Jalasaagerjas

Õudsalt ahistav on, kui tuled bloggerisse ja tahad alustada uut postitust, peas värsked, energilised mõtted, ja siis avastad, et ees juba ootab mingi poolik, natuke nätsutatud mõttejoru. :D Aga ma lihtsalt lükkan ta siia allapoole ja kirjutan praegused asjad siva ära, enne kui meelest ära lähevad.
Mäletate, et ma üksvahe kirjutasin paar lugu kirjutisvõistlusele, ma ei mäleta enam, mis selle nimi oli. Igatahes, tekkis tahtmine kirjutada ja siis jäi võistlus silma. Sellistel puhkudel tuleb ju reageerida. Kunagi nooremana, 22 olin, siis nägin samamoodi võistlust ja saatsin kohe ära ja sain esimese koha isegi. Haa. Mõni neist lugudest on siin kõrvalblogis kirjas ka, 22-s.
Aga tollal olin noor ja emotsionaalsem. Siis ma kirjutasin kõike nagu esmakordselt, nagu kõige suuremat tunnet. Nüüd olen vana ja tean, et kõik kordub ja kõik on kulunud ja sada miljon korda juba olnud. :D Ja mind tegelikult ennast see ei häiri, mõnes mõttes on see hoopiski lohutav ja soe. Aga. Draamast jääb vajaka. :) Ilmselt. :D

Olin õudsalt masendunud, et sellest mitte essugi ei tulnud seekord. (Ehkki teadvustasin endale, et minu jutuformaat ei sobinud tegelikult neile, ehkki öeldi, et sobib.) Nüüd ma pole mitu aastat midagi kirjutanud, käsi veits murdus kurbusest, aga... jälle kibeleb. Mul ikka pressib peale see seesmine sinisukk ja kirjatsura, tema arvab, et ma olen ilgelt lahe mutt ja mul on palju öelda. :D Peeglist vastuvaatav tädi jällegi ütleb, et mida tema ka teab, elavat fantaasiamaailmas, kandvat sulgi ja pitsi ja rääkivat loomade-lindudega. Realismis on raske püsida. :)
Ohhh... kangesti tahaks jälle kirjutama hakata, kevad ja sügis jooksutavad mu pead alati, facebooki On This Day tõttu lugesin ühte vana lugu, mille sinna panin, ja mida sõbrad suht üksmeelselt ignoreerisid :D ja olgugi, et ma tollal ta vähemalt miljon korda läbi lugesin, nägin nüüd kohe, kus on vead, kus kordused, kus üks jalg lühem kui teine... :) Aga ma enam ei põe. Mul läks see üle siis, kui üks naine, kelle blogi ma siin ka vahel lugemas olen käinud, jube armsasti (ja huvitavalt!)kirjutab, ütles, et oli ka sealt osa võtnud ja kedagi ei kottinud tema lood ka. :D Siis mõistsin, et 1. kas teised osavõtjad olid paganama geniaalsed, või 2. otsustajad olid ohmakad. :P
Kohe hakkas kergem. Ma polnud enam üksi. :) Ma kipun üldse asju õudsalt isiklikult ja südamesse võtma. Tunnen end kuidagi madalama klassi olevusena. Aga noh, meie, mudaelanikud, olemegi need, kes momentaalselt kurjaks lähevad ja põlevad heleda leegiga, kui keegi miskit kobiseb. Teistel on nina taevas ja siht selge, neil ei ole kobinatega midagi pistmist. Teavad ise, kes on.
Küll tahaks ka enesekindel olla. :) KOGU AEG, mitte ainult hetketi. :D
Mr. X küll ehitab mind üles nagu pilvelõhkujat, jupp jupi haaval, ma enam alati ei arva, et midagi on viga, kui keegi vaatama jääb.
Nüüd vahel arvan, et äkki ma meeldin. :)

