Mar says: Su profiilil on kiri: LL oli kohas nimega Rock Cafe ja 2 teises kohas.
L says: :D jah ma ainult kolmes kohas olengi olnud
Mar says: Teine koht on Riigikogu
L says: ahaha
Mar says: Rock Cafe ja Riigikogu :D
L says: väga osav valik, ma leian
minulik
Mar says: jep :D
segadusse ajav...
Ja ma vist ikka olen nõid. :D Eile jäin päeval sujuvalt magama (no ma korraks istusin voodi peale..) ja nägin unes selle viie minuti jooksul, et mu tuli hammas ära. Ärkasin täitsa ehmunult ja ütlesin Joosepile, et uff, ma nägin nii õudsat und. Ja siis pool minutit hiljem Joosep hakkas ehmunult halama, et AAAA, mul tuli hammas äraaaa!
:D
Tal õnneks tulevad uued asemele. Mu väike tibu. :) Nüüd on sahtel jälle pisut harvendatud, üle ühe (no peaaegu) on olemas. :D
Mu kurbuseks kipub ta viimasel ajal suureks kasvama. Pidime koos poodi minema ja terve aja ta käsutas, et ma pean vähemalt 6 meetrit eespool käima. :D Masendav. :D Ei mingit käest kinni hoidmist enam, laps tahab iseseisev olla. Ja poes ütles ta, kui küsisin, et mida ta söögiks soovib, et "tahaks seda... eee.. pihlamarja või mis see oligi." Ma olin hämmingus, et misasja. Viis mu siis viinamarjade juurde ja käskis osta.
Kusjuures, ta on siiani söönud puuviljadest ainult õuna ja paar korda kiivit ka maitsnud, ülejäänute peale on ainult õudsaid grimasse tehtud. Aga sõigi siis kodus viinamarja... ja siis istus pool päeva ja vaatas youtube'ist rockvideoid. (Senini on sellisteks ajaröövliteks olnud kas cartoon network või arvutimängud..)
Varsti on teismeline valmis... ja ta on ju alles 8. Tänapäeval tuleb kõik varem... Ja kes siis MIND kallistab? :( (Alahuul kaugele ette viia.)
Õnneks tulevik väga tume ei ole, tuleviku kohta kuulsin alles ükspäev (ilmselt peale uudiste- või krimisaadet) sellist lauset: "Mina küll ei taha tulevikus selline mees olla, kes narkoosi sööb." (Y) Väga hea plaan.
Pealegi, hiljem zombotroni mängides (zombrotton, nagu tema kangekaelselt ütleb) hoidus ta ikkagi viikingikiivritega luukerede tapmisest, sest ma kutsun neid kiisudeks... ja ta teab, et mulle need meeldivad. :) Ja öösel, kui voodisse ronisin, lamas ta käed õieli nagu meritäht ja ühelpool oli kaisus mõmmi ja teiselpool koer. =) Seega pääsen veel mina ka löögile. :D
Koolivennad on tal ka naljakad, täna saatsin Joosepi kooli ja majast uuesti väljudes tuli üks ta klassivend vastu ja küsis ilma mingi sissejuhatuseta: "Kas kell juba helises?" Õnneks polnud veel helisenud, loodan, et ta jõudis ikka. :)
Ja päeval, kui vastu läksin (ta muidu tuleb juba üksi koju, aga oli kokku lepitud, et läheme poodi) ja üks võõras väike poiss ütles mulle tänaval: "Ma tunnen su poega küll." :D Jäin siis seisma ja ajasime veits juttu. See on nii koomiline (ja õudsalt tore!), kuidas nad mind ei võõrasta ja räägivad nagu ma oleks sama vana kui nemad. :)
Muidu oli täna igavene emopäev, hommikul selgus, et mu töökohustuste hulka kuulub ka ajas rändamine, ja fb-s ütles üks tuttav Lille ilusa üleskutse ( http://uudised.err.ee/index.php?06276096 ) peale, et pole mõtetki üldse midagi öelda või võidelda, sest niikuinii pole sellest mingit kasu, ja mina, vana loll, murdusin minutitega peale selle lugemist ja öeldu vastu protesteerimist. Siis nutsin täiesti lohutamatult mingi krdi kolmveerand tundi. Mäletan nii hästi veel seda aega, mil olin indu täis ja üritasin ka maailma muuta. Proovisin vähemalt, eks. Ja siis kulus enamus võhmast sellepeale, et öelda inimestele, et aga kui midagi ei tee, siis ju midagi ei juhtu ka, lõpetage see negatiivne hoiak. Kõik koos ju suudaksime, tule kampa.
See on.. noh.. ma ei tea, toon näite tuttavast depressioonimaailmast: kui üritad oma masendusest üle saada ja ümberringi kõik korrutavad, et sa ei saa enivei hakkama ja elu polegi väärt elamist. No... miks ometi nii öelda.
Üks lause oli netis, et.. ee.. kuidas see nüüd kõlaski, et.. kui sa usud, et võib paremaks muutuda, siis sa teed ka midagi. Kui ei usu, siis pole ju pointi rabeleda.
Seega tuleb usku hoida. See on nii tähtis. Ehk ma suudan ka end millalgi jälle kokku võtta ja kuskil kaasa lüüa.. :) Sest ma ikka usun veel, ju nõu. Va sinisilm. :)
Usundid mõeldi üldse ilmselt selleks välja, et midagi teha oleks. Sest fakt on ju fakt siis ka, kui keegi ei usu. Viimasel ajal mõtlen, et ehk peaks usklikuks hakkama. Nagu tõesti. Siis oleks mingi põhjus. (Ehkki tänapäeva religioonid on täiesti erinevad kui tavausklikkus, näiteks nagu see film sõrmuste isanda fännidest. Ma vaatasin ja nii lahe oli, inimesed tundsid ühtekuuluvust ja kogusid kirega oma väikseid kujukesi ja kordasid peast filmi lauseid ja see tegi nad õnnelikuks. Targad inimesed, kes leiavad midagi, mis meeldib ja kuhu saab end kasvõi ajutiselt kaotada muu maailma eest. Kirg millegi vastu on tarkus.)
Akna taga (haha, kell on jälle 02:02, tervitused inglitele,) hakati just asfalti puurima. Tuleb ilmselt magama minna. :D My kind of logic.
Wednesday, April 3, 2013
Saturday, March 30, 2013
Sunday, March 24, 2013
Lummus
Haa, 8. märts, olen tööl, kell on kolm päeval, akna all õues läks üks tädi mööda, suur roheline kuusk otsapidi käes.
Ta peab ilmselt pühi vaba graafiku alusel. St miks ei võiks jõule pidada naistepäeval... või jaanipäeva jõulude ajal? Vabalt ju võib. :) Päris lõbus oleks isegi. Et kirjutad kõikide pühade nimed paberiribadele ja viskad kaabusse. Ja pühade ajal siis tõmbad sealt suvalise. No et üllatust ja põnevust ka ikka oleks. :D
Olime vahepeal kõik haiged siinkandis, ikka kohe väga. Ma polegi kunagi nii haige olnud, ausalt öeldes. Aga. Kuna lamasin üle nädala nagu vaip, liigutada ei jaksanud, siis puhkasid silmad jube hästi välja. :) Ja kui terveks sain, kukkusin kohe lugema. Eelmisel nädalal lugesin kolm raamatut läbi, sel nädalal ühe. Ja selle nädala raamat jättis täiesti kustumatu elamuse, kuigi need teised olid ka väga head. Ma ei oskagi täpselt öelda, MIS selles viimases nii suurepärast oli, aga krt noh. Juba kuskil poolepeal olles taipasin, et olen jutu sisse imetud ja mõtlen selle peale koguaeg. Nii põnev on, kui ei tea üldse, kuidas lugu lõppeda võiks. Tead, et midagi on tulemas, sest teisiti ei saaks, aga mis? Kui eeldatav surm ja häving, siis kelle? :) Ja vahepeal nutsin lörinal, ma ei teagi, miks. :D Kuidagi jube pingeline oli.. ja ma ei tahtnud edasigi lugeda, sest siis saaks raamat läbi. :D
Lolita moodi lugu oli, kus sa ei tea enam, kelle poolt olla. Totaalselt segadusseajav. Ilmselt pidi olema niiöelda hea tegelase poolt, aga... ta ei meeldinud mulle millegipärast eriti. :) Ja paha mees meenutas mulle väga ühte mu tuttavat. Pealegi olen ma kõigest naine, nagu naispeategelanegi, ja me teadupärast arvame, et iga mehe, ka kõige tahumatu ja külmema, sees tuksub tegelikult armastust ihkav süda. :D Fluffy suhkruvatt, mis ainult ootabki seda õnnist päeva, mil saaks end igaveseks paduromantilisse suhtesse heita ja saatusele (ehk siis naisele :D ) alluda. (Irooniline, aga see on vist mingi.. paratamatu naiselik omadus, millega loodus või jumal või kesiganes meid kokku klopsis, kindlustas selle, et me mehi päris kurele ei saadaks ja ikka paljuneks. Olgu õnnistatud naiselik sinisilmsus.)
(Kurask, mu sulud on nii pikad, et ma unustan juba tegeliku teema ära... enivei..)
Samas kui mõned inimesed on lihtsalt praktilises plaanis armastuseks valmis. Igaks juhuks, ja sellepärast, et kõigeks valmis olles tunned end enesekindlamalt, tugevamalt. Tuleb, siis võtame vastu, isegi kui endal eriti tundeid pole. Sest nii on surelikel kombeks, paaris elada. :)
Ja kui nüüd satub praktilise inimese teele keegi emotsionaalne, siis raisatakse igavene hunnik aega, ainult selleks, et lõpuks veenduda, et neil on erinev muster ja nad ei sobi kokku. Eripidi triibulised. Võivad ju lahedaid ruudulisi lapsi saada, aga lähevad nad ikkagi eri suundadesse. Kuigi ma ei arvagi vist enam... vanas eas muutun aina liberaalsemaks, et peaks kramplikult koos olema ühe ja sama inimesega terve elu. Kuigi võiks.
Läksin nüüd raamatu juurest natuke eemale oma jauramistes, aga mul tekkis igasugu mõtteid lugedes. Näiteks... peategelane ütleb, et kõik ju rööviksid omale kellegi, kui neil oleks raha ja võimalusi. Üsna hirmutav, kui ajaloo ja inimloomusega arvestada. Sa rööviks endale kellegi? Miks? (Samas kui oskad sellele küsimusele vastata, siis vist oskad ka asja teisiti lahendada.)
Selleks, et mõista, mida teine tunneb või ütleb, ei pea ju samamoodi arvama. Või peab nõustuma mingil määral, kasvõi alateadlikult? Pagan seda teab...
Ma trükin siia teile kolm lühikest lõiku, täitsa meelevaldselt ja eri kohtadest. Ja eriti meeldis mulle 30nda oktoobri sissekande lõpp, aga seda peate juba ise raamatust lugema. :P
"Oli isegi hetki, kus ma arvasin, et suudan ta unustada. Aga unustamine ei ole asi, mida saab teha, see võib ainult ise juhtuda."
"Ta seletas sageli, kuidas ta vihkab klassivahesid, aga ometi ei pidanud ta mind üldsegi omasuguseks. Inimesed ei reeda end mitte sellega, mida nad räägivad, vaid sellega, kuidas nad seda ütlevad. Tarvitses ainult näha tema peeni kombeid, et taibata, millise kasvatuse ta oli saanud. Ta ei uhkeldanud sellega, nagu paljud seda teevad, aga ometigi paistis see välja. Seda võis märgata, kui ta pilkavaks muutus ja minuga kannatuse kaotas, et ma ei osanud oma mõtteid väljendada ja tegin mõne prohmaka. Jäta see klassivahedele mõtlemine, kordas ta alati. Nagu rikas, kes käsib vaesel mitte rahale mõelda."
"Ent sa tulid mu mõtetesse tagasi. Ikka ja jälle. Ka seal kaugel põhjas. Maamajas elades läksin öösiti aeda, et lõunasse vaadata."
:) John Fowles "Liblikapüüdja." Ehkki originaalpealkiri on palju tabavam.
Seda klassivahede värki lugedes tundsin ma end mõlemas tegelases ära, olen olnud nii üks kui teine. Kumbki pole kuigi tore olla, põhiasjalikult just sellepärast, et tajud või märkad teise kulmukortsutust või hääletooni või seda, kuidas ta end poole jutu pealt kõrvale pöörab. Ja seda ei saa ju öelda, et kuule... see ei ole nii. Sest.. kui teine tunneb, et on, siis ju on? Isegi kui sa ei mõtle nii ja sul on pagana kahju, et teine sinuga end nirult tunneb.
Koomiline, kui raske on oma peas mingit ideed lahti lasta. Praegu märkasin, et üks tüüp, kes kunagi natuke rohkem kui ainult meeldis, seesama, kes uue lemmikraamatu tegelast meenutas muide, oli laikinud ühise tuttava mingit täitsa random postitust, ja hirmus armukadedusesööst käis kerest läbi. :D (Olgu öeldud, et ma pole tegelikult mingi armukade fuuria, ma lähen lihtsalt minema. :D )
Endal oli ka hämming, et mis see siis nüüd..? Ohjah. :) Mu ajul on järjekindlalt tükk tegemist, et ogarat ja liigimpulsiivset kere ohjes hoida.
Tõenäoliselt ongi selle raamatulummuse mõjud, panid mind igasugustele iidsetele asjadele mõtlema.
Joosep helistas just (olen tööl) ja ütles, et tal on palavik, 39,3. Ohrõõmu. Vaesel lapsel on see aasta ikka väga karm olnud. Operatsioonid, kõrge palavikuga gripid, eile avastasime veel ühe jama, mida ilmselt ei saa ka muudmoodi kui operatsiooniga korda... Ma pean ennast ka kuidagi tugevamaks saama, muidu ei ela kogu seda närvipinget üle.
Muide, ma ei rääkinudki, kuidas tal opp läks. Aga ei räägi praegu ka, järgmises postituses siis... järgmisel aastal. Siinne tekst on mul täielik lapitekk jälle, enamus ajast lähebki sellele, et hiljem neid juppe omavahel kuidagi kokku sobitada. Jaanuaris on osad laused kirjutatud, pfft... oleks ainult rohkem aega, jõuaks natuke rohkem kõige peale mõelda. Praegu on kõik mõtted kuidagi poolikud, sorry. Üritage lihtsalt koos minuga hüpata. :)
Mingid noormehed vandusid bussis omaette ja kirusid vanatädisid taga. "...ja siis nad hõõruvad oma kottide ja asjadega!" :D
Ühistransport on viimasel ajal selline, et ma ka kirun koguaeg. Savisaart, of course. Enam ei saa ma ekspressis kunagi istuda. Seisan ja higistan kaaskondlaste vahele pressitult ja oleksin täitsa nõus juurde maksma, et end natukenegi inimlikult tunda. Ja kui alguses lisati busse ja trolle sõidugraafikusse, et rahva nurinaid vaka all hoida, siis nüüd on neid jälle harvendatud, tundub. Ja endiselt tulevad kõik trollid/bussid ühes tropis, üheainsa minuti jooksul, selle asemel, et iga natukese aja tagant mõni mööda sõidaks. Ei, ikka pead vahepeal 10 minti külmetama. Ja siis higista jälle! See üksteise seljas nühkimine ja näkkuköhimine ongi süüdi neis viimaseaja hirmsates mutantgrippides tõenäoliselt.
