endal on õnneks läinud.
Õnn on läinud.

Täna oli lasteaias jalkatrenni näidis. Jube hea reklaam, kas sa ei leia. :)
Joosepile ka meeldis, muidugi. Treeneriteks kaks meest. Misjärel ma nentisin omaette, et pean kuskilt selle raha ikka kokku kraapima, siis on Joosepil vähemalt mingitki meesautoriteeti elus. Mingitki kokkupuudet isaste inimestega.

Joosep vaatas uudistest lambakarja maha murdnud huntide lugu, alguses lubas nad kõik maha lüüa, siis meenus talle, et mulle hundid meeldivad: "Ma ütleks neile huntidele, et nad teeks nunnut nägu inimestele, siis nad annavad neile kanakonte või midagi."
Ehh. Pean talle veel hundi hingeelust rääkima. Hunt, kes kanakonte kerjab, on poolik hunt. Katkine. Murtud hingega.
Kuigi... eks hunte on ka kindlasti igasuguseid. Mõned leplikumad ja rahulikumad kui teised.

Vanaemale ütles ta täna, et "mis sa küsid nii lolle küsimusi, purjus oled või." Vanaema solvus hirmsasti. Eks tõde on kõige raskem kuulda.
Kurb, et Joosep ka juba aru saab neist asjust. Nagu mina, üsna väiksena juba tabasin ära, et kui inimeste silmad läigivad imelikult, siis võib neilt midaiganes välja pressida. :) Ma nõudsin, et mulle muinasjutte loetaks. Ja siis terve peoseltskond käis kordamööda mulle lugemas, ilmselt vastavalt jommijäämisastmele. Ühtlasi poetati kogemata igasugu elutarkusi ja puistati südant. Põnev. Oli siis. Nüüd enam ei ole. Nüüd tundub nagu oleks mind üksinda jäetud kurja kainusesse. Mitte et mul purjakil peagagi väga lõbus oleks. :) Aga tundumisi ei saa ise kontrollida.
Mistakes are proof that you are trying. (Leidsin just netist sellise lause ja tegi tuju heaks. :) Seda ma pidingi kuulma.)

Kahju ju veidi on, aga mõtlen aina rohkem selle blogi kinnipanekule. Kaks-kolm sõbrantsi ehk käivad lugemas veel, ja ülejäänusid ei huvita enivei. :) Sõbrantsid ehk helistavad siis hoopis, ja küsivad, et noh, kuidas käbarad käivad.
Ütlen niigi koguaeg asju, mida ei tohiks kõva häälega öelda. Ja siis on kõigil ebamugav. :)
Ehk hakkan remonti tegema. Kuigi raha pole. Alustan vähemalt. :) Vaatasin ükspäev, et pean kiiresti pildistama neid katkiseid ja värvipuistavaid seinu, sest mu lemmikud hakkavad kaduma. Ajahammas sööb ära mu kempsukoerad. Meil on voodi kõrval ka üks oksendav koer. :) Moodustus sellest tapeedist, mille Joosep pisikesena seinast maha kiskus.
Koerad välja. :) Südamest ka. Ah, kuidas koerad mulle meeldivad. :) Oskad mu ridu lugeda või jaa? :) Eelmainit' pilte mu peast leiad ju küll. Eh, järjekordne kokkusattumus.
Näe, koeravideo ka. Muusika pole küll minu maitse, aga...



Pffft. Tegelikult ma võitlen siin, et mitte kustutada kõiki neid asju, mis ma eales olen kirjutanud ta kohta. Kogu mu avameelsuse kohta on mul hirmprivaatne süda.
God, lend me your balls. Ei ole üldse ju tunne nagu seisaks paljalt tänavanurgal, roos hambus, ja vaataks, kuidas kõik kohmetult mööda lähevad.
Mu esialgne, eilekirjutatud variant sellest blogipostitusest oli selline:

"forget it. i never opened up. didn't happen.
not doing it again."

Ei oskagi öelda, kas astusin nüüd sammu edasi või tagasi. Aga noh... huu keerz, üksi ju tantsin. :) No wirries, people. I'll live.
Cheers.

