Elu on täielik nöök. Nooruses oled segaduses ja üritad end leida, aru saada, mis sind nö tiksuma paneb või keda kõige rohkem armastad kosilaskarjast, siis saad keskealiseks, arvad, et kõik on selge, et kokkuvõtted, mis eelneva kohta oled teinud, on tõesed ja minevikuna ka juba objektiivsed. Ja siis juhtub ajuvärin.
Järsku nihkub kõik paigast ja miski ei tundu enam õige, kõik tuleb üle mõelda ja ümber kaaluda.
Mul on just selline nöökiv periood käsil. Senised ülivõrded kipuvad pragunema ja vastuvaidlematu tõde väändub nagu tainast mõõk.
Ajunihked ei häirigi mind niipalju kui südamesisesed. Hea, et ma abielus ei ole, muidu peaksin ilmselt lahutama. Meelerahu huvides.
:)
Täitsa uuel päeval ja mitte eelnevaga seostuvalt:
Täna nägin maailma kõige ilusamat meest, haha. Vaatasin otse silma täitsa kogemata ja ootamatult, põlv läks nõrgaks. Ega ma tegelikult teist korda enam vaadanudki, kuidagi mõttetu tundus muljet ära rikkuda. :D No pärispõhjus oli ilmselt see näljase ja prae asi ikka. Ja no see, et ma oleks vist püksi pissinud, võttis igasuguse kerekontrolli ära, teate küll mind, ma ei oska poolikult tunda asju. :D Vahtisin siis mujale, nagu mul ikka kombeks, aga pärast kodu poole minnes oli kuidagi nii hea tuju vastupidiselt igasugustele loogikaseadustele.
Arctic Monkeys Do I Wanna Know.
Kuulan seda laulu juba kahekümnendat korda vist, mõnusalt hüpnootiline. Ja tekstis kirjeldatav on kah elu jooksul korduvalt läbituntud. Ära anna alla, kui oled ära tulnud, siis põhjusega. ;) Eriti kui öine igatsus on... öös on asju, just nagu laulus ütleb, mida päeval vahel olemaski pole. Öösel on kõik palju haavatavamad.
Või ehk oled ilgelt loll olnud ja peaksid just jooksma nii kuis jalad võtavad ja jalge ette viskuma. :) Kust mina tean, mul on endalgi körtlipärtli või-mis-see-oligi käärud sassis.
"All night long." Kui see väljend lauludes või kirjutatult kuskil on, siis paljude silmad klaasistuvad unistavalt (keeravad kuskile sissepoole vaatama,) kõhupõhjas tõmbub erutavalt jahedaks ja tekib vastupandamatu romantiline/seiklusi igatsev reaktsioon. Mul samamoodi.
Ehkki tegelikult ei viitsi ma enam midagi öö läbi teha, ühtegi tegevust, ma isegi ei maga tervet ööd.
Samamoodi lollakalt mõjub mulle sõna "fire." Küllap olen kuskil maosügavuses püromaan.
Deap Vally Baby I Call Hell
Why do men have nipples.
Mis krdi küsimus see selline on. Huvitav, missugused on meeste ülakehad küsija ideaalmaailmas? :D Päriselt. Siledalt torujad? Kuidas saaks mehe kenamaks teha? On see üldse võimalik? :D
Ma olen hetkel väga pro-men, nad on kõik väga kaunid ja graatsilised. :D Mingi lollakas kuuseis vist, uksepakkudel kummardan sügavalt, et sarved ära mahuks.
Isegi Charlie Hunnam tundus eilses filmis väga ligitõmbav, ehkki ta muidu mu jaoks natuke liiga lihasemägi on, albeit üsna nummi. Tal on see kõnnak selline... põnev. Et ei tea iial, kas on maani purjus või lihtsalt kõva..ee.. sõna. :D Hmmm.. miks meenutab sõna "lihasemägi" mulle rebast? Täitsa ohmu.
Enivei.
Eile öösel olin aknal tavapärasel huultetorutamisel ja kuna kell oli juba miljon nagu ikka, (praegu ka just vandusin, kell on märkamatult üle kolme lipsanud, ja tegelikult üritaks hommikul normaalsel ajal tõusta..) olid tuled väljas juba kustutatud ja kõik oli marupime. Varjud olid veel tumedamad kui muidu ja maja vari oli poolviltu üle majaesise muruplatsi. Vaatasin seda varju-veeltumedamavarju äärt ja järsku hakkas tunduma, et katusel seisaks nagu väga pikad inimesed.
Järgmisel päeval, kui Joosepiga voodil lösutasime, tuli meelde. "Mõtle, kui väljas akna taga seisaks järsku Enderman ja vaataks hiilgavate silmadega sulle otsa? Sirutaks oma pika käe läbi akna, võtaks sul südamebloki rinnust välja või rööviks su hinge ja kaoks sama ootamatult ja hääletult.." (efekti mõttes lisasin ühe tõmbluse ja jäin siis, keel suust väljas, lamama.)
Joosep oli hetke vait, vaatas kahtlustaval pilgul akna poole ja siis vihastas: "Stop scaring me!"
:D Scarring kids for life - every parent's secret mission.
Joosep räägibki viimasel ajal koguaeg inglise keeles, mine võta kinni.. ja pista ninna. Aga küllap see hea on, praegu ta ei põe veel, leelotab valju häälega erinevaid sõnu hääldada ja ei vihasta, kui ma mõnda grammarivärki parandan. (Kuigi tuleb öelda, et ta teeb üllatavalt vähe vigu.. eriti kui mõelda, et ta pole seda ju üldse õppinud. Ehk peaks selle ette võtma väheke tõsisemalt.. aga mis tal siis koolis teha on hiljem, magab tunnis nagu mina omal ajal. :) )
Minecraft on ka üks põhimehi (sealt ka Enderman, guugelda, täiega skeeri tegelane,) Saksamaalt küllatulnud sugulane laadis selle talle arvutisse (kui ma tööl olin :D ) ja nüüd ei tehta midagi muud, kui nikerdatakse kõikvõimalikku ehitada. Väga tore muidugi, mul on juba terve hunnik päris khuule maju, millegipärast ehitab ta kõik asjad mulle. Täna tulin koju ja ta näitas uhkelt, et kõik majad on lagedeni raamaturiiuleid täis topitud, sest mulle meeldivad ju raamatud. :D Väga nummi.
Ma ise olen rohkem kaevuritüüpi, lähen oma väikse kirkaga ja kopsin kiviblokke väga süstemaatiliselt (no mulle meeldib vähemalt nii mõelda, tegelikkuses pole mul mingit suunataju seal (ega kuskil mujal,)) ise mõeldes, et no natuke veel... ehk on just selle järgmise kivi sees miskit põnevat... ja siis vaatan et oih, millal juba õhtu saabus?!