Ja kui bussijuht ei näe mind ukse juures seismas ega reageeri ka mu vajutatud stop-nupule, siis tekib täiega tunne, et ehk ma olen hoopis üks neist filmikummitustest, kes ise oma kurvast saatusest midagi ei tea. :D
Ja kuna ma juba õiendama hakkasin, siis mainin selle ka ära, et validaatoril (kas tõesti polnud paremat nime sellele) on kirjas "Näita kaarti!" Eks see tekst näitabki suures määras ära suhtumise. Viisakas maailmas oleks sinna sappa kirjutatud "palun." Ja miks üldse arvab mingi keskerakondlasest validaatoritekstidekirjutaja (haha, nüüd annan neile veel ideid järjekordseteks vuffelametiteks) et võib mind sinatada? :D
Kuna mul olid peale haigust kõrvad haiged, siis olin sunnitud mütsiga käima. Ja mul on maailma kõige nõmedam müts, ausõna, äri ära, kui julged. Ma näen sellega välja nagu koer raamatust "Vanaema ja 8 last metsas." Ehk siis Suitsutoru. (Kusjuures, ma tegelikult näen välja nagu hüljes solgitoru suudmel, ja hahaha, ma pikki aastaid arvasingi siiralt, et selle koera nimi seal raamatus oli Solgitoru, ehkki see kõlas kuidagi .. mitte eriti lapsesõbralikult. :D )
Hakkasin siin mõtlema, et kas on üldse mõnda inimest, kes näeb ennast sellisena, nagu ta tegelikult on. :) Ikka ju tundub, et oled sellise väljanägemisega, nagu sa ise arvad parasjagu. Enamasti on inimesed alateadlikult kinni hetkes enne 22-viimane-taks ajastut. Siis vaatasid palju peeglisse ja üritasid oma kerega leppida. Ja nüüd on hirmus raske aru saada, et igast küljest ripub midagi üle ääre ja ükski asi ei sobi enam selga. :D Kui ma tänaval või kuskil olen (kus peegleid pole), siis oma peas tundub mulle (mitte et ma selle peale isegi mõtleks, sest ma ju TEAN tegelikult, milline ma välja näen :D ) et olen ikka seesama kahekümbine supertshikk. Sest sisu oleks justkui sama, eksole. :)
Kuigi tegelikult on hoopis sisu supertshikk, ja väline on.. noh.. wonderwoman. :D Et vaatad peeglisse ja mõtled: I wonder how this happened. :D (Seda lauset kasutan vist igas postituses? Tundub kuidagi tuttav.)
Sest olen ikka palju targemaks saanud küll elu jooksul. :) Mitte niivõrd faktiliselt, faktidest ei mäleta ma enam midagi, kui kuskile viktoriinile peaks minema, siis selguks, et olen täitsa rumal. :) Aga olen targemaks saanud neis asjus, mis olulised on.
Ja iga kord, kui ma unustan mõelda, tundub mulle endiselt, et ma olen ilus. :)
Mõtle vaid, kui palju noori tegelikult tänaval liikvel on.. Mõned on lihtsalt krimpsus ja küürus ja arutavad endamisi, et "ma ei ole ju vana, mu jalgadel on praegu lihtsalt lõuna."
Eile helistas NN.
- Ärme siis päris võõraks jää, helistame ikka.
- Jah, jääme ainult natuke võõraks, vasakust jalast.
- Võõrad jalad, jah.
- Järgmine kord kohtume, siis on mõlemal üks jalg puust. Loodame, et sul on parem ja mul vasak, siis saame vehelda.
Ma pakun, et eksid helistavadki sellepärast, et mu totaalset on-the-go hülgemöla kuulata. :D
Satun pidevalt kella vaatama topeltaegadel, ehk siis näiteks 11:11 ja 13:13 ja 08:08. Siis lugesin kuskilt, delfist vist, et topeltnumbrid on tegelikult märguanded ja sõnumid inglitelt. :D Seal olid numbrid ära toodud ka, esimesi vaatasin. Teisi polnud mõtet, sest vaevalt, et seal kirjas oli, et "17:17 - Neitsi Maarja ja peaingel Gaabriel seisavad naeratades sinu kõrval ja ütlevad sulle, et fuck off, sa oled nõme. Vaata ise, kuidas hakkama saad."
Haha, kirjutan seda siin ja kell on 02:02.
Üksöö vaatasime emaga mõlemad (ent eraldi tubades) "Miss Potterit," see on üks film naisest, kes oma ajastu kohta liiga vana juba oli ja ikka veel vallaline, ning kes lõpuks kohtus oma unistuste mehega, ent kuna naise vanemad sundisid teda mehe motiivides kaheldes abieluga ootama, siis pidid nad terve aasta niisama teed juues ja viisakusi vahetades veetma, ja aasta lõppedes mees külmetas ja suri ära. Vaene miss Potter sulges end oma tuppa ja käitus, nagu inimesed sellistes olukordades ikka käituvad. Umbes sel hetkel läksin ma ema toast mööda, ja ta küsis: "Oota, ma ei saanudki praegu aru... see mees oli ju haige, eks? Aga miks see naine siis nii imelik on?"
:D See pisike lõik mu elust on väga ilmekas ja kokkuvõtlik, olgu öeldud.
Komöödia jätkuks võin mainida, et järgmisel päeval oli emal jalg valus. Ma viskasin siis nalja, et see on suurest lösutamisest. Õhtul kukkus ta voodi kokku.
Mille peale ta tähendas, et "sa oled ju väike nõid, ütlesid, et ma laman liiga palju... ja nüüd mul polegi enam voodit."
...
Aga tegelikult ma polegi nii paha, eksole. :)
Käisime kambaga kinos ja sealt tagasitulles märkasin kuulutustetulbal mitmest eri plakatijäänusest moodustunud sõnu: "Mustlase peni." Hinge tekkis meeletu helgus, keegi vist enam ei mäleta, aga ma kunagi miljon aastat tagasi kirjutasin siia blogisse ühe lause, mida kuskilt lugenud olin, ja mis tundus võluväega olevat, ma ise ka enam täpselt ei tea, kuidas see oli, aga midagi a la "..ja mustlase koer vaatab öösel su akna poole."
See oli nagu salajane märguanne. :) Aga ma pole veel avastanud, mida see tähendas. Küll ma jõuan. :)
Vahel tundub endale ka, et nõid olen, aga selline hea nõid ikka, mitte selline, kes teiste voodeid pooleks sajatab. :D Alles nägin unes, et üks fb-tuttav tuli mulle külla ja ütles, et mul olevat veel üks laps, olin selle kunagi sügavas nooruses sünnitanud ja siis lapsest loobunud (justkui ma seda suudaks,) ja tema oli isana lapse üles kasvatanud. Jummel, kuidas ma nutsin unes ja mõtlesin, et kuidas ma sellise asja suutsin ära unustada. Hirmus häbi ja süümepiin. :S Aga "isa" oli väga andestav ja tundus, et triivitakse mingi kummalise kroogitud perekonna poole. Sest ma ei tahtnud last enam kunagi ju niimoodi maha jätta...
Ärgates mõtlesin, et wtf see tähendama peaks. Ja siis otsustasime sõbrantsiga täitsa lampi poodi minna, tegin endale kliendikaardi ja sõbrants soovitas oma lapsed ka sinna kirja panna, siis saab sünnipäevaalesid. :D (Va kavalpea.) Ja nüüd ma olen siis uhke kolme lapse ema.
Säh sulle, eksole.
Isasid pole endiselt kuskilt paista. :D Ahaha.
Nüüd kopin siia vahele ühe hea lõigu:
Baselitz: Women don't paint very well. It's a fact. There are, of course, exceptions. Agnes Martin or, from the past, Paula Modersohn-Becker. I feel happy whenever I see one of her paintings. But she is no Picasso, no Modigliani and no Gauguin.
SPIEGEL: So women supposedly don't paint very well.
Baselitz: Not supposedly. And that despite the fact that they still constitute the majority of students in the art academies.
SPIEGEL: It probably isn't a genetic defect.
Baselitz: I think the defect actually lies with male artists. Male artists often border on idiocy, while it's important for a woman not to be that way, if possible. Women are outstanding in science, just as good as men."
http://www.spiegel.de/international/germany/spiegel-interview-with-german-painter-georg-baselitz-a-879397-3.html
:D Ajab nagu natuke vihale ja samas... on selles tõtt kah.
Nägin ükspäev bussiga foori taga seistes asfaldil märga laiku, mis nägi välja täpselt nagu tiibadega koer, poolel hüppel. Hakkasin juba kotis kobama, et fotokat võtta, siis meenus, et mul polegi fotokat üldse kaasas. Aga ongi hea, sest ma poleks jõudnudki seda pilti teha. Nüüd on see koer mul peas ja ma ei oska teda sealt välja joonistada. Ei tohiks mõelda nii palju, ja peaks lihtsalt proovima, rohmakalt, suure pintsliga, siis tuleks sarnane. Aga ma tean ennast, hakkaksin end detailidega hulluks ajama ja poleks iialgi rahul. :D Vajan rohkem idiootsust, ilmselgelt. :D
Sellest meenub omakorda täitsa muu teema, inimesed müüvad netis kingi ja saapaid, ja siis ostjad küsivad pidevalt müüjatelt, et kui pikk saapa sisetald on. :D Nagu... ma ei tea, rebin välja ja uurin. Ma küll ei tahaks siis seda lahtise ja kortsukippuva sisetallaga jalanõud ju enam. :D Korralikul jalatsil on tald ikka kinni põhja küljes. Iga kord, kui keegi seda küsib seal ostu/müügi grupis, kujutan ette, kuidas poes käsin müüjal munakarbile peale istuda enne ostmist.
Joosepi koolist ja arengust peaksin kah ilmselt mõne sõna ütlema... Ta on väga nupukas, aga totaalne tuisupea, ja pisut laisk. :) Kui ma nui käes selja taga ei seisa, siis ei õpita. Klassijuhataja ütles lisaks, et ta on tundlikum kui teised, ja et tema jaoks on õiglus väga oluline. :) (Ta on oma klassis muide ainus kala, horoskoobi järgi, ehk see mõjutab ka.)
Joosep ise hoiab mu huvi kooli vastu üleval väga mitmekülgsete hinnetega. Aga ma ei muretse üldse, ses mõttes, et ma tean, et ta on super. :) Hinded on lihtsalt numbrid. Mitte et need tal halvad oleks. Talle meeldib lugeda, kirjutab päris hästi ja matemaatikas on ta, jumal tänatud, pigem isasse.
Mul ootab ka kodus uus raamat, kileümbrises veel. Selline... kibelev isane tunne on, tahaks juba sõrmed kilesse uputada. :D Nagu punased saapad, täiesti napakas. Iga kord, kui tänaval mõnel naisel punased saapad on, ma vaatan. Va mentaalseksuaalne omnivoor. :D
Mul oli siin vahepeal hoopis väike crush (selline paaripäevane) ühe kliendi vastu. Kuidas crush eesti keeles öelda? Sissevõtlus? Enihau... see oli jälle üks neist kurja näoga meestest, kes ilmselt viigivad oma alukaid, kasutavad võileibu tehes sirklit, joonlauda ja tolmuimejat, ja vaataks mind etteheitvalt, kui ma sokid põrandale vedelema jätaks. :D Sellised, kel pole kunagi ühtki karvakest mantlil, kel on tugev enesekontroll ja kes südamest naerdes alati natuke üllatunud näoga on. Aga mulle meeldisid ta käed. Ja see kuri korts seal otsaees. Seda tuleks siluda. :)
Ma kipun üldse valima mehi, kellega mul üldse mingit võimalust poleks. :) Enese alalhoiuinstinkt? Küllap vist. Või ehk hoopis üritan alateadlikult otsida kedagi, kes sunniks mind sokke üles korjama? :D Noh, et paremaks inimeseks saada ja areneda. Ehh... vaevalt, eksole. Mis need väiksed armsad sokid ikka paha teevad. =)
Ja inimesed, hei. Ärge arvake kõigist kohe halba... see on üks valusamaid asju mu jaoks, kui inimesed, kes justkui tuttavat tundma peaks, annavad momentaalselt õiguse mingile suvalisele töllile, ja usuvad misiganes jura see peaks suust välja ajama. Natukene usku võiks ikka omadesse ju olla, kurat võtaks.
Ahahaha, kuulsin (mitte kuulasin) just raadiost, kuidas Oja närviliselt ja üliveendunult midagi seletas (nad on seal jaamas alati nii hinnangulembesed) ja üks ja seesama sõna muudkui kordus, jäin kuulama, et mis pepuskeem? :D Tegelt oli muidugi petu. Mäherdune pettumus. Täielik pepuskeem.
*Võluv naeratus.* (kellegi teise.)
Nõrkushetkel küsisin ühelt ennustuslehelt, et kas mind keegi isane inimene veel kunagi armastab ka.. vastus oli:
A LION-TAMER RUSHES FEARLESSLY INTO THE CIRCUS ARENA
There's a need to put fear behind you and to go for it. The question is: How prepared are you for the consequences?
Haha. Igzäktomundo. Ei saa iialgi valmis, nagu Tallinn.
Taipasin just, et mu lemmikraamatud on mõlemad inimröövist ja mu lemmikfilm on stalkerist. Huvitav, mida see minu isiku kohta ütleb? :D
Õnneks ma armastan Walt Whitmani ka. Ahahaha, see ajab vist tegelikult veel keerulisemaks asja.
joosep ütles just et keraliiges on ta kõige liikuvam liiges
:D kohe näha, et sai uue anatoomiaraamatu
tal on täiesti seletamatu huvi selle vastu
lapsest saati tassis mu vana anatoomiaõpikut endaga kaasa
nüüd sai uue ja läikiva ja räägib mulle liigestest ja lihastest ja maksast koguaeg..
eile joosep ja b mängisid aliast
kõigepealt arutasid tükk aega et kas nad seletavad sõnu või vehivad kätega
siis leppisid kokku et räägivad ikka
siis b hakkas mingit muud juttu ajama ja joosep hõiskas kannatamatult et näita juba pilti
b noomivalt: näidata ju ei tohi!!!
siis oli hetk vaikust, b vaatas oma pilti ja ütles: õmblusmasin
mul pidi piss püksi tulema, ma naersin nagu loll :D
--
Sugulane helistas mulle täna ja küsis, et kas mu postkasti on juba tulnud infoleheke, mis teatab, et homode pealetung ohustab perekonnaelu ja et tema juba vastas küsitlusele ja...
...
Üritasin probleemi kauget tuututamist "vaimukõrvas" kuuldes kõne kiirelt ära lõpetada, ütlesin, et me arvame sel teemal erinevalt, ma ei taha su põhjendusi kuulata, tõesõna. Aga ta ei soostunud leppima sellega, et ma samamoodi ei arva nagu tema (! mis tegelikult võtabki kogu probleemi kokku, eksole,) ja hakkas mulle loengut pidama. Mis lõppes muidugi sellega, et muidu täiesti normaalne tädike läks õelaks ja hakkas selliseid lolle ja inetuid asju rääkima, et... et ma vihastasin end seaks. :)
Õudne mõelda, kui mu laps peaks temalt kunagi milleski nõu küsima ja see nõuanne saab sellise kvaliteediga olema. Teadmatus ja viha, käsikäes.
Enivei... vajutasin lõpuks telefoni lihtsalt kinni ja siis pika üksildase auruveduri imitatsiooni järel meenus mulle üks teinegi jutuajamine, veidi harituma ja noorema inimesega, kunagi öösel. Tookordne vestlus lõppes märksa helgemalt ning seejärel kirjutasin siia, et kunagi tulen ja kirjutan homodest. Sest ta ütles mulle, et ehk olen ma ainus, kes suudab teda asju uues valguses mõtlema panna. :) Seega... here it comes. Ehk tõesti hakkab keegi teisiti vaatama asjale.
