Bubbles!

Mul pole endiselt aega rääkida kõikidest vahepealsetest toredatest asjadest, aga ühe räägin küll kohe välja.
Mul on üks sõbrants, kes hakkas ootamatult kirjutama pärast seda, kui me Joosepiga tal külas käisime. Õhinal kohe, suure kaarega, raamatut. Ja iga natukese aja tagant saatis ta mulle oma kirjapandut lugeda. Sellega inspireeris mu muidugi täiesti silmipimestavalt ära, ja ma hakkasin ka jälle üle miljoni aasta kirjutamisele mõtlema. Viimati kirjutasin jutukese vist 24 aastaselt.. põhiline palang oli 22-selt, seega... kaks Joosepit tagasi. :)
Ootasin siis ja lasin asjadel settida oma peas.. Kunagi lõpetasin ju põhjusega kirjutamise ära. Tundus, et ma olen juba kõik ära öelnud ja ei oskaks niikuinii midagi uut lisada ja ei ole ülepeakaela suurem asi kirjaneitsi. :D Samas.. olen terve elu just kirjutada tahtnud, juba päris väiksena ütlesin, et tahan kirjanikuks saada. Ja maalida ja no..näiteks nikerdada või skulptureerida (ei jaksa mõelda sõna hetkel, sorri :D,) aga neid oskan ma veel vähem.
Ohh, oskaks ainult paberile panna kõik need tegelased, keda ma igalpool näen, tõesõna. Näiteks pahtlikiht vannitoa seinas on täiesti võrratu multikategelaste paraad, kuigi teised ei näe seal midagi, või õigem oleks vist öelda, et ei pane tähele.
Nii kahju, et ma ei oska neid välja joonistada, sest kui näen pead või nina, siis hakkab see mu vaimusilmas nagu kasvama, keha tuleb juurde ja liikumine ja värvid ilmuvad ja iseloom ja lugu ja.. See on nii friggin khuul, selline.. võrratu alternatiivmaailm. :) Tahaks jagada teistega, ja saaks ju, kui oskaks ainult joonistada nii nagu näen. Kunagi hakkan proovima. :)
Tavaliselt on nii, et kui miski välja tuleb hästi, siis julged teisi asju ka üritada ja lähed aina enesekindlamaks. Mõtlen sellele vannitoa remondile ka jälle.. oleks raha, läheks ostaks kohe värvid-pahtlid ära ja hakkaks pihta.

Kirjutamise kohta meeldib mulle endale vähemalt salaja mõelda, et ma päris kökerdis pole, et vahel tuleb just nii lahe tulemus, kui üritasingi saavutada. Seega annab kirjutamine kõige rohkem positiivset tagasisidet mu enda poolt. Kahjuks oskan ma ainult lühijutte kirjutada, nüüd sellele mõeldes käis peast läbi, et kleebiks kõik varemkirjutatud jutud kuidagi kokku nagu paha dr.Frankenstein, ükskõik mille seostamine ükskõik millega oleks mu käes käkitegu, saaksin hakkama küll. :D
(Hmm.. tegelt ma ei oska käkke teha.)

L says:
täna simpsonites marge hakkas raamatut kirjutama, nii naerma ajas :D kirjutas esimese lõigu ära ja siis oli ilgelt rõõmus :) esimene lõik lõppes sõnadega "ja ta jõllitas merd nagu koer sinki."

L says:
ma pakun et mingi.. no viis lõiku maksimum ongi ainult
see on üks mu needusi, ma ei oska pikemaid jutte kirjutada. :D
kui asja saab lühidalt, paari lausega ära öelda, siis kipun seda ka tegema :D
aga kavatsen õppida punktipanemisest hoiduma
millalgi :D

tead, keda ma armastaks?
sellist toimetajat, kes lubaks mul sisse jätta sõnad nagu plörinal ja kriiksus
:D
mind õudsalt häirivad need inimesed, kes väidavad, et sõnu pole olemas selliseid, nagu ma parajasti kasutan, või et need on ebasobivad. :D

