Veel üks el perro. :) Või kaks.

Seekordne tilluke blogijupp tuleb ilmselt peaaegu üleni koerakoonlastest, sest nad teevad nii palju pahandust. :D
Isa kutsub Sofit (Rosina õde) näiteks Saadanaks. :D Täna tuli tööle ja teatas, et vahepealse päeva jooksul suutis Sofi üksinda kodus olles turvafirma kohale kutsuda, sest murdis vannituppa sisse ja vedas sealt kempsupaberi rullid ja pelleriharja isa rõõmuks talle voodisse. Pole midagi, mis südame rohkem õnne täis valaks, kui kemmuhari padjal. Ta pidavatki pahatihti kempsuharjaga tuppa jooksma ja kui jälle tuleb seda diivani peale tooma, hari risti suus, siis kõik hüppavad nagu tsirkuses, et mitte piki pükse saada sellega... :D Kusjuures, neil on kaks pellerit nii et double trouble. :D
Ja täna hommikul pidi mu väike õde kooli minema ja teatama, et kahjuks ma ei näe midagi täna, sest Saadanas sõi mu prillid ära.
:D
Joosepil söödi vahepeal retuusidesse auk, õigemini sealt tõmmati nagu möödalennul tükk välja lihtsalt. Ja minul keerutati paar kilo lõngasid ümber taburetijalgade põnevaks kunstiteoseks, kuhu oli veel kõiksugu asju põimitud. Kahju, et ei taibanud sellest pilti teha õigel hetkel.. Öösiti ma igatahes kodust ära minna ei saa enam, sest mu kodused on õudsad munajoodikud, keegi ei suuda (loe: viitsi) koeral silma peal hoida.
Naljakas, et kui ma kodus olen, siis koer magab mul ümber kaela nagu maksavorst terve öö, ei ärka korrakski üles.
Muidu Rosin eriti pahandust ei tee, ta on superkoer. (Seda viimast hüüab Joosep, kui koer kätel, mööda korterit teda lennutab.)

Seisime hommikul Rosinaga liikumatult maja ees jälle, vahepeal kui üks vanem taks vastu tuli, siis ta jooksis isegi ja üritas mängida, aga muul ajal hoidis kannikad kitsilt koos, et junn pärast ikka tahatuppa poetada, oma inimestele poolehoiuavalduseks.
Ehkki ma korjan ikka õuest kah julgad kaasa (üks kord vist ongi ainult juhtunud selline õnnelik sündmus)... aga väga paljud ei vaevu, mistõttu mul on spetsiaalsed koerajalutamise botased.
Kui siis koera ära olin viinud ja jalanõud vahetanud, tuli välisuksel keegi naaber (ilmselt) vastu ja pahvatas mind nähes sekunditki mõtlemata: "Teil on nii armas kutsu!"
:D Ma pahvatasin täpselt samamoodi vastu: "On jah!" :D
Ehkki viisakas oleks olnud ilmselt tänada. :D
Rosin on jube inimestemagnet üldse oma peenikese tüdrukunäoga ja jube seltsiva iseloomuga, alatasa jääb seisma tänaval ja vaatab vastutulevatele inimestele ürgkurvalt otse silma, mispeale need heldivad muidugi. Ta oleks oivaline abiline näiteks kerjusele. :D

Naiselikud on nad küll, ehkki õudsad röövlid.
Sofi oli alles öösel tuppa pissinud ja seejärel süüdimatult märgade jalgadega isa juurde voodisse roninud, isa rabas unesegaselt ja pahaselt koera linade vahelt ja vaatas ringi, et kuhu... eemal oli hunnik diivanipatju maas, viskas siis niimoodi õrnalt koera sinna patjade keskele.
Ise arvas, et küllap haugihammastega (või rästikusuuga, nagu tema ütleb) tüüp tormab jälle tema poole tagasi ega lase end häirida.. aga koer hoopis oli end sinna padja peale õnnetult rõngasse keeranud ja luksuma hakanud.
:D Isal ajas süümepiin kargu alla, läks võttis väikse karviku sülle ja musutas-kallistas teda tükk aega. Tunnistas, et kujutas ette, kuidas karvane lapseaju mõtles, et jooksen selle juurde seal, see on eriti tähtis onkel mulle... ja siis onkel viskas ta laia kaarega üle toa. :D
Üle-eelmisel reedel ju võtsin koera tööle kaasa, siis isa oli siin. Sel reedel tulime jälle Rosinaga, ta mäletas väga hästi, nii kui tuppa sai, hakkas saba liputama ja otsis kõik nurgatagused läbi... aga polnudki tuttavat vanameest.. :D Hakkas niutsuma.
Rosin läheb muidugi iga päevaga aina tublimaks, ei pissinud kordagi kontorisse. :)

Naljakad tüübid on need koerad.. Rosin hakkab ka luksuma, kui miski ehmatab. Haha, ja kui puhuda õhku välja, kaugelt ja isegi üldse mitte tema suunas, siis ta hüppab järsku püsti nagu hiirelõksu oleks saba jäänud ja vaatab etteheitva teravusega otsa nagu ma oleks kuskil vanadaamide seltskonnas mingi eriti ropu sõna kõva häälega öelnud.
Haha, ja veel, isa rääkis, et neil on kõik peenraääred selliseid... nimetissõrm pöidlaga kokku panna, nii suuri auke. Täpselt sama sügavad kui Sofi koonu pikkus. :D Seega Saadanas on ühtlasi poole kohaga rähn. Rosin õnneks niisuguseid asju ei tee. Tal on muud hobid, neist edaspidistes vestlustes. :D

Haha, mul tuli meelde praegu, kuidas Simpsonites koer jäi mingi laguneva onni alla ja arsti juures raviti, jalad pandi nende rataste peale ajutiselt, tead küll neid kärujalgadega koeri. No ja et ta ei näriks neid rattaid, siis pandi talle see valge kaitsekoonus ka kaela ümber.
Ja siis istusid diivanil ja koer kärutas kriuksudes mööda ja vanaisa Simpson ütleb: "Lamp põgeneb."
:DD

"Kui ma jään"

Kurask, külm on. Paha tuul, paha.
Hommikul oli mu hipihing külmast tuulest nii hõre, et hakkasin nägemisulatusse juhtuvate inimestega mängima. "Teda ma armastaksin, sest... selliste riiete kandmiseks on selgroogu vaja, teda ma armastaksin, sest ta kõnnib nagu kardaks, et jalaluud murduvad, teda ma armastaksin, sest ta pintsak on ka viigitud ja see on nii awwilt ohmu, teda ma armastaksin, sest tal on nööp puudu ja ta hoiab seal kätt ees, et keegi ei märkaks, teda ma armastaksin, sest ta on hommikul unine, jne, jne." Kõiki armastasin. Tuju läks kohe paremaks. Maailm on ilus. :)
Mr. X ütleski, et ma olen hipi. (Mitte et varem poleks mainitud..)
Temaga võrreldes on muidugi kõik hipid. :D Kurimeestaskus. :)
Meil on peaaegu igas asjas eriarvamused, me ei tohiks üldse läbi saada tegelikult. Mingi.. "vastandid-tõmbuvad" värk vist. :)

