Nakki

Eelmisel aastal kirjutasin üle pika aja jälle ühe jutu. Hakkasin lihtsalt otsast kirjutama, näpuharjutusena, lõpp tuli jutu arenedes ja nagu tavaliselt, mulle endalegi üllatusena. Mulle meeldibki nii kirjutada, kui ma ei tea, kuhu lähen või mis juhtub. Vahel mõtlen jutu lõpu esimese asjana välja, siis üritan end sinnaviiva teega üllatada. Enamasti tekib kogu puder ümber lause või paari.
Enivei, kuna ma kirjutamise ajal saatsin lõikhaaval teksti paarile sõbrantsile, ja need aina nuiasid, et mis edasi saab, kirjuta juba.. ja see omakorda distsiplineeris ja ärgitas mind kirjutama, siis mõtlen, et ehk peangi nii kirjutama.. Mul on fänne vaja. :D Liiga edev, et sahtlisse kirjutada.
Tollal sattus mu silme ette facebookis üks ajakiri, mis otsis kaastöid ja saatsingi oma äsjavalminud jutu siis sinna. Tundus nagu jumala sõrm, eksole. :D Ja nüüd tuli kiri, et jah, paneme üles, aga saatke, palun, enda kohta iseloomustuseks paar lauset.
Meh... kui oleks öeldud, et kirjuta sinna kõrvale veel üks jutt, siis see oleks palju lihtsam ülesanne olnud. :D Ma ei oska ju niimoodi... paari lausega, ma olen keerulisem! :D
Vaatasin eelnevalt avaldatud inimeste enesekirjeldusi, nad olid kirjutanud, miks või kuidas nad kirjutavad. Mõtlesin siis, et ehk peaks sarnaselt lähenema.. Lõppkokkuvõttes kirjutasin ainult ühe lause saateks. :) Aga mõtted läksid omasoodu edasi.

Miks ma kirjutan. Sest mulle meeldib. :D Mulle meeldivad sõnad ja laused ja tähed isegi. :D Mulle meeldib kirjutada, noorena kirjutasin vahel niisama ajaviiteks tindi ja sulega suvalisi raamatuid ümber. Mulle meeldivad kõik jutud, mis üldse olemas on. Mulle meeldib, kui ma saan muuta kellegi tervet maailma kõigest teise sõna kasutamisega... Jumalakompleks, ilmselgelt. :) Kõigil kirjanikel on vist suurushullustus. :D Peab ju olema, kui sa sudid sõrmega teiste inimeste (ehkki väljamõeldute) elus. Aga.. see on kuidagi nii lootustandev ja positiivne. :) (Siin meenus - soovitan filmi What Dreams May Come.)

Ühesõnaga, armastan. Armastan kogu protsessi, isegi neid õhtuid, kui vahid mitmendat tundi juba pähekulunuid lauseid ja üritad aju paigalmarssi lõpetada.
Pikalt nö vaikinuna (kas blogi loeb?) võin öelda, et ma kirjutasin tegelikult siis ka, kui ma ei kirjutanud. Ma vist ei oskagi teisiti. Kirjutasin oma pähe, ajusahtlitesse, ja jube kurb, et ma sealt saan info kätte alles siis, kui ma iidvana olen ja mälu tagasi tuleb. :D Räägitakse ju, et vanana meenub noorus. Ootan põnevusega.

Kirjutan enamasti lühilugusid, aga mu unistus on need kõik kunagi kokku põimida ja kirjutada üks suur raamat... Mis on natuke teistmoodi kui tavaraamatud, kujutan üsna üksikasjalikult ette seda. Ma ei saa kirjeldada kahjuks, muidu keegi võtab ja teeb juba enne ära. :D Ma teadupärast munen nagu vana mees. Vurre liigutades.
Haa, Joosep ju soovitas mul enesekirjelduseks öelda, et: "Kõige parem ema, kõige ilusam naine, mehe käte ja jalgadega ehk invincible."
:D Päris pikalt plaanisingi seda sinna saata. Ei pea ju kõik nii pagana tõsine olema. :D
Enda algne tekst oli: "Kuna mu kujutlusvõime on sama lopsakas kui mu ahter, siis jääb ajul peas vahel liiga kitsaks, ning olen sunnitud mõned tegelased/hetked paberile valama."
Aga siis meenus, et ei tohi enda kohta halvasti öelda. :D Karvane ja suurepeeline.. võrratu naine. :D Õnneks olen kohanud üsna mitmeid, kes järsku avastavad, et neile just sellised naised meeldivadki. :D

