Pealkirjas toodud asi oli just poereklaamis, pilti parem kirjeldama ei hakka. :D Aga tekkis küsimus, et kui ta kalmaar tegelt ei ole, mis pagan see siis on. :D Hihi.
Ahjaa, ja siis... mis te arvate, kas me jõulukuuse oleme juba välja visanud? :D
Praktiline oleks jaanipäevani hoida ja siis tuli otsa panna, hoiab piletiraha kokku.
Mul on hellpikk blogi gmailis, aga... ise olen bloggeris, näe. :D Peaks vist kuskile mässama minema, et kahes korraga olla ei saa.
Käisime Rosinaga natuke aega tagasi igavese pika teekonna maha, ja õhtul läheme vist mr.X-iga kõnnungile ka, Rosin kaasa, muidugi. :)
Kevadeilm soodustab trennimeeleolu.
No ja see muidugi, et eelmisel aastal M-i lapse sünnal vana klassiõega kohtudes lubasime pühalikult sel aastal samas trehvates palju kõhnemad olla. :D Karask, mul on ainult poole aprillini veel aega, enam ei söö. :D
Teile ka tuult saba alla. :)
(Mul kogu vaba aja kirjavõhm läheb lühijuttudele, nii et.. küll ma jälle tulen ja kirjutan siia ka, kohe kui need valmis saan. Ehk panen siiagi... kui huvi on.) :) Nägesh!
Wednesday, March 25, 2015
Friday, March 6, 2015
1
Jupike, nagu lubatud. St ühe jutu algus.
(Ühtlasi, kuna ma murran selgroogu oma põhiprobleemil, st ei pea olema kõik kohe täiuslik, peaasi, et jutt välja tuleks aju seest ja paberile valguks, enne kui ma kõik unustan, siis on tekst üsna selline... koba. Veel. :D Kavatsen samas vormis jätkata ja teised jutud ka kilbist kratsida.)
Pelmer ärkas võpatades. Kurat, jälle jäin laua taha magama... Ta
ringutas mõnuga, selg andis end valusalt tunda. Nägu oli seevastu
kummaliselt tundetu, hetkeks tabas teda hirm insuldi ees. Ent
sõrmedega põske katsudes tundis ta mustrit. Ehh.. nüüd ei saa kohe
kusele minna, naine naerab end surnuks ja lapsed hakkavad narrima.
Kampsunivarruka pitsääremuster oli nahal tegelikult päris kena, nentis
ta peeglist möödudes. Öösel hämaras-jahedas oli üsna ükskõik, kelle
kampsun selga panna. Pagana peenutsejad.
Nüüd saan riielda ka, et täis higistasin.. pistan selle parem peldikus
mustapesukorvi ja ei ütlegi midagi.
Kaoks juba ära... ta hõõrus põske.
(Ühtlasi, kuna ma murran selgroogu oma põhiprobleemil, st ei pea olema kõik kohe täiuslik, peaasi, et jutt välja tuleks aju seest ja paberile valguks, enne kui ma kõik unustan, siis on tekst üsna selline... koba. Veel. :D Kavatsen samas vormis jätkata ja teised jutud ka kilbist kratsida.)
Pelmer ärkas võpatades. Kurat, jälle jäin laua taha magama... Ta
ringutas mõnuga, selg andis end valusalt tunda. Nägu oli seevastu
kummaliselt tundetu, hetkeks tabas teda hirm insuldi ees. Ent
sõrmedega põske katsudes tundis ta mustrit. Ehh.. nüüd ei saa kohe
kusele minna, naine naerab end surnuks ja lapsed hakkavad narrima.
Kampsunivarruka pitsääremuster oli nahal tegelikult päris kena, nentis
ta peeglist möödudes. Öösel hämaras-jahedas oli üsna ükskõik, kelle
kampsun selga panna. Pagana peenutsejad.
Nüüd saan riielda ka, et täis higistasin.. pistan selle parem peldikus
mustapesukorvi ja ei ütlegi midagi.
Kaoks juba ära... ta hõõrus põske.
Subscribe to:
Posts (Atom)