-

Täna kõnnib valgus Kadriorus.. tahaks ka minna. Igal aastal olen mõelnud, et no... järgmine kord lähen. Eks näis, mis seekord saab, kas viitsin oma kõurikud kokku pakkida või ei.
(lisan siia vahele nädal või kuipalju hiljem, et eip, ei läinud, ja sealkäinute kommentaaride järgi võib vist öelda, et ei jäänud milleski ilma ka. No järgmisel aastal siis lähen. :D )

Ahjaa, ma siis ütlen selle uudise välja ka, mis eelmine kord ütlemata jäigi. Meie pere suurenes ühe isiku võrra, nüüd meil on ka pisike plikatirts majas. Igavene iseloomuga juurikas nagu me ülejäänudki, jookseb oma jänesega edasi-tagasi mööda koridori nii et kahed kõrvad lehvivad.
Ta vendadel-õdedel on samasugused malbed näod ja lokkis kõrvad, ühe blondi vennakse algseks nimeks saigi Arnold Rüütel. :D Olen minagi Arnoldiga musitand, ja teda noominud, et miks härra Rüütel lillejuuri hammastega maast välja kisub.







Reedeti läheb ema tööle ja Joosep kooli ja Rosin peaks üksi koju jääma. Ma ei suuda mõeldagi, mis sellest korterist siis järgi jääb, kui Rosin meeleheitlikult pahandust hakkab tegema, oodates, et siis kohe keegi suur karvutu kohale ilmub sõrme vibutades...
Saatsin siis Joosepi kooli ja ema tööle ja ise võtsin koera kaenlasse ja läksin tööle. :D Mõtlesin, et istun temaga kempsus, siis ta ei saa vaiba peale pissida, aga õnneks oli isa tööl. Ohsasüda, kus Rosin rõõmustas.. Isa ka. :)
Isa jalutas siis akna taga õues Rosinaga, kuni ma tööd tegin. St Rosin lesis keset muruplatsi ja isa kõndis tema ümber.
Rosin ongi selline kummaline koer, ehk see on emaste mingi spetsjoon, et ei tahagi kuskile minna. Täna hommikul ka, lähen kiiruga õue, et jõuame veel küll... ja Rosin läheb kuni asfaldi-muru piirini ja siis istub maha ja nuusutab õhku ja vahib ringi. Mina meelitan, et ninnunännutulesiia, teda ei huvita üldse. No pool meetritki, siis oled rohu peal vähemalt.... Ei. Venitan rihmast, siis ajab sõrad vastu jonnakalt. Igavene koer, kokkuvõtlikult.
Samas mulle meeldib tema eestlaslik iseloom neil hetkedel, kui naabriproua oma maeiteagimitme koeraga õue tuleb. See on selline erivärviline nähvitsabukett, klähvivad kõik kuis kõri jaksab terve jalutamise aja. Rosin näeb neid eemalt tulemas, istub maha ja vaatab. Rahulikult. :D
Mul tuleb iga kord heldimus peale, et näe, meie koeral on aru peas.
Ehkki... öösiti Joosep peab kooli jaoks välja puhkama, aga Rosin (Joosep pani nime muide, tema koer) ronib tema tuppa madratsi taha (ma tõstsin madratsi seina najale püsti, et ta sinna ei pissiks) ja siis vihtleb seal kitsas urus oma mänguasjadega hirmsa kolina ja urina saatel. Siis käin teda tungiva sosina saatel noomimas.
Minu võttis kohe oma uueks mammaks, öösiti magab mul risti üle rinna nagu soe kott. :)
Praeguse kurguvaluga väga praktiline.

-

Raamatupood saatis mulle jälle pakkumise (ma oleks nende suurim sõber, kui mul pappi oleks) ja ühe raamatu pealkiri püüdis tähelepanu. "Kui ma jään." Hmm. Ma ei tea, kuidas teil, aga minu pea hakkas kohe fantaasialõnga selle lausejupi ümber keerutama. Nii palju variante.. Mis mõttes "kui." Ja mis siis juhtuma hakkab. :D Pean ilmselt kuskile raamatupoodi otsima/lappama minema.. Ammutahetud "Vana prints" oleks ka vaja endale hankida. (Hea huumorisoolikaga kunagine klassivend kirjutas, uudishimu kiusab. :) )

Kiusatusi on üldse palju viimasel ajal. Õnneks enamus sellised... kättesaadavad. :D
Haha, B kirjutas facebookis, et oli taksojuhile kooki viinud, ja mul meenus, kuidas ma kunagi ühe taksisti laialt naeratama sain. :D Kuigi eks neid vennastumisi ole teisigi, aga see on selline... helgelt lollakas juhtum. :D Mul oli üks sõps, siiani ilmselt, tervitused, kui loed :D .. kellega me natuke nagu.. väga sõbralikud olime. :D Noh, misiganes, ta helistas ja kutsus külla, ma toppisin kähku äsjaostetud grillkana laualt kotti (no tahtsin süüa, söön siis seal, pealegi ma kipun alatasa kõike, mis mul on, oma meestele jalge ette viima) ja kutsusin taksisti järgi. Istusin autosse, hellalt ülemeelik ja rõõmus, ja hõiskasin midagi a la: "Kima, mees, ma lähen seksima, jee." :D Haha. Peaaegu kuklal kokkuulatuv naeratus ja hell kimamine järgnes. :D No ja seks, muidugi, aga sinna taksist õnneks enam ei puutunud. :D

Enivei. Ma olen praegu ka rõõmus 98-l protsendil ajast, mis on ikka väga palju. Ülemõistuse palju, arvestades mu melanhoolset iseloomu. Need kaks protsenti seal vahel see-eest panevad ikka täiega pea ees kuskile sügavikku, nagu mul kombeks. :D Ajan teisepoole lootusetult segadusse. Aga see ilmselt käib minuga kokku, pole midagi parata. Jään lihtsalt järsku seisma ja mõtlen, et see ei saa ju ometi päriselt olla. Ootan koguaeg, et millal... nii ei tohiks, ma tean. :(
Aga no... kui kogu see muu kammajaa, mis minuga paratamatult kaasneb, nagu kari väikseid pealetükkivaid poisiklutte (jooksevad kohe ligi kui näevad teda ja peedistavad oma mängupüsside näitamise ja lõputu pläraga), lastega paratamatult kaasnevad random nakkushaigused ("mina ei jää haigeks, küll näed"), oksendavad-pissivad kutsikaid (Rosina kõhule ei meeldi autosõit eriti), kahtlase huumorimeelega sugulased või vahelejäänud 20 aastat teda eemale ei peleta, siis vist on üsna kindla huviga tüüp. :D
Igatahes... on... kuidagi.. helge olla. :) Võib täitsa kindlalt öelda, et õnnega on tegemist.
Ongi tüüp nagu Xanax, rahulik ja positiivne, ühtlasi kergelt uimastav :D ja ei lase mul ülekäte minna oma rapsimistega.
Mulle väga sobib selline hooliv machokräpp. Tunnen end naisena. :)
Vahepeal olin nõus juba taanduma, no liiga pingeliseks kiskus see enda jagamine kõigi vahel ja liiga mitmed rollid, mõtlesin, et tal PEAB ju ka kõrini juba olema, ütlesin siis, et lõpetame ära kuule, otsi omale vallaline, pagasita naine.
Ta vastas: "Ei."
:D