Haha, täna öösel nägin unes (muu ogara seas,) kuidas mu ema hüüdis ukse peal heleda ja nõudliku häälega ühe kohaliku N-tähega algava bändi lauljat nimepidi. Too tuligi, ja ema pani ta tube koristama. :D Mul oli nii häbi. :D
Ärgates rääkisin emale ka, tema küsib, et kas ma tunnen seda lauljat või. Mina: "Ei, täitsa võõras noh, mina ei tea, kust see uni tuli."
Ema mõtlikult kaugusesse vaadates (oli suisa kuulda, kuidas hammasrattad kriginal liikuma läksid): "Hmmm... aga äkki ta ongi siis väga hea koristaja.."
:D Have no fear, bändimehed everywhere, ma ei öelnud talle nime. :D Ahahaha, muidu lähebki püüdma.
Noh ja lõppu panen siis ühe.. jupi. :) Kahju jälle, et üle ei jõua lugeda, aga kell on juba pool neli ja homme tööpäev.
Late at night, smoking on the kitchen window. Looking at the lantern by the road, little bugs flying frantically around it, as if their sole purpose in life is to reach the light. They almost seem to catch fire when they get too close. Suddenly I'm sad my camera's zoom is so inadequate, I could almost swear that they are in fact tiny dragons, taking turns breathing fire towards the invincible enemy..
Thursday, July 25, 2013
Tuesday, July 9, 2013
Mina olengi juuli
Kell on 2 läbi. Öösel, loomulikult. Kuskil kõrgemal korrusel just keegi naine naeris pikalt ja helisevalt. Nii nummi.
Teen kõigepealt kiire ringi facebooki staatuste maailma, ega ma muidu ei mäletakski, mis vahepeal juhtunud kõik on. As usual.
Joosep teatas, et tuleb mulle tööle vastu. Tundub, et päev tüürib jälle hirmuäratava kiirusega jäätisekohviku suunas. :D Oligi, enne, kui arugi sain, olin ostnud talle mingi Halo mehikese ja mõnulesime kohviku väliterrassil jäätise ja vahukooremaasikatega. Ega ma eriti vastu ei rüselenudki tegelikult.. elu peab nautima ka. :) Väiksed asjad on ju need, mis elu ilusaks teevad.
Näiteks väike tagumik..
Dämmit noh. :) Pean õppima õigel hetkel vait jääma. :D
Ahaha, fb-sõbrantsi väike tütar ütles, et tõelisel naisel käib pepu ringi kõndides. Mul käib ka ringi. Ja vahel, kui liiga järsult seisma jään, jookseb ta must suisa mööda ja lööb ees plaksu. Või tõusen püsti ja tagumik istub ikka edasi. Ma vannun, et võtan end mingil hetkel käsile. Enne pean lihtsalt käemusklid küllalt suureks saama. :D Praegu arenevad küll hoopis sellised nahkhiirelikud tiivalaadsed moodustised sinna, kus muskel olema peaks. Varsti juba liuglen kõrghoonete vahel, pane tähele.
Täna just kohtasin kogemata mitut kodanikku kaugest minevikumaailmast ja mõtlesin, et peaks hakkama inimestele ütlema, et ma olen seitsmes kuu. Oleks palju toredam, kõik õnnitleks ja patsutaks ja saaks ühtlasi mingi põneva mehe endale välja mõelda. :D Või siis mingit trenni hakkama tegema. (Jumala eest, motiveerige mind kuidagi. :D )
Haaahaaa, ma ei hakka isegi parandama seda, aga küsin lihtsalt, et kas te märkasite ka eelmisest lõigust, et mina olengi Juuli? :D Mar on siis Maali või? Ahaha, ta on selle üle kindlasti õnnelik. :D :P
Lugesin täna, et "the way you talk to your kids becomes their inner voice." See on hirmutav, sest tegelikult nii ju ongi, ja liiga kerge on laps nõnda ära rikkuda. Õnneks hetk hiljem ma taipasin, et mu lapse inner voice tuleb (osaliselt) tänu minule nii mitmekesine ja random, et ta suudab sinna ilmselt ükskõik mida lisada. :D
Haha, just tuli, ronis mulle sülle ja ütles: "Tee mulle seda mängu, mis vanasti, et kop-kop-kop-linna, ja siis mägrad tulevad ja nokivad selga."
Point proven. Meil on vist kõik mängud veitsa teisiti olnud aegade algusest saadik. :D
Jälle öö. Väljas tegi salapärane must auto mööda Sõpruse puiesteed auringi, üks tüüp kapotil siruli woohootamas. Tuli noorus meelde, kui E rannast tulles püksid täis lasi ja teda keelduti autosse lubamast enne, kui ära on kuivanud. :D Jõudke ikka tervelt kohale, ogarad, ja ärge Mustamäel selliseid asju tehke enam, möödasõitev taksist haaras ka kohe raadio järele. Veel parem, ärge üldse tehke. :) Tegelikult on nii jube paha öelda.. noored peaks ju ikka lollusi tegema, mis noored nad muidu on. Aga.. tehke siis turvaliselt ja läbimõeldult. (Mitte et sellised omadussõnad noortega kuidagi kokku sobiks. :D )
Haha, täna on vist mingi imelik kuuseis või midagi, nüüd sõitis mööda väikebuss, uksed lahti, venekeelne lembemuusika üürgamas, noored kutid rippusid lahtiolevast uksest välja poolenisti ja viipasid sõbralikult mullegi. Kusjuures, autost paistis selline värviliste tuledega vilkuv-keerlev diskopall. Väga põnev.
Do-it-yourself mobiilne nightclub, meil oleks ka omal ajal võinud selline olla, super. :)
(R kommenteeris selle viimase diskopalli staatuse all, et "Alice Imedemaal või L Mustamäel - sama." :D Ja nii ongi. Kõik on põnev.)
Tahaks kangesti Muhumaale minna.. Joosepile näidata, kus ma oma lapsepõlvesuved veetsin. Põllud ja veskid ja väiksed sadamad väikeste kalapaatide ja kaidega.. Tahaks Nautsesse laste loomaaeda minna. Ja see Üügu )oli vist Üügu?) pank, kus vesipükse näeb.. Ja lambad mere ääres ja kiviaiad ja kadakamarjad ja praam ja... aeh. :) Joosep armastaks neid nagu minagi.
Natuke hirm oleks ka, sest kindlasti on ju kõik muutunud, paganama areng, eksoleju. Väikestest sadamatest on saanud suured, või on need hoopiski külainimestele kinni pandud nagu vahepeal kuulda oli, põllud on bensiinijaamu täis ehitatud ja veskid maha lõhutud... Lambad ära söödud... :D Loodetavasti ei ole nii, aga väike kartus on ikkagi südames.
Noh, tõenäoliselt ei saa me sinna niipea, autot meil ju pole. Ja lapse ja seljakotiga reisima minna, kui ööbimispaikagi pole, on natuke rumal.
