Helesinine

Reede õhtul mõtlesin siin omaette, et nädalas oleks vist viisakas magada rohkem kui 15 tundi. Mul tuleb iga öö peale keskmiselt 3 tundi und. Neljapäevaks nokkisin töölolles juba hoolega teri, vahepeal jäin vist magamagi laua äärde. :)
Eelmine nädal oli pretty much samasugune, kusjuures, väsinud ma ei olegi eriti, ainult silmad kipuvad tagurpidi keerduma, muudkui pilgutan neid, et otseks tagasi saada.
Kinos oli küll maruraske olla, eriti kuna nii pagana kurb film oli. :) Frankenweeniet käisime vaatamas, isegi Joosepil tuli pisar silma, mis siis minust veel rääkida.
Enne käisin vahetasin väljaprinditud teatripiletid pärispiletite vastu (jääb ilusam mälestus ja osad tahan ära ka kinkida,) ja siis pärast kodus fb chatis sõbrants küsis, et miks sa nii tegid, see ju maksab. Ma hakkasin siis mõtlema, et oh shiet, maksab või... ma oma arust küll midagi ei maksnud.. :D Aga meil oli juba kiire sel hetkel, ehk siis läksimegi lihtsalt minema piletitega. Igaks juhuks helistasin järgmisel päeval Piletimaailma ja küsisin järgi. :D Õnneks on ikka tasuta. Aga hakkas piinama küll juba vahepeal. :D

Hah, nagu ma käisin Joosepi kooliprojekti jaoks vöösid ostmas, valisin kohe alguses ühe välja ja siis käisin veel terve poe läbi, vaatasin kõikvõimalikke teisi asju ka. Siis otsustasin, et ah, tulen pärast tagasi, käin vaatan üleval korrusel olevasse poodi ka. Läksin kiire sammuga poest välja ja sõitsin eskalaatoriga üles... järgmises poes oli teist kätt ka vaja ja avastasin, et oh shiet, mul on mingi vöö käes. :D Hea aju. Igatahes, läksin ruttu allakorrusele tagasi ja ütlesin, et haa, ma panin teilt praegu vöö pihta. :D
Õnneks see naine oli arusaaja, naersime ja maksin oma paarkümmend senti ära ikka ilusti. Aga samas, mõtle kui seal oleks olnud mingi turvamees, kes oleks järele jooksnud ja keegi polekski eales tuvastada suutnud sajaprotsendiliselt, et ma ju ei tahtnud seda varastada. Uhh.. tõde on nii tähtis mu jaoks.

Kas te seda üksikvanema kampaaniat olete juba märganud? Need suuuuuured plakatid väikse poisiga, et "issi, kus sa oled?"
Mul tekkis meeletu okserefleks seda esimest korda nähes... inimesed pole ikka üldse asja läbi mõelnud. Kellele see reklaam haiget teeb, eksole. Üksikemadele,kes tunnevad end niigi süüdi, ja nende lastele, kellelt hakatakse tögades küsima, et "kus issi on." Isadel, kes, sabad seljas, metsas on, on ju enivei savi. Jalgalasknud isadele võiks mingi häbimärgi külge panna, a la suurte tähtedega otsaette tätoveerida, et "olen kaabakas." :D Siis oleks sellel kampaanial jumet, ja naised oskaks vältida neid mehi.
Ehkki ma tegelikult ei tea, mismoodi terasid sõkaldest eristada ja mitte normaalseid mehi, kes mingil põhjusel oma laste juures ei ole, süütult peedistada. Igasuguseid olukordi on ju maailmas, ega's alati mees süüdi ole. Pealegi, üks teatav on ju kaabakas küll, aga ma ei laseks elu sees talle mingeid märke külge monteerida. :D
Ent ikkagi, point jääb, et oleks võinud selle kampaania kuidagi... teisiti lahendada. Väga masendav. :(

Ükshommik (ükssarvik) tormasin tööle, ja tee ääres põõsas.. või noh, mis põõsas see enam, kui lehti pole, lihtsalt selline tihe ligipääsmatu võsa, paljupalju peenikesi tüvesid üksteise kõrval, meenutas "Lendavate pistodade maja" bambusmetsa. :)
Ja siis nende pruunide vihmaveest sätendavate okste keskel oli üks must lind, paksu kollase nokaga, ja noka vahel oli suur punane mari. :D Täiega... niiiii kahju, et silmadega ei saa pilti teha. Oleks tahtnud sõpradele ka näidata, see oli lihtsalt nii võrratu.
Nagu see.. punane let's-destroy-everything nupp filmidest. :D Lind pani pihta. Dr. Evil laiutab kurvalt käsi.

