Saturday, March 30, 2013
Sunday, March 24, 2013
Lummus
Haa, 8. märts, olen tööl, kell on kolm päeval, akna all õues läks üks tädi mööda, suur roheline kuusk otsapidi käes.
Ta peab ilmselt pühi vaba graafiku alusel. St miks ei võiks jõule pidada naistepäeval... või jaanipäeva jõulude ajal? Vabalt ju võib. :) Päris lõbus oleks isegi. Et kirjutad kõikide pühade nimed paberiribadele ja viskad kaabusse. Ja pühade ajal siis tõmbad sealt suvalise. No et üllatust ja põnevust ka ikka oleks. :D
Olime vahepeal kõik haiged siinkandis, ikka kohe väga. Ma polegi kunagi nii haige olnud, ausalt öeldes. Aga. Kuna lamasin üle nädala nagu vaip, liigutada ei jaksanud, siis puhkasid silmad jube hästi välja. :) Ja kui terveks sain, kukkusin kohe lugema. Eelmisel nädalal lugesin kolm raamatut läbi, sel nädalal ühe. Ja selle nädala raamat jättis täiesti kustumatu elamuse, kuigi need teised olid ka väga head. Ma ei oskagi täpselt öelda, MIS selles viimases nii suurepärast oli, aga krt noh. Juba kuskil poolepeal olles taipasin, et olen jutu sisse imetud ja mõtlen selle peale koguaeg. Nii põnev on, kui ei tea üldse, kuidas lugu lõppeda võiks. Tead, et midagi on tulemas, sest teisiti ei saaks, aga mis? Kui eeldatav surm ja häving, siis kelle? :) Ja vahepeal nutsin lörinal, ma ei teagi, miks. :D Kuidagi jube pingeline oli.. ja ma ei tahtnud edasigi lugeda, sest siis saaks raamat läbi. :D
Lolita moodi lugu oli, kus sa ei tea enam, kelle poolt olla. Totaalselt segadusseajav. Ilmselt pidi olema niiöelda hea tegelase poolt, aga... ta ei meeldinud mulle millegipärast eriti. :) Ja paha mees meenutas mulle väga ühte mu tuttavat. Pealegi olen ma kõigest naine, nagu naispeategelanegi, ja me teadupärast arvame, et iga mehe, ka kõige tahumatu ja külmema, sees tuksub tegelikult armastust ihkav süda. :D Fluffy suhkruvatt, mis ainult ootabki seda õnnist päeva, mil saaks end igaveseks paduromantilisse suhtesse heita ja saatusele (ehk siis naisele :D ) alluda. (Irooniline, aga see on vist mingi.. paratamatu naiselik omadus, millega loodus või jumal või kesiganes meid kokku klopsis, kindlustas selle, et me mehi päris kurele ei saadaks ja ikka paljuneks. Olgu õnnistatud naiselik sinisilmsus.)
(Kurask, mu sulud on nii pikad, et ma unustan juba tegeliku teema ära... enivei..)
Samas kui mõned inimesed on lihtsalt praktilises plaanis armastuseks valmis. Igaks juhuks, ja sellepärast, et kõigeks valmis olles tunned end enesekindlamalt, tugevamalt. Tuleb, siis võtame vastu, isegi kui endal eriti tundeid pole. Sest nii on surelikel kombeks, paaris elada. :)
Ja kui nüüd satub praktilise inimese teele keegi emotsionaalne, siis raisatakse igavene hunnik aega, ainult selleks, et lõpuks veenduda, et neil on erinev muster ja nad ei sobi kokku. Eripidi triibulised. Võivad ju lahedaid ruudulisi lapsi saada, aga lähevad nad ikkagi eri suundadesse. Kuigi ma ei arvagi vist enam... vanas eas muutun aina liberaalsemaks, et peaks kramplikult koos olema ühe ja sama inimesega terve elu. Kuigi võiks.
Läksin nüüd raamatu juurest natuke eemale oma jauramistes, aga mul tekkis igasugu mõtteid lugedes. Näiteks... peategelane ütleb, et kõik ju rööviksid omale kellegi, kui neil oleks raha ja võimalusi. Üsna hirmutav, kui ajaloo ja inimloomusega arvestada. Sa rööviks endale kellegi? Miks? (Samas kui oskad sellele küsimusele vastata, siis vist oskad ka asja teisiti lahendada.)
Selleks, et mõista, mida teine tunneb või ütleb, ei pea ju samamoodi arvama. Või peab nõustuma mingil määral, kasvõi alateadlikult? Pagan seda teab...
Ma trükin siia teile kolm lühikest lõiku, täitsa meelevaldselt ja eri kohtadest. Ja eriti meeldis mulle 30nda oktoobri sissekande lõpp, aga seda peate juba ise raamatust lugema. :P
"Oli isegi hetki, kus ma arvasin, et suudan ta unustada. Aga unustamine ei ole asi, mida saab teha, see võib ainult ise juhtuda."
"Ta seletas sageli, kuidas ta vihkab klassivahesid, aga ometi ei pidanud ta mind üldsegi omasuguseks. Inimesed ei reeda end mitte sellega, mida nad räägivad, vaid sellega, kuidas nad seda ütlevad. Tarvitses ainult näha tema peeni kombeid, et taibata, millise kasvatuse ta oli saanud. Ta ei uhkeldanud sellega, nagu paljud seda teevad, aga ometigi paistis see välja. Seda võis märgata, kui ta pilkavaks muutus ja minuga kannatuse kaotas, et ma ei osanud oma mõtteid väljendada ja tegin mõne prohmaka. Jäta see klassivahedele mõtlemine, kordas ta alati. Nagu rikas, kes käsib vaesel mitte rahale mõelda."
"Ent sa tulid mu mõtetesse tagasi. Ikka ja jälle. Ka seal kaugel põhjas. Maamajas elades läksin öösiti aeda, et lõunasse vaadata."
:) John Fowles "Liblikapüüdja." Ehkki originaalpealkiri on palju tabavam.
Seda klassivahede värki lugedes tundsin ma end mõlemas tegelases ära, olen olnud nii üks kui teine. Kumbki pole kuigi tore olla, põhiasjalikult just sellepärast, et tajud või märkad teise kulmukortsutust või hääletooni või seda, kuidas ta end poole jutu pealt kõrvale pöörab. Ja seda ei saa ju öelda, et kuule... see ei ole nii. Sest.. kui teine tunneb, et on, siis ju on? Isegi kui sa ei mõtle nii ja sul on pagana kahju, et teine sinuga end nirult tunneb.
Koomiline, kui raske on oma peas mingit ideed lahti lasta. Praegu märkasin, et üks tüüp, kes kunagi natuke rohkem kui ainult meeldis, seesama, kes uue lemmikraamatu tegelast meenutas muide, oli laikinud ühise tuttava mingit täitsa random postitust, ja hirmus armukadedusesööst käis kerest läbi. :D (Olgu öeldud, et ma pole tegelikult mingi armukade fuuria, ma lähen lihtsalt minema. :D )
Endal oli ka hämming, et mis see siis nüüd..? Ohjah. :) Mu ajul on järjekindlalt tükk tegemist, et ogarat ja liigimpulsiivset kere ohjes hoida.
Tõenäoliselt ongi selle raamatulummuse mõjud, panid mind igasugustele iidsetele asjadele mõtlema.
Joosep helistas just (olen tööl) ja ütles, et tal on palavik, 39,3. Ohrõõmu. Vaesel lapsel on see aasta ikka väga karm olnud. Operatsioonid, kõrge palavikuga gripid, eile avastasime veel ühe jama, mida ilmselt ei saa ka muudmoodi kui operatsiooniga korda... Ma pean ennast ka kuidagi tugevamaks saama, muidu ei ela kogu seda närvipinget üle.