Ehkki kangesti tahaks. Ma käiks üldse niipaljudes kohtades, kui meil mingi selline.. transporter oleks.
Aga eks siis ootame, kuni Joosep suuremaks kasvab.
Viimastel päevadel on taas selline tunne olnud, nagu oleksin akvaariumis. Vaatan ainult, kuidas teised elavad ja mõtlen. Mu elu tundub olevat mu peas, ei mujal. Ma olen nagu väljamõeldis. :D
Aga siis jällegi helistab Ghost of Christmas Past ja arutame asju, mida enamus inimesi kunagi arutama ei pea, ja siis mõtlen, et okei. Niisuguseid stsenaariume ei suudaks keegi välja mõelda. :D
Et siis jah... helistas, 8ndal juunil. Ma isegi ei üllatunud, ehkki pea 9 aastat pole rääkinud. Kurja ja natuke väriseva häälega (parim kaitse on rünnak, eks :) ) aga ma ei tulnud selle pealegi, et ise kuidagi muudmoodi suhtuda kui sõbralikult. Pärast tunnistas ise ka, et ootas/kartis hoopis teistsugust reageeringut.
Igatahes... Joosep on hirmus õnnelik, ja meil kõigil on vist nagu Himaalaja rinnalt maas nüüd. Tundsin end nii vabana, et lõpuks ometi on õiglus majas.
Kuigi... kui see kevad/suvi on mulle üldse midagi õpetanud, siis seda, et inimesed tähendavad probleeme ja draamat ja jama. :D Kõige parem on inimkontaktid miinimumini viia, siis on rahu ja õnn.
Küll kuidagi saame hakkama, kõigega ju saame.
Nägin kummalist unenägu jälle, ma olin osa mingist teadlaste (või võib-olla ka niisama uudishimulike noorte) kambast, kes läksid mingi mägede keskel asuva imeilusa järve äärde.. ei teagi täpselt, mida tegema, ehk oli ekspeditsioon, sest kõigil olid matkasaapad ja seljakotid ja tark nägu peas, või ehk hoopis niisama ujuma. Räägiti mingist salakavalast voolust, mis seas olevat ja vaieldi, kas see üldse võimalik on ja mis seda põhjustada võiks ja nii edasi. Osad sukeldusid ja täitsa tore oli. Kuni järve ühte äärde tekkis keeris, tead, nagu siis, kui vannist vesi hakkab ära voolama. Kõik karjusid ja vehkisid ja rabelesid, mõnedel õnnestuski kaldale pääseda, aga mina (koos veel paari inimesega) läksingi nö veega alla. :D Jube hirmus oli, ausalt. Igatahes, avastasime end koopast, kust vesi aina alanes ja alanes ja eeldasime, et see on mingi veealune koobas, mis aegajalt on vett täis, ja vahepeal kuiv (no siis, kui need keerised tekivad.) Hakkasime seal siis ringi vaatama. Kusjuures, mul pole vähimatki aimu, kes mina ise seal üldse olin, mees või naine, ei tea, või olin järjepidevas hüppes ühest tegelasest teise, seda juhtub mu unenägudes ka alatasa.
Koopa seintes olid mingid uuristatud kirjad ja pildid, ilmselt mingis "iidses" murrakus, sest midagi välja küll ei lugenud. :D Koopasuudme juures oli mingi selline... puidust saagimispukk, teate küll, see, mis kokku käib nagu redel. Ja siis jõudsime koopa tahaotsa. Seal oli terve suur hunnik jalgu. Ainult see alumine sokkipandav osa siis, pahkluust allapoole. Ma ei tea, kas need olid inimese jalad, või mingi väga sarnase olevuse, aga.. judinaid tekitas küll. Kuna nad olid ära saetud, eksole, siis äärtest oli näha, milline liha oli, ja see ei olnud küll... No see oli selline valge ja ..nagu.. mitte helbed, vaid nagu kalaliha, selliste soomusemoodi pehmete valgete tükkidena, teate küll, kuidas praetud või keedetud suurema kala liha on. Aga no jalg oli nagu jalg ikka.
Ja siis ilmus sinna mingi kitliga koristajatädi-inimene ja ütles meile mingis võõrkeeles a la espanol, et latsekesed, laske ruttu jalga, ta tuleb tagasi ja siis teil pikka pidu pole.
Samal hetkel hakkas ka vesi jälle tõusma, ja kahlasime kõik paanikas koopaava poole, proovisime vastuvoolu ja mööda mäeseinu end üles ja eemale tirida vee all. Pääsesime ka ilmselt, sest ma nagu mäletan, kuidas me pinnale kerkisime (vesi oli nii sile ja vaikne) ja kuidas me kiiruga riideid selga panime.
Siis ärkasin üles ja mõtlesin et wtf, tõesõna. Mida SEE nüüd tähendab siis. :D Pool päeva ei suutnud seda kõike peast saada, ja lõpuks tundus jõhkra kergendusega, et deshifreerisingi lahti.
Veealune maailm on nagu pinna all, eks, alateadvus. Mul on terve rodu asju praegu eri elualadelt, millega ei saa edasi minna eri põhjustel. Kõigel on nö jalad alt saetud. Ja kuna ma ei ole päris kindel milleski, siis.. pole ei liha ega kala. :D Aga kahju, et ma seda, kes tagasi pidi tulema, ei näinud, ehkki unes oli küll jube hea meel, et temaga ei kohtunud. :D
Täna öösel nägin unes, et olin öösel mingi jumala võõra mehega (ses mõttes, et ilmsi pole eales kohanud) suures voodis ja kolmest küljest olid suured aknad, kardinad ees. Ja keegi käis seal maja ümber ringi, vahepeal oli peakuju näha, ja mul oli totaalne kabuhirm, sest see tüüp oli mingi kuri kättemaksja. See kutt, kes seal voodis minuga oli, oli marurahulik ja magas, ja mina kartsin täiega ja olin öö läbi üleval, konutasin voodipeatsis ja jõllitasin aknaid. :D Ja siis hommikul nagu ärkasin, ja olin hoopis üksi, läksin kööki, ja laua peal oli neli või ehk viis viilu musta leiba, ning ma teadsin unes, et need oli sinna jätnud Joosepi isapoolne vanaema, et ma saaks võileiba teha endale. :D Ta on ainus ämmalaadne olevus mu elus, ja ta oli awesome. :) Määrisin leivaviiludele siis võid peale ja sõin.
Aga natuke õudne on, sest millegipärast tundus ärgates see viilude arv väga oluline olevat. Neli aastat teen veel võileibu ja siis kukun surnult maha?
Way to go selle ülemõtlemisega, eks. :) Teine tahtis sõbralikult leiba anda, ja mina lähen paanikasse. :D Nagu Jeesus ja inimkond all over again. :D Hahaha.
Igatahes... seda und ma pole veel deshifreerinud, aga pole nagu julgenudki, ses mõttes, et Joosepi isapoolset vanaema pole enam siinilmas, kui te veel ei taibanud.