Haha, nagu Joosep rääkis mulle, et ühes filmis oli tegelase nimi Miugel. :D (Tegelikult oli Miguel ikka.) Aga Miugel on nii fantast nimi, et kui ma kunagi veel peaks (sülitan kolm korda) mõne kodulooma saama, siis Miugel it is.

Ma olen fb-s ühe ehtetegija fänn, ja mingil päeval.. mida ma enam ei mäleta, pani ta üles küsimuse, et mitu sõpra oma tema 892-l laikijal kokku. Ma võtsin siis arvuti ja asusin tööle, eksole. Inimene küsis, ma vastan. Viisakas. :D Et umbes 400-l on 200 sõpra ja osadel on jällegi hell hunnik ja osadel ainult mõned... Ja pakkusin oma numbri.
Kuna fb ei anna mulle absoluutselt teavitusi viimasel ajal, siis ei mõelnud selle peale ka rohkem. Õhtul tuli meelde ja läksin tshekkima, et mis see number siis oli ja paljuga ma mööda panin. Ja loen sealt, et mina olengi võitnud. :D
Vau, ma ei võida ju kunagi kusagilt midagi. :) Vaatasin vähemalt kolm korda üle, veerisin oma nime ja puha, et kas ma näen ikka õigesti. Igatahes, sain ühe kaelakee tasuta valida endale. Tegin siis tellimuse ka, et ta niisama ei peaks teisele maale saatma pakki. Ma olen selline.. vastutulelik võitja. :D
Ahh, kuidas mulle need ehted meeldivad... Valisin mitu päeva. :D Nii tore.

Muid plaane on ka terve hunnik, ja kavva võetakse enamus kohe, kui tööl jälle kergemaks läheb, ehk siis järgmise nädala keskel. Saab põnev olema. :)
Eks see sõltub muidugi esmaspäevast ennekõike.. Hoidke Joosepile pöialt. Esmaspäev, esmaspäev. Proovi olla ilus ja helesinine. :)

Simply Falling / Kuradi Sidrun

Hau. Huvitav, kas ma peaks siin nüüd selle mitu päeva tagasi alustatud blogipostituse nime ära muutma ja laulugi kustutama... muidu arvatakse ehk jälle, et seostub kellegagi. Ütleme siis lihtsalt, et ei. Ei seostu. Ei hakka silmipööritavale/kihistavale näopolitseile ka raporteerima, las nad arvavad, mida tahavad. Mõned peatükid on juba üle aasta läbi, ja kui keegi neid veel lappab, siis.. not my problem.

Mul on hea meel, et teistel hästi läheb. Tõesti. Unustage siis minu ammused väiksed rumala lootusega uitmõtted kah juba ometi ära ja laske mul olla lihtsalt üks inimene paljude seas. Nagu ma olengi ju alati olnud.
Ja kui ma ausalt ütlen, et keegi meeldib, siis jääbki ju meeldima, kuni ma ühel hetkel maha koolen. Sellisena olen ma kord juba kokku pandud, ja ei saa sinna midagi parata. Mu südames on terve trobikond inimesi, kes sinna jäävadki. Soovin ju ikka head. Ja see ei tähendagi midagi enamat.
Nii kahju, et mõeldakse minust kui mingist... pahatahtlikust hullust ja kiibitsejast. :(
Vabandust, et julgesin unistada, eksole. Loodan, et kuuereväär ei määrdunud mu räpastest pilkudest.
Oh well...

Pidin viha kuskile ääre peale panema, sorri. :) Pulbitses siin vahepeal veidi üle, nüüd olen jälle kuul nagu kurk. (Ei arenda mõtet edasi, ehkki igast variante tekkis pähe. :D Ei saa keegi minusuguse kurgi arvamistele pihta, kahjuks.)

Igatahes, vot sellise ilusa laulu leidsin reede öösel, mil mul oli üle pika aja aega youtube'is ringi surfata. Nii kahju, et aeg ei või kuidagi mingit... mulli moodustada, kus sees tunnid illllgelt aeglaselt liiguks sel nüüd üsna harvaksjäänud ajal, kui ma musa kuulata saan.