Muide, ma ei rääkinudki, kuidas tal opp läks. Aga ei räägi praegu ka, järgmises postituses siis... järgmisel aastal. Siinne tekst on mul täielik lapitekk jälle, enamus ajast lähebki sellele, et hiljem neid juppe omavahel kuidagi kokku sobitada. Jaanuaris on osad laused kirjutatud, pfft... oleks ainult rohkem aega, jõuaks natuke rohkem kõige peale mõelda. Praegu on kõik mõtted kuidagi poolikud, sorry. Üritage lihtsalt koos minuga hüpata. :)
Mingid noormehed vandusid bussis omaette ja kirusid vanatädisid taga. "...ja siis nad hõõruvad oma kottide ja asjadega!" :D
Ühistransport on viimasel ajal selline, et ma ka kirun koguaeg. Savisaart, of course. Enam ei saa ma ekspressis kunagi istuda. Seisan ja higistan kaaskondlaste vahele pressitult ja oleksin täitsa nõus juurde maksma, et end natukenegi inimlikult tunda. Ja kui alguses lisati busse ja trolle sõidugraafikusse, et rahva nurinaid vaka all hoida, siis nüüd on neid jälle harvendatud, tundub. Ja endiselt tulevad kõik trollid/bussid ühes tropis, üheainsa minuti jooksul, selle asemel, et iga natukese aja tagant mõni mööda sõidaks. Ei, ikka pead vahepeal 10 minti külmetama. Ja siis higista jälle! See üksteise seljas nühkimine ja näkkuköhimine ongi süüdi neis viimaseaja hirmsates mutantgrippides tõenäoliselt.
Ja kui bussijuht ei näe mind ukse juures seismas ega reageeri ka mu vajutatud stop-nupule, siis tekib täiega tunne, et ehk ma olen hoopis üks neist filmikummitustest, kes ise oma kurvast saatusest midagi ei tea. :D
Ja kuna ma juba õiendama hakkasin, siis mainin selle ka ära, et validaatoril (kas tõesti polnud paremat nime sellele) on kirjas "Näita kaarti!" Eks see tekst näitabki suures määras ära suhtumise. Viisakas maailmas oleks sinna sappa kirjutatud "palun." Ja miks üldse arvab mingi keskerakondlasest validaatoritekstidekirjutaja (haha, nüüd annan neile veel ideid järjekordseteks vuffelametiteks) et võib mind sinatada? :D
Kuna mul olid peale haigust kõrvad haiged, siis olin sunnitud mütsiga käima. Ja mul on maailma kõige nõmedam müts, ausõna, äri ära, kui julged. Ma näen sellega välja nagu koer raamatust "Vanaema ja 8 last metsas." Ehk siis Suitsutoru. (Kusjuures, ma tegelikult näen välja nagu hüljes solgitoru suudmel, ja hahaha, ma pikki aastaid arvasingi siiralt, et selle koera nimi seal raamatus oli Solgitoru, ehkki see kõlas kuidagi .. mitte eriti lapsesõbralikult. :D )
Hakkasin siin mõtlema, et kas on üldse mõnda inimest, kes näeb ennast sellisena, nagu ta tegelikult on. :) Ikka ju tundub, et oled sellise väljanägemisega, nagu sa ise arvad parasjagu. Enamasti on inimesed alateadlikult kinni hetkes enne 22-viimane-taks ajastut. Siis vaatasid palju peeglisse ja üritasid oma kerega leppida. Ja nüüd on hirmus raske aru saada, et igast küljest ripub midagi üle ääre ja ükski asi ei sobi enam selga. :D Kui ma tänaval või kuskil olen (kus peegleid pole), siis oma peas tundub mulle (mitte et ma selle peale isegi mõtleks, sest ma ju TEAN tegelikult, milline ma välja näen :D ) et olen ikka seesama kahekümbine supertshikk. Sest sisu oleks justkui sama, eksole. :)
Kuigi tegelikult on hoopis sisu supertshikk, ja väline on.. noh.. wonderwoman. :D Et vaatad peeglisse ja mõtled: I wonder how this happened. :D (Seda lauset kasutan vist igas postituses? Tundub kuidagi tuttav.)
Sest olen ikka palju targemaks saanud küll elu jooksul. :) Mitte niivõrd faktiliselt, faktidest ei mäleta ma enam midagi, kui kuskile viktoriinile peaks minema, siis selguks, et olen täitsa rumal. :) Aga olen targemaks saanud neis asjus, mis olulised on.
Ja iga kord, kui ma unustan mõelda, tundub mulle endiselt, et ma olen ilus. :)
Mõtle vaid, kui palju noori tegelikult tänaval liikvel on.. Mõned on lihtsalt krimpsus ja küürus ja arutavad endamisi, et "ma ei ole ju vana, mu jalgadel on praegu lihtsalt lõuna."
Eile helistas NN.
- Ärme siis päris võõraks jää, helistame ikka.
- Jah, jääme ainult natuke võõraks, vasakust jalast.
- Võõrad jalad, jah.
- Järgmine kord kohtume, siis on mõlemal üks jalg puust. Loodame, et sul on parem ja mul vasak, siis saame vehelda.
Ma pakun, et eksid helistavadki sellepärast, et mu totaalset on-the-go hülgemöla kuulata. :D
Satun pidevalt kella vaatama topeltaegadel, ehk siis näiteks 11:11 ja 13:13 ja 08:08. Siis lugesin kuskilt, delfist vist, et topeltnumbrid on tegelikult märguanded ja sõnumid inglitelt. :D Seal olid numbrid ära toodud ka, esimesi vaatasin. Teisi polnud mõtet, sest vaevalt, et seal kirjas oli, et "17:17 - Neitsi Maarja ja peaingel Gaabriel seisavad naeratades sinu kõrval ja ütlevad sulle, et fuck off, sa oled nõme. Vaata ise, kuidas hakkama saad."
Haha, kirjutan seda siin ja kell on 02:02.
Üksöö vaatasime emaga mõlemad (ent eraldi tubades) "Miss Potterit," see on üks film naisest, kes oma ajastu kohta liiga vana juba oli ja ikka veel vallaline, ning kes lõpuks kohtus oma unistuste mehega, ent kuna naise vanemad sundisid teda mehe motiivides kaheldes abieluga ootama, siis pidid nad terve aasta niisama teed juues ja viisakusi vahetades veetma, ja aasta lõppedes mees külmetas ja suri ära. Vaene miss Potter sulges end oma tuppa ja käitus, nagu inimesed sellistes olukordades ikka käituvad. Umbes sel hetkel läksin ma ema toast mööda, ja ta küsis: "Oota, ma ei saanudki praegu aru... see mees oli ju haige, eks? Aga miks see naine siis nii imelik on?"
:D See pisike lõik mu elust on väga ilmekas ja kokkuvõtlik, olgu öeldud.
Komöödia jätkuks võin mainida, et järgmisel päeval oli emal jalg valus. Ma viskasin siis nalja, et see on suurest lösutamisest. Õhtul kukkus ta voodi kokku.
Mille peale ta tähendas, et "sa oled ju väike nõid, ütlesid, et ma laman liiga palju... ja nüüd mul polegi enam voodit."
...
Aga tegelikult ma polegi nii paha, eksole. :)
Käisime kambaga kinos ja sealt tagasitulles märkasin kuulutustetulbal mitmest eri plakatijäänusest moodustunud sõnu: "Mustlase peni." Hinge tekkis meeletu helgus, keegi vist enam ei mäleta, aga ma kunagi miljon aastat tagasi kirjutasin siia blogisse ühe lause, mida kuskilt lugenud olin, ja mis tundus võluväega olevat, ma ise ka enam täpselt ei tea, kuidas see oli, aga midagi a la "..ja mustlase koer vaatab öösel su akna poole."
See oli nagu salajane märguanne. :) Aga ma pole veel avastanud, mida see tähendas. Küll ma jõuan. :)
Vahel tundub endale ka, et nõid olen, aga selline hea nõid ikka, mitte selline, kes teiste voodeid pooleks sajatab. :D Alles nägin unes, et üks fb-tuttav tuli mulle külla ja ütles, et mul olevat veel üks laps, olin selle kunagi sügavas nooruses sünnitanud ja siis lapsest loobunud (justkui ma seda suudaks,) ja tema oli isana lapse üles kasvatanud. Jummel, kuidas ma nutsin unes ja mõtlesin, et kuidas ma sellise asja suutsin ära unustada. Hirmus häbi ja süümepiin. :S Aga "isa" oli väga andestav ja tundus, et triivitakse mingi kummalise kroogitud perekonna poole. Sest ma ei tahtnud last enam kunagi ju niimoodi maha jätta...