Mina: J jõudis C###sse just :) nii tore neil kindlasti.
Margit: mis ta seal teeb?.
Mina: :D ma ei tea, ma ei küsind nii loogilisi asju
Joosep ütles enne magamajäämist, et talle meeldib minu juures kõige rohkem see, et ma tahan kõigile head. Seda oli nii armas kuulda, aga.. on see tõesti nii? Ses mõttes et.. peaks ju ikka olema keegi, kes kohe üldse ei meeldi ja.. No selline vastane nagu superkangelastel on, nemesis. Annaks jõudu võitlemisel või midagi. :D Ja siis ei oleks selline totter tunne, nagu peaks käed rinnal kokku panema ja ommmmm ütlema. Sest ma ei ole ju üldse nüüd nii üdini hea, ma olen vahel ikka päris kuri ja paha ka. :)
Paaniliselt ingel olla soovival inimesel on vist üsna raske... pea konfliktseid mõtteid täis. Idee on ju super, aga... sama mis lennata soovival karul. :) Inimene on inimene. Muidugi ju üritad hea olla, ent ei maksa utoopiasse suubuda, muidu lõpuks oled nii frustreeritud ja õnnetu ja.. veel kurjem kui vanakuri. :)
Ehkki paha ei soovi vist tõepoolest kellelegi.. ikka ju mõtled, et paha on alles väga noor hea. Lisa natuke kogemusi, teadmisi, aega ja.. Olgu öeldud, et ma usun, et inimesed on suutelised muutuma, ma suisa arvan, et muutuvadki kõik. Isegi need, kes üksi pimedas toas kõrvu kinni hoides lalala laulavad. :) Nemad muutuvad lihtsalt oluliselt vähem kui teised, sest õpivad vähem.
Rumalaid on küll natuke raske kannatada, see on tõsi. Ja ülbeid. Ning eriti mõnusad on ülbed rumalad. :D
--
Hommikul bussis kuulen - tilgub. Vaatan ringi, et mis värk on, vihmagi ju ei saja. Siis sain aru, et hoopis ühe tütarlapse kõrvaklappidest kostis selline heli.
Teate seda vanaaegset piinamisviisi, eks... kui vett pähe tilgutati.
Ja siis ma juba itsitasin omaette, ta üritas endale auku pähe rääkida noh.
Ma naeran üldse nii absurdsete asjade peale, täna oli see ka, kui nägin üht linnukest teepervel ja ta nokkis midagi, aga paistis täpselt nagu oleks pead raevukalt vastu maad tagunud. :D
Vahel on lihtsalt nii... vahel pole üldse naljakaski, aga ajab nii hirmsasti naerma, et sa ei saa vastu panna. Nagu Ewan ja Charlie Long Way Roundi ettevalmistuste osas, kus treener/meedik/tähtsust-täis-onu rääkis neile, kuidas arterist veri purskab ja et nad surevad lihtsalt ära, kui ei oska esmaabivõtteid. Ja tüübid istusid diivanil, kampsikud seljas, kuulasid äraoleva näoga ja purskasid täiesti vastu endagi tahtmist naerma selle ettekujutuse peale, kuidas neid veri reiearterist pritsib vabalt kuni sinna seinani, nagu onkel rääkis. Onkel võis üsna ahastuses olla, et teda tõsiselt ei võeta.. ehkki nad ju said aru küll asja tähtsusest! :D
http://www.dailymotion.com/video/x10clzf_lond-way-round-episode-1_travel#.Uc4hBrRQtIA
Alates 24:05, aga vabalt võite vaadata tervet osa, see on üks lahedamaid dokke ever ja läheb iga järgmise osaga aina lahedamaks. :)
Haha, samas ma vihastan ka hirmus kergesti, eelmisel nädalal tulid sugulased lõpuks ometi Eestisse, me oleme nii kaua neid oodanud. Saabusid öösel. Hoidsin end tagasi, et mitte kohe neile helistada ja woohoo hõisata, mõtlesin, et neil niigi kohvrid ja elevus ja... Järgmisel hommikul kügelesin töö juures ja lugesin minuteid, et millal oleks viisakas neile traati tõmmata, ärkavad ju hiljem ja siis tahavad lähisugulastega muljetada ja sisse elada ja.. Õhtuks olin juba tige, et no krt, ma siis ei helistagi üldse. :D Ja polegi helistanud, kuni siiamaani.. Aga nemad pole ka helistanud ja see on nii nörritav.
Meh, nüüd lõpuks helistasin, nädal hiljem vist juba. Mõtlesin, et hea küll, kui need ülejäänud tahavad omaette olla, aga lapse panen küll pihta ja viin kuskile... kinno ja.. mujale. :D
Eile käisime Joosepi ja M-i pojaga kinos, nendega on nii tore koos. Helistasin M-ile, et kuule, kas su poiss ei taha meiega kinno tulla ja leppisime juba kokku, et kassa juures kohtume ja siis Joosep helistab kodust, et aga emme, kas me ei võiks kedagi veel kaasa kutsuda.. Mina: ei, kahjuks ei saa, läheme kahekesi nagu kokku leppisime.. aga mul on sulle üks üllatus, kinos näitan.
:D
Vaatasime sellist filmi nagu Man of Steel, ja ma ei oskagi nüüd täpselt öelda midagi selle kohta. Algus oli hea, välja arvatud ehk see koht, kus tüüp tegi mingit kangelastegu parajasti ja kaamera filmis ta kõhulihaseid nagu ilastav gruupi. :D Be a bit not-so-obvious please. Ehkki kere oli ju vinksvonks. Köhh. Mitte et ma vaadand oleks. Double-köhh. See on see palavus ja ventilaatorid täie võimsusega, kohe köha.. :D
No ja siis, kui pahadega võitluseks läks, hakkas juba naljakas. Jälgisin, kas vähemalt ÜKS maja jääb terveks. Aga ei jäänud. :D Ja ehkki mitmed pilvelõhkujad kukkusid väga efektselt (I'll give you that) ninali, siis ometigi olid kõik inimesed sel päeval maal vanaema juures, sest Superman pidi ainsana päästma ühte ja sedasama tshikki miljon korda, teisi inimesi vist ohus polnud.
Ahahaha, ja siis see, et Supermani isa lendas harakaga ringi ja .. haha, see ajab senini naerma, esivanematel olid täitsa vinged sellised.. ma ei tea, kas nüüd just rauast, nahast ja kummist ( :D no nägid sedamoodi välja) riided, ja siis oma pojale olid nad kappi valmis pannud friggin pidzhaamapluusi ja sukkpüksid. :D Turtsatasin päris kõvasti, kui filmis kapp avanes.
Jaa-jaa, tegelt oli lohe? nimi H-Raka ja Maa atmosfäär on teine, sestap ka riided. Aga ikkagi! :D
Plusspunktina (ehkki neid oli veel, have no fear, ma olen lahke) mainin ära, et mulle väga meeldis, kuidas pahalane Supermani keepipidi keerutas. See oli lihtsalt nii loogiline.