Ei heidutand isegi see, et ma terve ülejäänd õhtu kutsusin teda oma kolmikute isaks. :D
Aga algusest peale ongi see sirgjoonelisus õudsalt segadusseajav olnud. Ta nagu üldse ei kahelnud mitte milleski, võttis pähe, et vot selle võtan ja siis lihtsalt tuli aegluubis nagu tigu mulle selga. :D
Ja ma seisin hämmingus paigal ja mõtlesin, et ...mis siis...nüüd..toimub. :D Relvitukstegev on selline värk, ausõna. Ja väga.. kuidagi.. isane. :)

Kui fb-d jälgida, siis päris paljud on õnnelikud. September on superkuu. Minu selle aasta parim päev oli kuues september, sõitsime kahekesi ringi ja hulkusime mööda randu ja muuseume ja naersime ja vaatasime isegi otsa möödaminnes.. :D Imeilus ilm ja niisugune... hea ja soe. Pingevaba. Voolav.
Hah, nagu see jutt mööda jõge vooluga minemisest. Kui rapsid ja rüseled ja vastu hakkad, siis tiirled ja pöörled ja taod end vastu kive ja oksi, võid isegi uppuda.

Sain muide teada, miks Joosep tema poolt koguaeg oli.. Nimelt ühel hilisõhtul mainiti nii muuseas see a-tähega ropp sõna ära, ja mul oli hirmus rõõm muidugi, ütlesin Joosepile ka hommikul. Ja Joosep teatab, et jaa, ma tean. Et mr.X oli talle juba mitu kuud varem seda tunnistanud.. aga lisas, et ära emale ütle. Ja Joosep ei öelnudki. :D
Ma poleks uskunud, et ta nii pikalt suudab selliseid asju oma teada hoida.
Plusspunktid mõlemale, igatahes. :) Ja hea, et nad ei öelnud... sel ajal ma oleks vist veel põgenenud nagu reaktiivlennuk. :D Eks ta teadis kah... oskas mind oivaliselt taltsutada, aegluubis ja marurahulikult. :D
Praegu on nii hea meel, et ta käega ei löönd.. Õnnesirmik olen. :)

-

Ükspäev mingi võõras ema ütles tänaval oma lapsele: "Näe, vaata, lennuk!"
Kõik lapsed ümberringi vaatasid üles, mina kaasaarvatud.
-
Haha, ema just ütles, et peaks arstile minema ja laskma end peast laeni üle vaadata.
-
Rongis automaathääl: "Selles peatuses toimub väljumine ainult läbi C ala."
Hämmingus lapsehääl tagantpingist: "Mismoodi läbi sea?"
-

Seisin bussipeatuses, järsku tuleb sellise kõhkleva kõnnakuga vanaproua mu juurde ja küsib, et millega siit bussijaama saab. Soovitan siis kõige kiiremat/kergemat varianti ja tädike haagib end sujuvalt mulle käevangu ja hakkab jube usalduslikult rääkima igast asju. Kõigepealt seda, et ta oli arstil käinud, ja ta on täitsa terve! Rõõmustame koos. Siis räägib, et kõik haiglatöötajad on venelased ja ebaviisakad. Mina ütlen, et noo.. kas ikka maksab üldistada, aga ei viitsi võõra tädiga vaidlema minna, las ta jutustab pealegi. Tädi ütleb, et on Haapsalust (mul üks nummi tuttav sealt, seega heldisin kohe,) ja et küll teil siin Tallinnas on palju võõramaalasi, isegi neegreid kõik kohad täis! Olid nemad lapselapsega trollis sõitnud ja neegrit näinud ja lapselaps oli kõva häälega täheldanud, et "see onu on palju päevitanud."
Tädi naeris ja vehkis kergendustunnet väljendades käega: "Nii hea, et ta neeger ei öelnud, muidu see oleks ehk veel kallalegi tulnud!"
:D Oh püha lihtsameelsust, eksole. Ma ei mäleta enam, mida ta veel rääkis, aga kõik vähemused said nii et tolmas. :D Kusjuures... no polnud ju pahatahtlikkust seal jutus, lihtsalt selline... tore tohmu. :)
Mulle ütles, et "no teil sai küll kohe peale vaadates aru, et eestlane!" :D Ei tea jah... kamatriibud suunurgas andsid vist ära.
Saatsin ta bussi peale ja jäin üksi peatusesse muhelema. No on ikka sõbralikud tädid.

-
haha, joosep teisest toast musa kuuldes: kas twilight saga lõppes?
mina: jah
joosep: kuidas see lõppes?
mina: ei tea, ei vaadanud.
joosep: good, then your brain is clear.
-

joosep otsib "kana"-ga riimuvat sõna.
ma vihjan kõrvalt: "ujub vees."
joosep haarab pastaka: "ujuja!"
-

Haha, isa tuli õuest kontorisse ja võttis ühe valge paberi ja pastaka ja asus kirjutama, suuurte tähtedega, ma vaatan, et mida ta maalib seal... Kirjutas: "MINGE KÕIK PERSE - PARGIN KUIDAS TAHAN" :D Nüüd läheb paneb selle mingi auto aknale, mis juba mitmendat päeva risti üle mitme parkimiskoha laiutavat. :D Mehed. :D

-
Joosep kirjutas kirjandit: "Minu suvi oli väga tore. Mul on uus sõber, isa, koer."

-



Cock Sparrer Sunday Stripper, ehk laul, mis vihjas mulle nii mõndagi. :D

Ma panin just töökaaslase pisikese boolero selga, siin tööl on niiiiii friggin külm, käed on sinised juba, pidin midagi soojendamiseks leidma. :D Ja see on nii väike mulle, ma kohusetundlikult nööpisin kinni ka eest, nüüd on nagu varrukatega rinnahoidja. :D Kui keegi tuleb, siis peab siva maha koorima. :D
Haha, millest meenub. Eile vaatasime mr.X-iga telekat ja iga kord, kui ma kätt liigutasin, kopsukas nagises täiega millegipärast, ei tea, kas need paganama traadid seal sees on kuidagi imelikult või milles asi... :D Ma ütlesin igatahes selgituseks, et mul on puust tissid.