Kõige esimene põhjendus, mida inimesed ütlevad oma homovastasuse kaitseks, on tavaliselt väide, et homod ahvatlevad heteromehed endi "hoovi" ja siis maailm lõppeb laste puudumisel.
Olen alati arutlenud endamisi, et inimesed, kes sellist asja ütlevad, ei ole oma seksuaalsuses vist kuigi kindlad. Ses mõttes, et ... tuleb keegi ja ütleb, et hakka homoks, ja sa siis hakkadki või? Korra kuskil võsas ära käia, see on pigem nooruse ja eksperimenteerimise küsimus, ma olen ise ka sõbrannadesse armunud olnud. :) Aga seksuaalsus on ju kaasasündinud, see on nagu punapäisus või tedretähnid, seda ei saa ise tahtejõuga maha suruda või välja ravida.
Igaüks on sündinud sellisena, nagu ta on sündinud, ja mitte kellegil ei ole õigust teda seepärast hukka mõista ega näpuga näidata (kui ta just kellelegi haiget ei tee oma käitumisega.) Kellegil pole õigust öelda, et see inimene seal ei ole armastust väärt, ja talle seda keelata.
KÕIK ON ARMASTUST VÄÄRT.
Tõmban nüüd väga karmi paralleeli, aga.. ma olen kuri. :) Homovastased on samasugused nagu juudivastased, on samasugused nagu need laugelaubalised, kes ingverit tee sisse pannud ja köhast "imeliselt" tervenenud naist nõiaks kutsuma hakkasid ja ta vette viskasid, et kui ära upub, siis ei olnud nõid. (Wtf idioot sellise katse peale üldse tuleb. :D Täielik win-win.) Et ma täpselt ei tea, kes ja kuidas, ja seega mõistan kähku hukka, on kindlam.
Inimeses on palju olulisemaid asju, kui tema seksuaalsus. Ma ei tea, kes, kurat, otsustab näiteks oma sõprade üle selle järgi, kellega too magab. Et kui on modell, siis olen su sõber. Kui on paks mammi kõrvaltänavalt, siis mina su sõber pole.
Kirikuonud ütlevad, et homod elavad patus ja pole monogaamsed. Mind huvitaks, kes see imelik küll olla võiks, kes on keelanud neil abielluda... Jällegi, öelge mulle silma vaadates, et heterod on kõik väga moraalsed ja ei tõmba ringi. Kes ütlevad, et iuu, rõve ju! sellele mainiks, et suuseks ja eneserahuldamine olid kah alles hiljuti karistatavad toimingud, USAs veel mõnedes osariikides vist siiamaani. Ja ärge, palun, hakake nüüd ajama zoofiilia ja pedofiilia jura, mina räägin nõustuvatest täiskasvanutest. Sama jutt sellest, et aga nad seksivad ju niisama, lapsi sealt ei tule. Teretulemast tagasi keskaega.
Kardetakse, et eestlased surevad välja.. Aga ei jää ju sellepärast meid veel vähemaks. lihtsalt need vähesed, kes on, on siis rõõmsamad. Ega's inimene otsusta et näe, homoabielud on nüüd lubatud, hakkaks õige homoks. Öeldakse, et neid on nii palju juurde tekkinud.. Ei, neid on lihtsalt näha rohkem, sest ilmselt on tolerantseid ja haritud inimesi maailmas juurde tekkinud. Maskid võib julgemalt maha võtta.
Samamoodi see lapsendamise asi... Ma ei tea, Joosep näiteks on eluaeg tahtnud isaks saada, tal on see õpetamise ja juhendamise asi ikka väga käpas, lasteaias juba kantseldas väiksemaid, et "pane müts pähe, muidu külmetad." Väikseksjäänud riideid ja vanu mänguasju keelab mul ära visata, sest ta tahab need oma lastele pärandada.
Kui ta homo oleks, siis oleks ta täpselt samasugune. Minu (ega teie) jaoks ei erineks mitte midagi. Ta oleks ikka seesama lahe kutt. Kuidas julgeks keegi tulla ja öelda, et ei, tal ei ole õigust olla õnnelik?! Et ta peab ennast alla suruma (fuck off, Erki Nool, ausõna, raske uskuda, et ta nii kitsarinnaline on,) ja elama üksinda ja õnnetult. VÕI siis valetama eluaeg, teesklema ja eitama iseend.
Õnnetuid ja unarussejäetud lapsi, keda keegi ei tahtnud, on maailm täis. Mida ütleb see heterote kohta? Ja kui nüüd tuleb keegi ja ütleb, et mina TAHAN last... Siis näitame näpuga ja karjume, et sinusugune küll lapsi ei vääri. Vaata hetkeks peeglisse, heterokogukond.
Paljudele käivad pinda paraadid ja õiguste nõudmine. Ent mõtle sellele, kui oled noor ja mõistad, et oh shit, ma ei ole selline nagu teised. Noored tahavad alati kaaslaste moodi olla, ja kui siis on pidev hirm ja eneseviha, et miks mina selline pean olema... Mõnitatakse ja tümitatakse.. Ja siis kasvad suureks ja mõtled, et dämmit, praegu on kuskil üks väike poiss, kes tunneb end samamoodi. Vot siis lähedki paraadile ja loodad, et ta näeb sind ja ei tunne end enam nii neetult üksi ja eemaletõugatuna.
Mõned geid käituvad ja riietuvad liiga flashylt ilmselt samal põhjusel, miks endised paksud panevad värvilised liibukad selga ja tormavad ööklubidesse ja pildistavad end iga võimaliku nurga alt.
Nool soovitas neil end ravida! Ehh... Nii lolli juttu saab rääkida ainult keegi, kes pole kuulnudki sellest, kuidas seda "ravimist" on aastasadu üritatud teha, alles hiljutigi veel... elektrishokkidega näiteks. Guugelda. Ja vasakukäelistel seoti ju ka käsi kinni, sest see pole loomulik! Pole loomulik, mõistate, sest meie ju nii ei tee!
Igatahes... muidugi on neid homosid, kes vehivad peega teil näos ja kiljuvad ja määrivad trollis trügides te mantli läikiva puudri ja litritega kokku ja näpivad ööklubis teie abikaasat ega taha kuidagi mõista, et ta on hõivatud. Neid ju enamasti nähaksegi, eks.. nende põhjal moodustatakse arvamus. Sest neid, kes end üle ei reklaami, ei tuvasta sa ju seltskonnast.
Kõik ju teavad, et lollide hulk on alati igas grupis konstantne, alati on teatud kogus imbetsille. Kõik teavad ka seda, et lollid on alati valjuhäälsemad ja nähtavamad. Kui Soomes eestlased vargil käivad, siis on häbi nende pärast, eks. Vot normaalsetel homodel on ka häbi nende homode pärast, kes nõmedalt käituvad ja kogu nende "grupil" margi täis teevad.
Ja viimaseks - armu ainult "õigetesse" inimestesse. How's that working for YOU so far?
Mission impossible, olge ausad.
Õnnelik inimene on IGAL juhul parem, kui õnnetu inimene. IGAL FKN JUHUL.
Ja õnnelik inimene ei tee kunagi tahtlikult teisele haiget.
Kahju, et kell jälle miljon on, tahaksin selle teema veelkord läbi lugeda ja lihvida ja sõnastust sättida ja.. aga pean leppima sellise otse torust tulnud tiraadiga, sest uni kutsub juba ammu.
Mõtlesin, kuidas Joosepile tänane õppetund võimalikult lühidalt ja selgelt kokku võtta.
"See, kes tahab, et sa kedagi vihkaksid, ei ole sinu sõber."
World in a nutshell.
Ta peab ilmselt pühi vaba graafiku alusel. St miks ei võiks jõule pidada naistepäeval... või jaanipäeva jõulude ajal? Vabalt ju võib. :) Päris lõbus oleks isegi. Et kirjutad kõikide pühade nimed paberiribadele ja viskad kaabusse. Ja pühade ajal siis tõmbad sealt suvalise. No et üllatust ja põnevust ka ikka oleks. :D
Olime vahepeal kõik haiged siinkandis, ikka kohe väga. Ma polegi kunagi nii haige olnud, ausalt öeldes. Aga. Kuna lamasin üle nädala nagu vaip, liigutada ei jaksanud, siis puhkasid silmad jube hästi välja. :) Ja kui terveks sain, kukkusin kohe lugema. Eelmisel nädalal lugesin kolm raamatut läbi, sel nädalal ühe. Ja selle nädala raamat jättis täiesti kustumatu elamuse, kuigi need teised olid ka väga head. Ma ei oskagi täpselt öelda, MIS selles viimases nii suurepärast oli, aga krt noh. Juba kuskil poolepeal olles taipasin, et olen jutu sisse imetud ja mõtlen selle peale koguaeg. Nii põnev on, kui ei tea üldse, kuidas lugu lõppeda võiks. Tead, et midagi on tulemas, sest teisiti ei saaks, aga mis? Kui eeldatav surm ja häving, siis kelle? :) Ja vahepeal nutsin lörinal, ma ei teagi, miks. :D Kuidagi jube pingeline oli.. ja ma ei tahtnud edasigi lugeda, sest siis saaks raamat läbi. :D
Lolita moodi lugu oli, kus sa ei tea enam, kelle poolt olla. Totaalselt segadusseajav. Ilmselt pidi olema niiöelda hea tegelase poolt, aga... ta ei meeldinud mulle millegipärast eriti. :) Ja paha mees meenutas mulle väga ühte mu tuttavat. Pealegi olen ma kõigest naine, nagu naispeategelanegi, ja me teadupärast arvame, et iga mehe, ka kõige tahumatu ja külmema, sees tuksub tegelikult armastust ihkav süda. :D Fluffy suhkruvatt, mis ainult ootabki seda õnnist päeva, mil saaks end igaveseks paduromantilisse suhtesse heita ja saatusele (ehk siis naisele :D ) alluda. (Irooniline, aga see on vist mingi.. paratamatu naiselik omadus, millega loodus või jumal või kesiganes meid kokku klopsis, kindlustas selle, et me mehi päris kurele ei saadaks ja ikka paljuneks. Olgu õnnistatud naiselik sinisilmsus.)
(Kurask, mu sulud on nii pikad, et ma unustan juba tegeliku teema ära... enivei..)
Samas kui mõned inimesed on lihtsalt praktilises plaanis armastuseks valmis. Igaks juhuks, ja sellepärast, et kõigeks valmis olles tunned end enesekindlamalt, tugevamalt. Tuleb, siis võtame vastu, isegi kui endal eriti tundeid pole. Sest nii on surelikel kombeks, paaris elada. :)
Ja kui nüüd satub praktilise inimese teele keegi emotsionaalne, siis raisatakse igavene hunnik aega, ainult selleks, et lõpuks veenduda, et neil on erinev muster ja nad ei sobi kokku. Eripidi triibulised. Võivad ju lahedaid ruudulisi lapsi saada, aga lähevad nad ikkagi eri suundadesse. Kuigi ma ei arvagi vist enam... vanas eas muutun aina liberaalsemaks, et peaks kramplikult koos olema ühe ja sama inimesega terve elu. Kuigi võiks.
Läksin nüüd raamatu juurest natuke eemale oma jauramistes, aga mul tekkis igasugu mõtteid lugedes. Näiteks... peategelane ütleb, et kõik ju rööviksid omale kellegi, kui neil oleks raha ja võimalusi. Üsna hirmutav, kui ajaloo ja inimloomusega arvestada. Sa rööviks endale kellegi? Miks? (Samas kui oskad sellele küsimusele vastata, siis vist oskad ka asja teisiti lahendada.)
Selleks, et mõista, mida teine tunneb või ütleb, ei pea ju samamoodi arvama. Või peab nõustuma mingil määral, kasvõi alateadlikult? Pagan seda teab...
Ma trükin siia teile kolm lühikest lõiku, täitsa meelevaldselt ja eri kohtadest. Ja eriti meeldis mulle 30nda oktoobri sissekande lõpp, aga seda peate juba ise raamatust lugema. :P
"Oli isegi hetki, kus ma arvasin, et suudan ta unustada. Aga unustamine ei ole asi, mida saab teha, see võib ainult ise juhtuda."
"Ta seletas sageli, kuidas ta vihkab klassivahesid, aga ometi ei pidanud ta mind üldsegi omasuguseks. Inimesed ei reeda end mitte sellega, mida nad räägivad, vaid sellega, kuidas nad seda ütlevad. Tarvitses ainult näha tema peeni kombeid, et taibata, millise kasvatuse ta oli saanud. Ta ei uhkeldanud sellega, nagu paljud seda teevad, aga ometigi paistis see välja. Seda võis märgata, kui ta pilkavaks muutus ja minuga kannatuse kaotas, et ma ei osanud oma mõtteid väljendada ja tegin mõne prohmaka. Jäta see klassivahedele mõtlemine, kordas ta alati. Nagu rikas, kes käsib vaesel mitte rahale mõelda."
"Ent sa tulid mu mõtetesse tagasi. Ikka ja jälle. Ka seal kaugel põhjas. Maamajas elades läksin öösiti aeda, et lõunasse vaadata."
:) John Fowles "Liblikapüüdja." Ehkki originaalpealkiri on palju tabavam.
Seda klassivahede värki lugedes tundsin ma end mõlemas tegelases ära, olen olnud nii üks kui teine. Kumbki pole kuigi tore olla, põhiasjalikult just sellepärast, et tajud või märkad teise kulmukortsutust või hääletooni või seda, kuidas ta end poole jutu pealt kõrvale pöörab. Ja seda ei saa ju öelda, et kuule... see ei ole nii. Sest.. kui teine tunneb, et on, siis ju on? Isegi kui sa ei mõtle nii ja sul on pagana kahju, et teine sinuga end nirult tunneb.
Koomiline, kui raske on oma peas mingit ideed lahti lasta. Praegu märkasin, et üks tüüp, kes kunagi natuke rohkem kui ainult meeldis, seesama, kes uue lemmikraamatu tegelast meenutas muide, oli laikinud ühise tuttava mingit täitsa random postitust, ja hirmus armukadedusesööst käis kerest läbi. :D (Olgu öeldud, et ma pole tegelikult mingi armukade fuuria, ma lähen lihtsalt minema. :D )
Endal oli ka hämming, et mis see siis nüüd..? Ohjah. :) Mu ajul on järjekindlalt tükk tegemist, et ogarat ja liigimpulsiivset kere ohjes hoida.
Tõenäoliselt ongi selle raamatulummuse mõjud, panid mind igasugustele iidsetele asjadele mõtlema.
Joosep helistas just (olen tööl) ja ütles, et tal on palavik, 39,3. Ohrõõmu. Vaesel lapsel on see aasta ikka väga karm olnud. Operatsioonid, kõrge palavikuga gripid, eile avastasime veel ühe jama, mida ilmselt ei saa ka muudmoodi kui operatsiooniga korda... Ma pean ennast ka kuidagi tugevamaks saama, muidu ei ela kogu seda närvipinget üle.