--
Ohjumalküll neid tõlkeid... just praegu filmis mees annab naisele 3 tuubi värvi, naine vastab: "Thanks, I just ran out!" Ja tõlge oli: "Ma käisin korra väljas."
Wtf... aga no parem ikka, kui see Foxi või mingi sarnase kanali pealt nähtud tõlge, kus tõlkija jaoks ilmselt tundmatu sõna asemel oli lihtsalt kolm punkti pandud. :D
Tulen köögist, Joosep tuleb koridoris vastu ja hüpleb närviliselt: "Ema, tee mulle üks see... see... ee.. mis ta nüüd oligi... eee..."
Mina: "Kolm sekundit ootan veel!"
Joosep närviliselt: "See... see... aaargh! Plastiliinisai!"
Mina: "Hästi, plastiliinisai, kohe tuleb. Aga et oleks ära söödud!"
( :D Kuri ema. Lapsel ei tulnud "pasteet" meelde.)
Joosep: "Kõige paremad asjad on ema ja vorst."
Peaaegu üks ja sama. :D
Tuleviku kohta kuulsin täna (ilmselt peale uudiste- või krimisaadet) sellist lauset: "Mina küll ei taha tulevikus selline mees olla, kes narkoosi sööb." Väga hea plaan. (Y)
Joosep: Ema.. mis see oli... trompet? Trumm? Tramm?! No see laev, mis põhja läks, mäletad küll seda filmi...
- ära joonista oma pükste peale! kuhu sa mõtled nendega nüüd minna siis?!
-pesulasse.
wiseass.
vanaisa rääkis, et peab sibi tellima kloogale. küsib joosepilt, et kas see teab, mida sibi teeb.
ei tea täpselt küll. vanaisa siis hakkab joonistama pilti sibiga. kui voolik juba joonistatud sai, siis joosep hüüdis, et tean, tean. vanaisa ütleb, et jah, voolikuga tõmmatakse autosse kõik... eee.. ja jääb hetkeks sõna otsima. joosep kõrvalt: pe*sevesi.
joonista parem midagi muud, sa ei pea ju teda joonistama.
aga ma tahan, ta on ju mu isa!
ainult pea joonistadki või? aga keha?
keha joonistan ka.
kuhu, see ei mahu ju enam kuskile.
juuste vahele!
Joosep helistab kodust, ähmi täis, vanaema kirub taustaks, nad ei leia Joosepi ühiskaarti.
Mina: Eee.. vaata oma seljakotti, ehk jäi sinna.
Joosep rõõmu ja üllatusega: JAA!!!
Mina hämminguga: Oligi seal või?
Joosep: No ma pole veel vaadanud, aga sul on ju alati õigus.
Vähemalt usutakse minusse, eksole. :)
Hahaha, ema tuli töölt, ütles, et ostis laheda t-särgi. Pani selga ja tuli näitama, ilus must, värvilise pildiga, sobis suurepäraselt, igati paras ja puha... Ma küsisin mõtlikult, et kas sa pilti ka vaatasid muidu. Joosep hakkas naerma suure häälega.
Ema: "Ei.."
...
Püksata rõõmus kalamees, kala sama rõõmsalt privaatsete kehaosade küljes rippumas. Polegi ema näind nii kiiresti lahti riietumas. Ahaha, hea, et sellega koju ei tulnud.
Lõppu paneks veidi uut musa ka, kõigepealt oma tuntud headuses pervoelevandid. :D
Ja siis istusin täna tööl ja kikitan järsku kõrvu, et hmm, hea muss, ehkki sutsu liiga refrään üleni, aga hääl nagu noorel Calebil, mis see selline on.. kiiresti avasin siis raadiojaama saidi ja vaatan (otsekopitud raadio Mania lehelt): hetkel eetris: RASMUS RÄNDVEE & FACELIFT DOOR, You Got Me (2013)
Vau, eestlased, jippii. :)
Ühtlasi mainiksin ära, et Facelift DOOR on täitsa uurimistvääriv meditsiiniline tehnika... :P
Teen kõigepealt kiire ringi facebooki staatuste maailma, ega ma muidu ei mäletakski, mis vahepeal juhtunud kõik on. As usual.
Joosep teatas, et tuleb mulle tööle vastu. Tundub, et päev tüürib jälle hirmuäratava kiirusega jäätisekohviku suunas. :D Oligi, enne, kui arugi sain, olin ostnud talle mingi Halo mehikese ja mõnulesime kohviku väliterrassil jäätise ja vahukooremaasikatega. Ega ma eriti vastu ei rüselenudki tegelikult.. elu peab nautima ka. :) Väiksed asjad on ju need, mis elu ilusaks teevad.
Näiteks väike tagumik..
Dämmit noh. :) Pean õppima õigel hetkel vait jääma. :D
Ahaha, fb-sõbrantsi väike tütar ütles, et tõelisel naisel käib pepu ringi kõndides. Mul käib ka ringi. Ja vahel, kui liiga järsult seisma jään, jookseb ta must suisa mööda ja lööb ees plaksu. Või tõusen püsti ja tagumik istub ikka edasi. Ma vannun, et võtan end mingil hetkel käsile. Enne pean lihtsalt käemusklid küllalt suureks saama. :D Praegu arenevad küll hoopis sellised nahkhiirelikud tiivalaadsed moodustised sinna, kus muskel olema peaks. Varsti juba liuglen kõrghoonete vahel, pane tähele.
Täna just kohtasin kogemata mitut kodanikku kaugest minevikumaailmast ja mõtlesin, et peaks hakkama inimestele ütlema, et ma olen seitsmes kuu. Oleks palju toredam, kõik õnnitleks ja patsutaks ja saaks ühtlasi mingi põneva mehe endale välja mõelda. :D Või siis mingit trenni hakkama tegema. (Jumala eest, motiveerige mind kuidagi. :D )
Haaahaaa, ma ei hakka isegi parandama seda, aga küsin lihtsalt, et kas te märkasite ka eelmisest lõigust, et mina olengi Juuli? :D Mar on siis Maali või? Ahaha, ta on selle üle kindlasti õnnelik. :D :P
Lugesin täna, et "the way you talk to your kids becomes their inner voice." See on hirmutav, sest tegelikult nii ju ongi, ja liiga kerge on laps nõnda ära rikkuda. Õnneks hetk hiljem ma taipasin, et mu lapse inner voice tuleb (osaliselt) tänu minule nii mitmekesine ja random, et ta suudab sinna ilmselt ükskõik mida lisada. :D
Haha, just tuli, ronis mulle sülle ja ütles: "Tee mulle seda mängu, mis vanasti, et kop-kop-kop-linna, ja siis mägrad tulevad ja nokivad selga."