-
Raadios laulis:
Hold out your hand and say please.
Ma kuulsin muidugi:
Hold out your hand and spank meee.

-
:D Helistasin koju just, et küsida, kuidas Joosepil koolis läks. Joosep vastab telefonile jube ärritunud häälega. Mina: "Noh, mis siis nüüd lahti?" Samal ajal kuulen, kuidas vanaema kraaksub taustalt, et "kohe sööma." Joosep väsinult: "Ma pean sööma praegu.... ROSIN, ei laku minu ketshupit!!!"
:D Väga pingeline elu meil. Röövlitütar Rosin paneb kõik pihta, millest kasvõi korraks pilgu keerad. Hommikune sokkide ja aluspükste jalgapanek on alati väga pingeline näiteks. :D

-

Tegin hommikul tööle võileibu kaasa, st praegu söön saia asemel mingit papi ja popkornimati segust riisikakku, mis pole tegelikult nii paha kui kirjelduse järgi tundub. Enivei, panin papirõngad väikesesse kilekotti, papi vahele kala ja sinki. Siis sidusin koti kinni ja kuna ülemine ots jäi vabalt ripnema, panin sinna jupi kurki (või asemel) ja sidusin uuesti sõlme. (Kurgi peab ju eraldi panema, muidu läheb plötskiks kogu värk.) Sangad jäid niisama lipendama.
Ma olen juba mitmeid päevi sellise moonakoti endale kaasa valmistanud ja alles täna (jumala eest, mul on vahel kilomeetripikkused juhtmed) sain aru, et see on ju jänes!

Igatahes... ma siis lõpetan, pean pea ära pesema ja valmis end panema... :)
(Soolikad kõhus loobivad värvilisi paberitükikesi ja kiljuvad. :D )

P.S. Keegi Rosinaga ei viitsiks ümber maja jalutada reedel kella 9-st kuni 13-ni? :)

Veel musa, näe.. Täitsa niisama. :D
Mul on tegelikult üks suuuuuur uudis ka.. aga ma veel ei ütle. :D
Täna poes tellisin paar asja ja pärast oma nime ütlemist ei pidanudki järsku enam ettemaksu tegema. :) Oli väga naljakas tunne... Mõtlesin, et no deem, see pidi ikka vägev kommentaar olema, mis netisügavustesse paisatuna nii hea mulje jättis. :D Tegelikult küllap mingid ühised tuttavad kuskil. Väga nunnu, kui usaldatakse niimoodi. :)

Ja veel nunnum, kui tunned end hiljem kodus täitsa teises dimensioonis oma arvutiekraani varjus konutades nagu tunnete uduprits ja eksled ajukäärudes ringi lollaka naeratusega, kirjutades-kustutades, heldides ja punastades, ja siis järsku mõistad, et teisel poolel on samasugune ohmu. :)
Nii et sina seal... kes sa tunned end endiselt igavese üksildase donquijotena... näe, kui minusugune vana tõrges eesel järsku sagris ja rõõmus on, siis on sul ka võimalust, kohe päris kindlasti kohe. Viska ainult natuke aega peale. :) Kallis oled!

And she'll shine

Natuke muusikat ka teile... ja suvi läheb aina edasi, vihmast hoolimata, jah. :)

See pagana kala noh

Mulle tundub, et.. mu elus etendatakse juba kuid sellist teost nagu "Vanamees ja meri."
Arvake ära, kes mina olen.
Pidevast koosolemisest on juba raskekujuline sõltuvus moodustunud. Õnneks ma ei rüsele seal üksi ja kurb ei ole kah üldse. :D Vean kihla, et too eelmainit vanamehe kala mõtles ka lõpupoole, et no heakene küll, austan su sisemist juuriklust, tiri paati pealegi ja löö aga hambad sisse.
Ma mõtlen siis... et lase hea maitsta ja mitte mingit hambaarsti sadismusunelmat, eks.

Ohjah... Ühtlasi peab ilmselt tagasi võtma selle eelmises postituses öeldud steitmendi, et mehed ei tunne enam midagi. Mõned ikka tunnevad. :)
Krdi riskialdis kavalpea, mängib mind nagu põlevat kitarri.
Näis, näis.. Mul pole mingeid plaane, lähenengi hetkel elule nagu põleva kitarriga kala - kiirevooluliselt. :)

Mhmh

Elu ja armastus. Täna bussis (ehk siis see pleiss, kus ma mõtlen,) vaatasin
ringi ja mu ümber oli nii palju kenasid naisi.. otse ees istus üks blond
naine, kaks istet eespool istus punapea, ja vahekäigus seisis pruun brünett
oranzhi pitssärgiga.. Kõik nii ilusad, hoolitsetud, peened.. ja kõigil
tõenäoliselt mõtted mingi lollaka tohmani juures, kes teda hinnata ei oska
ja läbi elu rapsib.
:) Natuke... kuri minust nii öelda? Ma ei teagi enam. Naised armastavad
justkui palju rohkem. Mehed lihtsalt voolavad läbi elu.
No enamus neist. Millal keegi nägi viimati mõnda meest naisest rääkimas,
nii et silmad säravad ja.. teate küll.
Ehh, ehk ma olen ebaaus ja lihtsalt ei kohtagi mehi oma teel, seepärast ei
näe ega kuule. :) Küllap neid ju on ikka ka.
(Edit. üks vana klassivend just täägis oma naise mingi romantilise plämaga pildile... väga nummi.)

Kas ma üldse arugi saaks... hetkel on selline... no ma ei saa ju küsida.
Sest kui teine pole ka päris kindel, siis on eriti imelik ja ajab kõik
segi. Nii ma siis sõidangi ilmsüüta sõprusega sisse ja ei kuule ega näe.
Uued maksavad vanade vigade eest. Vanad on siis need, kellest ma arvasin,
et ehk ma huvitan neid.. ja siis selgus, et oh ei! :D Protsentuaalselt
võttes on ämber mu jalanõuks üsna pikalt olnud.

