Vahukoor on jumal.

Rõõmusõnum massidele - sain uue arvuti, lisaks algab uus kooliaasta, mis aheldab mu jälle paiksemalt kodu külge, nii et emoemajoru hakkab uuesti pihta. "Massidele" peaks tegelikult jutumärkides olema, üksainus inimene on siin käinud järjekindlalt aeg-ajalt vaatamas, müts maha teie kindlameelsuse ees, kesiganes te olete. :)
(Ehkki tegelikult võib ju ka mitu inimest olla, kes kordamööda tshekkisid. :D No mütsi mul niikuinii pole, nii et pole vahet. :D )

Tegi tuju nii heaks just, mingi seninägematu noor postimees käis, tõi hella hunniku kaupa ja ütles, et pole midagi, kui teil pole tassijat, ma tassin ise. :) Ja siis vehkis marukiiresti (õnneks polnud rasked kastid ka,) ja iga kord kui uue hunnikuga jälle saabus, muudkui vaatas. :D Mul ei ole just kõige eeskujulikum/elutervem enesepilt, aga ütleme nii, et jalgadega pekikuubik kirjeldab üsna hästi. :D Poisil oli kergekujuline mammifetish. Aga väga nummi. Ehk ma siis polegi ikka nii iidne või nii kuubik, kui ise näen end olevat. Mis oleks küll hästi tore..
Kohtusin siin suvel sugulasega, kes teatas rõõmsalt, et ta ehmatas kohtudes kohe päris ära, et ma olen nii vanaks ja paksuks jäänud. :D Ekstaole. Koomiline, et inimene tunneb, et seda on kangesti vaja teisele öelda. Mina talle küll ei öelnud. :D
Sel suvel on neid kõikvõimaliku "vajaliku" ütlejaid ehk "asjatundjaid" kohatud päris mitmeid. Ei tea, mis hooaeg see selline oli. Vahel oli tunne, et peaks vastu nähvama, aga... meh. Elan üle. Ühel korral tundsin küll, et nüüd keerab mu eraelu täitsa pekki teise susserdamine... aga siis tuli lihtsalt eemale hoida. Tegelikult ongi see alati hea ravim, hoiad inimestest eemale, siis on rahu ja mõnus olla. :) Ma olen üks neist inimestest, kes igavust ei tunne. Mul on endaga täitsa põnev koos.
Igatahes... väike nõuanne - ärge mölisege teiste inimestega nende isiklike asjade üle. Kui te arvate, et teate tagamaid ja põhjuseid ja tulemusi, siis ega ikka ei tea küll. Naised on eriti kummalised, nad ründavad NII meelsasti teisi naisi. Mehi ei süüdistata, ikka on naised süüdi, isegi kui seesama naine just palus sult abi või kurtis muret. Ilmselt saamatut (muidu oleks ju elu lill?) naist nahutades paistab ise parem/khuulim/muretum välja nende meeste jaoks, kel selline vingus naine on, et julgeb midagi kurta. Vahel kuuled, kuidas räägib ja saad selgelt aru, et ta ei räägi sulle, ega ka endale, vaid sellele, kellele ta sedasama jura pärast üle kordab. :D Mu kõrvus jääb point täitsa puudu. Mingu rääkigu otse. jätku vaene ohver üldse vahele. :) Või seisku peegli ees ja kiitku ennast, et küll ta on tore ja mõistev... ehkki tegelikult ei saanud üldse millestki aru. :D
Eks inimestel ongi kiitust vaja. :) Kes kiitust ei tahaks. Mu kallim ütles ka hommikul, et küll sa oled ilus, ja see tegi tuju nii heaks, et polegi ammu nii hea olnud. :)

Tegelikult olgem ausad, ma olen ise ka selle eeltoodud eksperdimölina vastu eksinud nooruses, nii et ehk on karmalaks. :) Noorena tundub kõik kõrvalt vaadates jube lihtne, lahendused nii enesestmõistetavad. Aga vanemad inimesed on ju ometi juba üht-teist kogenud, võiks taibata, et maailmas pole ainult musta ja valget.
Mina leian, et kui midagi on valesti ja pikaajaline ignoreerimine seda ei paranda, siis tuleb selles probleemis sonkida. :D Sest vastasel juhul võib käed tasku panna ja minema jalutada. Tihti pole sonkimisest muidugi mingit kasu, või teeb see kõik veel hullemaks.. aga siis oled vähemalt üritanud.
Naistel ongi paha asi selle pikaajalise ignoreerimisega. Kuna naine ei tohi "viriseda ja näägutada," st peab tegema näo, et kõik on suurepärane, isegi kui kohe üldse pole, siis kõik kehvad emotsioonid kogunevad tema sisse. Ja isegi kui tahaks olla "hea" naine, siis lõpuks hakkab see mürk ikkagi välja pressima. Naise sees ju kõik kasvab. Ja siis käitutakse iseeneselegi võõralt ja ebameeldivalt. Ja viha läheb veel suuremaks, sest teine on sind muutnud mingiks kurjaks rondiks. (Tegelikult ju pole, ise muutsid oma käitumisega, aga mõte jääb samaks. :) Kurjale naisele ei maksa öelda, et ta ise tegi. :D )

Ja mehed jällegi... Pärast paari kuud/aastat seapeedi mängimist käituvad ühel päeval korralikult ja viisakalt ja ütlevad ilusaid sõnu ja siis imestavad, et naine on ikka veel kuri. :) Aga naisel on sahver tigedust täis, tal läheb aega, enne kui see hajub. Mees aga ei jaksa oodata. Enamasti. Ja nii need suhted lõppevad.
"Ma ju üritasin!"

