The Dark Horse

Oeh, elu on viimasel ajal tõepoolest tihe ja põnev, ja aina keerulisemaks läheb. :)
Toimub igasugu kummalisi asju, nagu mu elus ikka kipub juhtuma. Ja naljakas, kui viskad midagi minema, siis tuleb kohe midagi uut asemele. Mul on nüüd kange kiusatus terve korter tühjaks tassida, lihtsalt, et näha, mis siis asemele tuleb. Aga noh, peab ikka mõistusega võtma. Äkki tuleks näiteks rotid, eks. Või maod.

Kui ma eile hommikul oleksin bloginud, siis oleks see tekst siin hoopis teistsugune saanud.. võib-olla. :) Aga aeg võrdub teadupärast jaheda veega ja.. nüüd ma pole enam milleski kindel. :)

Ükspäev üritasin magama jääda, ja mõtted ei lasknud, üks ammune mees aina ringles ja ringles ja ringles mu ajukäärude vahel, ja NII ärritusin lõpuks, tõusin oma uneuimast püsti, läksin laua juurde ja kirjutasin mingi suvalise kollase paberi peale siuhti, mõtlemata, neli rida. Loits. Ja siis läksin joonelt voodisse tagasi, magasin nagu nott. Tead, siiamaani pole enam mõelnud ta peale. Juba tubli kuu aega. Nii et kui sul näiteks on mõni inimene, keda parema meelega ei mäletaks, siis kirjuta endale loits ja puhu ta minema oma peast nagu suits. Võib minu ridu ka laenata, küsi ainult. Ma siia otse ei kirjutaks, äkki kaovad siis ülejäänd asjad/inimesed ka ära. :D Allpowerful Oz.

Aga jah... nii kui peas riiul tühjenes, nii hakkasid mu ümber tekkima inimesed, kes tahavad juttu puhuda ja jalutamas ja mujalgi käia. :D Ja see on tõeliselt tore. Problemaatiliseks läheks ilmselt siis, kui peaksin valikuid hakkama tegema.. et kas järjepidevad ja toredad või uued ja huvitavad või need, kes nagu muuseas aju pudruks ja kapsasteks muudavad. :D Jumal tänatud, et viimast versiooni näeb väga harva.
Tõenäoliselt ei pea ma kunagi mingeid valikuid tegemagi, sest esimesed on liiga viisakad, teised liiga hõivatud ja kolmandad.. noh, ütleme nii, et ei. :) Ma ei tea, mismoodi peaks üldse kaaslast omale valima, aga vist peaks mingi loogika seal esinema, mitte ainult instinktid. Või.. ma ka ei tea. Andke nõu, vanemuised. Öeldakse ju küll, et süda teab, mis tahab, aga ma kahtlustan, et mu süda on lollakas, teda ei saa usaldada. :D
Armastus on minu jaoks tavaliselt see, et ma mõtlen, et äkki ma meeldin kellelegi, kes täitsa juhtumisi mulle ka meeldib. Veendun, et ei. Valutan südant, saan üle. Ja siis aastaid hiljem tulevad nad ütlema, et oh, ma olin su järele hull. Wtf, eksole. Teil pole aimugi, kui mitu korda mu elus sellist jama on olnud.

Uff, kui esimest korda nö välja kutsuti..ee... kaks kuud vist juba tagasi? siis esimene reaktsioon oli loomulikult sõrad vastu lükata ja eitada kõike. :D Mul pole aega, mul maja põleb, mul pole jalgu, ma ei saakski üldse kuskile tulla! Aga noh, inimene on sihikindel ja ülisõbralik, ajab mind naerma ja mõistab koguaeg kõike! aargh, lõpuks lubasin minna. Vahetult enne ürituse toimumist lõin jälle põnnama, ajasin kõikvõimast kägujaani ja teatasin, et tegelikult olen üldse tööl sel päeval. Oi, kui kurb.... aga järgmisel päeval?
:D No see ajas mu naerma muidugi... ja nii mind kilbist välja kratsitigi. Pärast oli hea meel, sest polnudki üldse õudne, vastupidi. :)
Enne üritust aga jõudsin teda isegi vihkama juba hakata. Mida rohkem ma üritan super olla, seda mannetum kõik tundub, ja lõpuks tahan üldse põgeneda kogu olukorrast, sest ma tunnen end seal nii halvasti, lähen tigedaks ja ärritun ja... et mismõttes ma pean kellegi teise pärast üldse muutuma, miks ma pean niipalju pingutama?!?! :D (Teine inimene on siin täitsa ilmsüüta, tema ainus viga on see, et meeldib mulle, eksole. :) )
Sellepärast ma olengi nii enesekindel ja vaba ja supercool mõnede teistega suhtlemisel.. süda pole kaasas. Paljudel on niimoodi, ma olen üsna kindel. Mida rohkem on kaotada, seda kindlamalt end saboteerid. :) ENT - kui katsetada ja proovida, siis oskan raudselt üha paremini käituda sellistes olukordades.. ma loodan. :D Seega... harjutamine teeb meistriks, ei tohi ära joosta.
Eriti kui nii hea olukord on nagu praegu, nii palju mehi ümberringi.
Ehkki ma pean praegu täitsa ausalt ütlema, et eile oli veel julge hundirind ja hüüan mäetippudelt, aga täna... Täna paneks plehku jälle. :) Margit arvas näiteks, et niipea kui mõni mees liiga reaalseks muutuma kipub, siis lasen kähku jalga. Mis on tõenäoliselt tõsi. :D Ma olen möku ja argpüks. :) Aga see-eest väga lahe.
Ahh, mulle on niipalju ilusaid asju öeldud viimasel ajal, täitsa lõpp. :) Hakka või uskuma. :)