Muide, ma ei rääkinudki, kuidas tal opp läks. Aga ei räägi praegu ka, järgmises postituses siis... järgmisel aastal. Siinne tekst on mul täielik lapitekk jälle, enamus ajast lähebki sellele, et hiljem neid juppe omavahel kuidagi kokku sobitada. Jaanuaris on osad laused kirjutatud, pfft... oleks ainult rohkem aega, jõuaks natuke rohkem kõige peale mõelda. Praegu on kõik mõtted kuidagi poolikud, sorry. Üritage lihtsalt koos minuga hüpata. :)
Mingid noormehed vandusid bussis omaette ja kirusid vanatädisid taga. "...ja siis nad hõõruvad oma kottide ja asjadega!" :D
Ühistransport on viimasel ajal selline, et ma ka kirun koguaeg. Savisaart, of course. Enam ei saa ma ekspressis kunagi istuda. Seisan ja higistan kaaskondlaste vahele pressitult ja oleksin täitsa nõus juurde maksma, et end natukenegi inimlikult tunda. Ja kui alguses lisati busse ja trolle sõidugraafikusse, et rahva nurinaid vaka all hoida, siis nüüd on neid jälle harvendatud, tundub. Ja endiselt tulevad kõik trollid/bussid ühes tropis, üheainsa minuti jooksul, selle asemel, et iga natukese aja tagant mõni mööda sõidaks. Ei, ikka pead vahepeal 10 minti külmetama. Ja siis higista jälle! See üksteise seljas nühkimine ja näkkuköhimine ongi süüdi neis viimaseaja hirmsates mutantgrippides tõenäoliselt.
Ja kui bussijuht ei näe mind ukse juures seismas ega reageeri ka mu vajutatud stop-nupule, siis tekib täiega tunne, et ehk ma olen hoopis üks neist filmikummitustest, kes ise oma kurvast saatusest midagi ei tea. :D
Ja kuna ma juba õiendama hakkasin, siis mainin selle ka ära, et validaatoril (kas tõesti polnud paremat nime sellele) on kirjas "Näita kaarti!" Eks see tekst näitabki suures määras ära suhtumise. Viisakas maailmas oleks sinna sappa kirjutatud "palun." Ja miks üldse arvab mingi keskerakondlasest validaatoritekstidekirjutaja (haha, nüüd annan neile veel ideid järjekordseteks vuffelametiteks) et võib mind sinatada? :D
Kuna mul olid peale haigust kõrvad haiged, siis olin sunnitud mütsiga käima. Ja mul on maailma kõige nõmedam müts, ausõna, äri ära, kui julged. Ma näen sellega välja nagu koer raamatust "Vanaema ja 8 last metsas." Ehk siis Suitsutoru. (Kusjuures, ma tegelikult näen välja nagu hüljes solgitoru suudmel, ja hahaha, ma pikki aastaid arvasingi siiralt, et selle koera nimi seal raamatus oli Solgitoru, ehkki see kõlas kuidagi .. mitte eriti lapsesõbralikult. :D )
Hakkasin siin mõtlema, et kas on üldse mõnda inimest, kes näeb ennast sellisena, nagu ta tegelikult on. :) Ikka ju tundub, et oled sellise väljanägemisega, nagu sa ise arvad parasjagu. Enamasti on inimesed alateadlikult kinni hetkes enne 22-viimane-taks ajastut. Siis vaatasid palju peeglisse ja üritasid oma kerega leppida. Ja nüüd on hirmus raske aru saada, et igast küljest ripub midagi üle ääre ja ükski asi ei sobi enam selga. :D Kui ma tänaval või kuskil olen (kus peegleid pole), siis oma peas tundub mulle (mitte et ma selle peale isegi mõtleks, sest ma ju TEAN tegelikult, milline ma välja näen :D ) et olen ikka seesama kahekümbine supertshikk. Sest sisu oleks justkui sama, eksole. :)
Kuigi tegelikult on hoopis sisu supertshikk, ja väline on.. noh.. wonderwoman. :D Et vaatad peeglisse ja mõtled: I wonder how this happened. :D (Seda lauset kasutan vist igas postituses? Tundub kuidagi tuttav.)
Sest olen ikka palju targemaks saanud küll elu jooksul. :) Mitte niivõrd faktiliselt, faktidest ei mäleta ma enam midagi, kui kuskile viktoriinile peaks minema, siis selguks, et olen täitsa rumal. :) Aga olen targemaks saanud neis asjus, mis olulised on.
Ja iga kord, kui ma unustan mõelda, tundub mulle endiselt, et ma olen ilus. :)
Mõtle vaid, kui palju noori tegelikult tänaval liikvel on.. Mõned on lihtsalt krimpsus ja küürus ja arutavad endamisi, et "ma ei ole ju vana, mu jalgadel on praegu lihtsalt lõuna."
Eile helistas NN.
- Ärme siis päris võõraks jää, helistame ikka.
- Jah, jääme ainult natuke võõraks, vasakust jalast.
- Võõrad jalad, jah.
- Järgmine kord kohtume, siis on mõlemal üks jalg puust. Loodame, et sul on parem ja mul vasak, siis saame vehelda.
Ma pakun, et eksid helistavadki sellepärast, et mu totaalset on-the-go hülgemöla kuulata. :D
Satun pidevalt kella vaatama topeltaegadel, ehk siis näiteks 11:11 ja 13:13 ja 08:08. Siis lugesin kuskilt, delfist vist, et topeltnumbrid on tegelikult märguanded ja sõnumid inglitelt. :D Seal olid numbrid ära toodud ka, esimesi vaatasin. Teisi polnud mõtet, sest vaevalt, et seal kirjas oli, et "17:17 - Neitsi Maarja ja peaingel Gaabriel seisavad naeratades sinu kõrval ja ütlevad sulle, et fuck off, sa oled nõme. Vaata ise, kuidas hakkama saad."
Haha, kirjutan seda siin ja kell on 02:02.
Üksöö vaatasime emaga mõlemad (ent eraldi tubades) "Miss Potterit," see on üks film naisest, kes oma ajastu kohta liiga vana juba oli ja ikka veel vallaline, ning kes lõpuks kohtus oma unistuste mehega, ent kuna naise vanemad sundisid teda mehe motiivides kaheldes abieluga ootama, siis pidid nad terve aasta niisama teed juues ja viisakusi vahetades veetma, ja aasta lõppedes mees külmetas ja suri ära. Vaene miss Potter sulges end oma tuppa ja käitus, nagu inimesed sellistes olukordades ikka käituvad. Umbes sel hetkel läksin ma ema toast mööda, ja ta küsis: "Oota, ma ei saanudki praegu aru... see mees oli ju haige, eks? Aga miks see naine siis nii imelik on?"
:D See pisike lõik mu elust on väga ilmekas ja kokkuvõtlik, olgu öeldud.
Komöödia jätkuks võin mainida, et järgmisel päeval oli emal jalg valus. Ma viskasin siis nalja, et see on suurest lösutamisest. Õhtul kukkus ta voodi kokku.
Mille peale ta tähendas, et "sa oled ju väike nõid, ütlesid, et ma laman liiga palju... ja nüüd mul polegi enam voodit."
...
Aga tegelikult ma polegi nii paha, eksole. :)
Käisime kambaga kinos ja sealt tagasitulles märkasin kuulutustetulbal mitmest eri plakatijäänusest moodustunud sõnu: "Mustlase peni." Hinge tekkis meeletu helgus, keegi vist enam ei mäleta, aga ma kunagi miljon aastat tagasi kirjutasin siia blogisse ühe lause, mida kuskilt lugenud olin, ja mis tundus võluväega olevat, ma ise ka enam täpselt ei tea, kuidas see oli, aga midagi a la "..ja mustlase koer vaatab öösel su akna poole."
See oli nagu salajane märguanne. :) Aga ma pole veel avastanud, mida see tähendas. Küll ma jõuan. :)
Vahel tundub endale ka, et nõid olen, aga selline hea nõid ikka, mitte selline, kes teiste voodeid pooleks sajatab. :D Alles nägin unes, et üks fb-tuttav tuli mulle külla ja ütles, et mul olevat veel üks laps, olin selle kunagi sügavas nooruses sünnitanud ja siis lapsest loobunud (justkui ma seda suudaks,) ja tema oli isana lapse üles kasvatanud. Jummel, kuidas ma nutsin unes ja mõtlesin, et kuidas ma sellise asja suutsin ära unustada. Hirmus häbi ja süümepiin. :S Aga "isa" oli väga andestav ja tundus, et triivitakse mingi kummalise kroogitud perekonna poole. Sest ma ei tahtnud last enam kunagi ju niimoodi maha jätta...
Ärgates mõtlesin, et wtf see tähendama peaks. Ja siis otsustasime sõbrantsiga täitsa lampi poodi minna, tegin endale kliendikaardi ja sõbrants soovitas oma lapsed ka sinna kirja panna, siis saab sünnipäevaalesid. :D (Va kavalpea.) Ja nüüd ma olen siis uhke kolme lapse ema.
Säh sulle, eksole.
Isasid pole endiselt kuskilt paista. :D Ahaha.
Nüüd kopin siia vahele ühe hea lõigu:
Baselitz: Women don't paint very well. It's a fact. There are, of course, exceptions. Agnes Martin or, from the past, Paula Modersohn-Becker. I feel happy whenever I see one of her paintings. But she is no Picasso, no Modigliani and no Gauguin.
SPIEGEL: So women supposedly don't paint very well.
Baselitz: Not supposedly. And that despite the fact that they still constitute the majority of students in the art academies.
SPIEGEL: It probably isn't a genetic defect.
Baselitz: I think the defect actually lies with male artists. Male artists often border on idiocy, while it's important for a woman not to be that way, if possible. Women are outstanding in science, just as good as men."
http://www.spiegel.de/international/germany/spiegel-interview-with-german-painter-georg-baselitz-a-879397-3.html
:D Ajab nagu natuke vihale ja samas... on selles tõtt kah.
Nägin ükspäev bussiga foori taga seistes asfaldil märga laiku, mis nägi välja täpselt nagu tiibadega koer, poolel hüppel. Hakkasin juba kotis kobama, et fotokat võtta, siis meenus, et mul polegi fotokat üldse kaasas. Aga ongi hea, sest ma poleks jõudnudki seda pilti teha. Nüüd on see koer mul peas ja ma ei oska teda sealt välja joonistada. Ei tohiks mõelda nii palju, ja peaks lihtsalt proovima, rohmakalt, suure pintsliga, siis tuleks sarnane. Aga ma tean ennast, hakkaksin end detailidega hulluks ajama ja poleks iialgi rahul. :D Vajan rohkem idiootsust, ilmselgelt. :D
Sellest meenub omakorda täitsa muu teema, inimesed müüvad netis kingi ja saapaid, ja siis ostjad küsivad pidevalt müüjatelt, et kui pikk saapa sisetald on. :D Nagu... ma ei tea, rebin välja ja uurin. Ma küll ei tahaks siis seda lahtise ja kortsukippuva sisetallaga jalanõud ju enam. :D Korralikul jalatsil on tald ikka kinni põhja küljes. Iga kord, kui keegi seda küsib seal ostu/müügi grupis, kujutan ette, kuidas poes käsin müüjal munakarbile peale istuda enne ostmist.
Joosepi koolist ja arengust peaksin kah ilmselt mõne sõna ütlema... Ta on väga nupukas, aga totaalne tuisupea, ja pisut laisk. :) Kui ma nui käes selja taga ei seisa, siis ei õpita. Klassijuhataja ütles lisaks, et ta on tundlikum kui teised, ja et tema jaoks on õiglus väga oluline. :) (Ta on oma klassis muide ainus kala, horoskoobi järgi, ehk see mõjutab ka.)
Joosep ise hoiab mu huvi kooli vastu üleval väga mitmekülgsete hinnetega. Aga ma ei muretse üldse, ses mõttes, et ma tean, et ta on super. :) Hinded on lihtsalt numbrid. Mitte et need tal halvad oleks. Talle meeldib lugeda, kirjutab päris hästi ja matemaatikas on ta, jumal tänatud, pigem isasse.
Mul ootab ka kodus uus raamat, kileümbrises veel. Selline... kibelev isane tunne on, tahaks juba sõrmed kilesse uputada. :D Nagu punased saapad, täiesti napakas. Iga kord, kui tänaval mõnel naisel punased saapad on, ma vaatan. Va mentaalseksuaalne omnivoor. :D
Mul oli siin vahepeal hoopis väike crush (selline paaripäevane) ühe kliendi vastu. Kuidas crush eesti keeles öelda? Sissevõtlus? Enihau... see oli jälle üks neist kurja näoga meestest, kes ilmselt viigivad oma alukaid, kasutavad võileibu tehes sirklit, joonlauda ja tolmuimejat, ja vaataks mind etteheitvalt, kui ma sokid põrandale vedelema jätaks. :D Sellised, kel pole kunagi ühtki karvakest mantlil, kel on tugev enesekontroll ja kes südamest naerdes alati natuke üllatunud näoga on. Aga mulle meeldisid ta käed. Ja see kuri korts seal otsaees. Seda tuleks siluda. :)
Ma kipun üldse valima mehi, kellega mul üldse mingit võimalust poleks. :) Enese alalhoiuinstinkt? Küllap vist. Või ehk hoopis üritan alateadlikult otsida kedagi, kes sunniks mind sokke üles korjama? :D Noh, et paremaks inimeseks saada ja areneda. Ehh... vaevalt, eksole. Mis need väiksed armsad sokid ikka paha teevad. =)
Ja inimesed, hei. Ärge arvake kõigist kohe halba... see on üks valusamaid asju mu jaoks, kui inimesed, kes justkui tuttavat tundma peaks, annavad momentaalselt õiguse mingile suvalisele töllile, ja usuvad misiganes jura see peaks suust välja ajama. Natukene usku võiks ikka omadesse ju olla, kurat võtaks.
Ahahaha, kuulsin (mitte kuulasin) just raadiost, kuidas Oja närviliselt ja üliveendunult midagi seletas (nad on seal jaamas alati nii hinnangulembesed) ja üks ja seesama sõna muudkui kordus, jäin kuulama, et mis pepuskeem? :D Tegelt oli muidugi petu. Mäherdune pettumus. Täielik pepuskeem.
*Võluv naeratus.* (kellegi teise.)
Nõrkushetkel küsisin ühelt ennustuslehelt, et kas mind keegi isane inimene veel kunagi armastab ka.. vastus oli:
A LION-TAMER RUSHES FEARLESSLY INTO THE CIRCUS ARENA
There's a need to put fear behind you and to go for it. The question is: How prepared are you for the consequences?
Haha. Igzäktomundo. Ei saa iialgi valmis, nagu Tallinn.
Taipasin just, et mu lemmikraamatud on mõlemad inimröövist ja mu lemmikfilm on stalkerist. Huvitav, mida see minu isiku kohta ütleb? :D
Õnneks ma armastan Walt Whitmani ka. Ahahaha, see ajab vist tegelikult veel keerulisemaks asja.
joosep ütles just et keraliiges on ta kõige liikuvam liiges
:D kohe näha, et sai uue anatoomiaraamatu
tal on täiesti seletamatu huvi selle vastu
lapsest saati tassis mu vana anatoomiaõpikut endaga kaasa
nüüd sai uue ja läikiva ja räägib mulle liigestest ja lihastest ja maksast koguaeg..
eile joosep ja b mängisid aliast
kõigepealt arutasid tükk aega et kas nad seletavad sõnu või vehivad kätega
siis leppisid kokku et räägivad ikka
siis b hakkas mingit muud juttu ajama ja joosep hõiskas kannatamatult et näita juba pilti
b noomivalt: näidata ju ei tohi!!!
siis oli hetk vaikust, b vaatas oma pilti ja ütles: õmblusmasin
mul pidi piss püksi tulema, ma naersin nagu loll :D
--
Sugulane helistas mulle täna ja küsis, et kas mu postkasti on juba tulnud infoleheke, mis teatab, et homode pealetung ohustab perekonnaelu ja et tema juba vastas küsitlusele ja...
...