Ärgates mõtlesin, et wtf see tähendama peaks. Ja siis otsustasime sõbrantsiga täitsa lampi poodi minna, tegin endale kliendikaardi ja sõbrants soovitas oma lapsed ka sinna kirja panna, siis saab sünnipäevaalesid. :D (Va kavalpea.) Ja nüüd ma olen siis uhke kolme lapse ema.
Säh sulle, eksole.
Isasid pole endiselt kuskilt paista. :D Ahaha.
Nüüd kopin siia vahele ühe hea lõigu:
Baselitz: Women don't paint very well. It's a fact. There are, of course, exceptions. Agnes Martin or, from the past, Paula Modersohn-Becker. I feel happy whenever I see one of her paintings. But she is no Picasso, no Modigliani and no Gauguin.
SPIEGEL: So women supposedly don't paint very well.
Baselitz: Not supposedly. And that despite the fact that they still constitute the majority of students in the art academies.
SPIEGEL: It probably isn't a genetic defect.
Baselitz: I think the defect actually lies with male artists. Male artists often border on idiocy, while it's important for a woman not to be that way, if possible. Women are outstanding in science, just as good as men."
http://www.spiegel.de/international/germany/spiegel-interview-with-german-painter-georg-baselitz-a-879397-3.html
:D Ajab nagu natuke vihale ja samas... on selles tõtt kah.
Nägin ükspäev bussiga foori taga seistes asfaldil märga laiku, mis nägi välja täpselt nagu tiibadega koer, poolel hüppel. Hakkasin juba kotis kobama, et fotokat võtta, siis meenus, et mul polegi fotokat üldse kaasas. Aga ongi hea, sest ma poleks jõudnudki seda pilti teha. Nüüd on see koer mul peas ja ma ei oska teda sealt välja joonistada. Ei tohiks mõelda nii palju, ja peaks lihtsalt proovima, rohmakalt, suure pintsliga, siis tuleks sarnane. Aga ma tean ennast, hakkaksin end detailidega hulluks ajama ja poleks iialgi rahul. :D Vajan rohkem idiootsust, ilmselgelt. :D
Sellest meenub omakorda täitsa muu teema, inimesed müüvad netis kingi ja saapaid, ja siis ostjad küsivad pidevalt müüjatelt, et kui pikk saapa sisetald on. :D Nagu... ma ei tea, rebin välja ja uurin. Ma küll ei tahaks siis seda lahtise ja kortsukippuva sisetallaga jalanõud ju enam. :D Korralikul jalatsil on tald ikka kinni põhja küljes. Iga kord, kui keegi seda küsib seal ostu/müügi grupis, kujutan ette, kuidas poes käsin müüjal munakarbile peale istuda enne ostmist.
Joosepi koolist ja arengust peaksin kah ilmselt mõne sõna ütlema... Ta on väga nupukas, aga totaalne tuisupea, ja pisut laisk. :) Kui ma nui käes selja taga ei seisa, siis ei õpita. Klassijuhataja ütles lisaks, et ta on tundlikum kui teised, ja et tema jaoks on õiglus väga oluline. :) (Ta on oma klassis muide ainus kala, horoskoobi järgi, ehk see mõjutab ka.)
Joosep ise hoiab mu huvi kooli vastu üleval väga mitmekülgsete hinnetega. Aga ma ei muretse üldse, ses mõttes, et ma tean, et ta on super. :) Hinded on lihtsalt numbrid. Mitte et need tal halvad oleks. Talle meeldib lugeda, kirjutab päris hästi ja matemaatikas on ta, jumal tänatud, pigem isasse.
Mul ootab ka kodus uus raamat, kileümbrises veel. Selline... kibelev isane tunne on, tahaks juba sõrmed kilesse uputada. :D Nagu punased saapad, täiesti napakas. Iga kord, kui tänaval mõnel naisel punased saapad on, ma vaatan. Va mentaalseksuaalne omnivoor. :D
Mul oli siin vahepeal hoopis väike crush (selline paaripäevane) ühe kliendi vastu. Kuidas crush eesti keeles öelda? Sissevõtlus? Enihau... see oli jälle üks neist kurja näoga meestest, kes ilmselt viigivad oma alukaid, kasutavad võileibu tehes sirklit, joonlauda ja tolmuimejat, ja vaataks mind etteheitvalt, kui ma sokid põrandale vedelema jätaks. :D Sellised, kel pole kunagi ühtki karvakest mantlil, kel on tugev enesekontroll ja kes südamest naerdes alati natuke üllatunud näoga on. Aga mulle meeldisid ta käed. Ja see kuri korts seal otsaees. Seda tuleks siluda. :)
Ma kipun üldse valima mehi, kellega mul üldse mingit võimalust poleks. :) Enese alalhoiuinstinkt? Küllap vist. Või ehk hoopis üritan alateadlikult otsida kedagi, kes sunniks mind sokke üles korjama? :D Noh, et paremaks inimeseks saada ja areneda. Ehh... vaevalt, eksole. Mis need väiksed armsad sokid ikka paha teevad. =)
Ja inimesed, hei. Ärge arvake kõigist kohe halba... see on üks valusamaid asju mu jaoks, kui inimesed, kes justkui tuttavat tundma peaks, annavad momentaalselt õiguse mingile suvalisele töllile, ja usuvad misiganes jura see peaks suust välja ajama. Natukene usku võiks ikka omadesse ju olla, kurat võtaks.
Ahahaha, kuulsin (mitte kuulasin) just raadiost, kuidas Oja närviliselt ja üliveendunult midagi seletas (nad on seal jaamas alati nii hinnangulembesed) ja üks ja seesama sõna muudkui kordus, jäin kuulama, et mis pepuskeem? :D Tegelt oli muidugi petu. Mäherdune pettumus. Täielik pepuskeem.
*Võluv naeratus.* (kellegi teise.)
Nõrkushetkel küsisin ühelt ennustuslehelt, et kas mind keegi isane inimene veel kunagi armastab ka.. vastus oli:
A LION-TAMER RUSHES FEARLESSLY INTO THE CIRCUS ARENA
There's a need to put fear behind you and to go for it. The question is: How prepared are you for the consequences?
Haha. Igzäktomundo. Ei saa iialgi valmis, nagu Tallinn.
Taipasin just, et mu lemmikraamatud on mõlemad inimröövist ja mu lemmikfilm on stalkerist. Huvitav, mida see minu isiku kohta ütleb? :D
Õnneks ma armastan Walt Whitmani ka. Ahahaha, see ajab vist tegelikult veel keerulisemaks asja.
joosep ütles just et keraliiges on ta kõige liikuvam liiges
:D kohe näha, et sai uue anatoomiaraamatu
tal on täiesti seletamatu huvi selle vastu
lapsest saati tassis mu vana anatoomiaõpikut endaga kaasa
nüüd sai uue ja läikiva ja räägib mulle liigestest ja lihastest ja maksast koguaeg..
eile joosep ja b mängisid aliast
kõigepealt arutasid tükk aega et kas nad seletavad sõnu või vehivad kätega
siis leppisid kokku et räägivad ikka
siis b hakkas mingit muud juttu ajama ja joosep hõiskas kannatamatult et näita juba pilti
b noomivalt: näidata ju ei tohi!!!
siis oli hetk vaikust, b vaatas oma pilti ja ütles: õmblusmasin
mul pidi piss püksi tulema, ma naersin nagu loll :D
--
Sugulane helistas mulle täna ja küsis, et kas mu postkasti on juba tulnud infoleheke, mis teatab, et homode pealetung ohustab perekonnaelu ja et tema juba vastas küsitlusele ja...
...
Üritasin probleemi kauget tuututamist "vaimukõrvas" kuuldes kõne kiirelt ära lõpetada, ütlesin, et me arvame sel teemal erinevalt, ma ei taha su põhjendusi kuulata, tõesõna. Aga ta ei soostunud leppima sellega, et ma samamoodi ei arva nagu tema (! mis tegelikult võtabki kogu probleemi kokku, eksole,) ja hakkas mulle loengut pidama. Mis lõppes muidugi sellega, et muidu täiesti normaalne tädike läks õelaks ja hakkas selliseid lolle ja inetuid asju rääkima, et... et ma vihastasin end seaks. :)
Õudne mõelda, kui mu laps peaks temalt kunagi milleski nõu küsima ja see nõuanne saab sellise kvaliteediga olema. Teadmatus ja viha, käsikäes.