Täna sõitsin koju ja ühest teatud majast möödudes "nägin" üht minevikumeest seal oma kollase t-särgiga seismas nagu vanasti, nii krdi valus oli järsku, nii tahaks, et ta tagasi tuleks ja ütleks, et kõik on okei. Jube igatsus. Aga sealt, kuhu tema läks, ei tulda tagasi. :(
Hädasti oleks sõpra vaja. Kedagi, kes lohutaks ja ütleks, et kõik läheb hästi. Või ehk oleks võõras isegi parem, sõpradega on paratamatu pagas kaasas, neid ei saa uskuda. :D
Tean, et muretseda ei tohi, aga... nii kardan Joosepi pärast. :( Pean usaldama inimesi, keda ma ei usalda, oma kõige kallima varaga. Tahaks hoopis kuskile peitu pugeda. Ma ei kujuta üldse ettegi, mida ma sel ajal teen, kui tema opil on. :( Lähen müün oma hinge, et kõik hästi läheks, aga kummale... Või nutan lihtsalt nonstop terve aja? Ehh. Ma mõtlen selle peale siis, kui see aeg käes on. Scarlett oli geenius.

Lugesin sellist uudist http://www.dailymail.co.uk/news/article-2227708/Jackie-Samuel-snuggle-Cuddling-makes-woman-260-day-New-York.html ja see on ju suurepärane idee. Ma küll kellegi võõraga ühes voodis olla ei tahaks, aga niisama kallistamine oleks super. Kui tuleks keegi näiteks igal hommikul ja kallistaks viis mintsa.. Terve päev oleks kohe palju õnnelikum ja turvalisem tunne. Lammutaks sisemised müürid maha. Samas, liiga kaua ka ei tohiks, siis laguneks kõik müürid maha ja kukuksin põrandale pikali kontideta. Ma olen nii emotsionaalne viimasel ajal, et müürid vist hoiavadki veel ainult koos. Ja vestlust ei tohiks ka arendada, see rikuks kõik ära. Aga just selline... random act of kindness. Human touch.
Ei tea, kas Eestis pole mingit kallistavate meeste laenutust? :)

Mul käivad viimasel ajal meeletud emohood peal, huvitav, kas see on mingi vananemisega kaasnev nähtus või? Süda tõmbab kokku ja tahaks kohe inimestele öelda igasugu... täitsa lollakalt ilusaid asju. Vahepeal ütlen ka, aga enamasti suudab mu eestlaslikult jahe loomus need puhangud alla suruda. Tundub ju kuidagi.... totter ja ebasiiras. Ehkki tegelikult pritsib ikka päris otse mu seest. Pritsumees L. :)

Käisime nädalavahetusel väljas, sõbrants tuli külla suure rummiga (nagu parimad sõbrad ikka, eks) ja teatas, et ta läheb üksinda pärast linna. Ütlesin kohe, et mina ei taha minna, aga 1 rumm hiljem vaatasin, et vist ikka ei saa teist üksi linnapeale lasta. :D Ta on jommis peaga alati nii armas, laulis kõva häälega ja väitis, et see savist sibulapott, mis mu emal kapi peal on, ongi kõige kurja juur ja halva õnne tekitaja, sest tal on nutunägu. Üritas mõttejõul ta suunurki ülespoole venitada. :D (Kusjuures, mida pikemalt ma selle peale mõtlen, seda rohkem hakkab tunduma, et peaks tõesti "kuradi sidruni kogemata" maha pillama. :D )

Haha, meenus täitsa lampi praegu, kuidas ta kunagi kui me 20 paiku olime miskit... ehk siis ülemöödund aastal, köhh, siis ma ei lasknud tal kunagi jommis peaga kuskilt prallelt tulles magama jääda, sest mind ajas ta unine jorujutt nii naerma. Nii saime näiteks surematud Mister Prippsi õlle (oli selline õlu kunagi või?) reeglid, mis kõlasid a la Kui sina valad õlle suure kausi sisse põrandale... siis vaata, et sa sinna sisse ei astu.

Seekordse "väljasoleku" tahaks tagantjärele ära kustutada lihtsalt, tundsin end nii valena terve öö, nii esimeses kui ka teises kohas. Kunagi, kui ma iseendaga natuke rohkem leppinud olen, siis võib ehk jälle kuskile minna.. Hell masekas oli, välimusejama ja emotsionaalne kräpp ja siis veel see tädi, kes arvas, et ta on letiäärne udupeen portselanist muuseumieksponaat, mille suunas keegi hingatagi ei tohi, saatis mürgiseid pilke koguaeg.. vahepeal tuli hellikul nutt kurku juba.
Ja no siis see pidev... äkki satun seisma kuskile valesse kohta või vaatan vales suunas ja keegi ARVAB midagi... oeh, minge pekki tõesõna. Parem on tõesti selliseid üritusi vältida ülepeakaela, lähen kuulan midagi muud. Milleks need CD-d siis ikka välja mõeldud on.