Naistepäevast ja lilledest tahtsin ka kirjutada. Mehed, kes räägivad sellest, kuidas nad põhimõtteliselt (!) selliseid tähtpäevi ei salli, no teate küll, valentinipäev, naistepäev, misiganespäev. Kuidas need päevad on välja mõeldud, et sundida neid lilli ostma. Et nemad ostavad oma naisele lilli siis, kui tahavad.
Need mehed on mu arust lihtsalt laisad ja kitsid. Sest 95 protsenti neist vastavad mu küsimusele, et "millal sa siis tahtsid viimati naisele ise lilli viia, vabast tahtest," et aasta tagasi, sünnipäeval. Või veel ammu-m. Ja siis ka mitte sellepärast, et naisele rõõmu teha, vaid et kaelast ära saada, või et teised viisid ka, ja ei tahtnud halvem välja paista.
Mage värk, härrased. :)
Mr.X keeldub ka paljudest sellistest päevadest, aga ta toob vahel täitsa ootamatult mulle "pruudikimpe," nagu mu ema neid nimetab. :D
Ta teab, et ehkki ma pole ju ka mingi lilleusuline, siis ikkagi.. see teeb rõõmu. :) Tegelikult just see teebki rõõmu, kui mees läheb kuskilt lilledest (või millestiganes, tegelikult) mööda ja mõtleb, et vot, viin kallimale. Et minu arust see on jama, aga temale ju meeldib. See ongi romantika. Mitte kuupäevaline kinkimine.
Aga mõnedele puupeadele peabki kuupäevad paika panema, sest nad muidu ei vii. Nad ei taipagi ehk, et naisele on vahel vaja lilli ja romantikat. Ja kui neid pole, siis ei maksa imestada, kui edaspidi seksi kah ainult oma sünnipäeval saama hakkavad. :D Selleks, et naine õitseks, on vaja teda armastusega kasta. Kui ei armasta, siis naise naiselikkus närtsib ja ta muutubki aegamööda meheks. Säh sulle siis, va salahomo. :P Kohe vii naisele lilli! :D

Oeh... ma sõin just kalamarjasaia. :D Mr.X tõi mulle, sest ta teab, et ma söön nii palju kala, et varsti hakkavad soomused moodustuma ja hüppan kai pealt vette või lasen kanalisatsiooni kaudu jalga. :D Mu kõiketeadval kerel on sel kevadel ilmselt kalavitamiine vaja, ehk tulevad pimedad suveööd ja keegi peab valgust andma.

Raadios räägib aina mingist kahtlasest uuest bändist, nimega Staatus Kuu. Ei tea, kuidas raadioinimesed võivad nii ohmakad olla, natukene võiks ju ikka hääldada.
Aga täna on nii ilus päikesepaiste, et ma annan neile andeks. :) Olen väga armulik ja hea täna. :D Tegelikult pean minema tolmu pühkima, nii et pole siin midagi kuninglikku. Saaks kell juba viis, siis võiksin trennipüksid jalga tõmmata ja veits vehkida ka. Ma nimelt, lolli peaga, ütlesin Mr.X-ile 14ndal veebruaril, et Joosepi sünnipäevaks olen viis kilo kergem. Ehk siis paar päeva ongi veel aega, ja 200 grammi on vist maha läinud. :D Tegelikult olen trenni teinud küll, täitsa tublilt, aga siis nädalavahetusel lähen jälle tema juurde ja sööme ja joome nagu normaalsed inimesed. Minu kere pole aga kaugeltki normaalne. :D
Igatahes... teisipäeval peab vist jala alt saagima. (Jonnakas olen ju!)

Heh, tsheki sellist inimest nagu Travis Mills. Uskumatu tüüp. :) Just Joosepiga üksõhtu rääkisime, et igas olukorras võib mitutmoodi suhtuda, et sellest sõltubki kõik. Enda hoiakust. Me oleme vist mõlemad sellised melanhoolsed urgupugejad ja allaandjad... No ma loodan, et tema ei ole. :) Ta on ikka jupp maad hakkajam kui mina. Või no, tegelt ei tea ka. :D Mulle on ka öeldud, et ma olen tugev. Äkki on tõsi. :)

Viimane päev üksipäini siin tööl... Nii kurb. Mulle õudsalt meeldib üksi olla.