Aga ega sel kõigel pole vist eriti vahet. Kuna kiired kiired kiired kiired
ajad on käsil, ma polegi peaaegu kodus üldse, ja kui olen, siis on tuhat
asja vaja teha, mistõttu ma jätan kõik tegemata ja blogin, obviously, aga
jutt jääb üsna lühikeseks, kuigi rääkida oleks maa ja ilm ja kosmos kah
veel.
Ütlen ainult hetkemõtted. Kuidas teistel inimestel eksidega suhted on? Kuna
ma kohtusin poja isaga üle mingi.. 10 aasta, siis tuli igasugu tundeid
pinnale. Enne oli kõik jahe ja minevikus, aga siis ta praegune hakkas
hirmus inetult käituma ja mul lõi mingi hoolitsusinstinkt seesmiselt ja
salamisi välja. Noh, ma armastasin ta ema, nii et tunnen ehk mingit
sellist... vastutust natuke. :) Pean kaitsma ta poega paha elu eest. :)
Pluss oma poja isa.
Samas pean meeles pidama, et see pole tegelikult minu asi enam, tema eest
sebigu nüüd teised. Aga tuletas kogu see jama küll vanu asju meelde, vastu
tahtmist.
Ta tekitas mus alati turvatunnet. Selline... soe kaisutunne, koguaeg. :)
Aga no... mul on ikka jamad ka meeles. :) Ütlesin ta naisele ka kohe, et ma
ei taha teda tagasi, ära muretse. Aga loomulikult ma ju armastan teda
endiselt. Ma armastan kõiki, keda ma eales armastanud olen, J-i ja A-d ja
teist J-i ja fantoomi ja kolmandat J-i ja ÕV-d ja õudsat Õuna isegi, for god's
sake. :D Isegi oma vanu crushe hoian ikka südame ligi, et neil kõik hästi
läheks. Uus ei salli vist ühtegi oma eksi.. Kogu suhtumine oli totaalselt
erinev. Eks tal on raske elu olnud ka... Rääkisime nii palju selle aja
jooksul ja veendusin aina rohkem, et eiei... Pluss hiljem tuli ikkagi
välja, et miski polnud nii nagu tundus. :( Kurb, kui inimeste sees on nii
palju viha ja nad keelduvad andeks andmast ja minema laskmast mingeid
iidseid asju.. ja siis ei parane ise ka seetõttu. Aga Joosepi iss on hea
kaaslane, ta on nii rahulik ja toetav, ehk veab teise ikka välja nirust
seisust.
Tegelikult jube kahju, ma ju üritasin ka. Alguses isegi mõtlesin, et
leidsin uue sõbranna, jeeee. Ja jube naljakas oli, kui kõik need mehed mu tuppa sisenemisel meid kahte ootuse ja õudusega vaatasid.. justkui hüppaks kohe küüsipidi näkku teineteisele. :D See oli täielik komöödia.
Teadsin küll, et me oleme paljudes asjades
erimeelel, aga.. meil oli koos päris tore. Ent.. Teisest puust kui mina,
see on selge. Erinevus rikastab. :)
Eks oleme muidugi ju sõbrad edasi, aga... minu poolt usaldust enam ei ole,
kahjuks.
Mulle on sealkandi naiste poolt juba elurikkuvaid ja tõel mittepõhinevaid
otsuseid pandud, aitab nüüd küll.

-
Margit:
mmmm
mees tõi mulle burksi
LL:
meh... peab ikka ka mehe võtma
Margit:
:D just
tulge kõik kostitama l%%%%it
LL:
jah, sõrmed peavad olema paksud JA pikad
muuhulgas

(see on meil üks ammune sisenali, natuke teistmoodi, kui te arvate)
Margit:
:D ja burkse täis
LL:
:D jah
seepärast ju mõtlengi. egas siis peenikeste ja lühikeste sõrmedega jaksa
kõiki neid burkse tassida
Margit:
:D onju
jah, kuidas meest valida - näpud sahtli vahele
LL:
mhmh. seon käed tal selja taha ja siis saadan burksi tooma. kui hakkama
saab, siis võtan ära
burksid
Margit:
:D jah


Haha, mulle Mr.X meeldib sellepärast, et ta tabab ära mu möla. Küsisin et
mis kell kokku saame, ta vastab et ükskõik, vabakava. Ma ütlen, et võta
siis lindid kaasa, tema vastu, et on rohkem hularõnga mees. :D Nii tore,
kui aru saadakse. Ja samas, kuidas ta saab nii juhm olla ja öelda mulle
sellise lause, et "vaatame siis niisama otsa teineteisele paar tundi."
Pffft. :D


Enne lapse isa siiatulekut olid närvid muidugi üsna pingul...

Enne tööleminekut läksin emale midagi ütlema, ise käigu pealt riietudes ja
ema küsib, et mis sul seal õla ja käe peal on... Vaatan, veri. Lippas nagu
vana mees.
Tahtsin vist kätt otsast raiuda. Tiibu kärpida. Nüüd on ju vanematevahetus,
aitab minust küll.
Seisin siis veerand tundi hiljem bussis ja vaatan, akna taga on tavapäraste
tupsununnu lambapilvede kohal sellised... kerged sirged kõrvuti
pintslitõmbed nagu tiivajälg lumel.
Ja meie maja ees maanteel oli lind, üsna maalähedaseks sõidetud. Mõtlesin,
et... kas lind ohverdas end minu eest.. Jube kurb oli kuidagi.
Aga kui ajas tagasi saaks minna, kas ma siis oleksin ikkagi ise nõus
surema, või laseksin linnul..?
Pole ma nii hea midagi. :( Vaene tiivuline.

Tööl läks veeautomaat kildudeks. Mina õnneks ei olnud süüdi.
Ja siis isa küsis, et nooh, oled arvestanud sellega, et nüüd jääd nagu poolenisti pojast ilma?
Pfft. :D
-

See pirts naine bussis, enne vaatasin alati et nii kena ja hoolitsetud, aga
pärast seda, kui ta mu peale turtsus, kui ma liiga lähedale, st
kõrvalpingile istusin, on mul kange tahtmine teda kuidagi irriteerida. Kuna
ma tunnen üht sellist pirtsu, siis tean, et ilmselgelt on mu riided pestud
vale pesupulbriga, ma kasutan valet deodoranti/parfüümi, lisaks ma kasutan
seda ka valesti, mul on valed riided ja jalanõud... No ühesõnaga ja
kokkuvõtvalt, ma olen vaene. :D Iuu, eksole. :D
Õnneks on mul palju savi. :)

Reisi ajal rääkisime just puudest ja siis koju jõudnuna leidsin netist
video, kus üks naine seletas, et kõik puud on maa alt omavahel ühenduses,
nö hoiavad "käest kinni" ja toetavad üksteist. Nii armas.. Ma usun
uuestisündi, siis kujutan alati ette, et närvilised ja hüperaktiivsed ja
liiga hindavad inimesed tulevad puudena tagasi ja on sunnitud ühe koha peal
seisma ja asjade üle järele mõtlema. Me seisime pimedas hoovis ja
kuulasime, kuidas tuul puudelatvu sasis, väga valju kohin oli. Ma küsisin,
et mis sa arvad, kas nad üritavad meile praegu midagi öelda, teada anda,
hoiatada? Ja siis üritasime kuulatada. Mõtle kui jube, kui ise seisaks nii
ja kähistaks, ja keegi ei pööraks tähelepanugi.

Naine: Kuidas ma välja näen?
Mees: Aken on seal.