:)
Ma ei tea, miks ma seda üldse kirjutan. :) Unustasin poindi ära. Igatahes... kui on probleem, siis tuleb öelda ka, et on probleem. Pea patja peitmisest tuleb ainult paksu pahandust ja vääritimõistmisi ja lõpuks eraldi isendeid pilgeni täis sahvrites kohvrite otsas, nunnude üksmeelsete paarikeste asemel.
Ehkki ka see ei ole ju maailmalõpp. Lihtsalt... kes viitsib uuesti kogu seda jura alustada. :D
Ahjaa, meil sai eile (20ndal) neli aastat koosolemist täis. Juhuu. <3 See viimane aasta oli küll väga keeruline, ehk järgmine tuleb kergem. :) Meil õnneks armastust jagub, mida sinna probleemide vahele visata, et põlema ei läheks.
Ühtlasi on mul kivipeast mees, kes keeldub üldse ühtki probleemi tunnistamast. Mis ajab päris vähe vihale (ja ahastusse, sest kuidas sa parandad, kui "pole" midagi parandada,) aga see on juba teine teema. :D

Mul endal on jällegi see viga küljes, et võin vabalt öelda, et kuskil on mingi jama, aga siis tahan kähku jalga lasta. :D "Kivipea" on seevastu teise loomuga, hoiab kinni ja ei lase mul ära minna, ütleb, et ma ära räägiks, milles viga. Ma siis lõpuks räägin, et ta seda omakorda jälle rahulikult ignoreerida saaks. :D Nii et paras paar. :D Kes horoskoobindust jagavad, neile võin öelda, et meie tähekaardid on totaalsed peegelpildid, mina olen veemärk, õhumärk tõusuteel, ja tema on maa-tõusumärgiga tuli. Hämmastav, et me üldse koos oleme. :D Aga ilmselt siis täiustame teineteist. Kahepeale oleme terve maailm.

:) Vat kus tuli romantikat. :)
Eile õhtul sattusin ka rändom-romantika ohvriks, nimelt jalutasin Mr. X-i maja poole ja kui umbes sada meetrit veel oli minna, siis tuli üks ta ülevalt naaber mööda teed, ega mina teda küll ära ei tundnud, aga ta tuli vastu, keeras siis mu taga ümber ja tuli mu sabas tagasi maja juurde, võttis võtme välja ja tegi mulle ukse lahti. :D Eriti viisakas mees.

Mehed lähevad üldse suve lõpus ja kevade alguses alati jube viisakaks, siis neil tekib see kraba-kuniks-saab meeleolu. :D Naeratavad ja otsivad silmsidet, et mitte kuuma suve või külma talve üksi veeta. Samas talvel astuvad sulle või peale, et end esimesena trolli pressida.
Vähemalt mulle on selline mulje jäänud, pole aimugi, mis nende kummalisi tegemisi juhib. Kui üldse miski. :D

Mr. X tõi mu hommikul jälle tööle, nagu ikka, ehkki tal on puhkus (jumal, kuidas ma magaks nagu morsk sirakil voodis, kui mul puhkus oleks...aga ta on nii armas ja kardab vist, et ma murran luid üksi kõndides, vahel ju tõepoolest juhtub, aga seda räägin hiljem,) ja sõitsime poest läbi, Rimist, sest mul polnud essugi süüa kaasa võtta.. ja nüüd jõuan juba poindile üsna lähedale, nagu mr. bean ütleks, ja siis nägin Nescafe kohvitorusid, maasikaga.
Maasikaga kohvitorud.
No muidugi ostsin. :D Midagi nii kummalist tuleb ju proovida. Ja tead, pole väga vigagi. Need maitsed sobivad päris hästi kokku, maasikas ja shokolaad ju ka. Ma eelistaks muidugi vahukoort. Vahukoor on jumal.
(selle panengi pealkirjaks. :D )

Ja ega ma siis praegu rohkem midagi räägigi, sest pean veits neis poolikutes blogijuppides, mis mul bloggerisse salvestatud on, tuhlama, et näha, mis ma seal üldse öelnud olen.
Siis hakkan neid jõudumööda siia ka panema. (Täitsa ebakronoloogiline, aga mis teha, elu on karm.)
Elu on karm ja vahukoor on jumal. Põhitõed saab ikka minu blogist kätte. :) You're welcome.