Enivei... vajutasin lõpuks telefoni lihtsalt kinni ja siis pika üksildase auruveduri imitatsiooni järel meenus mulle üks teinegi jutuajamine, veidi harituma ja noorema inimesega, kunagi öösel. Tookordne vestlus lõppes märksa helgemalt ning seejärel kirjutasin siia, et kunagi tulen ja kirjutan homodest. Sest ta ütles mulle, et ehk olen ma ainus, kes suudab teda asju uues valguses mõtlema panna. :) Seega... here it comes. Ehk tõesti hakkab keegi teisiti vaatama asjale.
Kõige esimene põhjendus, mida inimesed ütlevad oma homovastasuse kaitseks, on tavaliselt väide, et homod ahvatlevad heteromehed endi "hoovi" ja siis maailm lõppeb laste puudumisel.
Olen alati arutlenud endamisi, et inimesed, kes sellist asja ütlevad, ei ole oma seksuaalsuses vist kuigi kindlad. Ses mõttes, et ... tuleb keegi ja ütleb, et hakka homoks, ja sa siis hakkadki või? Korra kuskil võsas ära käia, see on pigem nooruse ja eksperimenteerimise küsimus, ma olen ise ka sõbrannadesse armunud olnud. :) Aga seksuaalsus on ju kaasasündinud, see on nagu punapäisus või tedretähnid, seda ei saa ise tahtejõuga maha suruda või välja ravida.
Igaüks on sündinud sellisena, nagu ta on sündinud, ja mitte kellegil ei ole õigust teda seepärast hukka mõista ega näpuga näidata (kui ta just kellelegi haiget ei tee oma käitumisega.) Kellegil pole õigust öelda, et see inimene seal ei ole armastust väärt, ja talle seda keelata.
KÕIK ON ARMASTUST VÄÄRT.
Tõmban nüüd väga karmi paralleeli, aga.. ma olen kuri. :) Homovastased on samasugused nagu juudivastased, on samasugused nagu need laugelaubalised, kes ingverit tee sisse pannud ja köhast "imeliselt" tervenenud naist nõiaks kutsuma hakkasid ja ta vette viskasid, et kui ära upub, siis ei olnud nõid. (Wtf idioot sellise katse peale üldse tuleb. :D Täielik win-win.) Et ma täpselt ei tea, kes ja kuidas, ja seega mõistan kähku hukka, on kindlam.
Inimeses on palju olulisemaid asju, kui tema seksuaalsus. Ma ei tea, kes, kurat, otsustab näiteks oma sõprade üle selle järgi, kellega too magab. Et kui on modell, siis olen su sõber. Kui on paks mammi kõrvaltänavalt, siis mina su sõber pole.
Kirikuonud ütlevad, et homod elavad patus ja pole monogaamsed. Mind huvitaks, kes see imelik küll olla võiks, kes on keelanud neil abielluda... Jällegi, öelge mulle silma vaadates, et heterod on kõik väga moraalsed ja ei tõmba ringi. Kes ütlevad, et iuu, rõve ju! sellele mainiks, et suuseks ja eneserahuldamine olid kah alles hiljuti karistatavad toimingud, USAs veel mõnedes osariikides vist siiamaani. Ja ärge, palun, hakake nüüd ajama zoofiilia ja pedofiilia jura, mina räägin nõustuvatest täiskasvanutest. Sama jutt sellest, et aga nad seksivad ju niisama, lapsi sealt ei tule. Teretulemast tagasi keskaega.
Kardetakse, et eestlased surevad välja.. Aga ei jää ju sellepärast meid veel vähemaks. lihtsalt need vähesed, kes on, on siis rõõmsamad. Ega's inimene otsusta et näe, homoabielud on nüüd lubatud, hakkaks õige homoks. Öeldakse, et neid on nii palju juurde tekkinud.. Ei, neid on lihtsalt näha rohkem, sest ilmselt on tolerantseid ja haritud inimesi maailmas juurde tekkinud. Maskid võib julgemalt maha võtta.
Samamoodi see lapsendamise asi... Ma ei tea, Joosep näiteks on eluaeg tahtnud isaks saada, tal on see õpetamise ja juhendamise asi ikka väga käpas, lasteaias juba kantseldas väiksemaid, et "pane müts pähe, muidu külmetad." Väikseksjäänud riideid ja vanu mänguasju keelab mul ära visata, sest ta tahab need oma lastele pärandada.
Kui ta homo oleks, siis oleks ta täpselt samasugune. Minu (ega teie) jaoks ei erineks mitte midagi. Ta oleks ikka seesama lahe kutt. Kuidas julgeks keegi tulla ja öelda, et ei, tal ei ole õigust olla õnnelik?! Et ta peab ennast alla suruma (fuck off, Erki Nool, ausõna, raske uskuda, et ta nii kitsarinnaline on,) ja elama üksinda ja õnnetult. VÕI siis valetama eluaeg, teesklema ja eitama iseend.
Õnnetuid ja unarussejäetud lapsi, keda keegi ei tahtnud, on maailm täis. Mida ütleb see heterote kohta? Ja kui nüüd tuleb keegi ja ütleb, et mina TAHAN last... Siis näitame näpuga ja karjume, et sinusugune küll lapsi ei vääri. Vaata hetkeks peeglisse, heterokogukond.
Paljudele käivad pinda paraadid ja õiguste nõudmine. Ent mõtle sellele, kui oled noor ja mõistad, et oh shit, ma ei ole selline nagu teised. Noored tahavad alati kaaslaste moodi olla, ja kui siis on pidev hirm ja eneseviha, et miks mina selline pean olema... Mõnitatakse ja tümitatakse.. Ja siis kasvad suureks ja mõtled, et dämmit, praegu on kuskil üks väike poiss, kes tunneb end samamoodi. Vot siis lähedki paraadile ja loodad, et ta näeb sind ja ei tunne end enam nii neetult üksi ja eemaletõugatuna.
Mõned geid käituvad ja riietuvad liiga flashylt ilmselt samal põhjusel, miks endised paksud panevad värvilised liibukad selga ja tormavad ööklubidesse ja pildistavad end iga võimaliku nurga alt.
Nool soovitas neil end ravida! Ehh... Nii lolli juttu saab rääkida ainult keegi, kes pole kuulnudki sellest, kuidas seda "ravimist" on aastasadu üritatud teha, alles hiljutigi veel... elektrishokkidega näiteks. Guugelda. Ja vasakukäelistel seoti ju ka käsi kinni, sest see pole loomulik! Pole loomulik, mõistate, sest meie ju nii ei tee!
Igatahes... muidugi on neid homosid, kes vehivad peega teil näos ja kiljuvad ja määrivad trollis trügides te mantli läikiva puudri ja litritega kokku ja näpivad ööklubis teie abikaasat ega taha kuidagi mõista, et ta on hõivatud. Neid ju enamasti nähaksegi, eks.. nende põhjal moodustatakse arvamus. Sest neid, kes end üle ei reklaami, ei tuvasta sa ju seltskonnast.
Kõik ju teavad, et lollide hulk on alati igas grupis konstantne, alati on teatud kogus imbetsille. Kõik teavad ka seda, et lollid on alati valjuhäälsemad ja nähtavamad. Kui Soomes eestlased vargil käivad, siis on häbi nende pärast, eks. Vot normaalsetel homodel on ka häbi nende homode pärast, kes nõmedalt käituvad ja kogu nende "grupil" margi täis teevad.
Ja viimaseks - armu ainult "õigetesse" inimestesse. How's that working for YOU so far?
Mission impossible, olge ausad.
Õnnelik inimene on IGAL juhul parem, kui õnnetu inimene. IGAL FKN JUHUL.
Ja õnnelik inimene ei tee kunagi tahtlikult teisele haiget.
Kahju, et kell jälle miljon on, tahaksin selle teema veelkord läbi lugeda ja lihvida ja sõnastust sättida ja.. aga pean leppima sellise otse torust tulnud tiraadiga, sest uni kutsub juba ammu.
Mõtlesin, kuidas Joosepile tänane õppetund võimalikult lühidalt ja selgelt kokku võtta.