Üritasin probleemi kauget tuututamist "vaimukõrvas" kuuldes kõne kiirelt ära lõpetada, ütlesin, et me arvame sel teemal erinevalt, ma ei taha su põhjendusi kuulata, tõesõna. Aga ta ei soostunud leppima sellega, et ma samamoodi ei arva nagu tema (! mis tegelikult võtabki kogu probleemi kokku, eksole,) ja hakkas mulle loengut pidama. Mis lõppes muidugi sellega, et muidu täiesti normaalne tädike läks õelaks ja hakkas selliseid lolle ja inetuid asju rääkima, et... et ma vihastasin end seaks. :)
Õudne mõelda, kui mu laps peaks temalt kunagi milleski nõu küsima ja see nõuanne saab sellise kvaliteediga olema. Teadmatus ja viha, käsikäes.
Enivei... vajutasin lõpuks telefoni lihtsalt kinni ja siis pika üksildase auruveduri imitatsiooni järel meenus mulle üks teinegi jutuajamine, veidi harituma ja noorema inimesega, kunagi öösel. Tookordne vestlus lõppes märksa helgemalt ning seejärel kirjutasin siia, et kunagi tulen ja kirjutan homodest. Sest ta ütles mulle, et ehk olen ma ainus, kes suudab teda asju uues valguses mõtlema panna. :) Seega... here it comes. Ehk tõesti hakkab keegi teisiti vaatama asjale.
Kõige esimene põhjendus, mida inimesed ütlevad oma homovastasuse kaitseks, on tavaliselt väide, et homod ahvatlevad heteromehed endi "hoovi" ja siis maailm lõppeb laste puudumisel.
Olen alati arutlenud endamisi, et inimesed, kes sellist asja ütlevad, ei ole oma seksuaalsuses vist kuigi kindlad. Ses mõttes, et ... tuleb keegi ja ütleb, et hakka homoks, ja sa siis hakkadki või? Korra kuskil võsas ära käia, see on pigem nooruse ja eksperimenteerimise küsimus, ma olen ise ka sõbrannadesse armunud olnud. :) Aga seksuaalsus on ju kaasasündinud, see on nagu punapäisus või tedretähnid, seda ei saa ise tahtejõuga maha suruda või välja ravida.
Igaüks on sündinud sellisena, nagu ta on sündinud, ja mitte kellegil ei ole õigust teda seepärast hukka mõista ega näpuga näidata (kui ta just kellelegi haiget ei tee oma käitumisega.) Kellegil pole õigust öelda, et see inimene seal ei ole armastust väärt, ja talle seda keelata.
KÕIK ON ARMASTUST VÄÄRT.
Tõmban nüüd väga karmi paralleeli, aga.. ma olen kuri. :) Homovastased on samasugused nagu juudivastased, on samasugused nagu need laugelaubalised, kes ingverit tee sisse pannud ja köhast "imeliselt" tervenenud naist nõiaks kutsuma hakkasid ja ta vette viskasid, et kui ära upub, siis ei olnud nõid. (Wtf idioot sellise katse peale üldse tuleb. :D Täielik win-win.) Et ma täpselt ei tea, kes ja kuidas, ja seega mõistan kähku hukka, on kindlam.
Inimeses on palju olulisemaid asju, kui tema seksuaalsus. Ma ei tea, kes, kurat, otsustab näiteks oma sõprade üle selle järgi, kellega too magab. Et kui on modell, siis olen su sõber. Kui on paks mammi kõrvaltänavalt, siis mina su sõber pole.
Kirikuonud ütlevad, et homod elavad patus ja pole monogaamsed. Mind huvitaks, kes see imelik küll olla võiks, kes on keelanud neil abielluda... Jällegi, öelge mulle silma vaadates, et heterod on kõik väga moraalsed ja ei tõmba ringi. Kes ütlevad, et iuu, rõve ju! sellele mainiks, et suuseks ja eneserahuldamine olid kah alles hiljuti karistatavad toimingud, USAs veel mõnedes osariikides vist siiamaani. Ja ärge, palun, hakake nüüd ajama zoofiilia ja pedofiilia jura, mina räägin nõustuvatest täiskasvanutest. Sama jutt sellest, et aga nad seksivad ju niisama, lapsi sealt ei tule. Teretulemast tagasi keskaega.
Kardetakse, et eestlased surevad välja.. Aga ei jää ju sellepärast meid veel vähemaks. lihtsalt need vähesed, kes on, on siis rõõmsamad. Ega's inimene otsusta et näe, homoabielud on nüüd lubatud, hakkaks õige homoks. Öeldakse, et neid on nii palju juurde tekkinud.. Ei, neid on lihtsalt näha rohkem, sest ilmselt on tolerantseid ja haritud inimesi maailmas juurde tekkinud. Maskid võib julgemalt maha võtta.
Samamoodi see lapsendamise asi... Ma ei tea, Joosep näiteks on eluaeg tahtnud isaks saada, tal on see õpetamise ja juhendamise asi ikka väga käpas, lasteaias juba kantseldas väiksemaid, et "pane müts pähe, muidu külmetad." Väikseksjäänud riideid ja vanu mänguasju keelab mul ära visata, sest ta tahab need oma lastele pärandada.
Kui ta homo oleks, siis oleks ta täpselt samasugune. Minu (ega teie) jaoks ei erineks mitte midagi. Ta oleks ikka seesama lahe kutt. Kuidas julgeks keegi tulla ja öelda, et ei, tal ei ole õigust olla õnnelik?! Et ta peab ennast alla suruma (fuck off, Erki Nool, ausõna, raske uskuda, et ta nii kitsarinnaline on,) ja elama üksinda ja õnnetult. VÕI siis valetama eluaeg, teesklema ja eitama iseend.
Õnnetuid ja unarussejäetud lapsi, keda keegi ei tahtnud, on maailm täis. Mida ütleb see heterote kohta? Ja kui nüüd tuleb keegi ja ütleb, et mina TAHAN last... Siis näitame näpuga ja karjume, et sinusugune küll lapsi ei vääri. Vaata hetkeks peeglisse, heterokogukond.
Paljudele käivad pinda paraadid ja õiguste nõudmine. Ent mõtle sellele, kui oled noor ja mõistad, et oh shit, ma ei ole selline nagu teised. Noored tahavad alati kaaslaste moodi olla, ja kui siis on pidev hirm ja eneseviha, et miks mina selline pean olema... Mõnitatakse ja tümitatakse.. Ja siis kasvad suureks ja mõtled, et dämmit, praegu on kuskil üks väike poiss, kes tunneb end samamoodi. Vot siis lähedki paraadile ja loodad, et ta näeb sind ja ei tunne end enam nii neetult üksi ja eemaletõugatuna.
Mõned geid käituvad ja riietuvad liiga flashylt ilmselt samal põhjusel, miks endised paksud panevad värvilised liibukad selga ja tormavad ööklubidesse ja pildistavad end iga võimaliku nurga alt.
Nool soovitas neil end ravida! Ehh... Nii lolli juttu saab rääkida ainult keegi, kes pole kuulnudki sellest, kuidas seda "ravimist" on aastasadu üritatud teha, alles hiljutigi veel... elektrishokkidega näiteks. Guugelda. Ja vasakukäelistel seoti ju ka käsi kinni, sest see pole loomulik! Pole loomulik, mõistate, sest meie ju nii ei tee!
Igatahes... muidugi on neid homosid, kes vehivad peega teil näos ja kiljuvad ja määrivad trollis trügides te mantli läikiva puudri ja litritega kokku ja näpivad ööklubis teie abikaasat ega taha kuidagi mõista, et ta on hõivatud. Neid ju enamasti nähaksegi, eks.. nende põhjal moodustatakse arvamus. Sest neid, kes end üle ei reklaami, ei tuvasta sa ju seltskonnast.
Kõik ju teavad, et lollide hulk on alati igas grupis konstantne, alati on teatud kogus imbetsille. Kõik teavad ka seda, et lollid on alati valjuhäälsemad ja nähtavamad. Kui Soomes eestlased vargil käivad, siis on häbi nende pärast, eks. Vot normaalsetel homodel on ka häbi nende homode pärast, kes nõmedalt käituvad ja kogu nende "grupil" margi täis teevad.
Ja viimaseks - armu ainult "õigetesse" inimestesse. How's that working for YOU so far?
Mission impossible, olge ausad.
Õnnelik inimene on IGAL juhul parem, kui õnnetu inimene. IGAL FKN JUHUL.
Ja õnnelik inimene ei tee kunagi tahtlikult teisele haiget.
Kahju, et kell jälle miljon on, tahaksin selle teema veelkord läbi lugeda ja lihvida ja sõnastust sättida ja.. aga pean leppima sellise otse torust tulnud tiraadiga, sest uni kutsub juba ammu.
Mõtlesin, kuidas Joosepile tänane õppetund võimalikult lühidalt ja selgelt kokku võtta.
"See, kes tahab, et sa kedagi vihkaksid, ei ole sinu sõber."
World in a nutshell.
Thursday, January 24, 2013
Grillihooaeg on alanud
Joosep ehitas diivani peale telgi ja loobib siit selja tagant potte ja panne ja püstoleid põrandale: "Ma lähen nüüd välja grillima."
Otsustati grillida kala. Väga hea idee.
Eile õhtul nägin üht trullakat mammit majast mööda minemas, pikk mantel seljas ja ludumüts peas. Kuna ta kõndis aeglaselt ja väikse lumevalli taga, siis tundus nagu oleks ta hõljunud. Meenutas muumimultika Urri (siinkohal oleks meeleolukas mainida viie aasta tagust Joosepit (veel üks sulg, kuhu see aeg küll läinud on, ah,) kes tuli käed püsti ja teatas hauataguse häälega: "Ullllll tuleb, Ullll tuleb!") ja siis mõtlesingi, et kui Urr läheb poekotiga kodu poole, siis peaks ilmselt ilmad soojemaks minema hakkama. Hiljem delfist lugesin, et järgmisel nädalal pidavatki sulaks kiskuma.
Tänahommikune helesinine taevas ja roosad pilved ja kena tüüp teiselpool teed tekitasid kah suviselt patuseid mõtteid. :)
Haha, millest omakorda meenub. Mu täditütar saatis mulle saksamaalt mingeid suuri C-vitamiini tablette, sellise hõbepaberi sees, kandilised pakikesed pisikesed. Iga tablett on eraldi pakitud.
Kujutasin selgelt ette, kuidas ma tänaval bussipeatuses seisan ja selle aeglaselt lahti käristan... silmanurgast märkan, et mõni kena noormees piidleb... ja siis pistan vitamiini suhu. Ja siis järsku mõistan, kuiväga see pakend kondoomiga sarnaneb... :D
Haha. Edaspidi olen alati tuntud kui mammi, kes kondoome nätsutab ajaviiteks.
Joosep tõi mulle nüüd süüa, rohuplaadi (mullast vabastatud :D), liblikavokaali ja vee väikese karbi sees.
Head isu.
Otsustati grillida kala. Väga hea idee.
Eile õhtul nägin üht trullakat mammit majast mööda minemas, pikk mantel seljas ja ludumüts peas. Kuna ta kõndis aeglaselt ja väikse lumevalli taga, siis tundus nagu oleks ta hõljunud. Meenutas muumimultika Urri (siinkohal oleks meeleolukas mainida viie aasta tagust Joosepit (veel üks sulg, kuhu see aeg küll läinud on, ah,) kes tuli käed püsti ja teatas hauataguse häälega: "Ullllll tuleb, Ullll tuleb!") ja siis mõtlesingi, et kui Urr läheb poekotiga kodu poole, siis peaks ilmselt ilmad soojemaks minema hakkama. Hiljem delfist lugesin, et järgmisel nädalal pidavatki sulaks kiskuma.
Tänahommikune helesinine taevas ja roosad pilved ja kena tüüp teiselpool teed tekitasid kah suviselt patuseid mõtteid. :)
Haha, millest omakorda meenub. Mu täditütar saatis mulle saksamaalt mingeid suuri C-vitamiini tablette, sellise hõbepaberi sees, kandilised pakikesed pisikesed. Iga tablett on eraldi pakitud.
Kujutasin selgelt ette, kuidas ma tänaval bussipeatuses seisan ja selle aeglaselt lahti käristan... silmanurgast märkan, et mõni kena noormees piidleb... ja siis pistan vitamiini suhu. Ja siis järsku mõistan, kuiväga see pakend kondoomiga sarnaneb... :D
Haha. Edaspidi olen alati tuntud kui mammi, kes kondoome nätsutab ajaviiteks.
Joosep tõi mulle nüüd süüa, rohuplaadi (mullast vabastatud :D), liblikavokaali ja vee väikese karbi sees.
Head isu.
Wednesday, January 23, 2013
Indiaanisuvi
S ütles ammu aega tagasi, et tal on "helesinine" juba peas ja peaksin miskit uut kirjutama. :)
Noh... ma tahaksin reisida enamasti selleks, et siis ma oleksin võõramaalane.
Nüüd meenus see, mis isa kunagi rääkis, et kui nad väikse õega Aafrikas käisid, siis oli selline hetk muude hetkede seas olnud, kus üks must mees jooksis takso kõrval ja tegi nägusid ja laulis ja tantsis, sest ta tahtis pisikest blondi tüdrukut rõõmustada. Selline siiras ja lapselik hea tahe. :)
Mulle poleks vajagi laulda ja tantsida, mulle võiks niisama nägusid teha. :D
Teadupärast näen ma kõikjal igasugu ogarusi, vii mind tuppa, kus seintelt värv koorub ja ma võin tundide viisi end lõbustada, leides sealt miljon pilti. Viimasel ajal läheb see kõikjal piltide nägemine juba nii intensiivseks, et hakkasin üles joonistama neid asju. Vannipõhjas oli ükspäev katlakivist draakon näiteks. Ja eile öösel proovisin üht varju pildistada aknast, seal oli tantsiv naine, juuksed püsti nagu sarved, hästi khuul. Või see, kui üks mänd oli heisanud valge lipu, ehk siis kilekott oli okstesse takerdunud. Mõtlesin, et pildi nimi oleks allaandmine, aga siis sain aru, et ei. Täiskuu paistis puu ladva tagant, ja kilekott oli tuult täis. Wannabe. :)
Seina pealt paistis mitme eri värvikihi alt purilennuk, mille ühe tiiva küljes oli hambaidpidi koer. Ja see vares, kes aknast mööda lendas, joogitops noka vahel.. mutionul oli kuskil jälle pralle.
Mul võiks mõni kunstnik siin elada, ma annaks talle kõik oma ideed, ja ta joonistaks need mulle valmis. Isejoonistamisega on see häda, et peas on kõik detailideni selge, sa tead, kuidas see välja peaks nägema. Ja siis joonistad suure õhinaga, ja välja tuleb mingi hale käkk. :D
Aga hakkab tunduma, et pean ikka ise need asjad kõik paberile vist panema.. ma pole ainult materjalides veel selgusele jõudnud.
Kirjutamist peaks vist ka jätkama.. tundub, et kõik ootavad, et ühel hetkel ma kirjutan mingi suurepärase teose. :D Ent jällegi, enne tuleb selgusele jõuda, mida ja miks. Võiksin ju niisama ka midagi lihtsalt otsast kirjutama hakata, aga siis ma ei tunne end seda tehes üldse nii nagu peaks. Tahaks seda põlengut, ju nõu. :)
Pealegi meeldib mulle teha asju, milles ma pointi näen.
Ja Joosep tellis endale heegeldatud hiire. Tagumik on juba valmis. :D
Tegemisi kui palju, eksole. Täna kojutulles avastasin, et kui mind ei ole, siis jääb elu seisma. Keegi ei tee mitte kui midagi, kui ma kupjana, kurikas käes, ähvardavalt selja taga ei kõrgu. Mistõttu ongi see blogi siis üsna unarusse jäänud. Aga mõtteid on palju, nii et küll ma tulen ja kirjutan ükspäev pikemalt, no wirries. .)