Muide, ükspäev lugesin mingit "kanep on gateway drug" plakatit netis ja hakkasin mõtlema. Tegelikult on gateway drug hoopis teine inimene, sest kõigi nende ülejäänud ainete poole pöördutakse tavaliselt just siis, kui vastassugupoolega rohkem läbi käima ja vastu pead järjekindlalt saama hakatakse. Mul on ka juba jupp aega üks ja seesama gateway drug, annab näole ja paneb südame puperdama ja siis läheb minema ja jätab mu haavatavana üksi ämbrisse astuma. :D Kui süda lahti, siis lähevad igasugused sääsed ja kärblased sisse. Uimastatakse ja lükatakse teiste "sülle." Eelmine pikaajaline suurämber (suurvesiir-vesihiir) oli kah samal põhjusel ilmselt..
Aga seekord tundub, et sain hakkama. :) Laveerin edukalt ja ei lase peal soojaks minna. :D
Kujuteldavad kargud võivad peppu minna.
Eee... see kõlas nüüd natuke valesti. :D

Hahaha, sellest meenub. Arutasime isa ja väikse õega elukutseid, ja isa räägib, et mõtle, kui astud prallel uksest sisse ja tutvustatakse: "B.L., ajukirurg," ja kõik jäävad austavalt vait ja vaatavad, et vau, kõva sõna. :D Ja B muidugi pakkus omalt poolt eesnäärmekontrolli välja, mis ajas mind omakorda hirmsasti naerma, et jah, lähed ööklubisse ja tutvustatakse, et: "B.L., eesnäärmekontroll," ja vot siis on alles järsk peade pöördumine ja meeletu respekt, mis tekib. :D
Ahaha.

Enne rääkisime B-ga muudel teemadel ja lõppkokkuvõtteks ütles ta, et "nüüd ma olen 100% veendunud, et sina küll päris normaalne pole." :D

Naljakas, kuidas suvel on kõigil lapsed tööl kaasas, klientidel on 75%-l mõni jõnglane slepis ja Joosep käib samuti reedeti minuga kaasas. Joonistan talle tänavakaarte, et ta oskaks seiklema minna majaümbrusse. :D Eelmine kord läks poodi moosisaia ostma. Õnneks helistas enne teepealt, soovitasin ikka moosiPirukat küsida. Meenus jälle lapsepõlvest K ja tema tabamatud triibulised vihikud.. :D

Joosepi isa saabub siis homme päeval, poiss on üsna elevil. Mina... ma siin vahepeal mõtlesin, et hea motivatsioon vormi saada... aga kuna gateway drug jälle käkki keeras, siis kadus igasugune huvi isaste inimeste vastu ja lõin ajutiselt käega. Praegu liiga pingeline. Isa uuel naisel on kah kergem olla, kui ma siuke mammi olen, tal ju tõenäoliselt närvid läbi ikka veits.. Masendaks vist päris ära, kui ma beib oleks. :) Nüüd ta ehk ei piidle mind kahtlustavalt ja võtab niisama kohe omaks. Ohh, ma nii loodan, et kõik saab draamavaba olema.
Pean lihtsalt vältima mõningaid kõneaineid, fb on selles suhtes hea infoandja, näen, mis asjades arvamused ikka laia kaarega lahku lähevad. :D Aga no, ei peagi ju kõiges ühel meelel olema, lihtsalt.. siis neis asjades sõna ei võta, milles tean, et ei suuda leppida vastupidiste arvamustega. Siis lähen kempsu või kuskile. :D
Endal on ka tegelikult raskem, kui arvata oleksin osata. Ma pean kohtuma inimesega, kes käitus ikka väga inetult, ehkki ma mõistsin ta tookordset olukorda ja.. kõike, ja ei pane pahaks, aga... natuke valus on ju ilmselt ikka. Solvas ju roppu kanti kogu see värk. Aga noh... ma loodan, et keegi ei hakka mingeid täpsustavaid küsimusi esitama kuskil, siis ehk saab nina püsti üle lennelda. Ei viitsi vanades asjades sorkida. Mis olnud, see läinud. :)
Aga nii tahaks praegu kedagi, kes... viiks mõtteid mujale ja toetaks veits.

Akna taga on see tavaliselt nii päikseline ja kikkis põõsas, sügiseti oranzh nagu põleks, aga praegu on vihmamärg ja oksad on vastu maad, nagu mingi hiigelämblik. Päris hirmutav.