Point proven. Meil on vist kõik mängud veitsa teisiti olnud aegade algusest saadik. :D
Jälle öö. Väljas tegi salapärane must auto mööda Sõpruse puiesteed auringi, üks tüüp kapotil siruli woohootamas. Tuli noorus meelde, kui E rannast tulles püksid täis lasi ja teda keelduti autosse lubamast enne, kui ära on kuivanud. :D Jõudke ikka tervelt kohale, ogarad, ja ärge Mustamäel selliseid asju tehke enam, möödasõitev taksist haaras ka kohe raadio järele. Veel parem, ärge üldse tehke. :) Tegelikult on nii jube paha öelda.. noored peaks ju ikka lollusi tegema, mis noored nad muidu on. Aga.. tehke siis turvaliselt ja läbimõeldult. (Mitte et sellised omadussõnad noortega kuidagi kokku sobiks. :D )
Haha, täna on vist mingi imelik kuuseis või midagi, nüüd sõitis mööda väikebuss, uksed lahti, venekeelne lembemuusika üürgamas, noored kutid rippusid lahtiolevast uksest välja poolenisti ja viipasid sõbralikult mullegi. Kusjuures, autost paistis selline värviliste tuledega vilkuv-keerlev diskopall. Väga põnev.
Do-it-yourself mobiilne nightclub, meil oleks ka omal ajal võinud selline olla, super. :)
(R kommenteeris selle viimase diskopalli staatuse all, et "Alice Imedemaal või L Mustamäel - sama." :D Ja nii ongi. Kõik on põnev.)
Tahaks kangesti Muhumaale minna.. Joosepile näidata, kus ma oma lapsepõlvesuved veetsin. Põllud ja veskid ja väiksed sadamad väikeste kalapaatide ja kaidega.. Tahaks Nautsesse laste loomaaeda minna. Ja see Üügu )oli vist Üügu?) pank, kus vesipükse näeb.. Ja lambad mere ääres ja kiviaiad ja kadakamarjad ja praam ja... aeh. :) Joosep armastaks neid nagu minagi.
Natuke hirm oleks ka, sest kindlasti on ju kõik muutunud, paganama areng, eksoleju. Väikestest sadamatest on saanud suured, või on need hoopiski külainimestele kinni pandud nagu vahepeal kuulda oli, põllud on bensiinijaamu täis ehitatud ja veskid maha lõhutud... Lambad ära söödud... :D Loodetavasti ei ole nii, aga väike kartus on ikkagi südames.
Noh, tõenäoliselt ei saa me sinna niipea, autot meil ju pole. Ja lapse ja seljakotiga reisima minna, kui ööbimispaikagi pole, on natuke rumal.
Ehkki kangesti tahaks. Ma käiks üldse niipaljudes kohtades, kui meil mingi selline.. transporter oleks.
Aga eks siis ootame, kuni Joosep suuremaks kasvab.
Viimastel päevadel on taas selline tunne olnud, nagu oleksin akvaariumis. Vaatan ainult, kuidas teised elavad ja mõtlen. Mu elu tundub olevat mu peas, ei mujal. Ma olen nagu väljamõeldis. :D
Aga siis jällegi helistab Ghost of Christmas Past ja arutame asju, mida enamus inimesi kunagi arutama ei pea, ja siis mõtlen, et okei. Niisuguseid stsenaariume ei suudaks keegi välja mõelda. :D
Et siis jah... helistas, 8ndal juunil. Ma isegi ei üllatunud, ehkki pea 9 aastat pole rääkinud. Kurja ja natuke väriseva häälega (parim kaitse on rünnak, eks :) ) aga ma ei tulnud selle pealegi, et ise kuidagi muudmoodi suhtuda kui sõbralikult. Pärast tunnistas ise ka, et ootas/kartis hoopis teistsugust reageeringut.
Igatahes... Joosep on hirmus õnnelik, ja meil kõigil on vist nagu Himaalaja rinnalt maas nüüd. Tundsin end nii vabana, et lõpuks ometi on õiglus majas.
Kuigi... kui see kevad/suvi on mulle üldse midagi õpetanud, siis seda, et inimesed tähendavad probleeme ja draamat ja jama. :D Kõige parem on inimkontaktid miinimumini viia, siis on rahu ja õnn.
Küll kuidagi saame hakkama, kõigega ju saame.
Nägin kummalist unenägu jälle, ma olin osa mingist teadlaste (või võib-olla ka niisama uudishimulike noorte) kambast, kes läksid mingi mägede keskel asuva imeilusa järve äärde.. ei teagi täpselt, mida tegema, ehk oli ekspeditsioon, sest kõigil olid matkasaapad ja seljakotid ja tark nägu peas, või ehk hoopis niisama ujuma. Räägiti mingist salakavalast voolust, mis seas olevat ja vaieldi, kas see üldse võimalik on ja mis seda põhjustada võiks ja nii edasi. Osad sukeldusid ja täitsa tore oli. Kuni järve ühte äärde tekkis keeris, tead, nagu siis, kui vannist vesi hakkab ära voolama. Kõik karjusid ja vehkisid ja rabelesid, mõnedel õnnestuski kaldale pääseda, aga mina (koos veel paari inimesega) läksingi nö veega alla. :D Jube hirmus oli, ausalt. Igatahes, avastasime end koopast, kust vesi aina alanes ja alanes ja eeldasime, et see on mingi veealune koobas, mis aegajalt on vett täis, ja vahepeal kuiv (no siis, kui need keerised tekivad.) Hakkasime seal siis ringi vaatama. Kusjuures, mul pole vähimatki aimu, kes mina ise seal üldse olin, mees või naine, ei tea, või olin järjepidevas hüppes ühest tegelasest teise, seda juhtub mu unenägudes ka alatasa.
Koopa seintes olid mingid uuristatud kirjad ja pildid, ilmselt mingis "iidses" murrakus, sest midagi välja küll ei lugenud. :D Koopasuudme juures oli mingi selline... puidust saagimispukk, teate küll, see, mis kokku käib nagu redel. Ja siis jõudsime koopa tahaotsa. Seal oli terve suur hunnik jalgu. Ainult see alumine sokkipandav osa siis, pahkluust allapoole. Ma ei tea, kas need olid inimese jalad, või mingi väga sarnase olevuse, aga.. judinaid tekitas küll. Kuna nad olid ära saetud, eksole, siis äärtest oli näha, milline liha oli, ja see ei olnud küll... No see oli selline valge ja ..nagu.. mitte helbed, vaid nagu kalaliha, selliste soomusemoodi pehmete valgete tükkidena, teate küll, kuidas praetud või keedetud suurema kala liha on. Aga no jalg oli nagu jalg ikka.
Ja siis ilmus sinna mingi kitliga koristajatädi-inimene ja ütles meile mingis võõrkeeles a la espanol, et latsekesed, laske ruttu jalga, ta tuleb tagasi ja siis teil pikka pidu pole.