Ja lõpetuseks panen siia Muse'i laulu (Hoodoo) viimase salmi, pani mõtlema. Mis sa arvad?
And I've had recurring nightmares
I was loved for who I am
And missed the opportunity
To be a better man
Noh... ma tahaksin reisida enamasti selleks, et siis ma oleksin võõramaalane.
Nüüd meenus see, mis isa kunagi rääkis, et kui nad väikse õega Aafrikas käisid, siis oli selline hetk muude hetkede seas olnud, kus üks must mees jooksis takso kõrval ja tegi nägusid ja laulis ja tantsis, sest ta tahtis pisikest blondi tüdrukut rõõmustada. Selline siiras ja lapselik hea tahe. :)
Mulle poleks vajagi laulda ja tantsida, mulle võiks niisama nägusid teha. :D
Teadupärast näen ma kõikjal igasugu ogarusi, vii mind tuppa, kus seintelt värv koorub ja ma võin tundide viisi end lõbustada, leides sealt miljon pilti. Viimasel ajal läheb see kõikjal piltide nägemine juba nii intensiivseks, et hakkasin üles joonistama neid asju. Vannipõhjas oli ükspäev katlakivist draakon näiteks. Ja eile öösel proovisin üht varju pildistada aknast, seal oli tantsiv naine, juuksed püsti nagu sarved, hästi khuul. Või see, kui üks mänd oli heisanud valge lipu, ehk siis kilekott oli okstesse takerdunud. Mõtlesin, et pildi nimi oleks allaandmine, aga siis sain aru, et ei. Täiskuu paistis puu ladva tagant, ja kilekott oli tuult täis. Wannabe. :)
Seina pealt paistis mitme eri värvikihi alt purilennuk, mille ühe tiiva küljes oli hambaidpidi koer. Ja see vares, kes aknast mööda lendas, joogitops noka vahel.. mutionul oli kuskil jälle pralle.
Mul võiks mõni kunstnik siin elada, ma annaks talle kõik oma ideed, ja ta joonistaks need mulle valmis. Isejoonistamisega on see häda, et peas on kõik detailideni selge, sa tead, kuidas see välja peaks nägema. Ja siis joonistad suure õhinaga, ja välja tuleb mingi hale käkk. :D
Aga hakkab tunduma, et pean ikka ise need asjad kõik paberile vist panema.. ma pole ainult materjalides veel selgusele jõudnud.
Kirjutamist peaks vist ka jätkama.. tundub, et kõik ootavad, et ühel hetkel ma kirjutan mingi suurepärase teose. :D Ent jällegi, enne tuleb selgusele jõuda, mida ja miks. Võiksin ju niisama ka midagi lihtsalt otsast kirjutama hakata, aga siis ma ei tunne end seda tehes üldse nii nagu peaks. Tahaks seda põlengut, ju nõu. :)
Pealegi meeldib mulle teha asju, milles ma pointi näen.
Ja Joosep tellis endale heegeldatud hiire. Tagumik on juba valmis. :D
Tegemisi kui palju, eksole. Täna kojutulles avastasin, et kui mind ei ole, siis jääb elu seisma. Keegi ei tee mitte kui midagi, kui ma kupjana, kurikas käes, ähvardavalt selja taga ei kõrgu. Mistõttu ongi see blogi siis üsna unarusse jäänud. Aga mõtteid on palju, nii et küll ma tulen ja kirjutan ükspäev pikemalt, no wirries. .)
Ja lõpetuseks panen siia Muse'i laulu (Hoodoo) viimase salmi, pani mõtlema. Mis sa arvad?
And I've had recurring nightmares
I was loved for who I am
And missed the opportunity
To be a better man
Monday, November 12, 2012
Helesinine
Reede õhtul mõtlesin siin omaette, et nädalas oleks vist viisakas magada rohkem kui 15 tundi. Mul tuleb iga öö peale keskmiselt 3 tundi und. Neljapäevaks nokkisin töölolles juba hoolega teri, vahepeal jäin vist magamagi laua äärde. :)
Eelmine nädal oli pretty much samasugune, kusjuures, väsinud ma ei olegi eriti, ainult silmad kipuvad tagurpidi keerduma, muudkui pilgutan neid, et otseks tagasi saada.
Kinos oli küll maruraske olla, eriti kuna nii pagana kurb film oli. :) Frankenweeniet käisime vaatamas, isegi Joosepil tuli pisar silma, mis siis minust veel rääkida.
Enne käisin vahetasin väljaprinditud teatripiletid pärispiletite vastu (jääb ilusam mälestus ja osad tahan ära ka kinkida,) ja siis pärast kodus fb chatis sõbrants küsis, et miks sa nii tegid, see ju maksab. Ma hakkasin siis mõtlema, et oh shiet, maksab või... ma oma arust küll midagi ei maksnud.. :D Aga meil oli juba kiire sel hetkel, ehk siis läksimegi lihtsalt minema piletitega. Igaks juhuks helistasin järgmisel päeval Piletimaailma ja küsisin järgi. :D Õnneks on ikka tasuta. Aga hakkas piinama küll juba vahepeal. :D
Hah, nagu ma käisin Joosepi kooliprojekti jaoks vöösid ostmas, valisin kohe alguses ühe välja ja siis käisin veel terve poe läbi, vaatasin kõikvõimalikke teisi asju ka. Siis otsustasin, et ah, tulen pärast tagasi, käin vaatan üleval korrusel olevasse poodi ka. Läksin kiire sammuga poest välja ja sõitsin eskalaatoriga üles... järgmises poes oli teist kätt ka vaja ja avastasin, et oh shiet, mul on mingi vöö käes. :D Hea aju. Igatahes, läksin ruttu allakorrusele tagasi ja ütlesin, et haa, ma panin teilt praegu vöö pihta. :D
Õnneks see naine oli arusaaja, naersime ja maksin oma paarkümmend senti ära ikka ilusti. Aga samas, mõtle kui seal oleks olnud mingi turvamees, kes oleks järele jooksnud ja keegi polekski eales tuvastada suutnud sajaprotsendiliselt, et ma ju ei tahtnud seda varastada. Uhh.. tõde on nii tähtis mu jaoks.
Kas te seda üksikvanema kampaaniat olete juba märganud? Need suuuuuured plakatid väikse poisiga, et "issi, kus sa oled?"
Mul tekkis meeletu okserefleks seda esimest korda nähes... inimesed pole ikka üldse asja läbi mõelnud. Kellele see reklaam haiget teeb, eksole. Üksikemadele,kes tunnevad end niigi süüdi, ja nende lastele, kellelt hakatakse tögades küsima, et "kus issi on." Isadel, kes, sabad seljas, metsas on, on ju enivei savi. Jalgalasknud isadele võiks mingi häbimärgi külge panna, a la suurte tähtedega otsaette tätoveerida, et "olen kaabakas." :D Siis oleks sellel kampaanial jumet, ja naised oskaks vältida neid mehi.
Ehkki ma tegelikult ei tea, mismoodi terasid sõkaldest eristada ja mitte normaalseid mehi, kes mingil põhjusel oma laste juures ei ole, süütult peedistada. Igasuguseid olukordi on ju maailmas, ega's alati mees süüdi ole. Pealegi, üks teatav on ju kaabakas küll, aga ma ei laseks elu sees talle mingeid märke külge monteerida. :D
Ent ikkagi, point jääb, et oleks võinud selle kampaania kuidagi... teisiti lahendada. Väga masendav. :(
Ükshommik (ükssarvik) tormasin tööle, ja tee ääres põõsas.. või noh, mis põõsas see enam, kui lehti pole, lihtsalt selline tihe ligipääsmatu võsa, paljupalju peenikesi tüvesid üksteise kõrval, meenutas "Lendavate pistodade maja" bambusmetsa. :)
Ja siis nende pruunide vihmaveest sätendavate okste keskel oli üks must lind, paksu kollase nokaga, ja noka vahel oli suur punane mari. :D Täiega... niiiii kahju, et silmadega ei saa pilti teha. Oleks tahtnud sõpradele ka näidata, see oli lihtsalt nii võrratu.
Nagu see.. punane let's-destroy-everything nupp filmidest. :D Lind pani pihta. Dr. Evil laiutab kurvalt käsi.
Haha, nagu Joosep rääkis mulle, et ühes filmis oli tegelase nimi Miugel. :D (Tegelikult oli Miguel ikka.) Aga Miugel on nii fantast nimi, et kui ma kunagi veel peaks (sülitan kolm korda) mõne kodulooma saama, siis Miugel it is.
Ma olen fb-s ühe ehtetegija fänn, ja mingil päeval.. mida ma enam ei mäleta, pani ta üles küsimuse, et mitu sõpra oma tema 892-l laikijal kokku. Ma võtsin siis arvuti ja asusin tööle, eksole. Inimene küsis, ma vastan. Viisakas. :D Et umbes 400-l on 200 sõpra ja osadel on jällegi hell hunnik ja osadel ainult mõned... Ja pakkusin oma numbri.
Kuna fb ei anna mulle absoluutselt teavitusi viimasel ajal, siis ei mõelnud selle peale ka rohkem. Õhtul tuli meelde ja läksin tshekkima, et mis see number siis oli ja paljuga ma mööda panin. Ja loen sealt, et mina olengi võitnud. :D
Vau, ma ei võida ju kunagi kusagilt midagi. :) Vaatasin vähemalt kolm korda üle, veerisin oma nime ja puha, et kas ma näen ikka õigesti. Igatahes, sain ühe kaelakee tasuta valida endale. Tegin siis tellimuse ka, et ta niisama ei peaks teisele maale saatma pakki. Ma olen selline.. vastutulelik võitja. :D
Ahh, kuidas mulle need ehted meeldivad... Valisin mitu päeva. :D Nii tore.
Muid plaane on ka terve hunnik, ja kavva võetakse enamus kohe, kui tööl jälle kergemaks läheb, ehk siis järgmise nädala keskel. Saab põnev olema. :)
Eks see sõltub muidugi esmaspäevast ennekõike.. Hoidke Joosepile pöialt. Esmaspäev, esmaspäev. Proovi olla ilus ja helesinine. :)
Eelmine nädal oli pretty much samasugune, kusjuures, väsinud ma ei olegi eriti, ainult silmad kipuvad tagurpidi keerduma, muudkui pilgutan neid, et otseks tagasi saada.
Kinos oli küll maruraske olla, eriti kuna nii pagana kurb film oli. :) Frankenweeniet käisime vaatamas, isegi Joosepil tuli pisar silma, mis siis minust veel rääkida.
Enne käisin vahetasin väljaprinditud teatripiletid pärispiletite vastu (jääb ilusam mälestus ja osad tahan ära ka kinkida,) ja siis pärast kodus fb chatis sõbrants küsis, et miks sa nii tegid, see ju maksab. Ma hakkasin siis mõtlema, et oh shiet, maksab või... ma oma arust küll midagi ei maksnud.. :D Aga meil oli juba kiire sel hetkel, ehk siis läksimegi lihtsalt minema piletitega. Igaks juhuks helistasin järgmisel päeval Piletimaailma ja küsisin järgi. :D Õnneks on ikka tasuta. Aga hakkas piinama küll juba vahepeal. :D
Hah, nagu ma käisin Joosepi kooliprojekti jaoks vöösid ostmas, valisin kohe alguses ühe välja ja siis käisin veel terve poe läbi, vaatasin kõikvõimalikke teisi asju ka. Siis otsustasin, et ah, tulen pärast tagasi, käin vaatan üleval korrusel olevasse poodi ka. Läksin kiire sammuga poest välja ja sõitsin eskalaatoriga üles... järgmises poes oli teist kätt ka vaja ja avastasin, et oh shiet, mul on mingi vöö käes. :D Hea aju. Igatahes, läksin ruttu allakorrusele tagasi ja ütlesin, et haa, ma panin teilt praegu vöö pihta. :D
Õnneks see naine oli arusaaja, naersime ja maksin oma paarkümmend senti ära ikka ilusti. Aga samas, mõtle kui seal oleks olnud mingi turvamees, kes oleks järele jooksnud ja keegi polekski eales tuvastada suutnud sajaprotsendiliselt, et ma ju ei tahtnud seda varastada. Uhh.. tõde on nii tähtis mu jaoks.
Kas te seda üksikvanema kampaaniat olete juba märganud? Need suuuuuured plakatid väikse poisiga, et "issi, kus sa oled?"
Mul tekkis meeletu okserefleks seda esimest korda nähes... inimesed pole ikka üldse asja läbi mõelnud. Kellele see reklaam haiget teeb, eksole. Üksikemadele,kes tunnevad end niigi süüdi, ja nende lastele, kellelt hakatakse tögades küsima, et "kus issi on." Isadel, kes, sabad seljas, metsas on, on ju enivei savi. Jalgalasknud isadele võiks mingi häbimärgi külge panna, a la suurte tähtedega otsaette tätoveerida, et "olen kaabakas." :D Siis oleks sellel kampaanial jumet, ja naised oskaks vältida neid mehi.
Ehkki ma tegelikult ei tea, mismoodi terasid sõkaldest eristada ja mitte normaalseid mehi, kes mingil põhjusel oma laste juures ei ole, süütult peedistada. Igasuguseid olukordi on ju maailmas, ega's alati mees süüdi ole. Pealegi, üks teatav on ju kaabakas küll, aga ma ei laseks elu sees talle mingeid märke külge monteerida. :D
Ent ikkagi, point jääb, et oleks võinud selle kampaania kuidagi... teisiti lahendada. Väga masendav. :(
Ükshommik (ükssarvik) tormasin tööle, ja tee ääres põõsas.. või noh, mis põõsas see enam, kui lehti pole, lihtsalt selline tihe ligipääsmatu võsa, paljupalju peenikesi tüvesid üksteise kõrval, meenutas "Lendavate pistodade maja" bambusmetsa. :)
Ja siis nende pruunide vihmaveest sätendavate okste keskel oli üks must lind, paksu kollase nokaga, ja noka vahel oli suur punane mari. :D Täiega... niiiii kahju, et silmadega ei saa pilti teha. Oleks tahtnud sõpradele ka näidata, see oli lihtsalt nii võrratu.
Nagu see.. punane let's-destroy-everything nupp filmidest. :D Lind pani pihta. Dr. Evil laiutab kurvalt käsi.
Haha, nagu Joosep rääkis mulle, et ühes filmis oli tegelase nimi Miugel. :D (Tegelikult oli Miguel ikka.) Aga Miugel on nii fantast nimi, et kui ma kunagi veel peaks (sülitan kolm korda) mõne kodulooma saama, siis Miugel it is.
Ma olen fb-s ühe ehtetegija fänn, ja mingil päeval.. mida ma enam ei mäleta, pani ta üles küsimuse, et mitu sõpra oma tema 892-l laikijal kokku. Ma võtsin siis arvuti ja asusin tööle, eksole. Inimene küsis, ma vastan. Viisakas. :D Et umbes 400-l on 200 sõpra ja osadel on jällegi hell hunnik ja osadel ainult mõned... Ja pakkusin oma numbri.
Kuna fb ei anna mulle absoluutselt teavitusi viimasel ajal, siis ei mõelnud selle peale ka rohkem. Õhtul tuli meelde ja läksin tshekkima, et mis see number siis oli ja paljuga ma mööda panin. Ja loen sealt, et mina olengi võitnud. :D
Vau, ma ei võida ju kunagi kusagilt midagi. :) Vaatasin vähemalt kolm korda üle, veerisin oma nime ja puha, et kas ma näen ikka õigesti. Igatahes, sain ühe kaelakee tasuta valida endale. Tegin siis tellimuse ka, et ta niisama ei peaks teisele maale saatma pakki. Ma olen selline.. vastutulelik võitja. :D
Ahh, kuidas mulle need ehted meeldivad... Valisin mitu päeva. :D Nii tore.