Mina ajan alatasa akna peegliga segamini, ja peegli aknaga samamoodi.
Hommikuti küsin lapselt, et kas sa aknasse juba vaatasid, asjad on
aknalaual, mitte peeglilaual, jne. Aga aken ongi ju peegel, ja peegel aken,
nii et no wirries. :) Peegel pidavat olema sissepääs teispoolsusesse.

You're restless and fidgety over the weekend, but it has more to do with
not reaching your personal goals than your relationship. Your true love can
help you if you ask.

ja kui ei saa... siis polegi true love. o_0
-
:D Mul on praegu täiesti ogar seis... Inimene tuli peale ligi 20-t aastat uuesti sama ideega nagu ma polekski üldse muutunud. :D Kahtlustasin hetkeks isegi, et ta on kihla vedanud hoopis.. aga no.. väga pikaajaliselt pühendunud kihlvedu sel juhul. Miljonite peale, ilmselt. :D Ja ta on nii kindel endas, mulle tundub.. Ma ei oska enam midagi teha, ses mõttes et... kui ma ise valin inimesi, siis ei vii see kuhugile. Ehk peakski siis tõesti... andma vahelduseks kellegi teise kätte ohjad. :D Ma ei oska kuidagi usaldada, seega liigun külg ees. :D Ootan koguaeg, et ta silmad avaneks. Aga öeldi hoopis väga bridgetjonesilikult (ma ei mäleta, mis selle filmionkli nimi oli, kes tegelt ütles,) et meeldin just nii nagu olen, kogu oma ogarusega. Aww, eksole..
Hetkel on igatahes väga kahtlane kergpornograafiline verbaalne pingpong mõtted vihinal võssa viinud. (Seda, et ma ise alustasin, ma ei maini. :D ) Emotsioon on täpselt nii piiripealne, et kui keegi tuleks ütlema, et heei, pöialpoisid, läheme seksima, siis ma lippaks rõõmsalt kaasa. :D Nagu sööma kutsutaks. :D
No... enivei.. Karta on, et varsti jorisen kuskil rannaveerel rõõmsalt täiel rinnal teatud Kings of Leoni laulukest.. :D
Või veel tõenäosem... niipea, kui ma hakkan huvi tundma, on tüüp kadunud. :D Hah. Mehed.
Hinge ei tohi näidata.
Kurat, kapiuks on ikka veel katki, sellest meenub. Kust neid hingesid ostetaksegi?

Haha:

X: asi otsustatud...
L: ma võtan vetoõiguse igaks juhuks
X: no kaasa võid ju võtta....aga kasutada ei tohi

:D

Nakki

Eelmisel aastal kirjutasin üle pika aja jälle ühe jutu. Hakkasin lihtsalt otsast kirjutama, näpuharjutusena, lõpp tuli jutu arenedes ja nagu tavaliselt, mulle endalegi üllatusena. Mulle meeldibki nii kirjutada, kui ma ei tea, kuhu lähen või mis juhtub. Vahel mõtlen jutu lõpu esimese asjana välja, siis üritan end sinnaviiva teega üllatada. Enamasti tekib kogu puder ümber lause või paari.
Enivei, kuna ma kirjutamise ajal saatsin lõikhaaval teksti paarile sõbrantsile, ja need aina nuiasid, et mis edasi saab, kirjuta juba.. ja see omakorda distsiplineeris ja ärgitas mind kirjutama, siis mõtlen, et ehk peangi nii kirjutama.. Mul on fänne vaja. :D Liiga edev, et sahtlisse kirjutada.
Tollal sattus mu silme ette facebookis üks ajakiri, mis otsis kaastöid ja saatsingi oma äsjavalminud jutu siis sinna. Tundus nagu jumala sõrm, eksole. :D Ja nüüd tuli kiri, et jah, paneme üles, aga saatke, palun, enda kohta iseloomustuseks paar lauset.
Meh... kui oleks öeldud, et kirjuta sinna kõrvale veel üks jutt, siis see oleks palju lihtsam ülesanne olnud. :D Ma ei oska ju niimoodi... paari lausega, ma olen keerulisem! :D
Vaatasin eelnevalt avaldatud inimeste enesekirjeldusi, nad olid kirjutanud, miks või kuidas nad kirjutavad. Mõtlesin siis, et ehk peaks sarnaselt lähenema.. Lõppkokkuvõttes kirjutasin ainult ühe lause saateks. :) Aga mõtted läksid omasoodu edasi.

Miks ma kirjutan. Sest mulle meeldib. :D Mulle meeldivad sõnad ja laused ja tähed isegi. :D Mulle meeldib kirjutada, noorena kirjutasin vahel niisama ajaviiteks tindi ja sulega suvalisi raamatuid ümber. Mulle meeldivad kõik jutud, mis üldse olemas on. Mulle meeldib, kui ma saan muuta kellegi tervet maailma kõigest teise sõna kasutamisega... Jumalakompleks, ilmselgelt. :) Kõigil kirjanikel on vist suurushullustus. :D Peab ju olema, kui sa sudid sõrmega teiste inimeste (ehkki väljamõeldute) elus. Aga.. see on kuidagi nii lootustandev ja positiivne. :) (Siin meenus - soovitan filmi What Dreams May Come.)

Ühesõnaga, armastan. Armastan kogu protsessi, isegi neid õhtuid, kui vahid mitmendat tundi juba pähekulunuid lauseid ja üritad aju paigalmarssi lõpetada.
Pikalt nö vaikinuna (kas blogi loeb?) võin öelda, et ma kirjutasin tegelikult siis ka, kui ma ei kirjutanud. Ma vist ei oskagi teisiti. Kirjutasin oma pähe, ajusahtlitesse, ja jube kurb, et ma sealt saan info kätte alles siis, kui ma iidvana olen ja mälu tagasi tuleb. :D Räägitakse ju, et vanana meenub noorus. Ootan põnevusega.

Kirjutan enamasti lühilugusid, aga mu unistus on need kõik kunagi kokku põimida ja kirjutada üks suur raamat... Mis on natuke teistmoodi kui tavaraamatud, kujutan üsna üksikasjalikult ette seda. Ma ei saa kirjeldada kahjuks, muidu keegi võtab ja teeb juba enne ära. :D Ma teadupärast munen nagu vana mees. Vurre liigutades.
Haa, Joosep ju soovitas mul enesekirjelduseks öelda, et: "Kõige parem ema, kõige ilusam naine, mehe käte ja jalgadega ehk invincible."
:D Päris pikalt plaanisingi seda sinna saata. Ei pea ju kõik nii pagana tõsine olema. :D
Enda algne tekst oli: "Kuna mu kujutlusvõime on sama lopsakas kui mu ahter, siis jääb ajul peas vahel liiga kitsaks, ning olen sunnitud mõned tegelased/hetked paberile valama."
Aga siis meenus, et ei tohi enda kohta halvasti öelda. :D Karvane ja suurepeeline.. võrratu naine. :D Õnneks olen kohanud üsna mitmeid, kes järsku avastavad, et neile just sellised naised meeldivadki. :D