Samal hetkel hakkas ka vesi jälle tõusma, ja kahlasime kõik paanikas koopaava poole, proovisime vastuvoolu ja mööda mäeseinu end üles ja eemale tirida vee all. Pääsesime ka ilmselt, sest ma nagu mäletan, kuidas me pinnale kerkisime (vesi oli nii sile ja vaikne) ja kuidas me kiiruga riideid selga panime.
Siis ärkasin üles ja mõtlesin et wtf, tõesõna. Mida SEE nüüd tähendab siis. :D Pool päeva ei suutnud seda kõike peast saada, ja lõpuks tundus jõhkra kergendusega, et deshifreerisingi lahti.
Veealune maailm on nagu pinna all, eks, alateadvus. Mul on terve rodu asju praegu eri elualadelt, millega ei saa edasi minna eri põhjustel. Kõigel on nö jalad alt saetud. Ja kuna ma ei ole päris kindel milleski, siis.. pole ei liha ega kala. :D Aga kahju, et ma seda, kes tagasi pidi tulema, ei näinud, ehkki unes oli küll jube hea meel, et temaga ei kohtunud. :D
Täna öösel nägin unes, et olin öösel mingi jumala võõra mehega (ses mõttes, et ilmsi pole eales kohanud) suures voodis ja kolmest küljest olid suured aknad, kardinad ees. Ja keegi käis seal maja ümber ringi, vahepeal oli peakuju näha, ja mul oli totaalne kabuhirm, sest see tüüp oli mingi kuri kättemaksja. See kutt, kes seal voodis minuga oli, oli marurahulik ja magas, ja mina kartsin täiega ja olin öö läbi üleval, konutasin voodipeatsis ja jõllitasin aknaid. :D Ja siis hommikul nagu ärkasin, ja olin hoopis üksi, läksin kööki, ja laua peal oli neli või ehk viis viilu musta leiba, ning ma teadsin unes, et need oli sinna jätnud Joosepi isapoolne vanaema, et ma saaks võileiba teha endale. :D Ta on ainus ämmalaadne olevus mu elus, ja ta oli awesome. :) Määrisin leivaviiludele siis võid peale ja sõin.
Aga natuke õudne on, sest millegipärast tundus ärgates see viilude arv väga oluline olevat. Neli aastat teen veel võileibu ja siis kukun surnult maha?
Way to go selle ülemõtlemisega, eks. :) Teine tahtis sõbralikult leiba anda, ja mina lähen paanikasse. :D Nagu Jeesus ja inimkond all over again. :D Hahaha.
Igatahes... seda und ma pole veel deshifreerinud, aga pole nagu julgenudki, ses mõttes, et Joosepi isapoolset vanaema pole enam siinilmas, kui te veel ei taibanud.
Mina: J jõudis C###sse just :) nii tore neil kindlasti.
Margit: mis ta seal teeb?.
Mina: :D ma ei tea, ma ei küsind nii loogilisi asju
Joosep ütles enne magamajäämist, et talle meeldib minu juures kõige rohkem see, et ma tahan kõigile head. Seda oli nii armas kuulda, aga.. on see tõesti nii? Ses mõttes et.. peaks ju ikka olema keegi, kes kohe üldse ei meeldi ja.. No selline vastane nagu superkangelastel on, nemesis. Annaks jõudu võitlemisel või midagi. :D Ja siis ei oleks selline totter tunne, nagu peaks käed rinnal kokku panema ja ommmmm ütlema. Sest ma ei ole ju üldse nüüd nii üdini hea, ma olen vahel ikka päris kuri ja paha ka. :)
Paaniliselt ingel olla soovival inimesel on vist üsna raske... pea konfliktseid mõtteid täis. Idee on ju super, aga... sama mis lennata soovival karul. :) Inimene on inimene. Muidugi ju üritad hea olla, ent ei maksa utoopiasse suubuda, muidu lõpuks oled nii frustreeritud ja õnnetu ja.. veel kurjem kui vanakuri. :)
Ehkki paha ei soovi vist tõepoolest kellelegi.. ikka ju mõtled, et paha on alles väga noor hea. Lisa natuke kogemusi, teadmisi, aega ja.. Olgu öeldud, et ma usun, et inimesed on suutelised muutuma, ma suisa arvan, et muutuvadki kõik. Isegi need, kes üksi pimedas toas kõrvu kinni hoides lalala laulavad. :) Nemad muutuvad lihtsalt oluliselt vähem kui teised, sest õpivad vähem.
Rumalaid on küll natuke raske kannatada, see on tõsi. Ja ülbeid. Ning eriti mõnusad on ülbed rumalad. :D
--
Hommikul bussis kuulen - tilgub. Vaatan ringi, et mis värk on, vihmagi ju ei saja. Siis sain aru, et hoopis ühe tütarlapse kõrvaklappidest kostis selline heli.
Teate seda vanaaegset piinamisviisi, eks... kui vett pähe tilgutati.
Ja siis ma juba itsitasin omaette, ta üritas endale auku pähe rääkida noh.
Ma naeran üldse nii absurdsete asjade peale, täna oli see ka, kui nägin üht linnukest teepervel ja ta nokkis midagi, aga paistis täpselt nagu oleks pead raevukalt vastu maad tagunud. :D
Vahel on lihtsalt nii... vahel pole üldse naljakaski, aga ajab nii hirmsasti naerma, et sa ei saa vastu panna. Nagu Ewan ja Charlie Long Way Roundi ettevalmistuste osas, kus treener/meedik/tähtsust-täis-onu rääkis neile, kuidas arterist veri purskab ja et nad surevad lihtsalt ära, kui ei oska esmaabivõtteid. Ja tüübid istusid diivanil, kampsikud seljas, kuulasid äraoleva näoga ja purskasid täiesti vastu endagi tahtmist naerma selle ettekujutuse peale, kuidas neid veri reiearterist pritsib vabalt kuni sinna seinani, nagu onkel rääkis. Onkel võis üsna ahastuses olla, et teda tõsiselt ei võeta.. ehkki nad ju said aru küll asja tähtsusest! :D
http://www.dailymotion.com/video/x10clzf_lond-way-round-episode-1_travel#.Uc4hBrRQtIA
Alates 24:05, aga vabalt võite vaadata tervet osa, see on üks lahedamaid dokke ever ja läheb iga järgmise osaga aina lahedamaks. :)
Haha, samas ma vihastan ka hirmus kergesti, eelmisel nädalal tulid sugulased lõpuks ometi Eestisse, me oleme nii kaua neid oodanud. Saabusid öösel. Hoidsin end tagasi, et mitte kohe neile helistada ja woohoo hõisata, mõtlesin, et neil niigi kohvrid ja elevus ja... Järgmisel hommikul kügelesin töö juures ja lugesin minuteid, et millal oleks viisakas neile traati tõmmata, ärkavad ju hiljem ja siis tahavad lähisugulastega muljetada ja sisse elada ja.. Õhtuks olin juba tige, et no krt, ma siis ei helistagi üldse. :D Ja polegi helistanud, kuni siiamaani.. Aga nemad pole ka helistanud ja see on nii nörritav.