-

:D Joosep just praegu telefonis: "Tahaks maitsta."
Mina: "Mida?"
Joosep nohiseb natuke ja siis vastab ebalevalt: "Ma ei tea, unustasin juba ära."
:D

Mul juhtub ka alatasa. :D Tahaks midagi maitsta, aga ei mäleta enam, mida. :D

-

Joosepi isa uus naine jagas facebookis küsimust, et mida keegi oma eksilt on õppinud. Huvitav küsimus, eks. Mida teie oma eksidelt olete õppinud? Mul on põhimõtteliselt ainult üks päris-eks, Joosepi isa, ja.. kirjutasin sinna alla, et: "I learned that you can never be sure."
Sest nii ongi. Iialgi ei tea. Ma ei tea, kas ma oskangi päriselt kedagi usaldada. Ma ei tea, kes keegi tunnebki mind üldse, või et kas see üldse võimalik on. Mr.X-iga tunnen ma end turvaliselt, ja ma tean, et ta armastab mind, aga... kuskil kuklas tiksub ikkagi taksomeeter, ma olen koguaeg natukene valvel, isegi kui ma ise seda ei teadvustagi. Osa minust lepib juba ette kõikvõimalike õudsate tulevikujuhtumistega ja näitab keskmist näppu. :D Seepärast mr.X ütleski ennemuiste, et ma olen natuke nagu metsloom.
Igatahes, kirjutasin selle ära ja siis sõitsin bussiga töölt koju ja tee peal mõtlesin, et paganas küll, seda lauset annab ju mitut moodi mõista. :D Et äkki peaks täpsustama. Aga noh... siis oli juba aega mööda läinud ja... nii et jäigi nii. Küllap ta sai ikka õigetpidi aru. :D

-

Plärupopsutajate pulmapidu algaski lõpuks. Õudne kõhu- ja seljavalu. Võta või kätte ja rasestu. Või no, kui kätte võtad, siis tõenäoliselt ei rasestu. Võist pole vist kah tegelikult abi. :D

Meili tuli mingi raamatusaidi reklaam. "Puhasta oma keha, tee seda soodsalt!" Ei tea, kas neil on mingid uued niisked raamatud või.. Kere puhtaks hõõrumiseks.

-

Lugesin ka raamatuid jälle. Kivirähu Aabitsa kukke. Seal on viis näidendit. Esimene on naljakas; teine on nimilugu ja see on paganama geniaalne. Loed ja naerma ajab, ja pärast saad aru, et see oli nagu Lolita, tõmbekas. Sotsiaalkriitika-kindzhall südamesse siuhti. (Margit pärast rääkis, et oli käinud seda etendust teatris vaatamas ja kõva häälega naernud neis naljakates kohtades, eks, ja et teised olid teda kurja näoga vaadanud. :D Hihii. Margitil on eriti lahe kõva naer ka, kujutan ette olukorda. :D )
Kolmas ja neljas lugu on sellised... meh. Mitte mulle. :) Aga viimane on jälle väga lõbus, tegevus toimub taevas ja teatrirahvas üritab prallet korraldada ja selleks vajalikku kraami kokku sebida. Prae jaoks pole liha kuskilt võtta ja siis mõtlevad igasugu plaane, üks neist, et kui pilvede vahelt pikapika nööri alla lasta, siis ehk saaks mõne mägikitse kätte... :D Ja viina viivat astronaudid venelaste pilvele. :D
Nüüd hakkan Steinbecki Karbitänavat lugema. Mind ajab täitsa marru, et eessõna on pool raamatu mahust. Ja eespool! Friggin eessõnad vist peavadki eespool olema, aga ärritav on ikka.
"Kirjanik tahtis sellega öelda seda ja teist..." Mine peppu, ma loen ise ja otsustan ISE, mida ta öelda tahtis. :D
Seega otsustasin peale kahe esimese lehe läbilugemist, et loen enne raamatu läbi ja siis loen eessõna. Tulgu ja noomigu, kui julgeb. :)
Eks ma siis homme ehk ütlen, mis arvasin. KUI läbi loen, ja KUI meeldis. (Ehkki siiamaani on ta mulle meeldinud küll. Näis. :) )
Nägesh, sägad.