Muid plaane on ka terve hunnik, ja kavva võetakse enamus kohe, kui tööl jälle kergemaks läheb, ehk siis järgmise nädala keskel. Saab põnev olema. :)
Eks see sõltub muidugi esmaspäevast ennekõike.. Hoidke Joosepile pöialt. Esmaspäev, esmaspäev. Proovi olla ilus ja helesinine. :)
Thursday, November 8, 2012
Simply Falling / Kuradi Sidrun
Hau. Huvitav, kas ma peaks siin nüüd selle mitu päeva tagasi alustatud blogipostituse nime ära muutma ja laulugi kustutama... muidu arvatakse ehk jälle, et seostub kellegagi. Ütleme siis lihtsalt, et ei. Ei seostu. Ei hakka silmipööritavale/kihistavale näopolitseile ka raporteerima, las nad arvavad, mida tahavad. Mõned peatükid on juba üle aasta läbi, ja kui keegi neid veel lappab, siis.. not my problem.
Mul on hea meel, et teistel hästi läheb. Tõesti. Unustage siis minu ammused väiksed rumala lootusega uitmõtted kah juba ometi ära ja laske mul olla lihtsalt üks inimene paljude seas. Nagu ma olengi ju alati olnud.
Ja kui ma ausalt ütlen, et keegi meeldib, siis jääbki ju meeldima, kuni ma ühel hetkel maha koolen. Sellisena olen ma kord juba kokku pandud, ja ei saa sinna midagi parata. Mu südames on terve trobikond inimesi, kes sinna jäävadki. Soovin ju ikka head. Ja see ei tähendagi midagi enamat.
Nii kahju, et mõeldakse minust kui mingist... pahatahtlikust hullust ja kiibitsejast. :(
Vabandust, et julgesin unistada, eksole. Loodan, et kuuereväär ei määrdunud mu räpastest pilkudest.
Oh well...
Pidin viha kuskile ääre peale panema, sorri. :) Pulbitses siin vahepeal veidi üle, nüüd olen jälle kuul nagu kurk. (Ei arenda mõtet edasi, ehkki igast variante tekkis pähe. :D Ei saa keegi minusuguse kurgi arvamistele pihta, kahjuks.)
Igatahes, vot sellise ilusa laulu leidsin reede öösel, mil mul oli üle pika aja aega youtube'is ringi surfata. Nii kahju, et aeg ei või kuidagi mingit... mulli moodustada, kus sees tunnid illllgelt aeglaselt liiguks sel nüüd üsna harvaksjäänud ajal, kui ma musa kuulata saan.
Täna sõitsin koju ja ühest teatud majast möödudes "nägin" üht minevikumeest seal oma kollase t-särgiga seismas nagu vanasti, nii krdi valus oli järsku, nii tahaks, et ta tagasi tuleks ja ütleks, et kõik on okei. Jube igatsus. Aga sealt, kuhu tema läks, ei tulda tagasi. :(
Hädasti oleks sõpra vaja. Kedagi, kes lohutaks ja ütleks, et kõik läheb hästi. Või ehk oleks võõras isegi parem, sõpradega on paratamatu pagas kaasas, neid ei saa uskuda. :D
Tean, et muretseda ei tohi, aga... nii kardan Joosepi pärast. :( Pean usaldama inimesi, keda ma ei usalda, oma kõige kallima varaga. Tahaks hoopis kuskile peitu pugeda. Ma ei kujuta üldse ettegi, mida ma sel ajal teen, kui tema opil on. :( Lähen müün oma hinge, et kõik hästi läheks, aga kummale... Või nutan lihtsalt nonstop terve aja? Ehh. Ma mõtlen selle peale siis, kui see aeg käes on. Scarlett oli geenius.
Lugesin sellist uudist http://www.dailymail.co.uk/news/article-2227708/Jackie-Samuel-snuggle-Cuddling-makes-woman-260-day-New-York.html ja see on ju suurepärane idee. Ma küll kellegi võõraga ühes voodis olla ei tahaks, aga niisama kallistamine oleks super. Kui tuleks keegi näiteks igal hommikul ja kallistaks viis mintsa.. Terve päev oleks kohe palju õnnelikum ja turvalisem tunne. Lammutaks sisemised müürid maha. Samas, liiga kaua ka ei tohiks, siis laguneks kõik müürid maha ja kukuksin põrandale pikali kontideta. Ma olen nii emotsionaalne viimasel ajal, et müürid vist hoiavadki veel ainult koos. Ja vestlust ei tohiks ka arendada, see rikuks kõik ära. Aga just selline... random act of kindness. Human touch.
Ei tea, kas Eestis pole mingit kallistavate meeste laenutust? :)
Mul käivad viimasel ajal meeletud emohood peal, huvitav, kas see on mingi vananemisega kaasnev nähtus või? Süda tõmbab kokku ja tahaks kohe inimestele öelda igasugu... täitsa lollakalt ilusaid asju. Vahepeal ütlen ka, aga enamasti suudab mu eestlaslikult jahe loomus need puhangud alla suruda. Tundub ju kuidagi.... totter ja ebasiiras. Ehkki tegelikult pritsib ikka päris otse mu seest. Pritsumees L. :)
Käisime nädalavahetusel väljas, sõbrants tuli külla suure rummiga (nagu parimad sõbrad ikka, eks) ja teatas, et ta läheb üksinda pärast linna. Ütlesin kohe, et mina ei taha minna, aga 1 rumm hiljem vaatasin, et vist ikka ei saa teist üksi linnapeale lasta. :D Ta on jommis peaga alati nii armas, laulis kõva häälega ja väitis, et see savist sibulapott, mis mu emal kapi peal on, ongi kõige kurja juur ja halva õnne tekitaja, sest tal on nutunägu. Üritas mõttejõul ta suunurki ülespoole venitada. :D (Kusjuures, mida pikemalt ma selle peale mõtlen, seda rohkem hakkab tunduma, et peaks tõesti "kuradi sidruni kogemata" maha pillama. :D )
Haha, meenus täitsa lampi praegu, kuidas ta kunagi kui me 20 paiku olime miskit... ehk siis ülemöödund aastal, köhh, siis ma ei lasknud tal kunagi jommis peaga kuskilt prallelt tulles magama jääda, sest mind ajas ta unine jorujutt nii naerma. Nii saime näiteks surematud Mister Prippsi õlle (oli selline õlu kunagi või?) reeglid, mis kõlasid a la Kui sina valad õlle suure kausi sisse põrandale... siis vaata, et sa sinna sisse ei astu.
Seekordse "väljasoleku" tahaks tagantjärele ära kustutada lihtsalt, tundsin end nii valena terve öö, nii esimeses kui ka teises kohas. Kunagi, kui ma iseendaga natuke rohkem leppinud olen, siis võib ehk jälle kuskile minna.. Hell masekas oli, välimusejama ja emotsionaalne kräpp ja siis veel see tädi, kes arvas, et ta on letiäärne udupeen portselanist muuseumieksponaat, mille suunas keegi hingatagi ei tohi, saatis mürgiseid pilke koguaeg.. vahepeal tuli hellikul nutt kurku juba.
Ja no siis see pidev... äkki satun seisma kuskile valesse kohta või vaatan vales suunas ja keegi ARVAB midagi... oeh, minge pekki tõesõna. Parem on tõesti selliseid üritusi vältida ülepeakaela, lähen kuulan midagi muud. Milleks need CD-d siis ikka välja mõeldud on.
Pealegi... ma lähen purjes peaga hirmsotsiaalseks, rääkisin vist iga inimesega, kes vastu tuli. :D Ja siis tunnen ise, et dämmit, raudselt häirin, nad kindlasti ei taha minusuguse inetu vanamammiga üldse vestelda tegelikult ja on lihtsalt viisakad. Meh.
Kui ma endast kunagi hoolima hakkan, siis mõistan, et ma olen väga tore ja tark ja kõik kuulavad mu lõputut plära hea meelega. :D Aga sinna läheb lihtsalt veel pisut aega. Kui enne ära ei sure, muidugi.
Koos tantsida nagu vanadel headel aegadel (tänud vastutulelikule suitsuruumi/diskorpoisile ka vana hea musa saatel) oli samas jube khuul, vahepeal unustasin isegi ära, et selline karu olen nüüd. See oli tore. :) Loodame, et keegi ei filminud.
Millest meenub - mul on uus lemmikfilm. Või noh, peaaegu lemmik, mulle ei meeldi selle filmi lõpp. Ja mõnes mõttes meeldib ka, masendavalt reaalne. :D
Unrelated on nimi, link on siin:
Ma ei teagi, miks meeldib... või noh, tegelikult tean kah. Kogu selle filmi aja on peategelase fiiling selline, nagu mul pidevalt. Ma kah ei seostu nagu millegagi ega kellegagi, ei oskagi öelda, miks. Isegi kui sõprade või pere hulgas olla, isegi kui lõbus on ja tore, ikka olen nagu võõras ja kuidagi vales kohas ja vale inimene. Nagu oleks klaas vahel. Või jää. Ei jõua kunagi päris... kellegini.
Keegi ütles seal kommentaarides, et kole naine on peaosas. Ma ei saa üldse aru sellest, minu arust on selline suurte silmadega ette ja taha vabandav hiireke, kes tegelikult oleks väga ilus naine, ja ongi ju, kui õnnelik on. Lihtsalt... elu juhtub järjekindlalt.
Täna tulin tööle ja seisin bussis, vihmast läbimärg ja tilkuv, ja ehkki ma seisin täitsa viisakas kauguses ühest naisest, ta muudkui heitis altkulmu pilke ja nohises ja niheles ja köhatas.. Ma ei tea... ei olnud kuskile mujale ka trügida enam ruumi. Seisin seal siis edasi ja kahju oli kohe, et ma haihtuda ei oska. Ja sellest oli ka kahju, et ega ta siis ka õnnelikum poleks olnud.
Ei või iial teada, mis teisele pinda käib... Alles hiljuti sattusin tuttava seinalt lugema vestlust, kus siunati "Lenori-inimesi." Ja siis, juba naljaga pooleks, lisati, et ja need, kes moosi alla võid panevad, on ka segased.
Nätaki, olin hoobilt kahte kasti litsutud. :) Ise ei teadnudki, et nii õudne inimene olen. :P Pagan teab, mis ma veel kõik valesti teen...
L says:
rändom inff. eile kinost tulles mingi noor kutt vahtis mind täiega üksisilmi. nemad joosepiga istusid näoga tahapoole, aga see.. bussiseisuvahe jäi nende vahele, ja mina istusin näoga sõidusuunas, sepe vastas. ja mitu korda tabasin tüübi pilgu ja siis lihtsalt konstanteerisin fakti silmanurgast et koguaeg vaatab, jumala tobe. :D
ja sepe tuli istus minu kõrvale järsku ja kukkus kallistama ja nii... ma mõtlesin et lapsel mingi hellusehoog, aga pärast kodus ta ütles, et "ma nägin, et see mees vaatas sind koguaeg, ja ma mõtlesin, et ta tahab sulle midagi halba, ma kaitsesin sind."
awwww.
jube kaval sepe ikka, ta ei vaadand ju kordagi selle tüübi poolegi, ma mõtlesin, et ta ei märka. aga ta oli akna pealt peegeldusest sel kutil silma peal hoidnud
--
L says:
ahaha, juliette lewis on nii naljakas, kirjutas just et hakkab ühes filmis mängima siukse mehega nagu ewen mcgregger
mar says:
:D
--
L says:
nägin n-i unes üleeile
mar says:
ohoh
L says:
ta tuli külla ja mul oli oma tuba nagu vanasti, (praegu on kapp ja voodi tagurpidi) ja siis lösutas mul voodi peal (mäletad, see oranzh kushett, millelt me otsa ära naersime :D ) ja pea oli sahtlis
mar says:
jaa :D
L says:
ja mind ajas närvi, et ta pea sahtlis oli, ütlesin et tule kohe ära, seal on kõik mu saladused :D
ja siis pidin kuskile jooksma ja ta ütles et tuleb kaasa. sõitsime siis trollis ja mul ei tulnud enam meelde, kuhu ma minema pidin :D
ja pingutasin ja pingutasin meelde tuletada, loll tunne oli tunnistada ka, et jooksis jube kiirelt ja ei tea ise ka, et kuhu... siis ärkasin üles :D
--
Kallis eks-klassivend A helistas: Tsau, kuidas läheb.
Mina: Kle, niruvõitu tuju on.
A: Jaah, väljas on selline hall, eks?
L: Ei, sees.
A: Aa, et kui teistel lendavad kõhus liblikad, siis sul on..
L: Mhmh, hülged.
Tervitustega teistele bluusihüljestele. Ühel päeval tuleb mõni Guy Fawkes, taskud tuld täis, ja päästab teid valla.
--
L says:
joosep ütles eile mingit filmi vaadates, et "see hea kiilakas seal filmis on minu moodi, ma ei salli ka kloune"
ta räägib üldse nii imelikult, eile rääkis siukseid asju nagu: "ära neid asju ära pane, mul homme üks protsess jätkub" ja "lähen käimlasse"
kust ta neid asju õpib, aru ma ei mõista
--
Eile Joosep kakles koolis. Mingi suurema klassi poiss oli ta klassikaaslast tulnud togima ja kiusama, ja Sepe läks vahele. Sai ise muidugi pisut klohmida, aga tundus, et see ei lugenudki talle eriti.
Mu väike vapper jõnglane. :)
Kusjuures, lasteaia lõpupeol ütles Mõmmi (ehk siis pidzhaamas Ivo Eensalu) talle aabitsat andes, et "kaitse siis alati endast nõrgemaid." Nagu oleks aru saanud, et laps just sellise loomuga ongi. Teistele ütles niisama, et "ole siis tubli koolis ja õpi ikka viitele."
Ja siis ükspäev tahtis Sepe oma poksikoti peale markeriga kirjutada, et "ma armastan oma ema." Ma naersin, et kleebi parem pilt. Aga ta väitis, et siis kui tal tuju kuri on ja läheb poksikotti tümitama, siis tuleb meelde, et ta oma ema armastab, ja paha tuju läheb üle. :)
Mul on ka paha tuju üle läinud, otsustasin siin vahepeal, et ei ole enam õnnetu, nüüd olen hoopis kuri. :D No tegelikult mitte just nii. Aga väike inimestest eemaldumine teeks ainult head. Pisike restart.
Eks näis, mis saab.
Ükspäev ütlesin koguni abiküsijale kindla "ei." :) Tavaliselt ma ei suuda keelduda, kui inimene otse mu poole pöördub, aga.. see konkreetne inimene oli alles paar nädalat tagasi minult samas asjas abi palunud ja nõustudes keerasin endal terve nädalavahetuse vussi, samas kui tema lihtsalt alt hüppas. Väga inetu ja... teist korda ei lase enam teha. :) Oleks siis vabandanudki või midagi.
Igatahes. Otsustasin, et so what, et ma pole ilus ega tark ega paljusid muidki asju... So what. See-eest pole kellegil nii ogarat pead ja niisugust tobujussisüdant. :)
Pean leppima sellega, et olen erinev. Et võin random hetkedel nutma hakata, sest poemüüjal oli õnnetu nägu, sest möödaminev mees lonkas või kuna ma kujutasin ette, et mu sees on vangis kurvad hülged ja mul hakkas neist hirmus kahju.
Või kui vahin aknast välja ja ei suuda keskenduda mõistlikele asjadele, sest külmunud puuoksad oleks nagu mingi ülemõistuse põnev veealune maailm.