Et siis... jah, võin öelda küll, et hakkasin jälle kirjutama. Küll esialgu suht suvalist värki, lihtsalt, et harjutada end uuesti kirjutama. Igal õhtul üritan vähemalt natuke lauseid tekitada. Ehk tuleb kunagi midagi head ka, vähemalt mu lootused on suured. :D Alles üks päev tuli geniaalne idee päris pikaks raamatuks... aga ma pole seda veel valmis mõelnud enda jaoks. Võib ka juhtuda, et see on natuke liiga... sügav mulle. Aga eks näis. :) Las küpseb.
Kirjutasin lühidalt üles ka, muidu unustan sootuks. Nagu need supergeniaalsed ideed, mis enne magamajäämist tulevad, üritad meelde jätta paaniliselt, ja hommikul mäletad ainsa asjana seda, et pidid midagi meelde jätma. :D
Igatahes hakkab juba välja tulema vaikselt, näiteks käisin lapsevanemate koosolekul, jõudsin varem kohale ja kõndisin seal koridoris edasi-tagasi ja kirjutasin märkmikku mitu lehte teksti täis nagu muuseas. Kannan hariliku pliiatsi juppi taskus, sest pastakat ei leia ma oma kotisügavustest kunagi üles.

Igatahes olen enda üle väga uhke, selline tunne on, nagu hakkaksin taas iseendaks muutuma. :) Tänu Margitile. :)
See esimene proovijutt on peaaegu valmis, lõpp vaja veel teha.. Osad inimesed on juba lugenud poolikut, ainult mu isa on tervet lugu kuulnud. Isa kuulas kogu loo ära ja siis ütles: "Meh."
:D Ma arvan, et see saabki üldiseks reaktsiooniks.
Kas panen siia ka? :) Või lisan oma teisele blogile lihtsalt, kui valmis saab?
No.. las minna siis. Aga arvestage, et ma pole veel eriti lihvinud seda.


Keerdkäigud.

Juba päeval teadis ta, et õhtul läheb jälle sinna. Pinge ja elevus sügaval kõhupõhjas muutusid õhtu lähenedes aina raskemaks ja painavamaks ning segasid kõiki muid mõtteid ja tegevusi. Seega ütles ta täpselt kell kuus, olles juba pikalt minuteid lugenud ja seierite aegluubis liikumist sajatanud, töökaaslastele "tsau," ja trepil mitu astet korraga võttes hüppas kergelt just peatusessesaabunud trammi peale.
Ta ei suutnud kuidagi otsustada, kas minna vahepeal koju, või sõita äärelinna ja hulkuda sihitult mööda väikseid võõraid tänavaid lillelõhna, laste kilgete ja koerte haukumise saatel, kuni pimedus kõik teiseks muudab. Öine äärelinn on täis hoopis teistsuguseid lõhnu ja hääli, pungil ärevat ohutunnet. Ehk oli see nii põnev ainult sellepärast, et ta ise oli põline linnalaps.
Tütarlaps trammi esiukse juurest piidles teda juba tükk aega ja lõi siis häbelikult silmad maha, kui taipas, et noormees teda aknapeegelduselt näeb. Ent mehel polnud huvi uute tutvuste vastu, tema peas keerles sootuks kummaline tegevusplaan.
--
Trammi monotoonne loksumine aitas tal mõelda, seega sõitis ta ühe täisringi kaasa ja läks alles siis edasi bussi peale. Väikene kohvik mändide all tundus mõnus, ta astus sisse ja tellis liigagaralt naeratava tädi käest kohvi ja söödavat. Ta valis nurgalaua, sealt oli ruumile hea ülevaade. Nuga oli nüri ja kriiksus taldrikul.
Hiljem seisis ta sillal ja suitsetas aeglaselt. Päike vajus mõtlikult metsa sisse nagu suur õhetav õhupall, ja ei lennanudki plörinal taevas veheldes minema, kui mees suitsuotsa tema poole sirutas. "Mull ei lõhkenud," muigas mees omaette. Oli aeg.
--
Näilise rahulikkusega tuttava aia poole jalutades kiikas ta ettevaatlikult ja nagu muuseas üle õla, et veenduda oma üksinduses. Kedagi ei paistnud, ükski valvas silm ei jälginud, ainult tume asfaldilint lookles laternate valgusringidest ääristatuna kaugusesse. Ka seal põles latern, nentis mees. Alles eelmisel nädalal oli pirn katki olnud, ja ta sai väravast lihtsalt sisse astuda. Nüüd aga.. ta pani kiire vilunud liigutusega jala keskmisele aialipile ja juba maanduski tumeda mütsatusega hoovis.
--
"Loodetavasti pole ta vahepeal koera võtnud," lipsas korduv kartus läbi mehe pea. Ent kõik oli vaikne, ainult pealetükkiv rohu-ja mullalõhn haaras ta oma võitmatusse embusesse nagu uni.
Pimedas puude ja põõsaste vahel maja poole orienteerudes tundis mees, kuidas tennised läbi kastemärja muru hiilides niiskeks tõmbusid. "Vähemalt soe on," meenutas ta seda ühte korda talvel, kui ta peale teatrit kingade ja ülikonnaga hanges seisis nagu valvurpingviin, ja pärast nädalaid kopsupõletikuga voodis oli sunnitud veetma. Naeruväärne.
Aknast paistis õrn valguskuma ning televiisoriekraani hüplev vilkumine. Naise pea paistis vaid vaevu.
--
Ta nägu oli tõsine ja ta öösärgist paljad õlad päevitunud. Mees hingas pahinal välja ja toetus männi najale. Milline äkiline ja totaalne rahu teda valdas iga kord, kui ta siia tuli. Naist nähes loksus nagu kõik paika, mured lahtusid. See oli nagu salajane oaas, hoopis teine maailm, kus valitseb igavene ja tasane õnn. Naine rüüpas teed ja mees neelatas temaga kaasa.
Oli möödunud mitmeid vaikseid minuteid, kui naine järsku püsti tõusis ja akna juurde tuli. Ta vaatas otse mehele silma.
Too kangestus ehmunult. Kas tõesti on ta paljastatud?
Ent naine vaatas vaid klaasistunud pilguga pimedusse, aimamata, et keegi teda jälgib. Seejärel võttis ta kapinurgalt pleedi ja kadus toa sisemusse.
Mees ohkas kergendatult ja sirutas selga. Ning äkki tajus ta kõigi meeltega, et pole hoovis üksi. Kiirelt heitis ta pilgu enda ümbrusesse, kuid ei märganud kedagi. Südantpigistav hirmutunne aga aina süvenes.
Ja siis nägi ta eemal liikumist, ja kellegi kätt.

