shitsu

Bussiseiklusi. Mu kõrval istus soomlane, kes terve tee väsimatult midagi telefoniga platras, ma ei kuulanud üldse, sest .. noh.. mul pole uudishimu nii palju. Aga kõnelõpp jäi kuidagi kõrva, see kõlas vot nii: "Hyvä on, hyvä on, moi, moi, jees, jees, hei, hei."
Kohe oli selge, miks ta nii kaua rääkis. Ta rääkis ju kõike kaks korda.

Eespool istus keegi meeskodanik, kel pea oli täis pakse kohevaid juuksekahle. Kõikjalt, välja arvatud pealaelt, mis hõreneb vist juba aastaid. Vaatasin seda pead ja mõtlesin, et mis ma arvan sellest. Ja kujutasin ette, kuidas ma sõrmed läbi nende paksude kahlude libistan väga sensuaalselt ja siis jõuavad sõrmed ootamatult lagendikule. Milline põnevus. Nagu päriselt, meeletu tahtmine tekkis ta pead katsuda, vaevu suutsin end kinni hoida. :D
Seejärel tulin tööle ja rääkisin sellest isale ja isa lisas: pealael oleks võinud veel sisalik istuda.
:D

Huvitav, kas sellise soenguga mehed tahaksid kuulda neid mu kahtlase väärtusega mõtteid või ajaks see neid hoopis vihale? Aga lihtsalt.. Ju nõu. Et pole nii jube midagi, täitsa huvitav on.
Nüüd lugeja ehk mõtleb, et mu mr. X on silmipimestavalt kõrge laubaga, aga ei... Mr. X on nagu itaaljaanost Poseidon, lokid ja puha.

--

Nägin unes, et istusin pisikeses paadis keset uppunud linna. Vaatasin pikksilmaga piki üht hästi kitsast tänavat, mille äärtes olid kõrged majad. Selline natuke klaustrofoobiline koridorilik koht.
Ja teatud nurga alt, ainult hetketi, oli seal tänava otsas näha ühte lagunenud tumepruuni maja, mis oleks nagu vee peale ehitatud. Vesi oli tume ja vaikne, nagu peegel.
Istusin paadis ja üritasin seda maja välja peilida ja see tundus nii kutsuv ja nii kurb. Aga kahjuks olin ma kaugel, pealegi mõtlesin, et ehk seda maja polegi tegelikult olemas. Kaob, kui lähemale jõuan.

Pärast lugesin dreammoods-ist (väga lahe koht, btw,) et unemaja olevat inimese hing. Minu hing on siis vee peale ehitatud ja lagunev, ja seda on ainult väga osavatele ja nähatahtvatele paista.. kui üks silm kinni pigistada ja teistest majadest üritada mööda vaadata. Optiline illusioon.

Viimasel ajal tunnen, et vajun jälle deprekasse, ehkki kõik on endiselt ju hästi. Peas hääl sõimab ja ütleb halvasti ja ma olen temaga üha rohkem sama meelt. Mis ma siin ikka tagasi ajan, ma olen... nagu olen.
Üle kuu aja juba rapsin ja üritan koonu pinna peal hoida. Pagana kevad, kõik on järsku valge, kõik puudused paistavad kätte. Mantel oli eelmisel aastal juba liiga kulunud ja saapad on nagu pensionäril (see-ees mugavad,) ja ise olen talvepaks (I wish. Tegelt olen pärispaks.) ja omadega läbi.

Meeletu väsimus, tüdimus. Kõigest on kõrini, tahaks ainult magada.
Vahepeal ulun, sest ma ei saa ühegi rolliga korralikult hakkama, olen niru ema ja niru perenaine ja niru kallim ja niru koeraomanik ja niru töötaja. Und näen see-eest väga ilusti ja palju. :) Peaks kuskile uneoperaatoriks minema.

Õnneks on mr.X, kes lubab/laseb/soovitab mul päev läbi magada ja teeb veel pai ka. :)

Mu lemmikanekdoot kah siia lõppu.
a man walks into a zoo. the only animal in the entire zoo is a dog. it's a
shitsu.