NightSmoke

Õues on öö. Kas sügis on, või veel suvi? Meeleolu järgi võttes on sügis, siis kisun ma kassilikult omapäi asfaldile. Ma armastan seda uduvihmases linnaöös kontsadel kõndimist, kui mõtled omi mõtteid ja lihtsalt lähed ja sammud kajavad pimedusest vastu. Kahjuks on linnas teisigi inimesi. Teised inimesed ajavad asjad alati hirmkeeruliseks. Välja arvatud siis, kui nad su käevangus on ja sind taipavad. Aga selliseid ei kohta just eriti tihti.

--

Tulin tööle ja mingi noormees läks mu ees majja sisse. Keeras ust kinni panema ja märkas mind. Ja siis märkas veel üks kord. :) Hoidis mulle ust lahti ja mul oli isegi meeles naeratada. Väliselt siis. Tavaliselt ma naeratan ja ütlen: "Aitäh, kui armas Teist," sügavalt seesmiselt. Väliselt olen nagu vaikiv kivirahn. :D Igatahes... nii tore, kui on veel mehi, kelle silmad mind külla kutsuvad.

--



Zoofiilsete kalduvustega inimestel ei soovita seda videot vaadata. :)
Need lambapliksid on nii hotid, et võtaks isegi mõne ette, ausalt öeldes. Jumal tänatud, et ma mees ei ole, ütlen vist kaheksasajandat korda, ja mitte lambalembusest tingitult vaid.. nii palju on ilusaid naisi, täitsa ogar. Hundikoer-tshikk on muide totaalselt selle hundikoera nägu. :D Kui nii võib öelda... vist ei või.
Ja see muusika! Mis sel muusikal on, et nii sõltuvust tekitav on? Ma olen seda klippi mingi 20 korda vähemalt kedranud juba. :) Mõnus vedrukääksutamine, meenutab kunagisi naabreid. :)
No ja see tüüp, muidugi. Vastik paks ilaniit on seal alguses... aga vastikud asjad, nagu me teame, ongi tihtipeale.. ee.. põnevad. Köhh. Ma seda teist mõtet mu peas ei maini, see on liiga lõbus. :D Igatahes. Tüüp seletab nüüd elupäevade lõpuni inimestele, et ei, ma ei vaata lambaid. :)
Kas sa oleks julgenud seda rolli mängida? Tillukeses ärapanija-Eestis vist ei soovitaks.. :)

Hukkamõistmisest niipalju, et see on ülilihtne. Ma tundsin juba mitu kuud tagasi, et hakkan vajuma, mitu korda küsisin inimestelt nõu, mida teha, kuidas vältida. Ent enamasti hakatakse lihtsalt rääkima sellest, kui vale see on ja nii edasi. Selle asemel, et öelda, mida siis teha, et olukorda vältida. Kui inimene palub abi, siis ei taha ta, et tema kallal õiendama hakatakse, kuna ta nii rumal on. Seda teab ta ju isegi. Igatahes. Ma hakkasin suitsetama jälle. Ei ole üldse õnnelik selle üle, aga... ma loodan, et olen küllalt juurikas, et suuta uuesti maha jätta, kui vaja. St kui enam ei ole vaja suitsetada, et asendada eneselõikumist or sth. Ma ei kannata teadupärast verd, nii et seegi üritus oleks üsna huvitav tegelt. Aga tahan endale kuidagi... ära panna, ju nõu. Kättemaksuks, et ma nii loll olen. Siis olen veel lollim, lennult. Lammas. :D

Kahju, et mul pole kedagi sellist, nagu usa filmides AA-s on. Kedagi, kes ütleks, et pea veel veidike vastu, kohekohe juhtub vahelduseks midagi suurepärast. Naaaatukene veel oodata, ole tugev. Ma võin ju vastu rehmata, et ei usu, aga tegelikult elab mu sees lootusetu fantastikromantik, kes tahab kangesti kõike seda jura uskuda, mida keegi eales välja suudab mõelda. :)
Ehh. Enivei, praegu suitsen ainult öösiti, siis, kui laps magama on läinud. Köögiakna peal, st võimalikult kaugel magamistoast. Aga tunne on, nagu polekski kunagi vahet pidanud. Lootsin, et ajab vähemalt köhima või midagi...
Ööd on veel soojad, juba ütlesin, et tekib meeletu tahtmine minna ringi kõndima, nagu ma vanasti armastasin teha. Aga vanasti oli mul ka meeletult kõikvõimalikke sekeldusi öises linnas, nii et... vist ei maksa. Peab elus püsima. Ema olema.
On nii palju inimesi, kes mõtlevad, et emaks olemisest piisab. (Enamasti on need inimesed ise õnnelikus abielus. Justkui.) Ent ma ei ole ju ainult ema, ma olen veel naine ka. Kuivanud selline. Oh well, nevermind.

