Mnjah, eelmises postituses sai hõisatud, et uus arvuti ja kodusolek... Arvuti pani praktiliselt kohe saba, emaplaat olevat katki, ehkki ma ütlesin, et ei tea midagi sellest.. Oli kuu aega paranduses. Siis selgus, et mr.X-i korter müüakse maha ja ta peab sealt uttu tõmbama. Pidin oma korteris ühe toa tühjaks tegema, kõik ümber korraldama. Nüüd siis elame koos. Või noh, ta käib lihtsalt meil tagatoas magamas, töötab ju poole ööni nagu ikka.
Mis natsa vihastab ja natsa kergendab olukorda. Tahaks ju kordki tunda, et on nagu perekond. Aga eks tõsi on, et ongi nagu perekond, mitte on perekond.
Lisaks oleme mõlemad erakud, mistõttu käin mina talle pinda ja tema mulle ka. Tema lihtsalt näitab seda rohkem välja. Nähvab, täitsa nõmedate asjade peale. Ja siis mina olen tige, ja tema ei saa aru, miks.
Ühesõnaga, ma olen väsinud. Ja tunnen sõpradest puudust, aga kahjuks mul pole ühtegi sellist, kes jaksaks minuga tegeleda. Ehk mu selle elu ülesandeks ongi olla omaette ja mitte jagada.
Mis teeb selle blogi olemuse kah kuidagi valeks. Mõtlen veel, kas panna see lihtsalt kinni või teha kuskile uus, mida teised ei tea.

Oeh.. See aasta on olnud nagu pidev orkaan.
Mind on mitmeid kordi tükkideks lahti võetud ja väga haiget tehtud. Õnneks on mr. X olemas, ta ikka hoolib, ehkki vahel tunnen, et kauaks seegi. Üsna raske on, kui teine ei taipa su hinge või olemust. Ehk ta tunneb samamoodi.
Igatsen hirmsasti merd. Igatsen sõnatut üksmeelt. Ükssarvikuid.