"See, kes tahab, et sa kedagi vihkaksid, ei ole sinu sõber."
World in a nutshell.
Ta peab ilmselt pühi vaba graafiku alusel. St miks ei võiks jõule pidada naistepäeval... või jaanipäeva jõulude ajal? Vabalt ju võib. :) Päris lõbus oleks isegi. Et kirjutad kõikide pühade nimed paberiribadele ja viskad kaabusse. Ja pühade ajal siis tõmbad sealt suvalise. No et üllatust ja põnevust ka ikka oleks. :D
Olime vahepeal kõik haiged siinkandis, ikka kohe väga. Ma polegi kunagi nii haige olnud, ausalt öeldes. Aga. Kuna lamasin üle nädala nagu vaip, liigutada ei jaksanud, siis puhkasid silmad jube hästi välja. :) Ja kui terveks sain, kukkusin kohe lugema. Eelmisel nädalal lugesin kolm raamatut läbi, sel nädalal ühe. Ja selle nädala raamat jättis täiesti kustumatu elamuse, kuigi need teised olid ka väga head. Ma ei oskagi täpselt öelda, MIS selles viimases nii suurepärast oli, aga krt noh. Juba kuskil poolepeal olles taipasin, et olen jutu sisse imetud ja mõtlen selle peale koguaeg. Nii põnev on, kui ei tea üldse, kuidas lugu lõppeda võiks. Tead, et midagi on tulemas, sest teisiti ei saaks, aga mis? Kui eeldatav surm ja häving, siis kelle? :) Ja vahepeal nutsin lörinal, ma ei teagi, miks. :D Kuidagi jube pingeline oli.. ja ma ei tahtnud edasigi lugeda, sest siis saaks raamat läbi. :D
Lolita moodi lugu oli, kus sa ei tea enam, kelle poolt olla. Totaalselt segadusseajav. Ilmselt pidi olema niiöelda hea tegelase poolt, aga... ta ei meeldinud mulle millegipärast eriti. :) Ja paha mees meenutas mulle väga ühte mu tuttavat. Pealegi olen ma kõigest naine, nagu naispeategelanegi, ja me teadupärast arvame, et iga mehe, ka kõige tahumatu ja külmema, sees tuksub tegelikult armastust ihkav süda. :D Fluffy suhkruvatt, mis ainult ootabki seda õnnist päeva, mil saaks end igaveseks paduromantilisse suhtesse heita ja saatusele (ehk siis naisele :D ) alluda. (Irooniline, aga see on vist mingi.. paratamatu naiselik omadus, millega loodus või jumal või kesiganes meid kokku klopsis, kindlustas selle, et me mehi päris kurele ei saadaks ja ikka paljuneks. Olgu õnnistatud naiselik sinisilmsus.)
(Kurask, mu sulud on nii pikad, et ma unustan juba tegeliku teema ära... enivei..)
Samas kui mõned inimesed on lihtsalt praktilises plaanis armastuseks valmis. Igaks juhuks, ja sellepärast, et kõigeks valmis olles tunned end enesekindlamalt, tugevamalt. Tuleb, siis võtame vastu, isegi kui endal eriti tundeid pole. Sest nii on surelikel kombeks, paaris elada. :)
Ja kui nüüd satub praktilise inimese teele keegi emotsionaalne, siis raisatakse igavene hunnik aega, ainult selleks, et lõpuks veenduda, et neil on erinev muster ja nad ei sobi kokku. Eripidi triibulised. Võivad ju lahedaid ruudulisi lapsi saada, aga lähevad nad ikkagi eri suundadesse. Kuigi ma ei arvagi vist enam... vanas eas muutun aina liberaalsemaks, et peaks kramplikult koos olema ühe ja sama inimesega terve elu. Kuigi võiks.
Läksin nüüd raamatu juurest natuke eemale oma jauramistes, aga mul tekkis igasugu mõtteid lugedes. Näiteks... peategelane ütleb, et kõik ju rööviksid omale kellegi, kui neil oleks raha ja võimalusi. Üsna hirmutav, kui ajaloo ja inimloomusega arvestada. Sa rööviks endale kellegi? Miks? (Samas kui oskad sellele küsimusele vastata, siis vist oskad ka asja teisiti lahendada.)
Selleks, et mõista, mida teine tunneb või ütleb, ei pea ju samamoodi arvama. Või peab nõustuma mingil määral, kasvõi alateadlikult? Pagan seda teab...
Ma trükin siia teile kolm lühikest lõiku, täitsa meelevaldselt ja eri kohtadest. Ja eriti meeldis mulle 30nda oktoobri sissekande lõpp, aga seda peate juba ise raamatust lugema. :P
"Oli isegi hetki, kus ma arvasin, et suudan ta unustada. Aga unustamine ei ole asi, mida saab teha, see võib ainult ise juhtuda."
"Ta seletas sageli, kuidas ta vihkab klassivahesid, aga ometi ei pidanud ta mind üldsegi omasuguseks. Inimesed ei reeda end mitte sellega, mida nad räägivad, vaid sellega, kuidas nad seda ütlevad. Tarvitses ainult näha tema peeni kombeid, et taibata, millise kasvatuse ta oli saanud. Ta ei uhkeldanud sellega, nagu paljud seda teevad, aga ometigi paistis see välja. Seda võis märgata, kui ta pilkavaks muutus ja minuga kannatuse kaotas, et ma ei osanud oma mõtteid väljendada ja tegin mõne prohmaka. Jäta see klassivahedele mõtlemine, kordas ta alati. Nagu rikas, kes käsib vaesel mitte rahale mõelda."
"Ent sa tulid mu mõtetesse tagasi. Ikka ja jälle. Ka seal kaugel põhjas. Maamajas elades läksin öösiti aeda, et lõunasse vaadata."
:) John Fowles "Liblikapüüdja." Ehkki originaalpealkiri on palju tabavam.
Seda klassivahede värki lugedes tundsin ma end mõlemas tegelases ära, olen olnud nii üks kui teine. Kumbki pole kuigi tore olla, põhiasjalikult just sellepärast, et tajud või märkad teise kulmukortsutust või hääletooni või seda, kuidas ta end poole jutu pealt kõrvale pöörab. Ja seda ei saa ju öelda, et kuule... see ei ole nii. Sest.. kui teine tunneb, et on, siis ju on? Isegi kui sa ei mõtle nii ja sul on pagana kahju, et teine sinuga end nirult tunneb.
Koomiline, kui raske on oma peas mingit ideed lahti lasta. Praegu märkasin, et üks tüüp, kes kunagi natuke rohkem kui ainult meeldis, seesama, kes uue lemmikraamatu tegelast meenutas muide, oli laikinud ühise tuttava mingit täitsa random postitust, ja hirmus armukadedusesööst käis kerest läbi. :D (Olgu öeldud, et ma pole tegelikult mingi armukade fuuria, ma lähen lihtsalt minema. :D )
Endal oli ka hämming, et mis see siis nüüd..? Ohjah. :) Mu ajul on järjekindlalt tükk tegemist, et ogarat ja liigimpulsiivset kere ohjes hoida.
Tõenäoliselt ongi selle raamatulummuse mõjud, panid mind igasugustele iidsetele asjadele mõtlema.
Joosep helistas just (olen tööl) ja ütles, et tal on palavik, 39,3. Ohrõõmu. Vaesel lapsel on see aasta ikka väga karm olnud. Operatsioonid, kõrge palavikuga gripid, eile avastasime veel ühe jama, mida ilmselt ei saa ka muudmoodi kui operatsiooniga korda... Ma pean ennast ka kuidagi tugevamaks saama, muidu ei ela kogu seda närvipinget üle.