----------


:D See on hetkel kõik, lõpu kirjutan ka varsti valmis.
Ärge siis väga karmid olge hinnangutega, ma alles alustan.


Uff, mu naabrid on vist küll väga reeturlikud inimesed, kuulavad juba teist tundi koputamist maki pealt. Väga... häiriv. Pole elu sees neist va technorütmidest lugu pidanud.

Enivei, see Tartuskäik loksutas mõned asjad mu elus paika, kirjutan sellest siis järgmises postituses, täna öösel aga nägin unes, et olime Joosepiga "Tartus," seal oli jube veider ja jube lahe, totaalne seiklusrägastik. Selline võssakasvanud ja suured.. no.. kümnemeetrised võrkaiad olid puust majade vahel, ja siis sinna oli laotud kaste, midamööda sai nagu trepist üles ronida, vahepeal olime katustel ja siis hoopis maa all, jube põnev. Käisime mingis kohvikus ja siis leidsime Lendava Hollandlase (mis nägi küll välja nagu selline pikk ja kitsas ülespoole kaardus otstega kanuu, kajutid keskel,) käisime seal sees ka, nagu lõbustuspark. Ja siis ma ronisin mingisse maaalusesse urgu, ja see viis sellise... noh, nagu sillaalune, ülevalt oli ümmarguste põllukividega ääristatud kaar pisike, ja sealt avanes vaade järvele (vist,) ja seal oli väike kosk, paarimeetrine. Hämar oli juba, ümbruses olevaid vanu puid valgustasid kosest allavuhisevast veest kerkivad mullid. Need olid suured mullid, nagu õhupallid, ja neil oleks nagu valgus sees olnud, särasid niimoodi, ja kerkisid aina kõrgemale, ja neid tuli aina juurde koguaeg. Jube ilus. :)
Selliseid unenägusid võiks tihedamini näha.