--
Uff, just viskas nati uduseks jälle peasisu, naine küsib foorumis, et kas on õige või vale kui lased lapsel karjuda voodis kuni ta magama jääb. Inimesed siis arusaavalt kõik lohutavad teda, pakuvad variante, kuidas saaks olukorda lahendada nii, et kõigil on hea.... aga siis tuleb välja, et ta ikkagi otsis kedagi, kes ütleks talle, et jah, lase lapsel karjuda. Inimene leiab igasugu põhjendusi, miks mitte lapse juurde minna.. tal on ilmselgelt ka see emadusväsimus, st kõrini ja närv must, mis on tegelikult üsna ohtlik, seepärast ma ei lähegi talle endale seda praegu ütlema, aga... mis mõttes mees on sama tähtis kui pisike titt? Mismõttes... et kui mees peab nädalajagu öid diivanil magama, mis siis juhtub? Kas tema ei olegi siis lapsevanem, kas ta ei saa aru, et lapsel on selline arengufaas, mil ta vajab oma ema lähedust rohkem... What the fuck, ausõna. Sellised inimesed ajavad mind oksele. Kallisarmasmeheke ehk pahandab, seega jätame kõik need, kel tegelikult abi oleks vaja, unarusse ja jookseme talle võileiba meisterdama. Ta ju ise ei oska. Fuuk, ma ütlen. Iga normaalne isa aitab oma last hoida, eriti, kui ta näeb, et naine on väsimusest kokku kukkumas, ta saab aru, et terve pere on erandolukorras ja võtab end kokku, mitte et laps on naise isiklik projekt ja mees elab nagu enne last edasi. Ma tegelikult salamahti loodangi, et selles peres on vähemalt isa rahulik ja mõistlik ja hoiab oma lapsi sõitva katusega naise eest.
Ühtlasi, miks ma seal foorumis üldse olen.... Nägesh. :) Pole mul vaja neid muid närvilisi emu. :D Mulle piisab täitsa mu oma peasisesest jurast.

Räägin teile nüüd väikse vahepala jõuludest. Saime sel aastal väga-väga ilusa kuuse, lõhnas nii mõnusalt ja oli kahar ja tihe ja igati kaunis. 20nda jaanuari paiku viisin teda kuuskede korjamispunkti, seal pidi mingi tuleskulptuuride värk tulema, ei leidnud kohta kohe üles, kõndisin oma ikka veel täitsa kauni kuusega seal ringi, me olime nagu sõbrantsid lumisel jalutuskäigul, käe alt kinni.
Lõpuks küsisin teed ja üks naine juhatas. Ja järsku olingi kohal. Majadevahelisel tühermaal, meeletud mäed kuuski. Krt, see oli nagu... ma ei tea.. holokaust. Laibahunnikud. :(
Mul oli nii valus oma väikest ilusat täitsa elujõulisena paistvat kuuske sinna jätta.. krt, siiamaani tuleb klomp kurku, kui mõtlen. :( Hoidsin veel jupp aega oksast kinni ja palusin talt vabandust. Koduteel nutsin ikka päris korralikult.
Never again. Rääkisin Joosepile ka, otsustasime koos, et järgmisel aastal on meil võltskuusk.

-
Mar-i ema vaatas meid väga huvitatult, kui me kõnningult tulime.. ütles, et "küll teil ikka selle ilmaga veab." :D Me olime nimelt täiesti absoluutselt nagu vannist tulnud, padukas ja välk ja müristamine, täismäng. Seega oli tänane kõnning lühem kui muidu, aga noh... 35 mintsa marssisime ikka täies vees. Juustele/nahale kasulik, ma sain teksad puhtaks, ja mis veel olid need tänased kasutegurid..? Igati põnnu kõnning. :D Mulle nii meeldib.. kellegi töökaaslane pidavat veel endale toidukilet ümber mässima, et siis higistab hästi. :D Meil toidukilet ei olnud, ma siis pakkusin fooliumi. :D
-
Joosep tõi terve hunniku kunstiteoseid lõppenud õppeaastast koju. Krt, üks maal on nii ilus, et peab vist seina peale panema..
Ise olin ta koolilõpupäeval tööl, läksin juba varem ära, panin asjad kõik voodi peale ritta.
Tunne oli telefonis ikkagi nagu lennujuhtimistornis pimesimaandujat juhendades... "Jah, püksid JA särk...!"
Uskumatu tüüp. Ta läheks botaste ja mütsiga.
--

Haha, Joosep on tööl kaasas täna, pühkis enne rummikoogiseid käsi pükstesse ja määris seega tooli ära, siis puistas kartulikrõpse igas suunas ja sai juba noomitud, et rasvaseid sõrmejälgi on laua peal... Ja siis tuli jälle, istus üle laua vastastoolile, kuulen, jälle sööb midagi, vaatan juba teatava pilguga.. Laps tõstis käed üles nagu surmasalga ees, ahaha, et näidata, et ei katsu midagi, istus nii ja mälus. :D Väga dresseeritud.