Muide, ma ei rääkinudki, kuidas tal opp läks. Aga ei räägi praegu ka, järgmises postituses siis... järgmisel aastal. Siinne tekst on mul täielik lapitekk jälle, enamus ajast lähebki sellele, et hiljem neid juppe omavahel kuidagi kokku sobitada. Jaanuaris on osad laused kirjutatud, pfft... oleks ainult rohkem aega, jõuaks natuke rohkem kõige peale mõelda. Praegu on kõik mõtted kuidagi poolikud, sorry. Üritage lihtsalt koos minuga hüpata. :)
Mingid noormehed vandusid bussis omaette ja kirusid vanatädisid taga. "...ja siis nad hõõruvad oma kottide ja asjadega!" :D
Ühistransport on viimasel ajal selline, et ma ka kirun koguaeg. Savisaart, of course. Enam ei saa ma ekspressis kunagi istuda. Seisan ja higistan kaaskondlaste vahele pressitult ja oleksin täitsa nõus juurde maksma, et end natukenegi inimlikult tunda. Ja kui alguses lisati busse ja trolle sõidugraafikusse, et rahva nurinaid vaka all hoida, siis nüüd on neid jälle harvendatud, tundub. Ja endiselt tulevad kõik trollid/bussid ühes tropis, üheainsa minuti jooksul, selle asemel, et iga natukese aja tagant mõni mööda sõidaks. Ei, ikka pead vahepeal 10 minti külmetama. Ja siis higista jälle! See üksteise seljas nühkimine ja näkkuköhimine ongi süüdi neis viimaseaja hirmsates mutantgrippides tõenäoliselt.
Ja kui bussijuht ei näe mind ukse juures seismas ega reageeri ka mu vajutatud stop-nupule, siis tekib täiega tunne, et ehk ma olen hoopis üks neist filmikummitustest, kes ise oma kurvast saatusest midagi ei tea. :D
Ja kuna ma juba õiendama hakkasin, siis mainin selle ka ära, et validaatoril (kas tõesti polnud paremat nime sellele) on kirjas "Näita kaarti!" Eks see tekst näitabki suures määras ära suhtumise. Viisakas maailmas oleks sinna sappa kirjutatud "palun." Ja miks üldse arvab mingi keskerakondlasest validaatoritekstidekirjutaja (haha, nüüd annan neile veel ideid järjekordseteks vuffelametiteks) et võib mind sinatada? :D
Kuna mul olid peale haigust kõrvad haiged, siis olin sunnitud mütsiga käima. Ja mul on maailma kõige nõmedam müts, ausõna, äri ära, kui julged. Ma näen sellega välja nagu koer raamatust "Vanaema ja 8 last metsas." Ehk siis Suitsutoru. (Kusjuures, ma tegelikult näen välja nagu hüljes solgitoru suudmel, ja hahaha, ma pikki aastaid arvasingi siiralt, et selle koera nimi seal raamatus oli Solgitoru, ehkki see kõlas kuidagi .. mitte eriti lapsesõbralikult. :D )
Hakkasin siin mõtlema, et kas on üldse mõnda inimest, kes näeb ennast sellisena, nagu ta tegelikult on. :) Ikka ju tundub, et oled sellise väljanägemisega, nagu sa ise arvad parasjagu. Enamasti on inimesed alateadlikult kinni hetkes enne 22-viimane-taks ajastut. Siis vaatasid palju peeglisse ja üritasid oma kerega leppida. Ja nüüd on hirmus raske aru saada, et igast küljest ripub midagi üle ääre ja ükski asi ei sobi enam selga. :D Kui ma tänaval või kuskil olen (kus peegleid pole), siis oma peas tundub mulle (mitte et ma selle peale isegi mõtleks, sest ma ju TEAN tegelikult, milline ma välja näen :D ) et olen ikka seesama kahekümbine supertshikk. Sest sisu oleks justkui sama, eksole. :)
Kuigi tegelikult on hoopis sisu supertshikk, ja väline on.. noh.. wonderwoman. :D Et vaatad peeglisse ja mõtled: I wonder how this happened. :D (Seda lauset kasutan vist igas postituses? Tundub kuidagi tuttav.)
Sest olen ikka palju targemaks saanud küll elu jooksul. :) Mitte niivõrd faktiliselt, faktidest ei mäleta ma enam midagi, kui kuskile viktoriinile peaks minema, siis selguks, et olen täitsa rumal. :) Aga olen targemaks saanud neis asjus, mis olulised on.
Ja iga kord, kui ma unustan mõelda, tundub mulle endiselt, et ma olen ilus. :)
Mõtle vaid, kui palju noori tegelikult tänaval liikvel on.. Mõned on lihtsalt krimpsus ja küürus ja arutavad endamisi, et "ma ei ole ju vana, mu jalgadel on praegu lihtsalt lõuna."
Eile helistas NN.
- Ärme siis päris võõraks jää, helistame ikka.
- Jah, jääme ainult natuke võõraks, vasakust jalast.
- Võõrad jalad, jah.
- Järgmine kord kohtume, siis on mõlemal üks jalg puust. Loodame, et sul on parem ja mul vasak, siis saame vehelda.
Ma pakun, et eksid helistavadki sellepärast, et mu totaalset on-the-go hülgemöla kuulata. :D
Satun pidevalt kella vaatama topeltaegadel, ehk siis näiteks 11:11 ja 13:13 ja 08:08. Siis lugesin kuskilt, delfist vist, et topeltnumbrid on tegelikult märguanded ja sõnumid inglitelt. :D Seal olid numbrid ära toodud ka, esimesi vaatasin. Teisi polnud mõtet, sest vaevalt, et seal kirjas oli, et "17:17 - Neitsi Maarja ja peaingel Gaabriel seisavad naeratades sinu kõrval ja ütlevad sulle, et fuck off, sa oled nõme. Vaata ise, kuidas hakkama saad."
Haha, kirjutan seda siin ja kell on 02:02.
Üksöö vaatasime emaga mõlemad (ent eraldi tubades) "Miss Potterit," see on üks film naisest, kes oma ajastu kohta liiga vana juba oli ja ikka veel vallaline, ning kes lõpuks kohtus oma unistuste mehega, ent kuna naise vanemad sundisid teda mehe motiivides kaheldes abieluga ootama, siis pidid nad terve aasta niisama teed juues ja viisakusi vahetades veetma, ja aasta lõppedes mees külmetas ja suri ära. Vaene miss Potter sulges end oma tuppa ja käitus, nagu inimesed sellistes olukordades ikka käituvad. Umbes sel hetkel läksin ma ema toast mööda, ja ta küsis: "Oota, ma ei saanudki praegu aru... see mees oli ju haige, eks? Aga miks see naine siis nii imelik on?"
:D See pisike lõik mu elust on väga ilmekas ja kokkuvõtlik, olgu öeldud.
Komöödia jätkuks võin mainida, et järgmisel päeval oli emal jalg valus. Ma viskasin siis nalja, et see on suurest lösutamisest. Õhtul kukkus ta voodi kokku.
Mille peale ta tähendas, et "sa oled ju väike nõid, ütlesid, et ma laman liiga palju... ja nüüd mul polegi enam voodit."
...
Aga tegelikult ma polegi nii paha, eksole. :)
Käisime kambaga kinos ja sealt tagasitulles märkasin kuulutustetulbal mitmest eri plakatijäänusest moodustunud sõnu: "Mustlase peni." Hinge tekkis meeletu helgus, keegi vist enam ei mäleta, aga ma kunagi miljon aastat tagasi kirjutasin siia blogisse ühe lause, mida kuskilt lugenud olin, ja mis tundus võluväega olevat, ma ise ka enam täpselt ei tea, kuidas see oli, aga midagi a la "..ja mustlase koer vaatab öösel su akna poole."
See oli nagu salajane märguanne. :) Aga ma pole veel avastanud, mida see tähendas. Küll ma jõuan. :)
Vahel tundub endale ka, et nõid olen, aga selline hea nõid ikka, mitte selline, kes teiste voodeid pooleks sajatab. :D Alles nägin unes, et üks fb-tuttav tuli mulle külla ja ütles, et mul olevat veel üks laps, olin selle kunagi sügavas nooruses sünnitanud ja siis lapsest loobunud (justkui ma seda suudaks,) ja tema oli isana lapse üles kasvatanud. Jummel, kuidas ma nutsin unes ja mõtlesin, et kuidas ma sellise asja suutsin ära unustada. Hirmus häbi ja süümepiin. :S Aga "isa" oli väga andestav ja tundus, et triivitakse mingi kummalise kroogitud perekonna poole. Sest ma ei tahtnud last enam kunagi ju niimoodi maha jätta...