Muide, ükspäev lugesin mingit "kanep on gateway drug" plakatit netis ja hakkasin mõtlema. Tegelikult on gateway drug hoopis teine inimene, sest kõigi nende ülejäänud ainete poole pöördutakse tavaliselt just siis, kui vastassugupoolega rohkem läbi käima ja vastu pead järjekindlalt saama hakatakse. Mul on ka juba jupp aega üks ja seesama gateway drug, annab näole ja paneb südame puperdama ja siis läheb minema ja jätab mu haavatavana üksi ämbrisse astuma. :D Kui süda lahti, siis lähevad igasugused sääsed ja kärblased sisse. Uimastatakse ja lükatakse teiste "sülle." Eelmine pikaajaline suurämber (suurvesiir-vesihiir) oli kah samal põhjusel ilmselt..
Aga seekord tundub, et sain hakkama. :) Laveerin edukalt ja ei lase peal soojaks minna. :D
Kujuteldavad kargud võivad peppu minna.
Eee... see kõlas nüüd natuke valesti. :D

Hahaha, sellest meenub. Arutasime isa ja väikse õega elukutseid, ja isa räägib, et mõtle, kui astud prallel uksest sisse ja tutvustatakse: "B.L., ajukirurg," ja kõik jäävad austavalt vait ja vaatavad, et vau, kõva sõna. :D Ja B muidugi pakkus omalt poolt eesnäärmekontrolli välja, mis ajas mind omakorda hirmsasti naerma, et jah, lähed ööklubisse ja tutvustatakse, et: "B.L., eesnäärmekontroll," ja vot siis on alles järsk peade pöördumine ja meeletu respekt, mis tekib. :D
Ahaha.

Enne rääkisime B-ga muudel teemadel ja lõppkokkuvõtteks ütles ta, et "nüüd ma olen 100% veendunud, et sina küll päris normaalne pole." :D

Naljakas, kuidas suvel on kõigil lapsed tööl kaasas, klientidel on 75%-l mõni jõnglane slepis ja Joosep käib samuti reedeti minuga kaasas. Joonistan talle tänavakaarte, et ta oskaks seiklema minna majaümbrusse. :D Eelmine kord läks poodi moosisaia ostma. Õnneks helistas enne teepealt, soovitasin ikka moosiPirukat küsida. Meenus jälle lapsepõlvest K ja tema tabamatud triibulised vihikud.. :D

Joosepi isa saabub siis homme päeval, poiss on üsna elevil. Mina... ma siin vahepeal mõtlesin, et hea motivatsioon vormi saada... aga kuna gateway drug jälle käkki keeras, siis kadus igasugune huvi isaste inimeste vastu ja lõin ajutiselt käega. Praegu liiga pingeline. Isa uuel naisel on kah kergem olla, kui ma siuke mammi olen, tal ju tõenäoliselt närvid läbi ikka veits.. Masendaks vist päris ära, kui ma beib oleks. :) Nüüd ta ehk ei piidle mind kahtlustavalt ja võtab niisama kohe omaks. Ohh, ma nii loodan, et kõik saab draamavaba olema.
Pean lihtsalt vältima mõningaid kõneaineid, fb on selles suhtes hea infoandja, näen, mis asjades arvamused ikka laia kaarega lahku lähevad. :D Aga no, ei peagi ju kõiges ühel meelel olema, lihtsalt.. siis neis asjades sõna ei võta, milles tean, et ei suuda leppida vastupidiste arvamustega. Siis lähen kempsu või kuskile. :D
Endal on ka tegelikult raskem, kui arvata oleksin osata. Ma pean kohtuma inimesega, kes käitus ikka väga inetult, ehkki ma mõistsin ta tookordset olukorda ja.. kõike, ja ei pane pahaks, aga... natuke valus on ju ilmselt ikka. Solvas ju roppu kanti kogu see värk. Aga noh... ma loodan, et keegi ei hakka mingeid täpsustavaid küsimusi esitama kuskil, siis ehk saab nina püsti üle lennelda. Ei viitsi vanades asjades sorkida. Mis olnud, see läinud. :)
Aga nii tahaks praegu kedagi, kes... viiks mõtteid mujale ja toetaks veits.

Akna taga on see tavaliselt nii päikseline ja kikkis põõsas, sügiseti oranzh nagu põleks, aga praegu on vihmamärg ja oksad on vastu maad, nagu mingi hiigelämblik. Päris hirmutav.

--
Uff, just viskas nati uduseks jälle peasisu, naine küsib foorumis, et kas on õige või vale kui lased lapsel karjuda voodis kuni ta magama jääb. Inimesed siis arusaavalt kõik lohutavad teda, pakuvad variante, kuidas saaks olukorda lahendada nii, et kõigil on hea.... aga siis tuleb välja, et ta ikkagi otsis kedagi, kes ütleks talle, et jah, lase lapsel karjuda. Inimene leiab igasugu põhjendusi, miks mitte lapse juurde minna.. tal on ilmselgelt ka see emadusväsimus, st kõrini ja närv must, mis on tegelikult üsna ohtlik, seepärast ma ei lähegi talle endale seda praegu ütlema, aga... mis mõttes mees on sama tähtis kui pisike titt? Mismõttes... et kui mees peab nädalajagu öid diivanil magama, mis siis juhtub? Kas tema ei olegi siis lapsevanem, kas ta ei saa aru, et lapsel on selline arengufaas, mil ta vajab oma ema lähedust rohkem... What the fuck, ausõna. Sellised inimesed ajavad mind oksele. Kallisarmasmeheke ehk pahandab, seega jätame kõik need, kel tegelikult abi oleks vaja, unarusse ja jookseme talle võileiba meisterdama. Ta ju ise ei oska. Fuuk, ma ütlen. Iga normaalne isa aitab oma last hoida, eriti, kui ta näeb, et naine on väsimusest kokku kukkumas, ta saab aru, et terve pere on erandolukorras ja võtab end kokku, mitte et laps on naise isiklik projekt ja mees elab nagu enne last edasi. Ma tegelikult salamahti loodangi, et selles peres on vähemalt isa rahulik ja mõistlik ja hoiab oma lapsi sõitva katusega naise eest.
Ühtlasi, miks ma seal foorumis üldse olen.... Nägesh. :) Pole mul vaja neid muid närvilisi emu. :D Mulle piisab täitsa mu oma peasisesest jurast.

