Uhuktoober.

Hau. Tahtsin siva öelda, et krt, uhuktoober tuleb nüüd lõpuks üks normaalne kuu, ja kui ei tule, siis ma talle alles teen. August oli üks veri ja pisarad ja valu ja kurbdus (jäin beebist ilma :( ,) september oli sitt ja rookimine ja mähkud ja vaev (ema lagunes laiali,) nüüd oktoober tuleb füüsiline ja emotsionaalne taaseneseleidmine ja novembris tahaks kuramuse NaNoWriMost osa võtta lõpuks ometi. Ehk siis november oleks puhas fantaasialend ja reaalsusest irdumine. :D Detsember on veel vaba, kui teil mingeid soovitusi on. :D Ja kui keegi viitsib minuga arutada lollakaid (raamatu)ideid, siis koht imelikule sõbrale on vaba. Samas, ainult sellisele, keda tegelikult huvitab. Mitte see, MIDA ma kirjutan, vaid jutt ise, ja üldse kirjutamine. Uudishimulikest (kes asjast endast eriti ei jaga) pole mingit erilist abi, on aeg näidanud. Ühtlasi öelge, kus rahapada on. Tõsiselt pinda käib see nikerdamine. Nii... mida ma veel kobiseda võiks. :D Ära istu nii kortsus, selg sirgeks!

Hülgehall häbisilm

Kõigepealt siis see, et ära loodusest leitud hülgepoega ärgita, ta mamma on kuskil eemal asju ajamas, nii et... põrgutee ja heateosillutis on muidu jälle. Las nad olla.
Ükspäev just mõtlesin nende heategude peale, mis heateoks ei klassifitseerugi, sest kuskil on mingi kala või nipp sees. Ma olen oma elus päris mitu korda üritanud õigesti käituda ja pärast asjade üle mõeldes tunnen end süüdi. Täitsa pisar tuli silma, ehkki alati ei või ju ette teada kõiki neid doominoklotse, mis üksteist tõukama hakkavad. (Sellest peaks tegelikult kirjutama. Kui ma kunagi kirjutan. Mida ma ei tee. :D Vt eelmist postitust. )
Kui ei kirjuta, siis vähemalt loen. Jaanuaris kusjuures päris palju, kõige suurema mulje jättis Kingi "Lemmikloomasurnuaid." Ma pole eriline õudukate fänn, aga Joosepil oli seda vaja kooli jaoks ja ma loen enamasti samad raamatud kõrvalt kah läbi, noh, niisama, ajaga kaasaskäimise mõttes. Aga. Jummel küll, see oli nii jube lugu. :D Ja just siis, kui mõtled, et no nüüd küll enam hullemaks minna ei saa, siis King lükkab sipsti varbaga ümbriku üle kuristikuääre. :D
Kummaline, et õpetaja selle raamatu neile valis, seal on kõikvõimalikku seksi, käed ja suud ja peed... Noh, Joosepit ei morjenda, aga kaheksas klass? Ise kui kaheksandik olin, siis muidugi arvasin, et olen täiskasvanu ja tean kõike, aga praegu kõrvalt vaadates.. :D Ehk õps arvas, et kui valikus on enamus raamatuid sajaleheküljelisi, siis viiesajalist ei vali keegi... No mu poeg on mu poeg. :D Küsisin talt millalgi, et kas ta tunneb inimesi, kes raamatuid loevad. (Mr X ütles, et selliseid otsi tikutulega taga.) Joosep vastas: "Ikka, jah. No ja mu ema on mingi fanaatik.." :D
Igatahes, jube hea raamat. Soovitan. Aga ärge enne magamajäämist lugege, see ajab veits une ära. :D
Goodreadsis panen tavaliselt oma lugemised kõik kirja, muidu unustan ära. Ja kui Mr X-ile ütlesin, et deem, ma lugesin jaanuaris ainult 7 raamatut (oleks äärepealt kaheksanda ka läbi saand noh, aga ei jõudnud,) siis ta vastas mulle, et "Kus on selle häbi silmad."
:D Ma muidugi naersin kõigepealt nagu hüään, ammu ju juba hoiatasin, et meil siin muutubki veits imelikuks ja ka tema hakkab imelikku juttu ajama, aga ta ei uskunud, hahaa, inyourface, ja siis hakkasin mõtlema, et jah, tõepoolest, kus on selle häbi silmad. Nii nunnu kuidagi. Häbi polegi enam miski paha asi. Vaid nagu tolmurull, selline hall ja peituv... natuke nagu hüljes. :D
(Just kustutasin ühte koma kolm korda, enne kui aru sain, et see polegi koma, vaid mingi soust mu ekraanil. Häbi silmad on koonu kohal. :) )