Pealegi... ma lähen purjes peaga hirmsotsiaalseks, rääkisin vist iga inimesega, kes vastu tuli. :D Ja siis tunnen ise, et dämmit, raudselt häirin, nad kindlasti ei taha minusuguse inetu vanamammiga üldse vestelda tegelikult ja on lihtsalt viisakad. Meh.
Kui ma endast kunagi hoolima hakkan, siis mõistan, et ma olen väga tore ja tark ja kõik kuulavad mu lõputut plära hea meelega. :D Aga sinna läheb lihtsalt veel pisut aega. Kui enne ära ei sure, muidugi.

Koos tantsida nagu vanadel headel aegadel (tänud vastutulelikule suitsuruumi/diskorpoisile ka vana hea musa saatel) oli samas jube khuul, vahepeal unustasin isegi ära, et selline karu olen nüüd. See oli tore. :) Loodame, et keegi ei filminud.

Millest meenub - mul on uus lemmikfilm. Või noh, peaaegu lemmik, mulle ei meeldi selle filmi lõpp. Ja mõnes mõttes meeldib ka, masendavalt reaalne. :D
Unrelated on nimi, link on siin:



Ma ei teagi, miks meeldib... või noh, tegelikult tean kah. Kogu selle filmi aja on peategelase fiiling selline, nagu mul pidevalt. Ma kah ei seostu nagu millegagi ega kellegagi, ei oskagi öelda, miks. Isegi kui sõprade või pere hulgas olla, isegi kui lõbus on ja tore, ikka olen nagu võõras ja kuidagi vales kohas ja vale inimene. Nagu oleks klaas vahel. Või jää. Ei jõua kunagi päris... kellegini.

Keegi ütles seal kommentaarides, et kole naine on peaosas. Ma ei saa üldse aru sellest, minu arust on selline suurte silmadega ette ja taha vabandav hiireke, kes tegelikult oleks väga ilus naine, ja ongi ju, kui õnnelik on. Lihtsalt... elu juhtub järjekindlalt.

Täna tulin tööle ja seisin bussis, vihmast läbimärg ja tilkuv, ja ehkki ma seisin täitsa viisakas kauguses ühest naisest, ta muudkui heitis altkulmu pilke ja nohises ja niheles ja köhatas.. Ma ei tea... ei olnud kuskile mujale ka trügida enam ruumi. Seisin seal siis edasi ja kahju oli kohe, et ma haihtuda ei oska. Ja sellest oli ka kahju, et ega ta siis ka õnnelikum poleks olnud.
Ei või iial teada, mis teisele pinda käib... Alles hiljuti sattusin tuttava seinalt lugema vestlust, kus siunati "Lenori-inimesi." Ja siis, juba naljaga pooleks, lisati, et ja need, kes moosi alla võid panevad, on ka segased.
Nätaki, olin hoobilt kahte kasti litsutud. :) Ise ei teadnudki, et nii õudne inimene olen. :P Pagan teab, mis ma veel kõik valesti teen...

L says:
rändom inff. eile kinost tulles mingi noor kutt vahtis mind täiega üksisilmi. nemad joosepiga istusid näoga tahapoole, aga see.. bussiseisuvahe jäi nende vahele, ja mina istusin näoga sõidusuunas, sepe vastas. ja mitu korda tabasin tüübi pilgu ja siis lihtsalt konstanteerisin fakti silmanurgast et koguaeg vaatab, jumala tobe. :D
ja sepe tuli istus minu kõrvale järsku ja kukkus kallistama ja nii... ma mõtlesin et lapsel mingi hellusehoog, aga pärast kodus ta ütles, et "ma nägin, et see mees vaatas sind koguaeg, ja ma mõtlesin, et ta tahab sulle midagi halba, ma kaitsesin sind."
awwww.
jube kaval sepe ikka, ta ei vaadand ju kordagi selle tüübi poolegi, ma mõtlesin, et ta ei märka. aga ta oli akna pealt peegeldusest sel kutil silma peal hoidnud

--
L says:
ahaha, juliette lewis on nii naljakas, kirjutas just et hakkab ühes filmis mängima siukse mehega nagu ewen mcgregger
mar says:
:D
--

