Ürgkriuks

Nii nõme/hea, et inimene ise ei mäleta oma eelmisi elusid. Keeraks kõik pekki. Istuks noore kõurikuna bussis mingi kortsus vanamammi kõrval ja teaks, et eelmises elus, kui ta veel noor ja lõbus oli, armastasid teda kogu oma olemusega. Siis ju märkaks kõiki neid näojooni ja naerukurre ja.. oleks oma ja armas, missiis, et... Aga nüüd.. ei midagi. :)
Ehkki mul vahel tekib inimestega igasugu seoseid, Joosepi koolis näiteks on üks vanamees, kelle silmadesse ma kipun iga kord ära uppuma. :) Täitsa selgelt on tunne, et ma tean teda tegelikult. Aga noh, mis siis ikka teha, on nagu on, eksole. :D Hea, et ei mäleta. Äkki oli hästi kallis. :)
Elu on niigi keeruline, ei pea enam keerulisemaks mõtlema. Mr. X ikka ütleb mulle, et: "Ära mõtle! Ma kuulen, kuidas hammasrattad aina liiguvad, ära mõtle!" :D Jube raske on nii, ilma mõtlemata. :D Kui lahus oleme pikemalt, st koolinädal (vastikvastik kool,) siis reedeks olen ma selline suur must depressiivsete mõtete auk, kus ta üleskääritud varrukaga neljakäpukil sobrama peab, et mind üldse üles leida.
Õnneks ta ikka vaevub. :)

Käisin vahepeal juuksuris, sest ema ei viitsi enam ise teha mulle. Rahaline vahe neil kahel sündmusel oli 65 euri. :D Ema tegi sellest kuuldes suured silmad. Kõik on täiesti ebanormaalselt kallis. Rahaliselt. :D
Enne otsisin tükk aega, kuhu minna üldse. Olen kaks korda sattunud juuksuri peale, kes ilmselgelt ei ole lokke kunagi teinudki, üks valas kogu keemia juuste asemel mulle pähe (ma naeratasin rahulikult ja kõrbesin, ma ei reageeri sellistele asjadele eriti,) ja kummalgi korral ei jäänud lokk üldse sissegi. Raha niikuinii pole, seega proovisin seekord leida kedagi, kes teab, mis teeb. Lõpuks leidsin ühe, kes naeris ja ütles, et on palju lokke teinud, ühtlasi oli ta kirjas kui "meister."
Noh, järgmiseks päevaks oli vaba aeg, panin siva kinni selle.
Ta oli väga kena naine, sõbralik ka.
Kunagi facebookis (võib-olla siis siin ka) kirjutasin, et kõige õudsam lause on: "Mõtle selle peale." Just sellesama kombe pärast end maa alla hirmsasse pusasse mõelda. Vähemalt sama õudne on juuksuris istuda ja iseendale otsa vahtida kaks ja pool tundi. Üritasin siis sõbralik ja lahke olla. Või noh, ma ju olengi. Istusin, vaatasin oma kuunägu ja kolme lõuga ja aina naeratasin. Meenutasin endale kangesti mingit ürgveist.
Juuksur aina siblis, inimestel on üldiselt jube raske aru saada, et mul ei ole soengut. Määris mingit värki pähe ja sättis ja sahmis. Ohjah. Ürgveis aina naeratas rahulikult.

Tegelikult on mul täpselt kesklauba kohal (seal, kus normaalsetel inimestel seitel on) selline ärakõrbenud salk, ja mujal ka siinseal siilikas, aga ei morjenda. Aru ka eriti ei saa, just sellesama pusasoengu pärast. Kui tähelepanu juhin, siis märgatakse. Või ehk märgatakse niisama ka, aga lihtsalt mõtlevad, et olengi selline. :D Olgu kõigevägevam tänatud (seda mõtleb salaja meister ka vist,) et ma mingi tibi pole. Ürgveistel on suht savi.

Ürgveiste misteritel ka, õnneks. Tema arust ma olen koguaeg kena. :)
Mingi karmi näljamängu peab igatahes ette võtma, koridorid jäävad juba puusast kitsaks. Kui haige põlv ei kimbutaks, siis oleks muidugi palju kergem. Friggin vanur.
Stress ajab küll hulluks, sisemine-seapeet sosistab jätkuvalt kõrva, et parem oleks mitte olla. Aga ma võitlen, siiani olen ju alati peale jäänud. Loodan edulugu jätkata. (Uhh, ülelugedes oli hirmus, kui teravalt ma vahel iroonitsen, õnneks sõna pole füüsiline, muidu lõikaks väljudes kõri läbi.)

Tahtsin midagi veel kirjutada, aga ei tule enam meelde. Nii palju on vahepeal juhtunud, ja samas mitte midagi. Õudsalt igatseks midagi põnevat või seikluslikku.. ja merd tahaks näha.
Vajan sihti, tühi eluspüsimine on kuidagi närb. Aga kõik plaanid jäävad ikka ja alati raha taha kuhnima, täna avastasin, et botasedki kipuvad naeratama.

Igatahes... teeme sellise kriuksu pähe, mil ääred ülespidi kaardu, ja ütleme, et kõik on alles ees. :) Mis need ürgveised tegidki omal ajal põnevat, kõiki ju ära ei söödud. Või kurat, vist ikka söödi. :D Raisk.