Mul on üks mees. Mõtlen ta peale ja süda paisub nagu popkorn mikrolaineahjus, ma tunnen seda füüsiliselt. Tuled lähevad põlema, kellukesed hakkavad helisema, päike tuleb pilve tagant välja.
Aga ma ei taha seda kõike, kui tema samal ajal vaikuses ja pimeduses on. Ma tahan meest, kes minule mõeldes samamoodi särab ja tiliseb. :D Ju nõu. Koos teeks tsirkust ja ilutulestikku.
Ma mõtlesin viis miljonit aastat (ehk kolm päeva,) kuidas ja mida siin üldse öelda. Kas anda võimalus näpuga näitamiseks. Kas panna kohe punkt (vägisi) või anda endale veel üks võimalus. Venitada veel pisut selle verevalamise ja südamerebimisega. Ja... ma unistan veidi veel.
Aga, tshikid, lepime kokku, et kui ma ära otsustan, siis on Üks jälle kujuteldavas õnnelikus abielus, ja me EI maini teda seekord enne, kui ma olen temast üle saanud. Ma rebin ennast tükkideks muidu ta peale mõeldes ja teades, et sel pole mingit pointi. Teist korda ma ei luba end eksitada ja tagasi meelitada. Pagan võtaks seda informatsiooni pealetungi. Kui tahad Hiina müüri lõhkuda, siis ütle mulle, et ta on seal teiselpool õnnetu ja et minu võimuses on seda muuta.
Olin juba enamvähem "paranenud" ju, ma isegi nägin teda alles suvel ja suutsin täitsa külmaks jääda...
Ja nüüd jälle. Keeraks nagu iseendale selja ja jalutaks minema. Ei suuda seda enam läbi teha.
:(
Nii pagana...
Aga iga kord, kui ma mõtlen, et ehk on meestel ka selliseid... mõistusevastaseid tundeid, mida nad endalegi seletada või õigustada ei oska ega tahagi, et ehk see on ikkagi kahesuunaline tänav siin... siis.. ta on siin blogiski käinud (iz why i love the flag counter thingy and travelling people), on end ära tundnud, ja... Ehk itsitab semudega koos mu hullu jutu üle, eksoleju. Naljakas tädi. Või veel õudsam, tunneb kaasa. :S
Juba mõte sellest võimalusest on hävitav. Ja vastupidisest pole ühtki käegakatsutavat, kindlalt reaalset märki. Ja kuni fakte pole, on kõik väljamõeldis, eks.
Mul oli keskkooli ajal üks sõbranna, kes luges alati kõiki märke enda kasuks, midaiganes talle hetkel meeldiv poiss tegi, oli alati temaga seotud. Seda oli nii totter kõrvalt kuulata, eriti kui mõistsid ise, et tegelikult ajendas tüüpi hoopis miski muu. Ja mul on veidike hirm, et ma muutun ise samasuguseks. Seega seletan kõik ulmelised ja seletamatud asjad ära kokkusattumustega.
Aga... kui suur hunnik peab neid kogunema, et kahtlus tekiks, et ehk polegi kokkusattumus?
Ehk ongi... mu personaalulme. Ulmik. :) Ega ma kedagi suurepärasemat suudakski välja mõelda. =) Ma ei suudakski üldse. Müts maha selle ees, kes ta välja mõtles.

Ja lõpetuseks pean tunnistama, et heameelega kustutaks pool sellest jutust nüüd ära, tunnen end ülilollakalt. Aga.. olengi ju. Mis ma siin ikka häman.
Pealegi oleks nõme, kui ma selle blogi siin vassides või varjates lõpetaks, alati olen aus olnud.
Kui nüüd kuskil on mõni särisev-sädelev-tilisev mees, siis paluks astuda kiiresti kolm sammu ettepoole ja tõsta käsi. :)
Ent ära siis pahaks pane, kui ma iseäranis raudrüüs olen nüüdsest. Pean end ju kaitsma kuidagi, pärast hinge paljakskiskumist. Võta konserviavaja kaasa, KUI ikkagi huvi on. :) Või krt, milleks siis SMS välja mõeldi.

Oh kurja, publish post? Eeeeeiiiiiiiiii!!!!