Ärgates mõtlesin, et wtf see tähendama peaks. Ja siis otsustasime sõbrantsiga täitsa lampi poodi minna, tegin endale kliendikaardi ja sõbrants soovitas oma lapsed ka sinna kirja panna, siis saab sünnipäevaalesid. :D (Va kavalpea.) Ja nüüd ma olen siis uhke kolme lapse ema.
Säh sulle, eksole.
Isasid pole endiselt kuskilt paista. :D Ahaha.
Nüüd kopin siia vahele ühe hea lõigu:
Baselitz: Women don't paint very well. It's a fact. There are, of course, exceptions. Agnes Martin or, from the past, Paula Modersohn-Becker. I feel happy whenever I see one of her paintings. But she is no Picasso, no Modigliani and no Gauguin.
SPIEGEL: So women supposedly don't paint very well.
Baselitz: Not supposedly. And that despite the fact that they still constitute the majority of students in the art academies.
SPIEGEL: It probably isn't a genetic defect.
Baselitz: I think the defect actually lies with male artists. Male artists often border on idiocy, while it's important for a woman not to be that way, if possible. Women are outstanding in science, just as good as men."
http://www.spiegel.de/international/germany/spiegel-interview-with-german-painter-georg-baselitz-a-879397-3.html
:D Ajab nagu natuke vihale ja samas... on selles tõtt kah.
Nägin ükspäev bussiga foori taga seistes asfaldil märga laiku, mis nägi välja täpselt nagu tiibadega koer, poolel hüppel. Hakkasin juba kotis kobama, et fotokat võtta, siis meenus, et mul polegi fotokat üldse kaasas. Aga ongi hea, sest ma poleks jõudnudki seda pilti teha. Nüüd on see koer mul peas ja ma ei oska teda sealt välja joonistada. Ei tohiks mõelda nii palju, ja peaks lihtsalt proovima, rohmakalt, suure pintsliga, siis tuleks sarnane. Aga ma tean ennast, hakkaksin end detailidega hulluks ajama ja poleks iialgi rahul. :D Vajan rohkem idiootsust, ilmselgelt. :D
Sellest meenub omakorda täitsa muu teema, inimesed müüvad netis kingi ja saapaid, ja siis ostjad küsivad pidevalt müüjatelt, et kui pikk saapa sisetald on. :D Nagu... ma ei tea, rebin välja ja uurin. Ma küll ei tahaks siis seda lahtise ja kortsukippuva sisetallaga jalanõud ju enam. :D Korralikul jalatsil on tald ikka kinni põhja küljes. Iga kord, kui keegi seda küsib seal ostu/müügi grupis, kujutan ette, kuidas poes käsin müüjal munakarbile peale istuda enne ostmist.
Joosepi koolist ja arengust peaksin kah ilmselt mõne sõna ütlema... Ta on väga nupukas, aga totaalne tuisupea, ja pisut laisk. :) Kui ma nui käes selja taga ei seisa, siis ei õpita. Klassijuhataja ütles lisaks, et ta on tundlikum kui teised, ja et tema jaoks on õiglus väga oluline. :) (Ta on oma klassis muide ainus kala, horoskoobi järgi, ehk see mõjutab ka.)
Joosep ise hoiab mu huvi kooli vastu üleval väga mitmekülgsete hinnetega. Aga ma ei muretse üldse, ses mõttes, et ma tean, et ta on super. :) Hinded on lihtsalt numbrid. Mitte et need tal halvad oleks. Talle meeldib lugeda, kirjutab päris hästi ja matemaatikas on ta, jumal tänatud, pigem isasse.
Mul ootab ka kodus uus raamat, kileümbrises veel. Selline... kibelev isane tunne on, tahaks juba sõrmed kilesse uputada. :D Nagu punased saapad, täiesti napakas. Iga kord, kui tänaval mõnel naisel punased saapad on, ma vaatan. Va mentaalseksuaalne omnivoor. :D
Mul oli siin vahepeal hoopis väike crush (selline paaripäevane) ühe kliendi vastu. Kuidas crush eesti keeles öelda? Sissevõtlus? Enihau... see oli jälle üks neist kurja näoga meestest, kes ilmselt viigivad oma alukaid, kasutavad võileibu tehes sirklit, joonlauda ja tolmuimejat, ja vaataks mind etteheitvalt, kui ma sokid põrandale vedelema jätaks. :D Sellised, kel pole kunagi ühtki karvakest mantlil, kel on tugev enesekontroll ja kes südamest naerdes alati natuke üllatunud näoga on. Aga mulle meeldisid ta käed. Ja see kuri korts seal otsaees. Seda tuleks siluda. :)
Ma kipun üldse valima mehi, kellega mul üldse mingit võimalust poleks. :) Enese alalhoiuinstinkt? Küllap vist. Või ehk hoopis üritan alateadlikult otsida kedagi, kes sunniks mind sokke üles korjama? :D Noh, et paremaks inimeseks saada ja areneda. Ehh... vaevalt, eksole. Mis need väiksed armsad sokid ikka paha teevad. =)
Ja inimesed, hei. Ärge arvake kõigist kohe halba... see on üks valusamaid asju mu jaoks, kui inimesed, kes justkui tuttavat tundma peaks, annavad momentaalselt õiguse mingile suvalisele töllile, ja usuvad misiganes jura see peaks suust välja ajama. Natukene usku võiks ikka omadesse ju olla, kurat võtaks.
Ahahaha, kuulsin (mitte kuulasin) just raadiost, kuidas Oja närviliselt ja üliveendunult midagi seletas (nad on seal jaamas alati nii hinnangulembesed) ja üks ja seesama sõna muudkui kordus, jäin kuulama, et mis pepuskeem? :D Tegelt oli muidugi petu. Mäherdune pettumus. Täielik pepuskeem.
*Võluv naeratus.* (kellegi teise.)
Nõrkushetkel küsisin ühelt ennustuslehelt, et kas mind keegi isane inimene veel kunagi armastab ka.. vastus oli:
A LION-TAMER RUSHES FEARLESSLY INTO THE CIRCUS ARENA
There's a need to put fear behind you and to go for it. The question is: How prepared are you for the consequences?
Haha. Igzäktomundo. Ei saa iialgi valmis, nagu Tallinn.
Taipasin just, et mu lemmikraamatud on mõlemad inimröövist ja mu lemmikfilm on stalkerist. Huvitav, mida see minu isiku kohta ütleb? :D
Õnneks ma armastan Walt Whitmani ka. Ahahaha, see ajab vist tegelikult veel keerulisemaks asja.
joosep ütles just et keraliiges on ta kõige liikuvam liiges
:D kohe näha, et sai uue anatoomiaraamatu
tal on täiesti seletamatu huvi selle vastu
lapsest saati tassis mu vana anatoomiaõpikut endaga kaasa
nüüd sai uue ja läikiva ja räägib mulle liigestest ja lihastest ja maksast koguaeg..
eile joosep ja b mängisid aliast
kõigepealt arutasid tükk aega et kas nad seletavad sõnu või vehivad kätega
siis leppisid kokku et räägivad ikka
siis b hakkas mingit muud juttu ajama ja joosep hõiskas kannatamatult et näita juba pilti
b noomivalt: näidata ju ei tohi!!!
siis oli hetk vaikust, b vaatas oma pilti ja ütles: õmblusmasin
mul pidi piss püksi tulema, ma naersin nagu loll :D
--
Sugulane helistas mulle täna ja küsis, et kas mu postkasti on juba tulnud infoleheke, mis teatab, et homode pealetung ohustab perekonnaelu ja et tema juba vastas küsitlusele ja...
...
Üritasin probleemi kauget tuututamist "vaimukõrvas" kuuldes kõne kiirelt ära lõpetada, ütlesin, et me arvame sel teemal erinevalt, ma ei taha su põhjendusi kuulata, tõesõna. Aga ta ei soostunud leppima sellega, et ma samamoodi ei arva nagu tema (! mis tegelikult võtabki kogu probleemi kokku, eksole,) ja hakkas mulle loengut pidama. Mis lõppes muidugi sellega, et muidu täiesti normaalne tädike läks õelaks ja hakkas selliseid lolle ja inetuid asju rääkima, et... et ma vihastasin end seaks. :)
Õudne mõelda, kui mu laps peaks temalt kunagi milleski nõu küsima ja see nõuanne saab sellise kvaliteediga olema. Teadmatus ja viha, käsikäes.