Räägin teile nüüd väikse vahepala jõuludest. Saime sel aastal väga-väga ilusa kuuse, lõhnas nii mõnusalt ja oli kahar ja tihe ja igati kaunis. 20nda jaanuari paiku viisin teda kuuskede korjamispunkti, seal pidi mingi tuleskulptuuride värk tulema, ei leidnud kohta kohe üles, kõndisin oma ikka veel täitsa kauni kuusega seal ringi, me olime nagu sõbrantsid lumisel jalutuskäigul, käe alt kinni.
Lõpuks küsisin teed ja üks naine juhatas. Ja järsku olingi kohal. Majadevahelisel tühermaal, meeletud mäed kuuski. Krt, see oli nagu... ma ei tea.. holokaust. Laibahunnikud. :(
Mul oli nii valus oma väikest ilusat täitsa elujõulisena paistvat kuuske sinna jätta.. krt, siiamaani tuleb klomp kurku, kui mõtlen. :( Hoidsin veel jupp aega oksast kinni ja palusin talt vabandust. Koduteel nutsin ikka päris korralikult.
Never again. Rääkisin Joosepile ka, otsustasime koos, et järgmisel aastal on meil võltskuusk.

-
Mar-i ema vaatas meid väga huvitatult, kui me kõnningult tulime.. ütles, et "küll teil ikka selle ilmaga veab." :D Me olime nimelt täiesti absoluutselt nagu vannist tulnud, padukas ja välk ja müristamine, täismäng. Seega oli tänane kõnning lühem kui muidu, aga noh... 35 mintsa marssisime ikka täies vees. Juustele/nahale kasulik, ma sain teksad puhtaks, ja mis veel olid need tänased kasutegurid..? Igati põnnu kõnning. :D Mulle nii meeldib.. kellegi töökaaslane pidavat veel endale toidukilet ümber mässima, et siis higistab hästi. :D Meil toidukilet ei olnud, ma siis pakkusin fooliumi. :D
-
Joosep tõi terve hunniku kunstiteoseid lõppenud õppeaastast koju. Krt, üks maal on nii ilus, et peab vist seina peale panema..
Ise olin ta koolilõpupäeval tööl, läksin juba varem ära, panin asjad kõik voodi peale ritta.
Tunne oli telefonis ikkagi nagu lennujuhtimistornis pimesimaandujat juhendades... "Jah, püksid JA särk...!"
Uskumatu tüüp. Ta läheks botaste ja mütsiga.
--

Haha, Joosep on tööl kaasas täna, pühkis enne rummikoogiseid käsi pükstesse ja määris seega tooli ära, siis puistas kartulikrõpse igas suunas ja sai juba noomitud, et rasvaseid sõrmejälgi on laua peal... Ja siis tuli jälle, istus üle laua vastastoolile, kuulen, jälle sööb midagi, vaatan juba teatava pilguga.. Laps tõstis käed üles nagu surmasalga ees, ahaha, et näidata, et ei katsu midagi, istus nii ja mälus. :D Väga dresseeritud.

-
joosep rääkis kuidas ta sõpsile otsa jooksis ja seal oli "eagle küün," mis teda "veristas." mina siis õpetan, et küün on see ehitis, mille sees heinad on. küüs-küüned. küsin siis, et aga kuidas selle asja nimi on, mis poti peal käib. poti...? joosep ei saa aru, mida ma tahan, lõpuks ütleb et potikaan. mina muidugi ohin nagu vanamees ja ütlen, et kaan imeb verd, poti peal käib...? joosep, maruettevaatlikult: künn?

:D juhe jooksis kokku. pärast naersime mõlemad, nii et piss pidi püksi tulema. aijaa, ja üks päev ta ütleb et noh need hüljajad. mina: misasjad?? tema: hülja..jad? mina: oot, kuidas see kõlas? tema: hülge... pojad? :D tegelt pidi siis hülgajad olema.

Ja just naersime väikse õega ükspäev töö juures, kui mul meenus, et vend ütles ennemuiste "pane jope nakki."

Jumal tänatud, et kooliga ühelpool on.. Natukenegi puhata..
Joosep viis aktusele kõigile õpetajatele lilli, ka sellele, kes nendega seal õiendab koguaeg ja.. ma olen teda ise ka kohanud, ei ole tal kõik päris nii nagu peaks. No misiganes, ta oli ainus, kes viis.
Kohe näha, et ainus kala-laps klassis. :) Teised on konkreetselt vihased, aga Joosep ikka heldib ja annab andeks. :)

Kala-lastest muide niipalju veel, et alles küsis minult, kas mulle ka meeldib, kui jalad märjad on. :D Siis olevat fresh. Kojutulles kisub alati esimese asjana sokid jalast ja magades ajab ka jalad alati teki alt välja.. Väiksel õel on üks päev enne Joosepit sünnipäev ja see pidavat samamoodi tegema.
Mina seevastu (ja jutuajamise käigus selgus, et isa ka) tahan, et soe oleks jalgadel, sokid ja tekid ja värgid keeran alati ümber tihkelt. :D Joosepi isa vanasti ütles, et ma magan nagu viineripirukas, et kui hiljem magama tulla, siis enam teki alla ei pääse, sest ma olen nagu muumia end sisse kruttinud. :D Aga nii on ju turvaline.. Jumal küll, kui jalad märjad oleks. :D Horror.

Ja mul siin tööl on ka põnev, just käis üks vene vanatädi, tal oli paberi peale kirjutatud vene keeles: üks komplekt ** ja **.
**i pole juba sada aastat saada, seda ei toodetagi vist enam.. Ja millised **... suured väiksed heledad tumedad? :D Ja siis
tädike helistas sellele teisele tädile, sest ta ofkoors ei teadnud ise midagi, ja ometi ta õpetas seda teist tädikest terve aja, ahaha, nii naljakas oli, ja siis mopsiga siin jamas, ja kumbki (!) ei kuulnud mitte kuradi midagi. :D karjus siin mingi pool tundi torru et "NINA PETROVNA!!! VAM NE SLÕSHNA!" :D
-

L: täna oli telekast crank 2, statham on ta lemmik
R: :D statham on üle prahi
L: :D nii nad räägivad
vahepeal joosep otsis mulle kiilakat meest
ma küll ütlesin et ei tahaks nagu :D
R: juuksed kasvavad ju tagasi
L: no stathamil vist mitte..
R: no kuklasae midagi ikka
L: :D kuklasaega meest ka ei taha
ärkad ilma peata
R: :D
L: kuklasaag lõikab lipsu ka läbi, ei saa pulmi teha
hea et mul kõva pea on.
R: :D no mis ma teha saan,kui kõik tähed on ühtemoodi kõverikud ...ikka lipsab
mõni valesse auku
L: mulle meeldivad igast apsud. sealt tuleb alati häid mõtteid
kui me stsenaristid oleks, siis praegu oleks meil näiteks uue filmi idee.
kuklasaega mees
R: :D
L: saaks hakata välja mõtlema, kuidas see tal nii juhtus
isa oli pool-transformer, pool-inimene
ema oli puuraidur
R: :D
L: põnev värk
R: ja laps? ...tal oli ainult väike kirves...
L: ei, laps sündiski kuklasaega
nagu muuseas käis emal abiks
R: kirvenäo ja kuklasaega...
L: :D jah
vaene väike
R: :D