Meh, nüüd lõpuks helistasin, nädal hiljem vist juba. Mõtlesin, et hea küll, kui need ülejäänud tahavad omaette olla, aga lapse panen küll pihta ja viin kuskile... kinno ja.. mujale. :D
Eile käisime Joosepi ja M-i pojaga kinos, nendega on nii tore koos. Helistasin M-ile, et kuule, kas su poiss ei taha meiega kinno tulla ja leppisime juba kokku, et kassa juures kohtume ja siis Joosep helistab kodust, et aga emme, kas me ei võiks kedagi veel kaasa kutsuda.. Mina: ei, kahjuks ei saa, läheme kahekesi nagu kokku leppisime.. aga mul on sulle üks üllatus, kinos näitan.
:D
Vaatasime sellist filmi nagu Man of Steel, ja ma ei oskagi nüüd täpselt öelda midagi selle kohta. Algus oli hea, välja arvatud ehk see koht, kus tüüp tegi mingit kangelastegu parajasti ja kaamera filmis ta kõhulihaseid nagu ilastav gruupi. :D Be a bit not-so-obvious please. Ehkki kere oli ju vinksvonks. Köhh. Mitte et ma vaadand oleks. Double-köhh. See on see palavus ja ventilaatorid täie võimsusega, kohe köha.. :D
No ja siis, kui pahadega võitluseks läks, hakkas juba naljakas. Jälgisin, kas vähemalt ÜKS maja jääb terveks. Aga ei jäänud. :D Ja ehkki mitmed pilvelõhkujad kukkusid väga efektselt (I'll give you that) ninali, siis ometigi olid kõik inimesed sel päeval maal vanaema juures, sest Superman pidi ainsana päästma ühte ja sedasama tshikki miljon korda, teisi inimesi vist ohus polnud.
Ahahaha, ja siis see, et Supermani isa lendas harakaga ringi ja .. haha, see ajab senini naerma, esivanematel olid täitsa vinged sellised.. ma ei tea, kas nüüd just rauast, nahast ja kummist ( :D no nägid sedamoodi välja) riided, ja siis oma pojale olid nad kappi valmis pannud friggin pidzhaamapluusi ja sukkpüksid. :D Turtsatasin päris kõvasti, kui filmis kapp avanes.
Jaa-jaa, tegelt oli lohe? nimi H-Raka ja Maa atmosfäär on teine, sestap ka riided. Aga ikkagi! :D
Plusspunktina (ehkki neid oli veel, have no fear, ma olen lahke) mainin ära, et mulle väga meeldis, kuidas pahalane Supermani keepipidi keerutas. See oli lihtsalt nii loogiline.
--
Ohjumalküll neid tõlkeid... just praegu filmis mees annab naisele 3 tuubi värvi, naine vastab: "Thanks, I just ran out!" Ja tõlge oli: "Ma käisin korra väljas."
Wtf... aga no parem ikka, kui see Foxi või mingi sarnase kanali pealt nähtud tõlge, kus tõlkija jaoks ilmselt tundmatu sõna asemel oli lihtsalt kolm punkti pandud. :D
Tulen köögist, Joosep tuleb koridoris vastu ja hüpleb närviliselt: "Ema, tee mulle üks see... see... ee.. mis ta nüüd oligi... eee..."
Mina: "Kolm sekundit ootan veel!"
Joosep närviliselt: "See... see... aaargh! Plastiliinisai!"
Mina: "Hästi, plastiliinisai, kohe tuleb. Aga et oleks ära söödud!"
( :D Kuri ema. Lapsel ei tulnud "pasteet" meelde.)
Joosep: "Kõige paremad asjad on ema ja vorst."
Peaaegu üks ja sama. :D
Tuleviku kohta kuulsin täna (ilmselt peale uudiste- või krimisaadet) sellist lauset: "Mina küll ei taha tulevikus selline mees olla, kes narkoosi sööb." Väga hea plaan. (Y)
Joosep: Ema.. mis see oli... trompet? Trumm? Tramm?! No see laev, mis põhja läks, mäletad küll seda filmi...
- ära joonista oma pükste peale! kuhu sa mõtled nendega nüüd minna siis?!
-pesulasse.
wiseass.
vanaisa rääkis, et peab sibi tellima kloogale. küsib joosepilt, et kas see teab, mida sibi teeb.
ei tea täpselt küll. vanaisa siis hakkab joonistama pilti sibiga. kui voolik juba joonistatud sai, siis joosep hüüdis, et tean, tean. vanaisa ütleb, et jah, voolikuga tõmmatakse autosse kõik... eee.. ja jääb hetkeks sõna otsima. joosep kõrvalt: pe*sevesi.
joonista parem midagi muud, sa ei pea ju teda joonistama.
aga ma tahan, ta on ju mu isa!
ainult pea joonistadki või? aga keha?
keha joonistan ka.
kuhu, see ei mahu ju enam kuskile.
juuste vahele!
Joosep helistab kodust, ähmi täis, vanaema kirub taustaks, nad ei leia Joosepi ühiskaarti.
Mina: Eee.. vaata oma seljakotti, ehk jäi sinna.
Joosep rõõmu ja üllatusega: JAA!!!
Mina hämminguga: Oligi seal või?
Joosep: No ma pole veel vaadanud, aga sul on ju alati õigus.
Vähemalt usutakse minusse, eksole. :)
Hahaha, ema tuli töölt, ütles, et ostis laheda t-särgi. Pani selga ja tuli näitama, ilus must, värvilise pildiga, sobis suurepäraselt, igati paras ja puha... Ma küsisin mõtlikult, et kas sa pilti ka vaatasid muidu. Joosep hakkas naerma suure häälega.
Ema: "Ei.."
...
Püksata rõõmus kalamees, kala sama rõõmsalt privaatsete kehaosade küljes rippumas. Polegi ema näind nii kiiresti lahti riietumas. Ahaha, hea, et sellega koju ei tulnud.
Lõppu paneks veidi uut musa ka, kõigepealt oma tuntud headuses pervoelevandid. :D
Ja siis istusin täna tööl ja kikitan järsku kõrvu, et hmm, hea muss, ehkki sutsu liiga refrään üleni, aga hääl nagu noorel Calebil, mis see selline on.. kiiresti avasin siis raadiojaama saidi ja vaatan (otsekopitud raadio Mania lehelt): hetkel eetris: RASMUS RÄNDVEE & FACELIFT DOOR, You Got Me (2013)
Vau, eestlased, jippii. :)
Ühtlasi mainiksin ära, et Facelift DOOR on täitsa uurimistvääriv meditsiiniline tehnika... :P
Subscribe to:
Posts (Atom)
