Thursday, June 16, 2016

Singilugu

Ehmatasin täna oma väikse (no mis ta nüüd enam nii väike..) õe vist ära.. Ta on harjunud (mulle tundub) mind pidama selliseks ohutuks, nati koomiliseks mammiks, ja see ei häiri mind põrmugi. Ent... on asju, milles nõuan respekti.
Situatsioon oli ise täiesti lollakas ja tühine, mu reaktsioon lihtsalt... lonkas. Aga see teebki ilmselt minust minu. Naise ja biatchina. Kõik mu sõbrad ja enamus tuttavaid on mingil hetkel samas olukorras olnud, kes pole, sel on vedanud või siis on ta mulle iseäranis sobiv kaaslane. :D (Sellist pole olemas, ma ütlen, ma jälgin teid kõiki kullipilguga. Sellel alal usaldust pole. :D Naerunägu maskeerib siinkohal väga jäist südant.)

Enivei... Õde tuli mu töö juurde ja rabas laualt lusika, millega olin juba korduvalt kohvi seganud, ja mainis rõõmsalt: "Näe, ma eile sõin selle lusikaga ja ei pesnud seda pärast."
Ilmselt ta lootis mingit heatahtlikku torinat a la küll sa oled rebel. Mina seevastu sulgusin täielikult endasse ja edaspidi blokkisin teda mingi kümme, viisteist minutit vähemalt. (No ma ei tea, skorpionina oli mul lihtsalt vaja veits seesmiselt rahuneda, algul mõtlesin, et ei räägi temaga üldse enam iialgi. :D)
Minu toitu ei puudutata. Ma tean, et kõik need pildid, mida ma facebookis jagan, kus on viidatud toidu ülemuslikkusele, neid peetakse heaks naljaks. Aga minu toitu ei puudutata.
Minu nõusid ei näpita. Need on minu. Juua täis peaga on see reegel (nagu enamus reegleid) lõdvem, ent isegi siis... ära parem mängi.
Lugematuid kordi olen janusena viisakalt naeratades öelnud, et ei, ma ei taha rohkem juua, kui keegi on mu limonaadipudelist rüübanud. Või sunnitud ainult salatit sööma, kuna eelmine lihatõstja katsus näpuga (eriti kõrge klass on veel vahepealt suust läbi tõmmata sõrm) kõiki tükke. Või loobunud kodus söömast, kuna kogemata nägin, kuidas ema suppi segades lusika maitsmiseks suhu pani ja siis edasi segas.
Ma üritan end neis asjades petta.
Ma ei mölise kõigi nende inimestega tavaliselt, sest ma aktsepteerin kurba fakti, et see on mingi minu isiklik kiiks ja "sotsiaalses plaanis olen täielik hälvik ja loomulike, normaalsete inimeste keskel sureksin peagi nälga." Ent inimestelt, kes justkui peaksid mind tundma, tahaksin ma enamat... Väikse õega olemegi siiani kokku puutunud ainult sellistes olukordades, kus ma viisakalt naeratan ja loobun kõigest, nii et tema siis nägi mu tegelikku palet täna esimest korda. Mistõttu ma pärast üritasingi end kokku võtta ja ikka paar sõna öelda. Mitte asjast muidugi :D aga mul käibki elu tavaliselt tinglike refleksidena. :D Tüüpiline naine, miks midagi seletada, kui saab vastavalt käituda ja siis eeldada, et teine ise mõistab, või vähemalt pärast kolmandat-neljandat vastavat käitumist end ise alateadlikult parandab, et mu kehva reaktsiooni vältida. :D

(Ma nii jumaldan mr.X-i selle koha pealt, tema ei lase mul üldse olla, kraabib kohe kilbist välja. Aga eks näiteks (kellest ma räägin allpool veel veits) lasi mul omaette olla, kui ma "tahtsin omaette olla." :D Mistõttu ta on mu eks. :D Sulud kinni.)

Ehh, küllap ma ikka ütleks, kui me tihedamini kohtuks, aga näeme ainult paar korda aastas, möödaminnes. Tal pole mind vaja ja ma ei lähe enamasti kuskile, kus mind ei vajata või oodata. :) (Naljakas, kui praegu mõtlema hakata... vist ongi päriselt nii. Kas see tähendab ego suurust või väiksust? :D )

Mr X küsib alati enne, et kas ma võin su võileiva sinna taldrikule tõsta. Ta teab alati, kummal pool minu rummiklaas oli. :D Me võime küll kõiksugu suiseid kõlvatusi teha, aga minu võileivast ta ampsu ikkagi ei saa.. :D Nii lihtsalt on. Ma võin samas iga kell noaga tüki lõigata ja nii ampsu pakkuda.
Kusjuures, täielik müsteerium on, kuidas ma suudan restoranis käia. Ise kipun arvama, et kuni ma kokka ei näe, on kõik okei, siis ma kujutan ette, et köögis on Monk. See on mu enesekaitsenipp.
Igasugused sünnipäevad seevastu... Enamasti ma lasen asjadel minna, igas kodus oma reeglite järgi, eks. Aga... pisikeste laste vanemad näiteks, need, kes lubavad oma võsukestel ilaste kätega laualt kõike katsuda, naeratavad leebelt ja ütlevad kogu seda näperdamist ja mudimist ja murendamist ja iga tüki maitsmist vaadates elegantse muretusega diivani seljatoele toetudes, et oh sind, vali ometi üks ja võta see... neid ma tihtipeale enam ei kohta. Lihtsalt juhtub kuidagi nii. :)
See leebus käib mul üldse ülepea. Mul viskab mauhti viha üles ja... juba oledki ilase käkk-käe küljest rebind ja nüpeldad lapsukest sellega. Sepe paneb ka sõrmi suhu süües ja ma iga jumala kord mölisen. Üldse meeldib mulle üksi süüa.