-
joosep rääkis kuidas ta sõpsile otsa jooksis ja seal oli "eagle küün," mis teda "veristas." mina siis õpetan, et küün on see ehitis, mille sees heinad on. küüs-küüned. küsin siis, et aga kuidas selle asja nimi on, mis poti peal käib. poti...? joosep ei saa aru, mida ma tahan, lõpuks ütleb et potikaan. mina muidugi ohin nagu vanamees ja ütlen, et kaan imeb verd, poti peal käib...? joosep, maruettevaatlikult: künn?

:D juhe jooksis kokku. pärast naersime mõlemad, nii et piss pidi püksi tulema. aijaa, ja üks päev ta ütleb et noh need hüljajad. mina: misasjad?? tema: hülja..jad? mina: oot, kuidas see kõlas? tema: hülge... pojad? :D tegelt pidi siis hülgajad olema.

Ja just naersime väikse õega ükspäev töö juures, kui mul meenus, et vend ütles ennemuiste "pane jope nakki."

Jumal tänatud, et kooliga ühelpool on.. Natukenegi puhata..
Joosep viis aktusele kõigile õpetajatele lilli, ka sellele, kes nendega seal õiendab koguaeg ja.. ma olen teda ise ka kohanud, ei ole tal kõik päris nii nagu peaks. No misiganes, ta oli ainus, kes viis.
Kohe näha, et ainus kala-laps klassis. :) Teised on konkreetselt vihased, aga Joosep ikka heldib ja annab andeks. :)

Kala-lastest muide niipalju veel, et alles küsis minult, kas mulle ka meeldib, kui jalad märjad on. :D Siis olevat fresh. Kojutulles kisub alati esimese asjana sokid jalast ja magades ajab ka jalad alati teki alt välja.. Väiksel õel on üks päev enne Joosepit sünnipäev ja see pidavat samamoodi tegema.
Mina seevastu (ja jutuajamise käigus selgus, et isa ka) tahan, et soe oleks jalgadel, sokid ja tekid ja värgid keeran alati ümber tihkelt. :D Joosepi isa vanasti ütles, et ma magan nagu viineripirukas, et kui hiljem magama tulla, siis enam teki alla ei pääse, sest ma olen nagu muumia end sisse kruttinud. :D Aga nii on ju turvaline.. Jumal küll, kui jalad märjad oleks. :D Horror.

Ja mul siin tööl on ka põnev, just käis üks vene vanatädi, tal oli paberi peale kirjutatud vene keeles: üks komplekt ** ja **.
**i pole juba sada aastat saada, seda ei toodetagi vist enam.. Ja millised **... suured väiksed heledad tumedad? :D Ja siis
tädike helistas sellele teisele tädile, sest ta ofkoors ei teadnud ise midagi, ja ometi ta õpetas seda teist tädikest terve aja, ahaha, nii naljakas oli, ja siis mopsiga siin jamas, ja kumbki (!) ei kuulnud mitte kuradi midagi. :D karjus siin mingi pool tundi torru et "NINA PETROVNA!!! VAM NE SLÕSHNA!" :D
-

L: täna oli telekast crank 2, statham on ta lemmik
R: :D statham on üle prahi
L: :D nii nad räägivad
vahepeal joosep otsis mulle kiilakat meest
ma küll ütlesin et ei tahaks nagu :D
R: juuksed kasvavad ju tagasi
L: no stathamil vist mitte..
R: no kuklasae midagi ikka
L: :D kuklasaega meest ka ei taha
ärkad ilma peata
R: :D
L: kuklasaag lõikab lipsu ka läbi, ei saa pulmi teha
hea et mul kõva pea on.
R: :D no mis ma teha saan,kui kõik tähed on ühtemoodi kõverikud ...ikka lipsab
mõni valesse auku
L: mulle meeldivad igast apsud. sealt tuleb alati häid mõtteid
kui me stsenaristid oleks, siis praegu oleks meil näiteks uue filmi idee.
kuklasaega mees
R: :D
L: saaks hakata välja mõtlema, kuidas see tal nii juhtus
isa oli pool-transformer, pool-inimene
ema oli puuraidur
R: :D
L: põnev värk
R: ja laps? ...tal oli ainult väike kirves...
L: ei, laps sündiski kuklasaega
nagu muuseas käis emal abiks
R: kirvenäo ja kuklasaega...
L: :D jah
vaene väike
R: :D