Või et ma ei suuda oma imelikke kommentaare aegajalt vaka all hoida ja purtsatan välja... mu sõbrad armastavadki mind just nende asjade pärast, tõenäoliselt. Kuidas nad muidu nii kaua vastu on pidanud. :D
Ja kui mu minapilt ongi pisut kõverpeegel, siis egoga on mul kõik korras, tänan küsimast. :) Seega ütlen ühe väga hea filmi tegelase sõnadega: I work in mysterious ways. Deal with it.
Ja sidruni viskan ka välja.
Mul on hea meel, et teistel hästi läheb. Tõesti. Unustage siis minu ammused väiksed rumala lootusega uitmõtted kah juba ometi ära ja laske mul olla lihtsalt üks inimene paljude seas. Nagu ma olengi ju alati olnud.
Ja kui ma ausalt ütlen, et keegi meeldib, siis jääbki ju meeldima, kuni ma ühel hetkel maha koolen. Sellisena olen ma kord juba kokku pandud, ja ei saa sinna midagi parata. Mu südames on terve trobikond inimesi, kes sinna jäävadki. Soovin ju ikka head. Ja see ei tähendagi midagi enamat.
Nii kahju, et mõeldakse minust kui mingist... pahatahtlikust hullust ja kiibitsejast. :(
Vabandust, et julgesin unistada, eksole. Loodan, et kuuereväär ei määrdunud mu räpastest pilkudest.
Oh well...
Pidin viha kuskile ääre peale panema, sorri. :) Pulbitses siin vahepeal veidi üle, nüüd olen jälle kuul nagu kurk. (Ei arenda mõtet edasi, ehkki igast variante tekkis pähe. :D Ei saa keegi minusuguse kurgi arvamistele pihta, kahjuks.)
Igatahes, vot sellise ilusa laulu leidsin reede öösel, mil mul oli üle pika aja aega youtube'is ringi surfata. Nii kahju, et aeg ei või kuidagi mingit... mulli moodustada, kus sees tunnid illllgelt aeglaselt liiguks sel nüüd üsna harvaksjäänud ajal, kui ma musa kuulata saan.
Täna sõitsin koju ja ühest teatud majast möödudes "nägin" üht minevikumeest seal oma kollase t-särgiga seismas nagu vanasti, nii krdi valus oli järsku, nii tahaks, et ta tagasi tuleks ja ütleks, et kõik on okei. Jube igatsus. Aga sealt, kuhu tema läks, ei tulda tagasi. :(
Hädasti oleks sõpra vaja. Kedagi, kes lohutaks ja ütleks, et kõik läheb hästi. Või ehk oleks võõras isegi parem, sõpradega on paratamatu pagas kaasas, neid ei saa uskuda. :D
Tean, et muretseda ei tohi, aga... nii kardan Joosepi pärast. :( Pean usaldama inimesi, keda ma ei usalda, oma kõige kallima varaga. Tahaks hoopis kuskile peitu pugeda. Ma ei kujuta üldse ettegi, mida ma sel ajal teen, kui tema opil on. :( Lähen müün oma hinge, et kõik hästi läheks, aga kummale... Või nutan lihtsalt nonstop terve aja? Ehh. Ma mõtlen selle peale siis, kui see aeg käes on. Scarlett oli geenius.
Lugesin sellist uudist http://www.dailymail.co.uk/news/article-2227708/Jackie-Samuel-snuggle-Cuddling-makes-woman-260-day-New-York.html ja see on ju suurepärane idee. Ma küll kellegi võõraga ühes voodis olla ei tahaks, aga niisama kallistamine oleks super. Kui tuleks keegi näiteks igal hommikul ja kallistaks viis mintsa.. Terve päev oleks kohe palju õnnelikum ja turvalisem tunne. Lammutaks sisemised müürid maha. Samas, liiga kaua ka ei tohiks, siis laguneks kõik müürid maha ja kukuksin põrandale pikali kontideta. Ma olen nii emotsionaalne viimasel ajal, et müürid vist hoiavadki veel ainult koos. Ja vestlust ei tohiks ka arendada, see rikuks kõik ära. Aga just selline... random act of kindness. Human touch.
Ei tea, kas Eestis pole mingit kallistavate meeste laenutust? :)
Mul käivad viimasel ajal meeletud emohood peal, huvitav, kas see on mingi vananemisega kaasnev nähtus või? Süda tõmbab kokku ja tahaks kohe inimestele öelda igasugu... täitsa lollakalt ilusaid asju. Vahepeal ütlen ka, aga enamasti suudab mu eestlaslikult jahe loomus need puhangud alla suruda. Tundub ju kuidagi.... totter ja ebasiiras. Ehkki tegelikult pritsib ikka päris otse mu seest. Pritsumees L. :)
Käisime nädalavahetusel väljas, sõbrants tuli külla suure rummiga (nagu parimad sõbrad ikka, eks) ja teatas, et ta läheb üksinda pärast linna. Ütlesin kohe, et mina ei taha minna, aga 1 rumm hiljem vaatasin, et vist ikka ei saa teist üksi linnapeale lasta. :D Ta on jommis peaga alati nii armas, laulis kõva häälega ja väitis, et see savist sibulapott, mis mu emal kapi peal on, ongi kõige kurja juur ja halva õnne tekitaja, sest tal on nutunägu. Üritas mõttejõul ta suunurki ülespoole venitada. :D (Kusjuures, mida pikemalt ma selle peale mõtlen, seda rohkem hakkab tunduma, et peaks tõesti "kuradi sidruni kogemata" maha pillama. :D )
Haha, meenus täitsa lampi praegu, kuidas ta kunagi kui me 20 paiku olime miskit... ehk siis ülemöödund aastal, köhh, siis ma ei lasknud tal kunagi jommis peaga kuskilt prallelt tulles magama jääda, sest mind ajas ta unine jorujutt nii naerma. Nii saime näiteks surematud Mister Prippsi õlle (oli selline õlu kunagi või?) reeglid, mis kõlasid a la Kui sina valad õlle suure kausi sisse põrandale... siis vaata, et sa sinna sisse ei astu.
Seekordse "väljasoleku" tahaks tagantjärele ära kustutada lihtsalt, tundsin end nii valena terve öö, nii esimeses kui ka teises kohas. Kunagi, kui ma iseendaga natuke rohkem leppinud olen, siis võib ehk jälle kuskile minna.. Hell masekas oli, välimusejama ja emotsionaalne kräpp ja siis veel see tädi, kes arvas, et ta on letiäärne udupeen portselanist muuseumieksponaat, mille suunas keegi hingatagi ei tohi, saatis mürgiseid pilke koguaeg.. vahepeal tuli hellikul nutt kurku juba.
Ja no siis see pidev... äkki satun seisma kuskile valesse kohta või vaatan vales suunas ja keegi ARVAB midagi... oeh, minge pekki tõesõna. Parem on tõesti selliseid üritusi vältida ülepeakaela, lähen kuulan midagi muud. Milleks need CD-d siis ikka välja mõeldud on.
Pealegi... ma lähen purjes peaga hirmsotsiaalseks, rääkisin vist iga inimesega, kes vastu tuli. :D Ja siis tunnen ise, et dämmit, raudselt häirin, nad kindlasti ei taha minusuguse inetu vanamammiga üldse vestelda tegelikult ja on lihtsalt viisakad. Meh.
Kui ma endast kunagi hoolima hakkan, siis mõistan, et ma olen väga tore ja tark ja kõik kuulavad mu lõputut plära hea meelega. :D Aga sinna läheb lihtsalt veel pisut aega. Kui enne ära ei sure, muidugi.
Koos tantsida nagu vanadel headel aegadel (tänud vastutulelikule suitsuruumi/diskorpoisile ka vana hea musa saatel) oli samas jube khuul, vahepeal unustasin isegi ära, et selline karu olen nüüd. See oli tore. :) Loodame, et keegi ei filminud.
Millest meenub - mul on uus lemmikfilm. Või noh, peaaegu lemmik, mulle ei meeldi selle filmi lõpp. Ja mõnes mõttes meeldib ka, masendavalt reaalne. :D
Unrelated on nimi, link on siin:
Ma ei teagi, miks meeldib... või noh, tegelikult tean kah. Kogu selle filmi aja on peategelase fiiling selline, nagu mul pidevalt. Ma kah ei seostu nagu millegagi ega kellegagi, ei oskagi öelda, miks. Isegi kui sõprade või pere hulgas olla, isegi kui lõbus on ja tore, ikka olen nagu võõras ja kuidagi vales kohas ja vale inimene. Nagu oleks klaas vahel. Või jää. Ei jõua kunagi päris... kellegini.
Keegi ütles seal kommentaarides, et kole naine on peaosas. Ma ei saa üldse aru sellest, minu arust on selline suurte silmadega ette ja taha vabandav hiireke, kes tegelikult oleks väga ilus naine, ja ongi ju, kui õnnelik on. Lihtsalt... elu juhtub järjekindlalt.
Täna tulin tööle ja seisin bussis, vihmast läbimärg ja tilkuv, ja ehkki ma seisin täitsa viisakas kauguses ühest naisest, ta muudkui heitis altkulmu pilke ja nohises ja niheles ja köhatas.. Ma ei tea... ei olnud kuskile mujale ka trügida enam ruumi. Seisin seal siis edasi ja kahju oli kohe, et ma haihtuda ei oska. Ja sellest oli ka kahju, et ega ta siis ka õnnelikum poleks olnud.
Ei või iial teada, mis teisele pinda käib... Alles hiljuti sattusin tuttava seinalt lugema vestlust, kus siunati "Lenori-inimesi." Ja siis, juba naljaga pooleks, lisati, et ja need, kes moosi alla võid panevad, on ka segased.
Nätaki, olin hoobilt kahte kasti litsutud. :) Ise ei teadnudki, et nii õudne inimene olen. :P Pagan teab, mis ma veel kõik valesti teen...
L says:
rändom inff. eile kinost tulles mingi noor kutt vahtis mind täiega üksisilmi. nemad joosepiga istusid näoga tahapoole, aga see.. bussiseisuvahe jäi nende vahele, ja mina istusin näoga sõidusuunas, sepe vastas. ja mitu korda tabasin tüübi pilgu ja siis lihtsalt konstanteerisin fakti silmanurgast et koguaeg vaatab, jumala tobe. :D
ja sepe tuli istus minu kõrvale järsku ja kukkus kallistama ja nii... ma mõtlesin et lapsel mingi hellusehoog, aga pärast kodus ta ütles, et "ma nägin, et see mees vaatas sind koguaeg, ja ma mõtlesin, et ta tahab sulle midagi halba, ma kaitsesin sind."
awwww.
jube kaval sepe ikka, ta ei vaadand ju kordagi selle tüübi poolegi, ma mõtlesin, et ta ei märka. aga ta oli akna pealt peegeldusest sel kutil silma peal hoidnud
--
L says:
ahaha, juliette lewis on nii naljakas, kirjutas just et hakkab ühes filmis mängima siukse mehega nagu ewen mcgregger
mar says:
:D
--
L says:
nägin n-i unes üleeile
mar says:
ohoh
L says:
ta tuli külla ja mul oli oma tuba nagu vanasti, (praegu on kapp ja voodi tagurpidi) ja siis lösutas mul voodi peal (mäletad, see oranzh kushett, millelt me otsa ära naersime :D ) ja pea oli sahtlis
mar says:
jaa :D
L says:
ja mind ajas närvi, et ta pea sahtlis oli, ütlesin et tule kohe ära, seal on kõik mu saladused :D
ja siis pidin kuskile jooksma ja ta ütles et tuleb kaasa. sõitsime siis trollis ja mul ei tulnud enam meelde, kuhu ma minema pidin :D
ja pingutasin ja pingutasin meelde tuletada, loll tunne oli tunnistada ka, et jooksis jube kiirelt ja ei tea ise ka, et kuhu... siis ärkasin üles :D
--
Kallis eks-klassivend A helistas: Tsau, kuidas läheb.
Mina: Kle, niruvõitu tuju on.
A: Jaah, väljas on selline hall, eks?
L: Ei, sees.
A: Aa, et kui teistel lendavad kõhus liblikad, siis sul on..
L: Mhmh, hülged.
Tervitustega teistele bluusihüljestele. Ühel päeval tuleb mõni Guy Fawkes, taskud tuld täis, ja päästab teid valla.
--
L says:
joosep ütles eile mingit filmi vaadates, et "see hea kiilakas seal filmis on minu moodi, ma ei salli ka kloune"
ta räägib üldse nii imelikult, eile rääkis siukseid asju nagu: "ära neid asju ära pane, mul homme üks protsess jätkub" ja "lähen käimlasse"
kust ta neid asju õpib, aru ma ei mõista
--
Eile Joosep kakles koolis. Mingi suurema klassi poiss oli ta klassikaaslast tulnud togima ja kiusama, ja Sepe läks vahele. Sai ise muidugi pisut klohmida, aga tundus, et see ei lugenudki talle eriti.
Mu väike vapper jõnglane. :)
Kusjuures, lasteaia lõpupeol ütles Mõmmi (ehk siis pidzhaamas Ivo Eensalu) talle aabitsat andes, et "kaitse siis alati endast nõrgemaid." Nagu oleks aru saanud, et laps just sellise loomuga ongi. Teistele ütles niisama, et "ole siis tubli koolis ja õpi ikka viitele."
Ja siis ükspäev tahtis Sepe oma poksikoti peale markeriga kirjutada, et "ma armastan oma ema." Ma naersin, et kleebi parem pilt. Aga ta väitis, et siis kui tal tuju kuri on ja läheb poksikotti tümitama, siis tuleb meelde, et ta oma ema armastab, ja paha tuju läheb üle. :)
Mul on ka paha tuju üle läinud, otsustasin siin vahepeal, et ei ole enam õnnetu, nüüd olen hoopis kuri. :D No tegelikult mitte just nii. Aga väike inimestest eemaldumine teeks ainult head. Pisike restart.
Eks näis, mis saab.
Ükspäev ütlesin koguni abiküsijale kindla "ei." :) Tavaliselt ma ei suuda keelduda, kui inimene otse mu poole pöördub, aga.. see konkreetne inimene oli alles paar nädalat tagasi minult samas asjas abi palunud ja nõustudes keerasin endal terve nädalavahetuse vussi, samas kui tema lihtsalt alt hüppas. Väga inetu ja... teist korda ei lase enam teha. :) Oleks siis vabandanudki või midagi.
Igatahes. Otsustasin, et so what, et ma pole ilus ega tark ega paljusid muidki asju... So what. See-eest pole kellegil nii ogarat pead ja niisugust tobujussisüdant. :)
Pean leppima sellega, et olen erinev. Et võin random hetkedel nutma hakata, sest poemüüjal oli õnnetu nägu, sest möödaminev mees lonkas või kuna ma kujutasin ette, et mu sees on vangis kurvad hülged ja mul hakkas neist hirmus kahju.
Või kui vahin aknast välja ja ei suuda keskenduda mõistlikele asjadele, sest külmunud puuoksad oleks nagu mingi ülemõistuse põnev veealune maailm.
Või et ma ei suuda oma imelikke kommentaare aegajalt vaka all hoida ja purtsatan välja... mu sõbrad armastavadki mind just nende asjade pärast, tõenäoliselt. Kuidas nad muidu nii kaua vastu on pidanud. :D
Ja kui mu minapilt ongi pisut kõverpeegel, siis egoga on mul kõik korras, tänan küsimast. :) Seega ütlen ühe väga hea filmi tegelase sõnadega: I work in mysterious ways. Deal with it.
Ja sidruni viskan ka välja.
Subscribe to:
Posts (Atom)