Ahahaha, ma olen ikka täitsa ohmu, olen tööl, eks, tellin kaupa, ja mõtlen mitut asja korraga ja ütlesin siis ka mitut asja korraga, aga ei tulnud välja muud kui selline.. kokutav, seosetu plödin. :D Nagu päriselt selline asjaliku, tõsise häälega prr-ma-blbl-mök-bll ja kuna ma juba niimoodi rääkima hakkasin, eksole, siis lasin ikka lause lõpuni samas stiilis, ma ei suutnud end kuidagi pidurdada ka. :D Ja naine teises toru otsas (muidu väga viisakas ja väljapeetud alati, tahaks näha teda, äkki ongi nii nunnu) ei suutnud vastu panna ja hakkas järsku nii südamest naerma, et mind ajab ka siiamaani naerma.

Eile kiusasin Joosepit, haha, väga omapärase asjaga, filmi alguses ütles see mees, teate küll, 24-st tunnist, eriliselt maheda ja mahlaka pervohäälega: "Previously.. on Touch." Ja ma tegin seda paar korda järele, ilmselt edukalt, sest Joosep hakkas karjuma, et lõpeta kohe ära. :D
Jupp aega hiljem riidlesin temaga millegipärast natuke, ja kuna ta ei kuulanud üldse, siis võtsin tal niimoodi tõsiselt õlgadest kinni ja ütlesin: "Joosep! Palun kuula nüüd tähelepanelikult, mis ma sulle ütlen." Ja siis mõistsin, et liiga hea võimalus, ma ei suutnud lihtsalt vastu panna ja ütlesin: "Previously... on Touch." :D Ahahaha.
See on ilmselt see asi, miks kunagi mingis horoskoobilaadses tootes oli mu kohta kirjutatud, et "tema lapsed ei tea kunagi, kas mängitakse parajasti või ollakse tõsised." Totaalne segadus! :) Aga mu peas on ka, nii et.. küllap väike segadus ongi tervislik.

Need Niilese (Kross, kui inimese nimi on Niiles, siis tuleb seda kasutada, eks) plakatid tänavatel on täiega skeerid. :D Ta on nagu Nälg. Vaata ainult neid hullumeelseid silmi..

Haha, mul meenus. Blong käis mul töö juures ja muu jutu sees rääkis, kuidas ta käis Bodyshopist lõhna ostmas, ja et üks lõhn oli nagu sitaroos. Mul peas tekkis mingi imelik seos, ja kui ta ära läks, tegin oma koti lahti ja vaatasin järele.
Jep, sitaroos, that's me. :D

Ja Terevisioonis oli uudistes lõik Sri Lanka (vist) elektrikatkestustest, ja tädi ütles, et "president kommenteeris asja nii.." ja siis näitas kollase-punase dressipluusiga! onu mikrofonide taga. :D Medalid olid dressipluusi rinnale kinnitatud. Haha, ma pole küll suurem asi snoob, aga vau. :D Nii naerma ajas.

Muide, miks kaelkirjakud sukapükse meenutavad mulle? Ja elevandid on nagu vanad inimesed, rahulikud ja tasakaalukad, astuvad täistallaga ja läbimõeldult.

Hahaha, sõitsin täna bussiga koju töölt ja mõtlesin, mida siia juurde kirjutada jõuan ja mis postitusele nimeks panen. Variandid olid Bubbles või Sitaroos. (läbivad teemad, eks :D )
Aju pakkus rõõmsalt, et paneks need kokku. Shit Bubbles. :D Hea idee, aga kuidas seda meelde jätta... pliiats on taskus, märkmik kotis, buss pungil rahvast täis.
Ja siis oleks äärepealt naerma hakanud kõva häälega, kujutasin selgelt ette, kuidas ma seal rahva vahel trügin ja kügelen, et taskust pliiatsit kätte saada ja siis võtan oma koertega märkmiku lahti (kõik juba vaatavad kurjalt) ja siis kirjutan püüdlikult rappuvas bussis, põlve peal: "SHIT BUBBLES."
:D Nii palju huvitavaid mõtteid tekiks ümberringi olevatel inimestel. :D Ja järsku saaks tagaistmel laiutada..