L says:
nägin n-i unes üleeile
mar says:
ohoh
L says:
ta tuli külla ja mul oli oma tuba nagu vanasti, (praegu on kapp ja voodi tagurpidi) ja siis lösutas mul voodi peal (mäletad, see oranzh kushett, millelt me otsa ära naersime :D ) ja pea oli sahtlis
mar says:
jaa :D
L says:
ja mind ajas närvi, et ta pea sahtlis oli, ütlesin et tule kohe ära, seal on kõik mu saladused :D
ja siis pidin kuskile jooksma ja ta ütles et tuleb kaasa. sõitsime siis trollis ja mul ei tulnud enam meelde, kuhu ma minema pidin :D
ja pingutasin ja pingutasin meelde tuletada, loll tunne oli tunnistada ka, et jooksis jube kiirelt ja ei tea ise ka, et kuhu... siis ärkasin üles :D

--

Kallis eks-klassivend A helistas: Tsau, kuidas läheb.
Mina: Kle, niruvõitu tuju on.
A: Jaah, väljas on selline hall, eks?
L: Ei, sees.
A: Aa, et kui teistel lendavad kõhus liblikad, siis sul on..
L: Mhmh, hülged.

Tervitustega teistele bluusihüljestele. Ühel päeval tuleb mõni Guy Fawkes, taskud tuld täis, ja päästab teid valla.

--

L says:
joosep ütles eile mingit filmi vaadates, et "see hea kiilakas seal filmis on minu moodi, ma ei salli ka kloune"
ta räägib üldse nii imelikult, eile rääkis siukseid asju nagu: "ära neid asju ära pane, mul homme üks protsess jätkub" ja "lähen käimlasse"
kust ta neid asju õpib, aru ma ei mõista

--
Eile Joosep kakles koolis. Mingi suurema klassi poiss oli ta klassikaaslast tulnud togima ja kiusama, ja Sepe läks vahele. Sai ise muidugi pisut klohmida, aga tundus, et see ei lugenudki talle eriti.
Mu väike vapper jõnglane. :)
Kusjuures, lasteaia lõpupeol ütles Mõmmi (ehk siis pidzhaamas Ivo Eensalu) talle aabitsat andes, et "kaitse siis alati endast nõrgemaid." Nagu oleks aru saanud, et laps just sellise loomuga ongi. Teistele ütles niisama, et "ole siis tubli koolis ja õpi ikka viitele."

Ja siis ükspäev tahtis Sepe oma poksikoti peale markeriga kirjutada, et "ma armastan oma ema." Ma naersin, et kleebi parem pilt. Aga ta väitis, et siis kui tal tuju kuri on ja läheb poksikotti tümitama, siis tuleb meelde, et ta oma ema armastab, ja paha tuju läheb üle. :)

Mul on ka paha tuju üle läinud, otsustasin siin vahepeal, et ei ole enam õnnetu, nüüd olen hoopis kuri. :D No tegelikult mitte just nii. Aga väike inimestest eemaldumine teeks ainult head. Pisike restart.
Eks näis, mis saab.

Ükspäev ütlesin koguni abiküsijale kindla "ei." :) Tavaliselt ma ei suuda keelduda, kui inimene otse mu poole pöördub, aga.. see konkreetne inimene oli alles paar nädalat tagasi minult samas asjas abi palunud ja nõustudes keerasin endal terve nädalavahetuse vussi, samas kui tema lihtsalt alt hüppas. Väga inetu ja... teist korda ei lase enam teha. :) Oleks siis vabandanudki või midagi.

Igatahes. Otsustasin, et so what, et ma pole ilus ega tark ega paljusid muidki asju... So what. See-eest pole kellegil nii ogarat pead ja niisugust tobujussisüdant. :)
Pean leppima sellega, et olen erinev. Et võin random hetkedel nutma hakata, sest poemüüjal oli õnnetu nägu, sest möödaminev mees lonkas või kuna ma kujutasin ette, et mu sees on vangis kurvad hülged ja mul hakkas neist hirmus kahju.
Või kui vahin aknast välja ja ei suuda keskenduda mõistlikele asjadele, sest külmunud puuoksad oleks nagu mingi ülemõistuse põnev veealune maailm.
Või et ma ei suuda oma imelikke kommentaare aegajalt vaka all hoida ja purtsatan välja... mu sõbrad armastavadki mind just nende asjade pärast, tõenäoliselt. Kuidas nad muidu nii kaua vastu on pidanud. :D

Ja kui mu minapilt ongi pisut kõverpeegel, siis egoga on mul kõik korras, tänan küsimast. :) Seega ütlen ühe väga hea filmi tegelase sõnadega: I work in mysterious ways. Deal with it.

Ja sidruni viskan ka välja.