Ürgmöku

Krt.. teate küll seda laulu, eriline kaabakas. No ma olen elementaarne möku. Teist nii jubedat pole vist olemaski. Teen plaanid, teen tööd, meeleolu on hea, kõik on vinksvonks, ja siis üks sõber ütleb midagi kriitilist, ja mul jääbki see pähe loksuma ja nüüd tundub, et kõik mu ideed on lollid ja mul pole üldse mingit pointi midagi üritadagi.
Ja mõistusega saan aru, et see on kõigest ühe inimese arvamus, aga... ehh. Kusjuures, ega see sõps ka pahasti/kurjasti mõelnud, ütles lihtsalt tõtt, ühe nurga alt, ühe väikse osakese kohta.
Miks ma küll selline olen.... Misiganes muu teema kohta oleksin öelnud, et tühiasi, so what, ja edasi läinud, aga mina-ise on väga kehv teema. Oskaks ennast juba armastama hakata, kaua võib. Ma kirjanikukoolitusel küsisin ka, et kuidas uskuda, et just sinu jutt on väärt avaldamist, et kedagi üldse vähekenegi kotiks. Ja T ütles, et iga inimene on unikaalne, omab erilist vaatenurka ja vahel räägib su pihta sada inimest, ja sa ei saa aru, ja siis see sajaesimene oskab täpselt õigesti öelda ja järsku läheb nagu ajuuks lahti. Nii ju ongi. Ja mõndasid asju peabki hästi paljudes kohtades ütlema/kirjutama, sest need on tähtsad ja neid peabki igale poole jalgu sokutama, et rahvas sinna komistaks. Ja kõik see muu jutt.
Aga ürgmöku on loll. :(

Haha

Naersin just pissi peaaegu püksi... Me siin, Joosep ja Rosin ja mina, eksole, ja Joosep tuli midagi rääkima ja samal ajal näitab ühte poliitikut telekast ja ma mainin, et näe, sa oled ka selle mehega ühes ruumis olnud. Joosep küsib, et millal. Mina: no siis, kui me seda lasteaedade värki ajasime Maha TTV-ga. Joosep: ahjaa, seal koosolekul. Aga mis selle mehe nimi oli, kes meid autoga koju tõi.
Mina: Jaan-Matti.
Joosep vaatab mind sellise jube süvenenud näoga, üritab vist meenutada. Ma ei suuda vastu panna, lisan aeglaselt: Maan-Jatti.
Joosep lihtsalt seisis ja valas oma käes olnud kommikarbi aeglaselt mulle laua peale ja põrandale ja igale poole laiali. :D Ma ütlesin, et wtf, tema: aaaargh, ma nii üritasin praegu aru saada, mida kuradit sa ütlesid, et ma lülitasin kõik oma motor skillsid välja, käed läksid nõrgaks.

:DDD Siis korjasime neid väikseid kommtablette siit tervest maailmast, krt ja põrgu, ma ütlen. :D Isegi oma poja suudan veel kokku jooksutada, kõik pole veel kadunud. :D