L says: kuulan seda shakira lugu juba sajandat korda
see huuuuuuuuuuu iseloomustab nii hästi seda mu värki.. et oleks nagu kõik vinksvonks ja tüüp tuleb ja siis järsku HUUUUUUUUUUUUUUUUUU ja aju kukub kolks põrandale
vahel on niii hea meel, et joosep minuga igalpool kaasas on, siis ei paista nii välja et braindead olen
***ga ma olen näiteks alati säravalt vaimukas :D
aaargh. ja teisega ei suuda lausetki koostada korralikult
paneks mõne sentimeetri nahka kokku, siis oleks kergem. jagatud aur on ikka ju..
aga ei, aina mängi. ellu peab ju jääma

On olukordi, kus ma ei saa maski maha võtta. Või noh, saaks. Sel poleks lihtsalt mingit vahet, kui vaataja on pime.
Aga ma ei mõtle sellele üldse, ma surfan selle kõrgepingelaine peal, mis mu sees on juba jupp aega. :)

Joosep, jah, pressib igalepoole kaasa, haha, näiteks käisin ühe meesterahvaga täitsa niisama, muudel asjaoludel, jalutamas hiljuti, ja Joosep ütles, et tuleb tõuksiga sõidab kaasa. Tore ju, lubasin tal. Ja ta rääkis TERVE tee vahetpidamata. :D Eh, tegelt oli väike vaikus küll, vahepeal ta käis mulle lilli korjamas. Ta on nii kaitsev, kipub kallistama mind ja.. Armas väike naljatilk.
Ei häbene ega võõrasta küll kedagi, esinemisvajadus trumpab üle. :)
Lõpuks sokutasin ta sõbra juurde külla, siis saime noormehega kah mõne sõna vahetada. Õnneks ta ei pannud pahaks. Või oskas vähemalt hästi varjata oma pahameelt. :)

Mul on tegelikult siin veel igavene pikk jutt teistel teemadel, aga ma ei posti seda täna. Postin siia lõppu hoopis magusa suutäie romantikahaidele. Küünik minus otsis kangesti sõnu sellest loost kuuldes, aga kõik ülejäänud minad käskisid tal vait jääda. :) Ja õige kah. Vahel tuleb lihtsalt inff vastu võtta ja rõõmus olla. On ju küll veel selliseid mehi olemas.

Mul on tädi, kes käis väga noorena (23-aastaselt) Gruusias reisil ja armus, noormees armus temasse ka, tahtis suisa abielluda, aga mehe isa ei lubanud, pealegi poleks mu sugulane sinna elama jääda tahtnud, kodust liiga kaugel. Nüüd paar nädalat tagasi helistati naisele vanalt tuttavalt, et kuule, su numbrit otsitakse, kas tohin anda. Totaalne minevikuüllatus, mees oli teda aastaid juba eesnime ja mälestuste-infokildude järgi otsinud, tahab kokku saada kangesti.
Mu vanatädi on praegu 73 aastane. Ka mäletab endiselt meest, ja.. läks nii sabinasse ja värvis juuksed ära ja.. :)
...
Klimp kurgus, eh. Ja mõtlen, et oh, kuidas tahaks ise ka, et sellises vanuses veel romantikat oleks... :)
Või ehk minu ports jõuabki alles siis kohale.


P.S. Blongile leegitsev sünnipäevajalg tagumikku! :) :*
(Loodan, et mäletad ikka Red'i, muidu on lihtsalt väga kummaline õnnitlus. :D)