Enivei... vajutasin lõpuks telefoni lihtsalt kinni ja siis pika üksildase auruveduri imitatsiooni järel meenus mulle üks teinegi jutuajamine, veidi harituma ja noorema inimesega, kunagi öösel. Tookordne vestlus lõppes märksa helgemalt ning seejärel kirjutasin siia, et kunagi tulen ja kirjutan homodest. Sest ta ütles mulle, et ehk olen ma ainus, kes suudab teda asju uues valguses mõtlema panna. :) Seega... here it comes. Ehk tõesti hakkab keegi teisiti vaatama asjale.
Kõige esimene põhjendus, mida inimesed ütlevad oma homovastasuse kaitseks, on tavaliselt väide, et homod ahvatlevad heteromehed endi "hoovi" ja siis maailm lõppeb laste puudumisel.
Olen alati arutlenud endamisi, et inimesed, kes sellist asja ütlevad, ei ole oma seksuaalsuses vist kuigi kindlad. Ses mõttes, et ... tuleb keegi ja ütleb, et hakka homoks, ja sa siis hakkadki või? Korra kuskil võsas ära käia, see on pigem nooruse ja eksperimenteerimise küsimus, ma olen ise ka sõbrannadesse armunud olnud. :) Aga seksuaalsus on ju kaasasündinud, see on nagu punapäisus või tedretähnid, seda ei saa ise tahtejõuga maha suruda või välja ravida.
Igaüks on sündinud sellisena, nagu ta on sündinud, ja mitte kellegil ei ole õigust teda seepärast hukka mõista ega näpuga näidata (kui ta just kellelegi haiget ei tee oma käitumisega.) Kellegil pole õigust öelda, et see inimene seal ei ole armastust väärt, ja talle seda keelata.
KÕIK ON ARMASTUST VÄÄRT.
Tõmban nüüd väga karmi paralleeli, aga.. ma olen kuri. :) Homovastased on samasugused nagu juudivastased, on samasugused nagu need laugelaubalised, kes ingverit tee sisse pannud ja köhast "imeliselt" tervenenud naist nõiaks kutsuma hakkasid ja ta vette viskasid, et kui ära upub, siis ei olnud nõid. (Wtf idioot sellise katse peale üldse tuleb. :D Täielik win-win.) Et ma täpselt ei tea, kes ja kuidas, ja seega mõistan kähku hukka, on kindlam.
Inimeses on palju olulisemaid asju, kui tema seksuaalsus. Ma ei tea, kes, kurat, otsustab näiteks oma sõprade üle selle järgi, kellega too magab. Et kui on modell, siis olen su sõber. Kui on paks mammi kõrvaltänavalt, siis mina su sõber pole.
Kirikuonud ütlevad, et homod elavad patus ja pole monogaamsed. Mind huvitaks, kes see imelik küll olla võiks, kes on keelanud neil abielluda... Jällegi, öelge mulle silma vaadates, et heterod on kõik väga moraalsed ja ei tõmba ringi. Kes ütlevad, et iuu, rõve ju! sellele mainiks, et suuseks ja eneserahuldamine olid kah alles hiljuti karistatavad toimingud, USAs veel mõnedes osariikides vist siiamaani. Ja ärge, palun, hakake nüüd ajama zoofiilia ja pedofiilia jura, mina räägin nõustuvatest täiskasvanutest. Sama jutt sellest, et aga nad seksivad ju niisama, lapsi sealt ei tule. Teretulemast tagasi keskaega.
Kardetakse, et eestlased surevad välja.. Aga ei jää ju sellepärast meid veel vähemaks. lihtsalt need vähesed, kes on, on siis rõõmsamad. Ega's inimene otsusta et näe, homoabielud on nüüd lubatud, hakkaks õige homoks. Öeldakse, et neid on nii palju juurde tekkinud.. Ei, neid on lihtsalt näha rohkem, sest ilmselt on tolerantseid ja haritud inimesi maailmas juurde tekkinud. Maskid võib julgemalt maha võtta.
Samamoodi see lapsendamise asi... Ma ei tea, Joosep näiteks on eluaeg tahtnud isaks saada, tal on see õpetamise ja juhendamise asi ikka väga käpas, lasteaias juba kantseldas väiksemaid, et "pane müts pähe, muidu külmetad." Väikseksjäänud riideid ja vanu mänguasju keelab mul ära visata, sest ta tahab need oma lastele pärandada.
Kui ta homo oleks, siis oleks ta täpselt samasugune. Minu (ega teie) jaoks ei erineks mitte midagi. Ta oleks ikka seesama lahe kutt. Kuidas julgeks keegi tulla ja öelda, et ei, tal ei ole õigust olla õnnelik?! Et ta peab ennast alla suruma (fuck off, Erki Nool, ausõna, raske uskuda, et ta nii kitsarinnaline on,) ja elama üksinda ja õnnetult. VÕI siis valetama eluaeg, teesklema ja eitama iseend.
Õnnetuid ja unarussejäetud lapsi, keda keegi ei tahtnud, on maailm täis. Mida ütleb see heterote kohta? Ja kui nüüd tuleb keegi ja ütleb, et mina TAHAN last... Siis näitame näpuga ja karjume, et sinusugune küll lapsi ei vääri. Vaata hetkeks peeglisse, heterokogukond.
Paljudele käivad pinda paraadid ja õiguste nõudmine. Ent mõtle sellele, kui oled noor ja mõistad, et oh shit, ma ei ole selline nagu teised. Noored tahavad alati kaaslaste moodi olla, ja kui siis on pidev hirm ja eneseviha, et miks mina selline pean olema... Mõnitatakse ja tümitatakse.. Ja siis kasvad suureks ja mõtled, et dämmit, praegu on kuskil üks väike poiss, kes tunneb end samamoodi. Vot siis lähedki paraadile ja loodad, et ta näeb sind ja ei tunne end enam nii neetult üksi ja eemaletõugatuna.
Mõned geid käituvad ja riietuvad liiga flashylt ilmselt samal põhjusel, miks endised paksud panevad värvilised liibukad selga ja tormavad ööklubidesse ja pildistavad end iga võimaliku nurga alt.
Nool soovitas neil end ravida! Ehh... Nii lolli juttu saab rääkida ainult keegi, kes pole kuulnudki sellest, kuidas seda "ravimist" on aastasadu üritatud teha, alles hiljutigi veel... elektrishokkidega näiteks. Guugelda. Ja vasakukäelistel seoti ju ka käsi kinni, sest see pole loomulik! Pole loomulik, mõistate, sest meie ju nii ei tee!
Igatahes... muidugi on neid homosid, kes vehivad peega teil näos ja kiljuvad ja määrivad trollis trügides te mantli läikiva puudri ja litritega kokku ja näpivad ööklubis teie abikaasat ega taha kuidagi mõista, et ta on hõivatud. Neid ju enamasti nähaksegi, eks.. nende põhjal moodustatakse arvamus. Sest neid, kes end üle ei reklaami, ei tuvasta sa ju seltskonnast.
Kõik ju teavad, et lollide hulk on alati igas grupis konstantne, alati on teatud kogus imbetsille. Kõik teavad ka seda, et lollid on alati valjuhäälsemad ja nähtavamad. Kui Soomes eestlased vargil käivad, siis on häbi nende pärast, eks. Vot normaalsetel homodel on ka häbi nende homode pärast, kes nõmedalt käituvad ja kogu nende "grupil" margi täis teevad.
Ja viimaseks - armu ainult "õigetesse" inimestesse. How's that working for YOU so far?
Mission impossible, olge ausad.
Õnnelik inimene on IGAL juhul parem, kui õnnetu inimene. IGAL FKN JUHUL.
Ja õnnelik inimene ei tee kunagi tahtlikult teisele haiget.
Kahju, et kell jälle miljon on, tahaksin selle teema veelkord läbi lugeda ja lihvida ja sõnastust sättida ja.. aga pean leppima sellise otse torust tulnud tiraadiga, sest uni kutsub juba ammu.
Mõtlesin, kuidas Joosepile tänane õppetund võimalikult lühidalt ja selgelt kokku võtta.
"See, kes tahab, et sa kedagi vihkaksid, ei ole sinu sõber."
World in a nutshell.
Subscribe to:
Posts (Atom)