Ma mäletan, lapsepõlves, olin kord üksi kodus ja mul oli külmkapis tükk ilgelt head sinki, ma ei raatsinud seda kuidagi ära süüa ja käisin sealt iga poole tunni tagant väikseid tükke lõikamas, et aegluubis näkitseda. Ja järsku tulid maalt kaks mu jommis onu "külla." Eks tegid lihtsalt aega parajaks mingile peole minnes või sealt tulles, ma ei mäleta detaile. Aga mäletan seda, kuidas üks neist läks, tegi külmkapi lahti ja HAMMUSTAS mu singist tüki.

Viskasin nad mõlemad välja (singi ka hiljem, ta oli mu jaoks lootusetult rüvetatud), ehkki olin tollal laps ja nemad täismehed. Ja ma siiamaani mäletan seda tunnet. Ent kuna mul ununes üsna pea, milline onu see oli (mu vanavanaemal oli üheksa last, mäletan, kuidas ema üritas matusekõne tarbeks end kordamata ta elulugu kirjutada,) siis ma igaks juhuks vihkasin neid kõiki üsna kirglikult, ehkki eks nad olid mingil ajal ja ruumis ju kindlasti normaalsed ka.


--

Peab vist ikka vöö ostma... Muidu ei segagi eriti, aga koeraga jalutades kui kotikesega kummardan-kükitan, et Rosina järelt koristada, vot siis eemale jalutades on see pükste kergitamine kuidagi...

--

Bussis istusin ühe kena naise taga, ta oli üks neist saledatest-käbedatest askeldajanaistest, kes ilmselt paksuks ei lähegi, isegi kui vaese hane moodi toita kuskil horrorasutuses. Juuksed olid tal hobusesabasse seotud ja juukseid oli tal tõesti palju. Nagu Mar-il peaaegu, Mar-i ei ületa vist keegi. :D Igatahes... istusin ja vaatasin nagu hüpnotiseeritult selle lopsaka saba siiasinna hüplemist ja järsku hakkas ta nina nokkima. Noh... nokkima on nüüd täitsa vale ja pealiskaudne sõna, tema urgitses... või pigem kaevus.
Uff. No ja siis hakkas ta juukseid sättima.
Ehk see oligi lopsaka sonksi saladus.

Iuu. :D

--

Eks ütles, et (ahaha, eks ja iks) tuleb ilmselt suvel siia Sepega kokku saama. Mis on õudsalt tore. Sepe peakski isaga isaseid asju tegema ja arutama. Eks tahaks poisiga kuskile metsa minna telgiga, suurepärane mõte. Me läheks mr.X-iga ka ehk kaasa (no oleneb, kuhu minna,) mõtlesin, et sõidaks näiteks Saaremaale ja jätaks nad kuskile metsaveerde kahekesi ja ise sõidaks eemale ööbima, autosse, ehkki mr X on ka rohkem telgiinimene, tema käib talvel sõpradega matkamas, nii et magavad magamiskotiga lumes. :D Friggin machod. (Siinkohal avaldas Sepe arvamust, et tema tahaks tegelikult ise minuga autos magada.. :D Jah, ja iksid ja eksid las magavad kahekesi telgis. :D
Aga tore saab kindlasti olema, kui ta nüüd ikka saab tulla, ja läbi saavad mehed ka omavahel, ma olen täitsa kindel. :)

--

Ma teen kodus hetkel meeletut suurpuhastust, praegu on 7 kastitäit riideid ja veerand kappi on veel vaja läbi vaadata. Viin heategevusse... Mõned asjad on täitsa uued, aga olgem ausad, ma ei viitsi mingit äriasja ajada, maksaksin lõpetuseks ikkagi peale, transporti ja värke, ma ühekorra müüsin peaegu tasuta paar lastekombinesiooni, ostsin veel shokolaade kaasa ja... no ei ole ma äriinimene. :) Peaksin praegugi koristama, aga tulin hoopis mr.X-i juurde (keda ennast pole koduski, aga ta ütleb, et siin on mu teine kodu ja võin millaliganes tulla, jee :) ), tõin talle igasugu häid asju süüa (ma olen küll suurema osa juba ära söönud :D ) ja roose. :) Meestele võib vabalt lilli kinkida, peabki. :) Ta pööritab küll iga kord silmi, aga meeldib küll, ma ju näen. :D
Jagan teiega ka viimaseid toidulemmareid. ICA riisikakud hapukoore ja sibulaga (need on kõige paremad tapeedisaiad (või penoplast, nagu Margit tabavalt neid nimetab) eales) ja peale määrisin Madame Loik (puhtalt Lillu pärast algul ostsin, ta ka ju samanimeline, tahtsin teda skaibis narrida :D ) lõhe ja murulaugu kreemjuust. See ürdi ja küüslaugu oma on ka hea... :)
Neid siin vohmingi. Peale joon rummi. :D
Elu on lill. :)
Ma pole ainult veel otsustanud, milline lill. Pakkuge oma versioone. :)

No comments: